Ilusamad ja koledamad blogijad:D

Senikaua, kui mõningad blogijad peavad õigeks sõna võtta, kes neist on ilusam, kes koledamad, keda on rohkem meediasse esinema kutsutud, kes ennast iial ise pakkunud ei ole, kelle järgi on tohutu nõudlus-läheb minu elu ikka vana rada mööda edasi. Igapäevased mured-rõõmud.

Millest ma veel kõssanudki ei ole, on käik psühholoogi juurde. Esmakordne kogemus minu elus. Eks mul ole endalgi vaja sinna pöörduda, aga sel korral käisin siiski veel koos Meenaga. Muresid oli mitmeid ja kuna lasteaed seda võimalust pakkus, siis miks mitte juhust kasutada.

Ma ei tea, kas mulle tundub, kujutan ma seda endale ette või milles asi, aga Meena on nagu muutunud-paremuse poole, on väga täiskasvanuliku arusaamisega, hoolitsev, mõistlik. Üheks mureks oligi klammerdumine. Eks psühholoog märkas seda ise ka kohe, kuidas Meena minu küljes kinni oli-küll näppis minu seelikut, oli tihedalt külje all ja kogu aeg hoidis kehalist sidet minuga. Psühholoog pakkus välja, et ju see on sellest, et üksik laps:D Seda ta mudugi ei ole, aga tahaks meelsasti olla. Igatahes peame nüüd harjutama, et Meena suudaks ka istuda nii, et ta minu küljes ei ripuks.

Üks probleem on veel enda veristamine või siis kärnade pidevalt verel hoidmine. Kui kuskil kärn on, peab see kogu aeg veritsema, muudkui nokib ja järjest suuremaks haav muutub. Kasvatajatele see eriti ei meeldi ja teised lapsevanemad ka vast ei soovi, et nende lapsed sellise lapsega ühes rühmas peavad viibima. Ebameeldiv ju. Kuna psühholoogia on üks peenike värk ja nüansse on erinevaid, siis ma ei teagi, kuidas ma selles suhtes Meenat aidata saaks.

Tähelepanuvajadus. See on ka tüütu teistele rühmalastele ja ega mul ka seda lõbus pealt vaadata ei ole, kui ta igal lapsel küljes ripub ja tüütab teisi. Sellest sai ka tantsukoolis osaliselt probleem alguse pluss sada muud asja:D

Siis konsulteerisin ma veel selles lihasöömise asjas, et ka spetsailisti arvamust kuulda ja minu versiooni kuuldes oli psühholoogi imestus suur ja ta taunis lasteaiatöötaja käitumist nagu ma õigesti aru sain. Ta lubas Meena tausta väheke uuurida rühmatöötajate silme läbi, et tal oleks pilt terviklikum ja ta saaks Meena muredele lahendusi pakkuda.

Mis veel eriti meelde jäi, et kõik negatiivne tagasiside, mis lasteaiast tuleb, seda tuleks tänutundega võtta (tõsiselt), sest positiivse jaoks kasvatajatel lihtsalt ei jää enam mahti. Võtan teadmiseks!

Kooliküpsusest. Olen kasvatajatega nõus, et kooliga pole kuskile kiiret. Las laps pikendab oma lapsepõlve ja jäägu veel aastaks koolist eemale. Koolis saab käia kogu ülejäänud elu, lapsepõlve ei saa iial enam tagasi. Ja kooli hammastest pole Meenal veel kippu ega köppu. Hambad seisavad tugevalt suus. Sellega on asi lahendatud ja paluks mitte enam küsimusi esitada, kuidas Meenal kooliga siis jääb:D See on umbes sama küsimus minu jaoks, et millal kuuendat last oodata on või kas te tütre peale pole mõelnud:D

Iseenest oleme meie praegu säästurezhiimil, kuskile väljasõitudele ei plaani minna. Katsume auto korda saada ja loodetavasti jõuame ka maksta selle eest, eks siis näe edasi, kuidas kuu lõpuni välja veame. Õnneks olime sel kuul ka toimetulekutoetuse kõlblikud ja seega sai ette võetud ka auto kohendamine. Sisimas valmistun mina igatahes suuremaks reisiks ja eks peame selle nimel natukene ka kokkuhoidlikumalt elama, et reisi aeg kõik säästud ikka sirgu saaks kenasti lüüa:D

Eks otsin kodus kasulikku tegevust, et mingigi hea emotsioon tekiks. Kasvõi mõne nurga korrastamisest, asjade sorteerimisest, äkki võtan isegi õmblusmasina välja ja parandan mõned pikalt seisma jäänud asjad ära.

Uus nädal tõetab ka üpris huvitav tulla. Sellest juba edaspidi:)

Ilusat nädalavahetust!
 

Tantsukooli keeld

Nüüd on siis tantsukooliga nii, et Meena sai juhendaja poolt keelu järgmisel korral tantsutundi minna. Mida ta seal korda saatis, võin ainult ette kujutada, sest leppisime eelmise aasta lõpul kokku, et vanemad enam tundi pealt ei vaata, vaid otsivad omale selleks kolmveerand tunniks tegevust.

Eile oligi Meenal see esimene kord, kui mina kohal ei olnud. Reegel tehti sellepärast, et mingigi distsipliin tunni ajal oleks. Juhendajad ei saa oma tööd teha, sest MÕNINGAD lapsed lihtsalt segavad tundi. Meena on see põhisegaja, kes surub ennast ja oma tahtmisi peale.

Eile oli mingi teema tema sünnipäevaga, mida kõik oleks pidanud järgi pidama ja talle tantsima ja laulma. Jumal, sünnipäev oli ju eelmine aasta. Kui kaua ta kavatseb seda teistele nina alla hõõruda?:D

Eks mul on üle päeva ta tegude ja käitumise pärast häbi. Ei tea kus ma tema kasvatamisel mööda lasknud olen. Ta on üks paras naaskel meil peres. Aga ega laps ju süüdi ei ole, kui mina tede õigesti kasvatada ei suuda.

Ja üleüldsegi oli Meena tantsujuhendajale õelnud, et tema ei tahtvatki tantsimas käia. Mina hoopis tahtvat seda. Mina vean teda vägisi huviringidesse:D

Nüüd on lasteaias tulemas ujumistunnid. Need on küll kooliminejatele ettenähtud, aga Meena räägib, et temal on ka luba minna, sest tema on suur (kasvult siis järelikult). Aga mina seda küll kaasa ei tee. Pärast selgub, et hoopis mina tahtsin ujuma:D

Tahan parimat, aga Meenaga kukub välja alati väga inetult. Olen nõutu!

Lasteaiakiusamisest

See postitus on mul juba jõuluajast südamel, aga ei tahtnud sellist kurba asja jõulumeeleolu rikkuma. Kui kurb ta teiste jaoks on, aga mina olin küll jahmunud.

Käisime Meenaga sünnipäereisil ja siis lomulikult ka poodides. Kohe esimeses poes jäi tema mütsiriiuli juures seisma ja ütles, et temal on uut mütsi vaja. Ma ei saanud hästi aru, miks. Meil on kodus mütse küll ja küll ja igapäevaseks käimiseks on Meenal üks kindel lemmik müts, millega käis ta ka lasteaias alati. Seda oli lihtne pähe panne, polnud vaja paelu siduda ja oli ka soe.

Meena oma lemmik mütsiga

Ja siis tuleb tema poes välja sellise avaldusega, et tema tahab uut mütsi. Hakkasin siis uurima, miks. Meena kurva häälega räägib, et lasteias pidi paar sellist last olema, kes ütlevad, et temal on titade müts. Vot siis sulle! Teda narritakse sellepärast, et temal ei ole poppi ja moodsat mütsi. Vaatasime ja proovisime siis mütsid läbi, aga mina leidsin, et sellest poest me küll sobivat ei saa. Tegin Meenale ettepaneku, et me käime veel poodides, äkki saame mujalt sobivama. Mütsil on siiski oma kindel eesmärk ja peaks peas mugav olema. Ise ma lootsin sisimas, et äkki ta unustab ja see oli lihtsalt hetke emotsioon  omale uus müts saada.

Järgmises poes aga sama jutt. Tema enam selle titade mütsiga lasteaeda ei lähe ja tema tahab uut mütsi. Eks ma püüdsin siis selgusele saada, milline see müts olema peaks. Selline sädelev ja jänesesaba sarnase tutiga. Selline surve juba lasteaialaste seas, mis siis edaspidi juhtuma hakkab? No mis tähtsust on mütsi tegumoel. Väljas mängides on täiesti ebapraktiline ju üks ILUS ja MOODNE müts. Meena oli oma triiblise mütsiga käinud juba aastaid ja oleks saanud veel ja veel käia. Eks ta kodus siis käib. Siin metsade vahel pole näpuga näitajaid.

Ja nii ta siis sai omale meelepärase (loodetavasti ka teistele meelepärase) mütsi ja saab ka ennast täisväärtuslikuna tunda kuni uue hulluseni:D Terve elu veel ju ees! Ja eks asi kasvab edasi koolikiusamiseni, algus lasteaias on juba lahti tehtud.

Lapse esimene fotoaparaat

Ajal, kui me veel Saksamaal elasime ja tüdrukud nooremad olid, said nad Meena issilt kingiks fotoaparaadid. Vanust oli neil siis vastavalt 8 (Mete) ja 4 (Meena). Tehnikast kodusolevana oli kinkija minu ettekujutuse järgi kõvat eeltööd teinud ja parima variandi sellises vanustes lastele välja valinud. Ikkagi tulevikule mõeldes, sest sellisel kaameral pikka kasutusiga ei ole...Liiga titekas ja hinnavahet ka pole. Ja päris "piinlik" noorel neiul sellisega ringi uhada:)

Kui nad need fotokad said, oli esimene sõda sellepärast, kes mis värvi saab. Issi oli Meenale nimelt punase kaamera mõelnud ja kui Meena selle avastas, läks sõjaks. Kui ta oli maharahunenud ja Mete, nagu ikka, meenale vastu tulles, et see kisa lõppeks, ettepaneku tegi, kaamerad ära vahetada. Sest mis vahet on värvil, funktsioonid on ju samad. Aga Meena juba on kord selline ja sellest oli suur pahandus. Lõpuks tuli välja, et Mete on Meena kaamera omale võtnud ja "süüdi" tunnistatud. Meena issi poolt muidugi. Nüüd ma ei teagi, kumb on kumma kaamera.

Algul tehti ikka pilte ka, nagu ikka uute asjadega, huvitav ju. Aga siis mingi aeg korjasin ma nee aparaadid kokku ja panin kenasti karpi ja need unustati. Vaimustus oli üle läinud.

Nüüd ükspäev sai need kapist jälle välja pakitud. "Eks" tegi neile pisikese ülevaatuse, pani uued patareid, vaatas mälukaardi üle ja läksid käiku. Nagu jõulud. Uus ja huvitav.

Ainuke jama on, et patareid on ikka patareid. Ega nad kaua vastu ei pea. Neid peab küll tagavaraks hulgim olema. Akuga oleks natukene muretum. Aga meena on väga vaimustuses. Muudkui käib ja pildistab. Täitsa emmesse:D Tõmbasin esimesed pildid ka arvutisse ja panen teile ka vaatamiseks. Kvaliteeti ei tasu oodata. Peaasi, et lapsel lõbus on olnud ja esimeseks kaameraks hea küll:)

Kel rohkem huvi ja äkki ka soov lapsele selline "mänguasi" muretseda, siis siin on üks suvaline link sama kaameraga.

Nüüd siis valik pilte...

Nagu näha, siis kompositsiooni kallal on vaja veel palju harjutada. Teine pilt on minu tehtud ja no see on ju enamvähem:D Ülejäänud ei kannata küll mingit kriitikat. Paluks mõistvat suhtumist. Laps harjutab alles:D

Järjekordne sünnipäevareis

Seljataga on järjekordne sünnipäevareis. Sedakorda siis Meenaga. Tema valikuks osutus "Lumekuninganna 2", mida käisime Pärnus vaatamas. Eile oli ka esimene päev, mil seda filmi hakati kinodes näitama. Mete käis oma sünnipäeva ajal Saksamaal vaatamas selle filmi esimest osa koos oma klassiõe perega. Meenal oli see elu esimene kinokülastus:)

Sõitu alustasime hommikul vara, sest piletid olid ostetud päeva esimesele seansile, 11:15. Pärnus olime enne kümmet ja pidime kuidagi oma aega veel sisustama. Sõitsime Maximasse, aga selle avamiseni oli veel üle 10 minuti aega. Ja teadagi on ootaja aeg pikk:D Et mitte külmetada, läksime Hesburgerisse ja tegime ühed latte´d, Meena sai kõrrejoogi ja friikartulid. Hea variant enne kino, et kõhus midagi oleks. Näljane laps on teadagi natukene ettearvamatu. Kuigi kodus sõi ta putru enne ärasõitu.

Õigepea tehti ka Maxima lahti. Meil oli plaan midagi käekotti osta, et filmi ajal krõbistamist oleks. Tegime siis kõiuk oma valikud, üks asi parem kui teine ja suundusime järjekorda. Olime natuke aega seisnud, kui selgus, et järjekord ei liigu mitte karvavõrdki. Seal poes on 18 kassat ja nesit töötas tol hetkel 3-4. Ja tundus ka, et sealsetel töötajatel oli aega küll, nautisid oma päeva:D Ma hakkasin kõva häälega pahandama ja sel hetkel pani üks mees oma kolm asja käest ja lihtsalt kõndis minema. Järjekorrad olid riiulite vahele ja polnud lootustki, et kuskilt kassadesse abivägesid tuleks ja ka meil pressis aeg peale. Jätsime oma ostukorvi sinnapaika ja kõndisime ka minema. Kui ikka Maximal huvi ei ole, et kliendid oma ostude eest mugavalt ja kiirelt tasuda saaks, siis milleks meilegi vaja seda "jama" seal. Tohutu kokkuhoid ja tunne oli hea. Plaanisime selle järjekorras passimise aja kino juures olevas Apollo raamatupoes veeta.

Järjekordadega seoses oli mul meeldiv kogemus neljapäeval Konsumis. Pisike pood (võrreldes Maximaga) ja kolma kassat töötas. Läksin ja maksin, ei mingit järjekorda. Ja peale mind ei olnud kedagi. Nii on lust lausa poes käia. Ega mul järjekordade vastu midagi ei ole, kui aega oleks. Päris mõnus on aeg maha võtta ja ümbritsevat silmitseda, aga igal asjal on piir.

Nii...järgneva aja veetsimegi siis raamatupoes ja mõnusasti. Meenal oli "sünnipäevalapse" õigus omale midagi poest valida. Eks ta tiirles seal omajagu ja küsis ikka minu nõu ja uuris hindasid. Sai väga hästi aru, kui Frozen´i nuku eest 40 eurot on meile ikka liig. Lõpuks märkas ta troll Zelfs´i ja asi oli lahendatud. On meilgi nüüd kodus see laste seas popp vidin.

Ma vist ei ole maininud, et meiega kaasas oli ka minu eks. Ta polnud ka ammu kinos käinud ja veel vähema Pärnus. Nii et ta tuli heameelega meiega kaasa ja nautsi päeva. Tema ostis raamatupoest vahur kersna uue raamatu, mida mina saan esimesena lugeda. Eile õhtul alustasingi ja olen juba 60- nda lehekülje juures. Esmamulje on hea ja huvitav ka omajagu. Ja väga paljude piltidega, nii et loetu saab ka kohe pildis selgeks.

Ja tuttavad näod olid ka raamatus - äratundmisrõõm oli suur:D Minu isa eksnaine ja laste ema Ave - feng shui asjatundja:)

Kuigi ma olen juba korra kaasaegses kinos käinud, siis sel korral oli jällegi midagi uut minu jaoks, 3D kino. Minu imestuseks pakuti enne kinosaali sisenemist kõigile külastajatele prillid - 3D prillid siis. Ja minu imestuseks need täitsa toimisid. Ilma oli pilt justkui laialivalguv ja udune, prillidega olime justkui ise filmis sees ja saime seiklustest osa. Lahe!:D Maalt ja hobusega:)

Mustad prillid täiskasvanutele, sinised lastele

 

Minu arust Meenale prillid täitsa sobivad

3D film

Meena vaatas filmi huviga ja okli väga rahul. Kui filmiga ühel pool olime, siis sai kohe sealsama olevast H&M-i poest läbi hüpatud ja ka mõned ostud tehtud. Meena sai omale saapad, mis algul maksid pea 25 eurot, soodushind oli 12. Ja kuna Stig enam mähkmeid ei vaja, siis oli talle kohe hädasti vaja alussärke. Bodi ju aluspükstega ei kanna ja pluusi alla on särki vaja, külm ju muidu. Nii saigi H&M-st kahene alussärkide komplekt Stigile. Ja hea, et ära ostsin. Lindexis sellist asja mina ei leidnud, kui poiste alussärk (maika). Oli küll pikka sooja pesu ja aluspükse, aga särkidest polnud lõhnagi.

Lõpuks siis kohviku külastus. Valisime harjumuspärase Da Vinci Pasta & Pizza fast casual stiilis söögikoha. Meena sõi lihtsalt pastat e. makarone, ilma mingite lisanditeta. Kurb lausa. Ja loomulikult käsitis valmistatud Itaalia jäätist.

Kodusõidule asusime kuskil viie paiku ja Meena oli päevast nii väsinud, et autos lasi tema silma kohe kinni. Meenaga saime siis ka sel aastal veel ühelepoole ja võlad klaariks:) Järgmine sünnipäevalaps on Stig. Tema traditsioonidest veel midagi ei tea. Vaatame, mida me temaga ette võtame.
 

6 aastat

Eile, kuus aastat tagasi, sündis meie perre pisikene tüdrukutirts, kes sai nimeks Meena. Nimeidee sain ühest "Pereja Kodu" ajakirjast, kus oli rubriik vanadest eesti nimedest. Nii et nimega probleeme ei olnud. Oli Meena ja Meenaks ta jäi:)

Meena issi oli Saksamaalt Eestisse tulnud, et sünnituse juures olla. Ta oli omale hotellitoa võtnud. Meie suhted polnud eriti kiita nagu ikka.

Mäletan, et oli meeletu lumi ja ikka korralik Eesti talv. Tegin lastele õhtul kuskil viie ajal parajasti pannkooke, kui tundsin, et läheb sünnituseks. Tegin pannkoogi ilusasti lõpuni. Tol ajal oli emal pood ja me ikka vajadusel käisime väljas, kui keegi midagi soovis. Ka sel korral oli kellegil poest midagi vaja. Selle ajasin ka veel oma sünnitusvaludega jutti. Ise veel naersin, et palun kähku teha, pean kohe sünnitama minema:D

Lapsed viisin ema juurde ja sõitsin omal jõul haiglasse vastuvõttu. Parkisin auto natukene pahasti ja pidin ka seda veel ümber parkima minema oma valudega. No mis sees siis veel ära ei ole, tugev maanaine ja juba neljas laps tulemas. Kui vaja, siis vaja.

Meenal jällegi oli nii kiire siia ilma tulekuga, et kui tema issi momendiks eelsünnituspalatist välja läks ja arst tuli vaatama, kaugel asi on, hakkas laps sündima. Õeldi kohe ära, et sünnituslauale enam ei jõua. Ja nii ta siis voodisse sündis. Kui issi tagasi tuli, oli Meena juba olemas:) Järgmisel päeval saime juba koju.

Mõned hetked kuue aasta jooskul...

Meena isiklik album

Haiglas-arsti visiit

Sten ja Mete pisikese õega

Esimene vannitamine

Käisime ikka kambakesi kärutamas

Esimene dokumendi pilt

Nossu sai ka kuue aastaseks:)

Meena esimene suurem kunstiteos, mis on issi kodu kaunistamas raamitult

Meena esimene aasta Saksamaal lasteaias koos Metega

Rattasõidu sai Meena varakult selgeks

Fotograaf Meena

Joonistada on Meenale alati meeldinud

Lõigata ja meisterdada samuti

3 aasta sünnipäev Saksamaal

Printsessi teema on alati Meenal aktuaalne olnud

Barbie´d - iga kell:)

Esimene "õhtumeik":D

Meena lõpuks ka suur õde

Alles ta oli ise kärus

Oma kodus oma kassiga

Sünnipäevahommik. Kingitus issilt koos piltidega.

Palju õnne!

Avan minagi täna ikka oma kingi ja mis seal sees on, saate lugeda ja näha Shoppingq FB-i lehel veel tänasel kuupäeval!
 

Katastroof

Minu suur lasteaia jõulupidu lõppes järjekordselt katastroofiga. Ootused olid suured, sättisin isegi ennast natuke rohkem, kui tavaliselt. Aga mis sest tolku. Pidu nautida ikka ei saanud.

Esiteks olin sunnitud Stigi kaasa võtma, sest kodus polnud kedagi, kelle hoolde teda jätta. Mete ja Sten pidid täpselt kella viieks olema külamajas näidendi proovis ja ma ei saa ju neile Stigi kaasa anda. Võtsin siis lasteaeda kaasa, mis mul muud üle jäi, kui tahtsin Meena peost osa saada. Minemata ka ju jätta ei saa.

Olime õigeaegselt kohal ja kui Meena teiste laste seast välja ilmus, selgus, et temal on kõhuvalu. Nägu üsna viril peas. Rippus mul juba küljes ja aimasin kohe halba. Õnneks kasvataja sai temaga nii palju kaubale, et ta lasi meil saali minna.

Saalis olid juba teised probleemid - Stig. Temal ju vaja kohe minna kõike uurima ja näppima. Püüdsin küll mingi aeg tema tähelepanu püüda ja mõtted mujale juhtida välja pandud piparkoogikausist, aga edutult:D Aga kaua sa suudad. Ta on selline laps ka, kes ei võõrista, ei karda ja on kõigest väga huvitatud. Süles teda kinni hoida mina ei suutnud. Kui kava pihta hakkas etendusega, sehkendas Stig ikka siia-sinna. Ega mina eriti osa ei saanud, kuigi oli väga hästi mängitud tükk kasvatajate poolt, toredate kostüümidega, sisu poolest humoorikas ja lavakujundus ka väga õdus.

Suutsin kuidagi Stigi taltsutada, kuigi ta jooksis mitu korda ikka saali peale, et ringi sahkerdada ja eks ta segas sellega ka teisi vaatajaid. See ju tavaline probleem sellistel üritustel ja palutakse ikka oma väikelapsed parem koju jätta, et mitte teiste pidu ka ära rikkuda. Oeh! Eks mitu korda ikka õeldi ära ka ja paluti mitte lapsel segama minna. Andsin endast tõesti parima ja see oli tõesti viimane kord, kui Stigi sellisesse kohta kaasa võtan. Pigem jään ise ka koju.

Kui tantsuks läks, oli näha Meena näost, et ta kukub kohe kokku. Nägu oli ikka väga - väga ära vajunud. Kasvataja hoidis teda ikka kuidagi tegevuses. Eks see saal oli ka soe ja umbne. Läksime vahepeal koridori peale, kus oli natuke värskem ja jahedam õhk ja Meena sai lonksu vett ka juua. Paremaks see midagi ei teinud, paha oli tal ikka tema jutu järgi.

Koridori pidin ka Stigi pärast minema, sest tema lõi ennast peaga kuskil ära ja pistis valju häälega uluma. Kujutate ette, milline "vahva" pidu mul ikka oli. Vaju või häbist maa-alla:D Rohkem ma lastega saali ei läinudki. Meena kurtis aga kõhuvalu edasi ja otsustasin, et on parem lahkuda. Milleks rikkuda teiste jõulupidu minu tittede pärast.  Ja võib-olla tõesti oli Meenal nii paha ja ta piinles (nagu tavaliselt, kui mõni pidu on). Tõin oma "7" asja ja seadsime ennast minekule.

Saime kenasti enne peo lõppu minema, kui riieteruumis on niikuinii suur tunglemine tavaliselt. Jõuluvana juurde Meena ei saanudki, kasvataja tõi tema paki ise meieni. Kommidest ta huvitatud ei olnud - imelik laps. Stig oleks kohe kommikoti kallale asunud ja paljud lapsed seda ka tegid. Meena aga mitte.

Kui lasteaiast välja astusime, pidi Meena peaaegu kokku kukkuma. Talutasin ta siis autosse, lasin istme alla, et ta pikali saaks olla ja sõitsime koju.

Selline oli siis jõulupidude avapauk minu jaoks:D

Igal pool näpud küljes

Millegipärast tunneb Meena ennast nüüd, kui kodus oleme, palju paremini. Sõi, tegin talle kummeli teed ja tuju on hoopis midagi muud, kui lasteaias. Saa siis aru!

Hakkame kommi sööma, läheb tuju paremaks:)