Näpistan hetke aega, et natukene lobiseda. Tööpäev on läbi, väljas veel üsna valge. Läheb päev-päevalt valgemaks ja lõbusamaks see elu siin maamunal. Natukene liiga külm on küll, aga elame üle. Kuidas, see on juba iseasi.
Ma olin siin mõned päevad tagasi nii masenduses, et hakkasin juba umbropsu igasugu jubedaid plaane tegema. Esiteks öeldi töö juurest üsna selgelt, et 3 nädalat puhkust, mida mul ilmtingimata jutti suvel vaja on, ma kohe kindlasti ei saa. Max 2 nädalat korraga. Kahjuks 2 nädalaga Nordkapi reis ette võtta ei ole eriti rentaabel - see saab sel juhul olema üks suur kihutamine. Ja et meil on kuupäevad ka juba paika pandud, siis teine probleem ongi selles, et kuidas ma ometi saan oma puhkust ette planeerida, kui puhkusegraafik pole paigas. Ei ole nii, et mina puhkan, millal tahan, tuleb ka teistega arvestada. Iga aasta olen mina viimane, kes saab siis järgi jäänud vabadest aegadest omale puhkuse välja valida. Mul pole selle vastu midagi olnud ka, sest vahet pole olnud. Sel korral aga on pundiga minek ja tegime natukene plaane juba.
Siis ma otsustasingi, et saan selle puhkuse omale nii või naa sel ajal, kui mina seda tahan - lahkumisavaldusega. Puhkan siis niipalju kui soovin. Muud lihtsalt üle ei jää. Tahaks ikka natuke ise ka oma elu peremees olla. Töökoormus on viimasel ajal nii jubedalt kasvanud, et oma elu on täitsa unarusse jäänud. Ja palk on ka ajale jalgu jäänud, piinlik sellest isegi rääkida. Kui uudistes räägitakse Eesti keskmisest, siis tuleb klomp kurku.
Tegin siis uudise emale ka teatavaks, Mete kuuldes. Ja arvake ära, mis juhtus. Mete ei rääkinud minuga mitu päeva. Üldse on see teismeliste kontsentratsioon siin majas liiga suureks läinud juba. Minu närvid ei pea siin vastu. Ma tunnen, et ma ei oska selle kõigega siin enam toime tulla ja olen üks äärmiselt halb ema. Olen oma lapsi totaalselt valesti kasvatanud. Mis valesti? Mul puuduvad täiesti oskused emaks olemiseks. Ja nii see kõik siin kuhjub.
Abi otsida, arvate? Kahjuks seda luksust ma endale lubada ei saa, vähemalt mitte niikaua, kui mul töö on. See kõik nõuab aega ja aega mul ei ole. Ja kui mul enam tööd ei ole, siis ei ole ka raha. Nokk kinni, saba lahti.
Kuigi ma olen kogu selle kupatuse peale siin üsna vihane, siis niipalju jõudu ma endas ikka leidsin, et pere pisematega kinopäev teha pühapäeval. Lihtsalt, et kodust välja saada ja midagi muud ka näha, kui töö ja majapidamine.
Et olime juba linna läinud, otsustasime kohe kaks filmi ära vaadata. Ok, mina vaatasin vaid ühe - "Eia jõulud Tondikakul". Ma olen ikka nii põhjas omadega, pisar oli filmi ajal kogu aeg silmas - nii ilus film oli:)
Lapsed vaatasid veel uue Lotte filmi ka ära. Mina sel ajal käisin toitu ostmas. Ja issand, mis maksab kinos käik. Esimese raksuga ostsime kolm piletit, kaks popcorni ja kaks Cocat ja mult küsita ca. 25 eurot. Ma lausa võpatasin. Aga siis rahustasin ennast, et vahest harva ju võib ja lastele makstakse ju elatist ja kõik on korras.Ma lähen alati püha viha täis, kui raadiosse helistavad "vaesed" isad ja kurdavad, et elatisraha miinimum on liiga suur ja emad peavad ju ka ometi sama suure summa panustama. Krt, mis viga see raha nutsakas panustada, tule ja ole siin oma lastega 24/7, lahenda kõik probleemid, maksa kõige eest ja hoia kogu see krempel siin toimivana. See on hullumeelsus. Vähemalt mina tunnen küll kohati nii. Võib-olla ma olen liiga nõudlik ja võiksin lõdvemalt võtta, natukene isegi "sita" sisse uppuda ja minna laskma, aga näe, ei oska.
Ühesõnaga sain nüüd natukene südant puistata. Lähen nüüd otsin omasuguste seltsi - kanad ootavad:D
Ma olin siin mõned päevad tagasi nii masenduses, et hakkasin juba umbropsu igasugu jubedaid plaane tegema. Esiteks öeldi töö juurest üsna selgelt, et 3 nädalat puhkust, mida mul ilmtingimata jutti suvel vaja on, ma kohe kindlasti ei saa. Max 2 nädalat korraga. Kahjuks 2 nädalaga Nordkapi reis ette võtta ei ole eriti rentaabel - see saab sel juhul olema üks suur kihutamine. Ja et meil on kuupäevad ka juba paika pandud, siis teine probleem ongi selles, et kuidas ma ometi saan oma puhkust ette planeerida, kui puhkusegraafik pole paigas. Ei ole nii, et mina puhkan, millal tahan, tuleb ka teistega arvestada. Iga aasta olen mina viimane, kes saab siis järgi jäänud vabadest aegadest omale puhkuse välja valida. Mul pole selle vastu midagi olnud ka, sest vahet pole olnud. Sel korral aga on pundiga minek ja tegime natukene plaane juba.
Siis ma otsustasingi, et saan selle puhkuse omale nii või naa sel ajal, kui mina seda tahan - lahkumisavaldusega. Puhkan siis niipalju kui soovin. Muud lihtsalt üle ei jää. Tahaks ikka natuke ise ka oma elu peremees olla. Töökoormus on viimasel ajal nii jubedalt kasvanud, et oma elu on täitsa unarusse jäänud. Ja palk on ka ajale jalgu jäänud, piinlik sellest isegi rääkida. Kui uudistes räägitakse Eesti keskmisest, siis tuleb klomp kurku.
Tegin siis uudise emale ka teatavaks, Mete kuuldes. Ja arvake ära, mis juhtus. Mete ei rääkinud minuga mitu päeva. Üldse on see teismeliste kontsentratsioon siin majas liiga suureks läinud juba. Minu närvid ei pea siin vastu. Ma tunnen, et ma ei oska selle kõigega siin enam toime tulla ja olen üks äärmiselt halb ema. Olen oma lapsi totaalselt valesti kasvatanud. Mis valesti? Mul puuduvad täiesti oskused emaks olemiseks. Ja nii see kõik siin kuhjub.
Abi otsida, arvate? Kahjuks seda luksust ma endale lubada ei saa, vähemalt mitte niikaua, kui mul töö on. See kõik nõuab aega ja aega mul ei ole. Ja kui mul enam tööd ei ole, siis ei ole ka raha. Nokk kinni, saba lahti.
Kuigi ma olen kogu selle kupatuse peale siin üsna vihane, siis niipalju jõudu ma endas ikka leidsin, et pere pisematega kinopäev teha pühapäeval. Lihtsalt, et kodust välja saada ja midagi muud ka näha, kui töö ja majapidamine.
Et olime juba linna läinud, otsustasime kohe kaks filmi ära vaadata. Ok, mina vaatasin vaid ühe - "Eia jõulud Tondikakul". Ma olen ikka nii põhjas omadega, pisar oli filmi ajal kogu aeg silmas - nii ilus film oli:)
Lapsed vaatasid veel uue Lotte filmi ka ära. Mina sel ajal käisin toitu ostmas. Ja issand, mis maksab kinos käik. Esimese raksuga ostsime kolm piletit, kaks popcorni ja kaks Cocat ja mult küsita ca. 25 eurot. Ma lausa võpatasin. Aga siis rahustasin ennast, et vahest harva ju võib ja lastele makstakse ju elatist ja kõik on korras.Ma lähen alati püha viha täis, kui raadiosse helistavad "vaesed" isad ja kurdavad, et elatisraha miinimum on liiga suur ja emad peavad ju ka ometi sama suure summa panustama. Krt, mis viga see raha nutsakas panustada, tule ja ole siin oma lastega 24/7, lahenda kõik probleemid, maksa kõige eest ja hoia kogu see krempel siin toimivana. See on hullumeelsus. Vähemalt mina tunnen küll kohati nii. Võib-olla ma olen liiga nõudlik ja võiksin lõdvemalt võtta, natukene isegi "sita" sisse uppuda ja minna laskma, aga näe, ei oska.
Ühesõnaga sain nüüd natukene südant puistata. Lähen nüüd otsin omasuguste seltsi - kanad ootavad:D
