"Emme, võtame kassi"

Meie uus pereliige Kiti

Meil on juba pikka aega olnud aktuaalne teema "Emme, ma tahan omale kassi" ja seda mitte ainult ühe kindla lapse suust. Iga laps tahaks meelsasti endale oma kassi. Nüüdseks on nad mind nii kaugele saanud, et laupäeval andsin loa kass koju tuua. Lapsed ise organiseerisid ja käisid metsataguses naabertalus kassil järel. Ega mul ausalt õeldes eriti jaksu enam ühele pisikesele kassile ei olekski, aga lapsed lubasid oma panuse anda ja eks ma ka siis jõudumööda katsun neid suunata ja hoian asjadel silma peal. Tänaseks on külmkapp vorstist tühi, sest ega meil talle spets sööki veel ei ole. Kassitoidu toon poest esimesel võimalusel.

Tuppa ma loomulikult loomi ei lase, seega peab kassike lehtla all elama. Lapsed käivad seal kassiga mängimas ja talle toitu viimas. Ja kui ta ükskord juba harjunud on, eks ta siis vaatab oma valdused ka üle ja hakkab hiiri jahtima. Hiired tegelikult olidki peamine põhjus, miks ma leebusin selle kassi osas. Äkki aesndab hiiremürki ja lõkse:D

Oma lapsepõlvest mäletan, et meil oli alati kass ja loomulikult toppisin ma teda nukuvankrisse selili ja toppisin tekki peale ja siis kärutasin ringi. Nagu tõeline titemamma ikka. Loodan, et minu lapsed sellise "terrori" peale ei tule.

Igatahes on praegune olukord natukene harjumatu veel. Õhtul isegi muretsesin, kas kassikesel väljas kõik korras ja kas ta on kenasti soojas pesas. Mõtlesin isegi tuppa tuua, aga sellist harjumust ei tohi lubada. Lastele on selgeks tehtud, et loomad on ikkagi väljas ja nad peavad sellest ka kinni. Ei tohi siis minagi halba eeskuju näidata.

Väike teejuht nii meile kui ka kõigile teistele, kes on algajad kassipidajad- Kassipidaja ABC.