Suvi on meie endi kätes:)

Me oleme Metega nii tublid olnud juba teist õhtut, et pean sellest lausa kirjutama.

Hommikud venivad meil tavaliselt pikale. Hommikust sööme kuskil 11 paiku, kui kõik enamvähem juba ärkvel on. Jaskar on muidugi hommikul vara juba iseseisvalt tööle läinud. Mina ajan ennast Stigi pärast kuskil 8-9 ajal voodist välja, et teda pissitama minna. Meena  vaatab tavaliselt varakult juba multikaid.

Tiksun kohvitassi ja mõne ajakirja taga, kuni siis saab hakata hommikusöögiga tegelema. Tavaliselt siis neljaviljapuder. Olen katsunud ikka päeva vahele jätta, et tüütuks ei muutu, aga lapsed ikka nõuavad. Kui on nõudlust, pole minul  selle vastu midagi. Meil süüakse seda kaneelisuhkruga ja tõesti iga ilmaga. Teen tavaliselt sellise koguse, mis korraga ära süüakse ja potist jagan kohe välja portsjoniteks, et pott kohe pessu saaks. Kuumalt on see puder parim.

Kui kõhud täis, on vaja hakata aegsasti mõtlema, mis järgmiseks söögiks saab. Ja et midagi üldse tegema saab hakata, on vaja natukene korda luua. Ega ma siis ei istu laua ääres ja ei mõtle - koristan, kraamin, lähen välja, teen kasvuhoonete uksed lahti, kastan, kakun heina, kohendan siit ja sealt. Siis jälle tiir tuppa, et kohvipaus teha ja söögitegemisega alustada.

Täna tegin ema toodud soolaseentest mõnusa seenekastme ohtra tilli ja kartulitega. Peaaegu, et null kulu. Ainult oma vaev ja maitsev söök olemas. Stig on selline mees vist, et tema sööb silmadega. Ega see söök eriti hea väljanägemisega ei olnud, eriti, kui ma veel kartuli olin tükkideks teinud ja kastmega seganud. Stig ei arvanud igatahes asjast midagi. Palusin tal küll nuusutada, et ta taipaks, kui hea söök tal taldrikus on, aga ei.

Täna oli meil natukene elevust ka rästiku näol, kelle Meena rattaga sõites meie tee pealt leidis. Siis kogunesid kõik sinna ja eks ma pidin ka lõpuks vaatama minema. Meil oli lausa perekondlik kogunemine oma kodutee peal. Suht õudsaks kiskus. Isegi minul oli kõhe, kui ma üritasin lõmastatud rästiku tee pealt võssa trantsportida. Nii kui ma tokiga teda võtma minna üritasin, hakkas ta närviliselt visklema. Lapsed jooksid kahte lehte laial ja olid minu pärast hirmul. Arvasime kõik, et ta on surnud. Sinna ta meist jäi. Jube...ma ei tea, kes lehti veel tooma minna julgeb postkastist. Mina küll mitte.

Ajab hirmu nahka küll

Kogunemine lõppenud, koju minek

Õhtuti, kuskil kuue paiku, tekib meil alles õige tahtmine mindagi korda saata. Siis on Mete ka mestis ja igati asjalik aiatöödel. Mina kakun umbrohtu, tema Stigiga veab. Mäng ja töö käsikäes. Ja minule suur abi. Täna vedas isegi turvast mulle peenardesse ja saime maja ümbrust jälle ilusamaks. Hästi mõnus on aias tegutseda õhtuti, kui on tuulevaikne ja mõnus soe õhk. Tõeline suvetunne.

Kui "Kättemaksukontor" hakkas, saatsin lapsed tuppa, et vaadata, palju maasikapõllus maasikaid on. Nad olid eelmisel päeval iseseisvalt sealt juba läbi käi ud, nii et ega ma eriti mudagi ei lootnud. Seepärast tahtsin seda täna salaja teha, et äkki õnnestub midagi saada. Midagi sain ka, aga moosikeetmiseks on seda vast vähe. Puhastasin ära ja panin suhkru alla. Hommikul saaks sellest kuningliku hommikusöögi ülepannikookidega. Vaatame, kas õnnestub:D

Kui ma õhtul tuppa tulin, seisis Stigi söök ikka puutumatult laual. Panin kastet juurde ja tegin soojaks. Pakkusin uuest Stigile.Stig, otsekohene, nagu ta on, ütles kohe ausalt ära, et "rõve" on:D Jaskar kuulis seda pealt ja muigas omaette. Ma ka muigasin...Istusin Stigiga lauda ja tegin meie vanat mängu, mis talle väga hästi istub. Võtan lusikatäie sööki ja ütlen: "Suu lahti, vanaema tuleb bussiga". Stig on sellisest lähenemisest vaimustuses ja nii need ampsud suhu saavad. Küll tuleb vanaisa, küll Jaskar jne., kuni taldrik tühi. Polnudki nii rõve. Jõi tassitäie piima peale ja rohkem ma teda köögis nälga taga ajamas ei näinud.

Selline vahva päev meil, mis venib julgelt kella 23-ni välja, kuni sääsed lihtsalt tuppa peletavad. Homme oleme Metega sama tegusad aias. Tööd on palju. Isegi ema käis täna oma vaheltharimise agregaadiga abis ja põld sai hoopis ilusama ilme. Homme algab isal vaba nädal ja siis saavad kartulid ka haritud.

Naudime igat maal veedetud päeva. Tulge maale elama:D

Perekonnaviga:D

Peod möödas, käes taas argipäev. Nüüd on rahu majas kuni jõuludeni. Stabiilsus mulle meeldib.

Olen nüüd aiale ka rohkem pihta saanud. Eile sai hilisõhtuni umbrohuga võideldud. See on saanud siin niiskuses ja soojas rahumeeli kasvada. Viimane aeg on mingi piir panna sellele vohamisele, muidu kasvab üle pea.

Kasvuhooned käisin ka üle. Murdsin kasve, sidusin, kakkusin umbrohtu, kastsin. Sten on täielikult murule spetsialiseerunud  - õnneks. Jaskar tegeleb trimmerdamisega. Mete palus ka tõsimeeli omale mingit tööd, mis ei tohtinud aga ainult mitte kõplamine olla. Kakkusin talle siis suure hulga ohakaid, mida ta täna komposti kärutas. Ühe männi palusin tal ka ära kärpida, mis talle rõõmu tegi.

Ega mul suurt aega väljas tegutsemiseks ei jää, süüa ka vaja teha. Siis tekivad jälle nõud, neid vaja pesta. Siit - sealt vaja koristada. Pesu seisab juba ammu kuivana restil ja ootab kokku lappimist.

Aga selle asemel, et neid ilma lõputa töid kodus teha, tegin mina õhtusöögi valmis, sõime kõhud täis ja tegime lastega ühe mõnusa väljasõidu. Läksime metsadesse kolama ja samal ajal viskasime silma peale ka võimalikele maasikakohtadele. Mannergud olid meil ettenägelikult kaasas. Stigile võtsime jooksuratta ka kaasa.

Kui metsavahele jõudsime, tegime igas vähegi maasikalangile sarnases kohas peatuse. Olime küll varased, aga keegi (tean juba kes) oli meist varajasem. Eks sõitsime edasi. Metsa on siin meie kandis nõrkemiseni. Kuskil peab ju ikka midagi leiduma.

Tegelikult tundub, et maasikate jaoks on natukene vara. Palju on õitsvaid maasikaid. Lagedamatel kohtadel leiab valminud marju, aga need on alles ühe kaupa. See aga ei ei ole põhjus kodus istumiseks. Läksime ka oma igaaastasesse kohta vaatama, aga seal on kõik kinni kasvanud ja lapsed said niisama luusida. See ka ju huvitav. Ega me meelt ei heitnud.

Lõpuks viimases kohas, kus me peatuse tegime, võtsin mina kaamera autost kaasa ja olin juba maasikate otsimisest loobunud. Pilte on ka mõnus teha, eriti kui nii head materjali on. Nii ma siis klõpsisin. Stig uhas rattaga ringi (olime 100% liiklusvabas kohas), lapsed kolistasid mööda mägesid ja võsa ringi.

h

Leia pildilt lennuk

Olin parasjagu ametis, kui lapsed hõikasid, et on sattunud meeletutele maasikaväljadele. Ma arvasin, et nad lollitavad. Sten oli enne juba paar korda üritanud meid haneks tõmmata. Kes siis ikka enam usub. Aga kui vaikseks jäi ja kõik nahistasid maasikaid korjata, siis muutus asi kahtlaseks.

Liikusin ka vaikselt sinna suurde leiukohta. Aegaajalt andsid nad oma imestushoogudega märku, et nad ikka olemas on. Stig pani kildu: "oh sa raks". Korje käis. Sten loomulikult tegi seda otse kõhtu, mille vastu mul midagi ei olnud. Kõigil pidi ju fun olema. Meena, nagu alati, surus kogu aeg oma korjatud marju minu marjade juurde. Mina muidugi keeldusin, sest ma tean, et pärast peab ta minu korjatud marju ka enda omaks, sest tema sinna paar marja pani. Seda ma ei soovinud. Mina korjasin marjad talveks. Lõpus korjasin suhu ka mõned, aga no nii head olid, et kui maigu suhu saad, ei tule korjamisest enam midagi välja.

Stigile õpetasime ka marjade suhu korjamise selgeks. Tema ei saanud esiti arugi, mis meil seal toimub. Tal andis oma pisikeste näppudega marjale pihta saada. Loomulikult tuletasin ma lastele meelde ka oma lapsepõlvest pärit kommet marjad heinakõrre otsa ajada. Jutustasin loo juurde ja õpetasin neile ka. Neile on see trikk Pipi Pikksukast juba tuttav, laia silmaringiga nagu nad mul on :D

Niikaua kui mina oma tarkust jagasin, kasutas Stig juhust ja kummutas peoga omale minu ämbrist maasikaid suhu. Ühekaupa noppida on ju tüütu:)

Kui Stigil magustoit söödud oli, arvas tema, et temal on uni peal. Nii on ta juba päris mitu korda viimasel ajal arvanud. Mugav ju, kui laps ise märku annab, et aeg on hakata otsi kokku tõmbama. Eks oli juba kolatud ka ja maasikaidki saadud.

Ega meil sellised  väljasõidud midagi uut ei ole. On minu vanemad nii teinud ja teen mina ka alati. Kuna ma isegi elasin mingi aeg linnas, kui Jaskar pisike oli, siis ema juurde sõites sõitsime alati läbi metsa. Päris vana traditsioon on see meie peres. Metsadki kõik enavähem ümbruskonnas tuttavad, niipalju, kui meile vaja.

Hakkasime siis koju sõitma ja keda näha, ema ka metsas. Vahetasime paar sõna, küsisin saagi kohta ja rõõmustasime lastega, et isegi selle paari tunni sees ja metsas võib kohata omasid. Puhtalt perekonnaviga:D

Tore oli. Ja veel toredam, et Stig on juba jupp aega unedemaal. Värske õhk ja liikumine on oma töö teinud.

38. Jaanijooks

Sain nüüd lõpuks peale suurt küürimist ja koristamist majapidamise kontrolli alla. Sellised pidupäevad löövad graafiku täitsa segi. Siis joostakse kodust ainult läbi ja kui seda kuus inimest mitu päeva järjest teeb ja kui kellegil natukenegi aega oma järelt asju ära panna ei ole, siis on ikka täielik kaos. Lisaks veel meeletu kogus musta pesu, musti nõusid, esik on jalanõudest kuhjas, wc-sse mahub suure hädaga veel. Kaevust pidi vesi ka kohe kohe otsa saama. Ma ei tea, mis siis saab. Loodame vihma peale. Sajaks ometi veel paar nädalat :D

Lastel koristasin teise korruse ka ära. Sinna satun ma üliharva. Neil on seal jätkuvalt väga mõnus ja koristamine on lausa lust.

Nüüd proovin eilse  sportliku päeva kuidagi kokku võtta - 38. Jaanijooksu ümber Karksi - Nuia paisjärve. Eelmise aasta Jaanijooksu kohta saate lugeda siit.

Nagu ma FB-is lubasin, siis 100 laigi täitudes ma võtan sel aastal esimest korda jooksust osa. 100 laiki küll kokku ei tulnud, aga kuna toetajaid ja kaasaelajaid  oli arvestatav osa, siis neid ma ka alt vedada ei tahtnud. Olin siiski kogu aeg nii meelestatud, et lähen starti. Küll ilma eelneva ettevalmistuseta ja absoluutselt ilma mingisuguse sportliku vormita. Eks ta natukene riskantne oli, aga võitma ma ei läinudki. Osavõtt oli ikka tähtis ja eks mind huvitas ka see rada, et kust ja kuidas see läheb. Aastaid olen ma sellest ainult kuulnud.

Nüüd on mul selge pilt asjast, nii rajast, kui selle raskusastmest. Karksi vald võib uhke olla sellise ilusa trassi eest, mida on kokku lausa 4,4 km ja kulgeb väga looduskaunilt.

Startis meid siis meie seltskonnast koos minuga viis - mina, Jaskar, minu "eks", Mete ja Sten. No nemad on juba "vanad kalad", ennegi osa võtnud. Väga armas oli stardis näha Maarikat, kes sõbralikult lehvitas (tema elas ka fb-is minu laikide kogumisele hoogsalt kaasa). Üldsegi on see üks väga asjalik traditsioon Jaanipäeval meil siin vallas. Kõik endised ja praegused Nuia elanikud on koos, alati kohtab palju kooliaegseid tuttavaid.

Põhijooksu start
Foto: A. Peensoo

Kuidas mul siis läks. Algus oli paljulubav. Kohe minu ees startiska vabatahtlike pritsimeeste grupp - täis varustuses (kirsad, kiivrid, rasked ülikonnad). Mul oli hea meel, et nendel jõuan ikka sabas püsida. Sõrkisin rahulikult neil kannul. Parkla kohal aga suundusid nemad rõõmsalt oma vilkuritega auto juurde ja oligi mul "lips" läbi.

Õnneks ootas "eks" mind viisakalt järgi ja nii me siis kulgesime. Tema suts eespool, mina tasapisi järel. Eks ma kõndisin ka ikka, ei ole sellist iseloomu, et terves jutis kogu aeg jooksusammu teha, kasvõi kiirkõndigi. Ei suutnud. Kõige ku mmalisem oli, et kohe põhijooksjate järel lasti rajale ka kepikõndijad ja üks kiiremaid oli mul kogu aeg kannul. Kuidas see võimalik oli, ei saanudki ma aru. Kas ma tõesti nii aeglane olin?:D Minu vähim eesmärk oli vähemalt teda mitte mööda lasta. Ühest jooksjast ma siiski sain mööda ka:)

"Eks" püüdis mul ikka tuju üleval hoida ja kiitis, kui heas sportlikus vormis ma olen. Ma tean, et ta valetas, aga abiks ikka. Mäe alla jõudsin ma rahuldavas seisus ära, siis hakkas see kõigeraskem osa - mäkketõus. See pole mingi suvaline tõus, uskuge mind. Isegi puhanult jalutades on sealt tegu ülessaamisega. Mina aga oli juba peaaegu "poolsurnud". "Eks" ootas mind nõlval ja haaras sõbralikul käest. Eks ta aimas, et vabatahtlikult ma ise ülesse sealt ei sõrgi. No ja siis hakkas rahvas ka kaasa elama. Karjusid muudkui: "Edasi Anni" ja "edasi Anni". Täpselt selline tunne oli nagu sünnitusel. Sul on niigi valus ja keegi julgeb veel sind utsitada ja ergutada. Oleks siis veel minu nime karjutud. Ma pole ju ometi Anni. Sel hetkel soovisin ma ainult vaikust ja et kõik vait jääks. Nii viimasel piiril olin ma.

Lõpuks sain ma aru, et Anni oli kohe minu ees. Viimase lõpu "eks" sõna otseses mõttes vedas mind sealt mäest üles. Mina haarasin veel Anni ka sleppi ja nii me kolmekesi finiši poole pressisime. Oleksin heameelega allaandnud, Anni sedaka püüdis mitu korda teha, aga ma haarasin uuesti ta käest ja tirisin teda kaasa. "Eks" lasi meid vahetult enne finišit ette, nagu naistega viisakas on käituda ja saime rahulikult edasi "surra". Otsisin vaikse nurga, mul oli süda nii paha ja lasin ennast murule pikali. Sai lõpuks läbi see õudus. Lõpp oli hirmus mis hirmus. Kui te ei usu, minge ise proovima.

Mete ja Sten oli minust ikka sada korda tublimad. Mete oli vahetult enne veel osalenud 9 - 10 aastaste tüdrukute 700 m jooksus, kus ta sai auväärse II. koha koos hõbemedaliga.

9 - 10 aastaste tüdrukute start

Mete on kõige kiirema tüdruku kannul

Meena osales 5 - 6 aastaste tüdrukute jooksus ja saavutas 7. koha. Tema võttis jooksu natukene lõdvemalat, kui Mete. Nägu oli tal küll pingevaba ja jooksis ainult selle nimel, et finišis ootas teda Tupla ja Arbuusijook.

5 - 6 aastaste tüdrukute start

Jaskar oli mul kogu aeg silmapiiril. Sai loomulikult minust parema aja, mis talle muidugi rõõmu tegi. Mind rõõmustas aga, et ta üldse osa võttis. Meelelahutus missugune kogu perele.

Vahetult peale lõpetamist

Peale autasustamist, kus õnne meile kellestki ei naeratanud (kahjuks), hakkasime koju sättima. Jäätist me kohapealt osta ei raatsinud ja pisukesel läbirääkimisel leppisime kokku, et teeme seda Konsumis, kust iga üks võis valida kaks jäätist omal soovil. Sellega oli jäätisemure lahendatud. Jaskar magas selle pakkumise muidugi maha ja pidi "näppu imema" :D

Kodus ootas meid soe tuba ja kütte pandud saun. Olime ilma vahetusriieteta kodust väljas ja seega ka üsna läbikülmunud vihmast. Kartulisalati teoga oli ema ka juba alustanud, mille mina siis peale mõningast hingetõmbamist lõpule viisin. "Eks" grillis veel viimase portsu "home made" šašlõkki ära ja riburada pidi said kõik kuumas saunas ka käidud, isegi mina sel korral. Nii külm oli. Mõnulesin kohe pikalt laval, silm tahtis lausa kinni vajuda. Pole juba ammu nii väsinud olnud.

Saunaline

Järgmiseks aastaks ma pole valmis veel mingeid lubadusi andma...veel mitte :D

P. S. Pildid, mis postitasin, on enda tehtud, kui pole teisiti märgitud. Luba ma kelleltki küsima ei hakka (võimatu missioon), kui on  fotole jäänud ka kõrvalisi isikuid. Ärge pikka viha pidage :D

Suvevaheaeg alaku!

Nagu te juba taibanud olete, siis oma loodetavast unistuste tööst pole ma enam sõnagi lausunud. Käisin proovipäeval, selleks puhuks tehti isegi tööleping üheks päevaks, palk on isegi laekunud juba, aga mida ei ole, on lubatud vastus - kas siis positiivne või negatiivne. Lootsin selle ikka reedeks saada, aga ei, vaikus. Saan isegi aru, et ju ta siis "ei" oli ja otsustati siiski teise kandidaadi kasuks. Aga noh, lootsin ikka ka mingi teate saada, et oma edasisi plaane teha.

Olin ju juba ammu ennast kirja pannud vabatahtlikuna Hansapäevadele ja eks nemadki soovisid teada, millal ma saan abiks käia, kui üldse saan. Reede õhtul ma lõpuks loobusin  vastuse ootamisest ja andsin teada oma osavõtust. Ja ma ei kahetse.

Täna oli esimene päev ja viisime ennast asjadega kurssi. Pakkisime vajalikke materjale, püüdsime mingit süsteemi luua, et delegatsioonidele võimalikult valutult "nännikotte" kätte jagada ja õppisime inimesi tundma, kellega on vaja koostööd teha.

Ja millepärast ma üldse tahtsin vabatahtlike töös osaleda, oli ära kasutada oma saksa keele oskust. Saan natukenegi leevendada oma Saksamaa igatsust. Delegatsioone Saksamaalt ongi Hansapäevadel kõige ohtramini. Ja enne kui staap  veel ametlikult avatudki ei olnud, sain mina esimese keelepraktika kohe kätte.

Ühel sakslaste seltskonnal oli tekkinud probleem majutusega, mille nad olid booking.com  vahendusel broneerinud. Nad ei olnud rahul oma tubadega, millest üks oli läbikäidav. Probleem ei olnud küll delegatsioonide staabi pädevuses, aga kuidas sa saadad hädas inimesed ära. See ei sobi kokku Hansapäevade kontseptsiooniga kõigile abiks olla, naeratada ja aidata, kus võimalik.

Nii ma siis lahendasingi neil selle probleemi ära, kuna nad olid üsna seda meelt juba, et jäävad lageda taeva alla. Ega sellise suure ürituse ajal pole mingi nali pevarju leida. Kõik võimalikud majutusasutused on ju ammu aega broneeritud. Hea tunne oli, et sain abiks olla.

Vabatahtlikele on ettenähtud ka temaatiline riietus, toidutalongid (toitlustus 3x päevas), vesi, oma puhketuba, majutus (kel vajadust), parkimiskaart, osasaamine huvipakkuvatest KONTSERTIDEST ja viimasel päeval ka afterparty. Igati soliidne pakett lisaks uutele kogemustele. Ma ei kahetse ja ootan põnevusega juba homset, kui see õige trall alles lahti läheb. Aga meil on tänase päevaga nii lollikindel plaan välja töötatud, et homme peaks kõik nagu siidi jooksma.

Tänane päev möödus märkamatult, äärepealt oleksin lasteaia maha maganud. Kui ma teele asusin, tuli mul veel viimasel hetkel meelde, et lastel oli ju täna viimane koolipäev tunnistustega. Haarasin ühe koogi sel puhul veel Konsumist kaasa ja tõin lasteiast viimased lapsed ka ära :D

Ja arvake ära, mis mind kodus ootas. Nõud olid pestud, laud korras, lilled vaasis. Tunnistused kõik letti laotud ja lapsed nii rahul, et lõpuks algas kauaoodatud suvevaheaeg. Homme ei peagi enam nemad kuhugile minema. See tahab täitsa harjumist nüüd.

Jagasime koogi sõbralikult ära ja võtsime kooliaasta kokku.

Ilusat suvevaheaega!

Spordipisik meie peres

Ma ei ole kunagi mingi spordi kummardaja olnud. Kehalises kasvatuses olin kooliajal keskmine. Ei osanud ma turiseisu, ei kõiest ronida. Tegin oma alad ära, et keskminegi hinne kätte saada. Ujumistrennis ma küll mingi aeg käisin, aga ujuda ei oska ma tänaseni - korralikult. Vee peal seisan, edasi saan, aga kroolist pole mul õrna aimugi. Mis mul hästi meeles on, kui ma kord ujumistrennis sain ühe korraliku peaka hüpatud. See on mu elu suurim saavutus ka vist spordivallas :D

Sellist mitte mõisapeale liikumist armastan ma aga väga. Rattamatkad, orienteerumised, kerged jooksud, kiirem jalutamine, ujumine oma lõbuks. Viimasel ajal on mu päevad täis väga sarnast trenni, mida saaks jõusaalis teha. Iga päev saan ma aru, et mul on lihased täitsa olemas. Vagude vahel koogutamine on väga tõhus trenn. Nii et ei saa õelda, et ma päris spordivõõras oleks momendil.

Millest  ma aga tegelikult rääkida tahtsin, on minu lapsed. Mete ja Sten tegelikult. Sten tundub küll selline pontsakas ja natukene nagu ülekaaluline. Nüüd viimasel ajal on asi küll paremuse poole läinud. Eks pikkust tuleb ka juurde ja liikumist on palju. Ja mis mind imestama paneb, koolis jooksmises on ta üsna hea. Spordipäeval oli napilt teiseks jäänud. Mete on suts parem, aga ega Sten alla ei jää. Kodus nad ikka korraldavad jooksuvõistlust ja kasutavad kartulipõldu staadionina :D Mete püüab ikka Stigi ka treenida ja utsitab teda jooksma. Stig loomulikult jookseb ka (hästi vahvalt, kätega annab ikka kõvasti hoogu, nagu vana proff) ja vudib ikka ringi ära ilma pukamata. Hingeldab küll sealjuures kõvasti. Ma ikka ütlen Metele, et ta Stigiga üle ei pingutaks, ikkagi kahe aastane teine alles.

Kolmapäeval oligi siis jälle iga kevadine spordipäev koolis. Seda oodati nagu jumala õnnistust. Tore ju iseenesest. Mina pole kunagi spordipäevadest nii vaimustuses olnud, sama Meenaga. Tema on selline laiskloom nagu mina. Aga Sten ja Mete küll spordivad meelsasti.

Sten vist sai kokkuvõtteks 6. Koha, Mete aga 2. koha. Tuleval reedel said nad võimaluse aga võistlustele sõita ja oma kooli esindada. Ka seda päeva juba oodatakase.

Sirkel

Eile, natukene enne kella seitset õhtul, ilmus Mete minu juurde ja andis edasi tähtsa teate. Temal olevat järgmisel päeval koolis kindlasti sirklit vaja. Miks see mind üldsegi enam ei üllata? Sellepärast, et Stenil oli eelmisel aastal samal ajal sama jama.

Tal oli isegi natukene suurem see jama, sest tema tuli minu juurde ja alustas vestlust natukene teisiti. Esimene asi, mida ta uuris, oli: "Emme, mis asi see sirkel on?" Ta vaesekene polnud elus seda sõna kuulnud ja veelvähem sellist asja näinud. Ma ei taha midagi halvasti õelda, aga kui õpetaja siiski koolis selist asja nõuab, võiks igaks juhuks klassi ees näidata reaalselt asja, mida ta lastelt ootab. No nii igaks juhuks. Sest on selliseid, kes on vähe kitsama silmaringiga :D

Stenile seletasin eelmisel aastal asja ära ja sirkli viisin kooli järgi, mille ta sai kätte valvelauast. Kus Mete tol ajal oli, ma ei mäleta, igatahes on temast see mööda läinud.

Nüüd siis oli kord Mete käes. Tema küll teadis, mida ta soovib, aga et ta õhtul oma sooviga lagedale ilmus, oli sarnane Steni situatsioonile aasta tagasi. Ma veel naljaga pooleks, nagu kogu elu meil siin tavaliselt käib, soovitasin Metel oma sooviga uuesti peale kaheksat välja ilmuda. Siis on ikka maksimaalselt hilja juba. Konsum kindlalt kinni ja mul pole kuskilt seda sirklit välja võluda.

Saime siis niipalju kokuleppele, et ma järgmisel päeval organiseerin selle talle kooli, et tal matemaatika tunniks töövahend olemas oleks. Ta lihtsalt ei jätnud mind enne rahule, igal sammul oli mul kannul ja tahtis teada, kuidas sellega siis jääb. Loomulikult lisas ta nimekirja ka kohe tintelpeni ja joonlaua. Ma olen selle kooliaasta jooksul Metele vist sada tintelpeni ostnud, mille tüki hind ca. 3€. Kohutav väljaminek pidevalt. Ja ükski odavam kirjutusvahend ei pidavat sobima.

Kõik oli ilus. Püüdsin hommikul asjad nii korraldada, et sain tiiru kodust ära käia. Raha mul ju niikuinii ei olnud. Selle plaanisin taararahast organiseerida. Sõidan siis uhkelt taarakoormaga automaadi juurde ja äkitselt hakkas rahvas lahkuma, koos taaraga. Midagi pidi valesti olema. Läksin uurima. Oligi. Automaadil olevat mingi rike, sest taarat tuuakse nii meeletult. Minul aga uus mure kaelas. Mille eest ma selle sirkli ostan?

Võtsin mõtlemisaega ja viisin tähtsa kirja niikaua posti. Kirja saatmiseks ikka arvel veel mõni sent oli. Ja ma pidin jälle selle kuradi Omniva hinnapoliitika peale ennast siniseks vihastama. Lihtkiri kuskil 70 sendi ringis, tähitult 2.80€. 2.80€, kas nad on hulluks läinud või? :D Paki saatmiseks on seda isegi palju. Tegin odavama variandi ja loodan siiralt, et kiri kaduma ei lähe. Aga ega ma ei imesta ka, kui läheb.

Vahepeal sain ühegi rõõmustava sõnumi. Tore on vahest laenu anda, sest mingi aeg makstakse see jälle tagasi. Nii oligi. Küsimus oli ainult, kas see ka laekunud juba on, sest ühest pangast teise liigub see üsna aeglaselt. Pangaautomaadid olid rahvast ummistunud, pensipäev ju täna. Sain ikka ligi ja raha oli laekunud. Olin jälle rikas :D

Kui ma uuesti taaraga üritama läksin, paistis asi lootustandev. Ootasin kannatlikult oma korda, kuni masin jälle kinni jooksis. Minust jäid inimesed sinna ootama, minule aitas. Lasin jalga. Sirkel koos joonlaua ja tintelpenniga said kooli. Minu ülesanne oli täidetud. Taaraga üritan teine kord.

See polnud minu tänase päeva ainus lubadus. Sten käib juba pikka aega peale, et temal on vaja juuksurise minna. Homme on teatrisse minek ja poiss tahab ilus olla. Arusaadav ju. Andisn oma rahalisest seisust ausa ülevaate ja ta lubas oma raha eest selle asja korda ajada. Mina pidin ainult sobiva aja talle panema. Ja ta käiski omal käel täna juuksuris. Sai hakkama. Samm edasi jälle, et minu elu ka lihtsamaks muutuks. Selles mõttes on tüdrukutega lihtsam, praegu vähemalt. Nende juuksed kasvavad omasoodu.

Mete sõidab ka homme Steni klassiga teatrisse (Peeter Paan) ja siis on see hetk, kui ta oma uue kleidi peab selga panema. Ootan juba seda hetke :D Äkki saan pildile ka:)

Täna kõik aktsioonis