Blogijate seas lahvatanud suur ja tähtis teema, kuidas keegi oma lapsi toidab ja kuidas oma lastele eeskujuks on, on päris naljakas lugemine. Loen, imestan ja vangutan vaid pead. On mured inimestel. Minul isiklikult on küll suva, kui Marleen (Marileen) postitab pildi oma laspsest, kes pirukat nosib. Mul küll häirekella tööle ei löö. Aga suur osa inimesi, nähes midagi, mille kallal ilkuda, hakkavad ja hakkavad närima ja nii see lumepall veerema läheb. Elage oma elu ja toitke oma lapsi paremini. Igal perel omad võimalused ja harjumused.
Ükspäev, kui Meena juba üle kahe päeva palavikus oli ja polnud palagi söönud, uurisin ma, mille järgi tal isu on. Olin valmis talle ükskõik mida poest tooma, et ta midagigi sööks. Aga ta ei tahtnud kohe mitte midagi. Isegi mitte magusat, mida ta selgelt liiga palju sööb. Ükskõik mida ta sööb, peab ta selle suhkruga üle valama. Vahest läheb asi nii käest ära, et toit ei kõlbagi enam süüa, sest see on nagu siirup ja nii ta seisma jääb ja ära viskamisele läheb. Raiskamine, ma tean. Olen talle püüdnud selgitada, et suhkur on valge surm. Aga ta ei saa sellest aru, veel mitte. Ta armastab magusat.
Kui tal kolmandal päeval juba parem enesetunne oli, palus ta mul poest Piraadi krõpse tuua. Mul oli hea meel, et lapsel mingigi soov oli tekkinud, mis sest et rämps. Haarasin poes riiulist kaks pakki krõpse, erinevad sordid ja pidin häbist maa-alla vajuma. Jube mark on minumeelest krõpsu osta. Nagu oleks suitsu ja viina korv täis olnud. Minu kiiks. Isegi need on minu silmis imelikud, kellel kassalindil hunnik jogurteid ja kohupiimakreeme jookseb. See ka ju puhas saast tegelikult. Ise ma ostan üliharva sellist kraami ja enamasti siis, kui kuskil sõidus oleme. Igapäevases toidukorvis sellist kraami minul ei ole. Kui, siis ostan naturaalselt kohupiima ja segan ise kodus seda hapukoore ja suhkruga, aga ka üliharva.
Valge sai. Kui lastega poes oleme, siis ei lubata mul valget saia osta, ikka mingi teradega variant peab olema, kuigi seal on ka valge jahu sees. Kõige teadlikum tervislikust toidust on meil peres Sten. Jaskari puhul pani mind ka imestama, kui ta kord koju tuli käima ja tal oli koti täis apelsine kaasas. Ma olen kindel, et ta sööb äärmiselt ebatervislikult igapäevaselt, aga eks ta püüab ka ikka puuviljadele vähemalt rõhku panna.
Saiakestest. Kõik juba teavad, et ma olen suur saiakeste sõber. Kui me Ruhjas käime, ostan alati kõigile nende soovide järgi saiakesi. Nüüd on asjad natukene muutunud. Kui vanasti tõmbasid mind Lätti nende maitsvad saiakesed, siis nüüd pole nagu eriti asja sinna. Mina olen omale piirangud seadnud ja seega saavad lapsed ka harvem saiakesi. Ise ma ka enam ei leia vajadust nii tihti küpsetada. Mida ma küpsetan, kui ise süüa ei saa.
Jäätist toon Lätist pea alati koju külmkappi. Ikka seda kõige odavamat ja ma kujutan ette, et ega selles midagi tervislikku ei ole, aga piirama ma ka sellepärast midagi ei hakka.
Mannapudrus ei pidavat ka mitte midagi tervislikku olema, aga mis teha, mul tekib vahest isu üks soe pudru metsmaasika toormoosiga süüa. Väga maitsev on. Lapsed tahavad ka ikka vahest mannaputru, kuigi neljaviljapuder on ikka esikohal meie peres. Kui ma plika alles olin, tahtsin, et ema mulle mannasuppi ikka teeks. Nii hea oli.
Teismelisena olid mul ka oma lemmikud. Kui kuskil sõidus olime, soovisin mina mõnest külapoest alati maisikeppe. Ma võisin neid meeletult sisse ajada. Eriti hea oli paki põhjas olev tuhksuhkur. Tänapäevalgi söön meelsasti maisikeppe ja kõrsikud on ka alati lemmikud olnud.
Noore neiuna meeldis mulle osta meie küla poest suuri shokolaade, neid 300 grammiseid pähklitega. Võisin neid lõpmatuseni süüa. Ei olnud mul vaja figuuri peale mõelda, ega midagi. Rahuldasin lihtsalt oma isusid ilma suurema mureta. Ka oma lastele ei ole ma midagi keelanud. Kui Mete ikka soovib igal poeskäigul tahvli Milka shokolaadi, siis palun. Las laps sööb.
Frrikartuleid ostan iga kord, kui kohvikus käime. Teeme seda harva, aga kindel asi, mida sööb nii Stig kui Meena. Nemad praadi kunagi ei soovi, seega jääb valikuks friikartul. Meie kodus jällegi friikartuleid ei kohta mitte kunagi.
Kui varem sai Ruhjast alati Tarhuni koju ostetud, siis see komme on ka unarusse jäänud. Nüüd oleme üle läinud Värskale, mida ostan koju plokiga, alati on mingi varu ja kõik võivad vabalt juua. Mete on armastama hakanud 100%-list apelsinimahla. Mingeid nektareid ja mahlajooke me ka ei osta. Need on nii rõvedalt magusad, et jube lausa.
Minul lapsena oli alati võimalus suviti, kui juba midagi peenralt ja aiast võtta oli, teha üks tiir ja maiustada igasugu värske kraamiga. Sama võimalus on minu lastel. Salatilehed, porgand, roheline sibul, till, värske kurk, maasikad, marjad, herned jne. - kõik on omal olemas. Metsast saab ka marju-seeni. Kõik peaks tasakaalus olema:)
Ükspäev, kui Meena juba üle kahe päeva palavikus oli ja polnud palagi söönud, uurisin ma, mille järgi tal isu on. Olin valmis talle ükskõik mida poest tooma, et ta midagigi sööks. Aga ta ei tahtnud kohe mitte midagi. Isegi mitte magusat, mida ta selgelt liiga palju sööb. Ükskõik mida ta sööb, peab ta selle suhkruga üle valama. Vahest läheb asi nii käest ära, et toit ei kõlbagi enam süüa, sest see on nagu siirup ja nii ta seisma jääb ja ära viskamisele läheb. Raiskamine, ma tean. Olen talle püüdnud selgitada, et suhkur on valge surm. Aga ta ei saa sellest aru, veel mitte. Ta armastab magusat.
Kui tal kolmandal päeval juba parem enesetunne oli, palus ta mul poest Piraadi krõpse tuua. Mul oli hea meel, et lapsel mingigi soov oli tekkinud, mis sest et rämps. Haarasin poes riiulist kaks pakki krõpse, erinevad sordid ja pidin häbist maa-alla vajuma. Jube mark on minumeelest krõpsu osta. Nagu oleks suitsu ja viina korv täis olnud. Minu kiiks. Isegi need on minu silmis imelikud, kellel kassalindil hunnik jogurteid ja kohupiimakreeme jookseb. See ka ju puhas saast tegelikult. Ise ma ostan üliharva sellist kraami ja enamasti siis, kui kuskil sõidus oleme. Igapäevases toidukorvis sellist kraami minul ei ole. Kui, siis ostan naturaalselt kohupiima ja segan ise kodus seda hapukoore ja suhkruga, aga ka üliharva.
Valge sai. Kui lastega poes oleme, siis ei lubata mul valget saia osta, ikka mingi teradega variant peab olema, kuigi seal on ka valge jahu sees. Kõige teadlikum tervislikust toidust on meil peres Sten. Jaskari puhul pani mind ka imestama, kui ta kord koju tuli käima ja tal oli koti täis apelsine kaasas. Ma olen kindel, et ta sööb äärmiselt ebatervislikult igapäevaselt, aga eks ta püüab ka ikka puuviljadele vähemalt rõhku panna.
Saiakestest. Kõik juba teavad, et ma olen suur saiakeste sõber. Kui me Ruhjas käime, ostan alati kõigile nende soovide järgi saiakesi. Nüüd on asjad natukene muutunud. Kui vanasti tõmbasid mind Lätti nende maitsvad saiakesed, siis nüüd pole nagu eriti asja sinna. Mina olen omale piirangud seadnud ja seega saavad lapsed ka harvem saiakesi. Ise ma ka enam ei leia vajadust nii tihti küpsetada. Mida ma küpsetan, kui ise süüa ei saa.
Jäätist toon Lätist pea alati koju külmkappi. Ikka seda kõige odavamat ja ma kujutan ette, et ega selles midagi tervislikku ei ole, aga piirama ma ka sellepärast midagi ei hakka.
Mannapudrus ei pidavat ka mitte midagi tervislikku olema, aga mis teha, mul tekib vahest isu üks soe pudru metsmaasika toormoosiga süüa. Väga maitsev on. Lapsed tahavad ka ikka vahest mannaputru, kuigi neljaviljapuder on ikka esikohal meie peres. Kui ma plika alles olin, tahtsin, et ema mulle mannasuppi ikka teeks. Nii hea oli.
Teismelisena olid mul ka oma lemmikud. Kui kuskil sõidus olime, soovisin mina mõnest külapoest alati maisikeppe. Ma võisin neid meeletult sisse ajada. Eriti hea oli paki põhjas olev tuhksuhkur. Tänapäevalgi söön meelsasti maisikeppe ja kõrsikud on ka alati lemmikud olnud.
Noore neiuna meeldis mulle osta meie küla poest suuri shokolaade, neid 300 grammiseid pähklitega. Võisin neid lõpmatuseni süüa. Ei olnud mul vaja figuuri peale mõelda, ega midagi. Rahuldasin lihtsalt oma isusid ilma suurema mureta. Ka oma lastele ei ole ma midagi keelanud. Kui Mete ikka soovib igal poeskäigul tahvli Milka shokolaadi, siis palun. Las laps sööb.
Frrikartuleid ostan iga kord, kui kohvikus käime. Teeme seda harva, aga kindel asi, mida sööb nii Stig kui Meena. Nemad praadi kunagi ei soovi, seega jääb valikuks friikartul. Meie kodus jällegi friikartuleid ei kohta mitte kunagi.
Kui varem sai Ruhjast alati Tarhuni koju ostetud, siis see komme on ka unarusse jäänud. Nüüd oleme üle läinud Värskale, mida ostan koju plokiga, alati on mingi varu ja kõik võivad vabalt juua. Mete on armastama hakanud 100%-list apelsinimahla. Mingeid nektareid ja mahlajooke me ka ei osta. Need on nii rõvedalt magusad, et jube lausa.
Minul lapsena oli alati võimalus suviti, kui juba midagi peenralt ja aiast võtta oli, teha üks tiir ja maiustada igasugu värske kraamiga. Sama võimalus on minu lastel. Salatilehed, porgand, roheline sibul, till, värske kurk, maasikad, marjad, herned jne. - kõik on omal olemas. Metsast saab ka marju-seeni. Kõik peaks tasakaalus olema:)
