Kell oli kuus õhtul. Vedelesin köögis diivanil, kuulasin raadiot ja samal ajal lugesin telefonist uudiseid. Olime just äsja õhtustanud ja oli selline rahulik hetk. Saatsin Metele teisele korrusele messengeriga sõnumi, et Riiga sõit. Mete küsima, et mis sinna. Vastasin, et IKEAsse. Kuna ma olen ennegi sarnast nalja teinud ja olengi täitsa lampi suht kriitilisel kellaajal sellist hullust teinud “päriselt”, siis Mete mainis kellaaega, et kas liiga hilja pole. Vastasin nii muuseas, et jõuab ju veel. Ei läinud kaua aega, kui Mete oli kõpstigi all, silmad särasid ja valmis minema. Kahjuks pidin talle ütlema “aprill”. Tean, loll nali nii lootust anda lapsele, aga no kuule, meil on karantiin, tuleb kodus püsida ja jumal küll, teise riiki minna on ikka täiesti utoopia vallast juba. Dumat nada, ne prõgat:D
