Teine päev ratastel

Kui nüüd sellest postitusest edasi minna sujuvalt, siis esimene peatus oli meil vahetult peale Poola piiri ületamist kohas nimega Szypliszki, kus on minu meelest kõige mugavam ja soodsam vahetada mõned eurod zlottideks. Sain aru, et mida piiriäärsem ala, seda soodsam on kurss. Sisemaal on kurss ebasoodsam. Mina sain 100 euro eest 412 zlotti (1EUR=4.12000001).

Kantor Wymiany Walut (rahavahetus kontor)

Suwalki's oli kohustuslik Lidli külastus, Augustow'is Biedronka(lepatriinu pood).Ma olin oma USB juhtme telefoni ja tahvli laadimiseks maha unustanud ja siis taipasin ma seda poodidest otsima hakata. Media Experdist ma seda osta ei mallanud krõbeda hinna pärast. Ja oh imet, Biedronkas oli just sel hetkel, kui mina hädasti seda vajasin, seesamune tähtis juhe pakkumises ja kui kihvt see veel välja nägi. LED tuled kogu juhtme ulatuses ja juhet sai ilusasti hoidikusse kerida. Ja hind tühine 6.99 PLN -i (ca.1.70 EUR). Oi ma olin happy. Ja isa läks ka sellest juhtmest nii vaimustusse, kuigi tal pole asjagi, millelel see järgi ühendada. Aga säravad asjad meeldivad talle, eriti autodele igasugu lisavidinad. Sain aru kohe, et ta tahab ka seda juhet omale. Ja Sten oli ka käpp. Hakkasime siis edaspidistest Biedronkadest juhet jahtima, sest o a avastuse üliägedast juhtmest tegime juba teel olles.:D

Edasine kurss läks Augistow'ist Elk'i suunal, mis oli meile veel täiesti avastamata maa ja täis põnevust.

Enamvähem meie läbitud marsruut

Plaan oli sõita võimalikult palju külavaheteid, teha peatusi külapoodides ja näha rohkem, kui seda saab kiirtedel. Poolas muideks on tohutult uusi ja kvaliteetseid teid ehitatud, teeääred on kuni metsani piinlikult korras (niidetud). Poolakate majad on uhked, korterelamud on soojustatud ja fassaadid renoveeritud, enamuses on majadel plastik aknad. Kui kuskil on värske krunt, on esimene asi poolakatel korralik piirdeaed krundile über ehitada. Kapitaalne kohe ikka. Aedu oli üldse palju. Isegi põllulappidele oli aed ümber ehitatud. Majad on suursugused, enamasti ikka kolmekordsed. Kohe näha, et ehitusmaterjal on neil soodne. Põllumajandus on neil väga popp. Kuigi näha ei olnud moodsat lääne tehnikat, olid põllud haritud ja seda ikka kõige algelisema tehnikaga. Maa on jagatud piirkondadeks. Meie nägaime piirkondi, kus kasvatati enamasti vilja, siis kartulit ja köögivilja ja piimakarja.

Mitte kuskil ei hakanud silma muruniidukeid ja traktoreid, aga murud olid absoluutselt igal pool niidetud. Kummaline, millal või kuidas nad seda teevad:D

Külapoed on enamasti avatud juba hommikul kella 6 -st. Kõik vajalik on poes olemas, kuigi nad on pisikesed ja alati trellitatud akendega. Jäätis muideks on poola keeles lody.

Esimene külapood, mida me uurima läksime

Looma kujud on neil väga popid

Poe peauks

Sealsamas poe juures oli ka söögikoht, kust me läbi astusime. Tellimuse esitamisega oli raskusi, sest menüüst ei saanud me mitte midagi aru - poola keeles ju. Katsusime siis vene ja saksa keeles seletada, et taldrikul oleks liha, kartul ja salat. Teenindaja sai aru, mida soovime, sellega asi lahenes.

Söögikoht "Rekin" (Dorota Wolyniec)

Sapika mootoriga vatamisväärsus

Mänguväljak kohviku sisehoovis

Prae hind 20 PLN (ca. 4.85 EUR)

Kogu laual oleva toidu arve 100.50 PLN (ca. 24.40 EUR)

Söögikoht oli väga laheda sisekujundusega. Stig tegi söögiootamis aega parajaks ja uuris erinevaid looma topiseid seintel. Mööbel oli massiivne ja väga lahe. Metega käisid nad tiiru mänguväljakul liugugi laskmas. Toit oli maitsev ja odav.

Sõit võis jätkuda. Ümbrus oli huvitav ja nii me muudkui uudistasime. Elk'is tegime esimese suurema kaubandusliku peatuse, sest no ei saa ju, kui H&M silma jäi. Isa huvitatud ei olnud, tema jalutas Stigiga ümruskonnas. Nagu te juba vist mäganud olete FB-i postitustest, siis Stigile võtsime jooksuratta ka kaasa. Niipalju ruumi pidi ju ikka autos leiduma. Isa tegi suuri silmi küll, aga pärast taipas ta isegi, kui hea mõte see oli.

Seal sai ka esimene suurem kulutus tehtud ja peaagu kõik Meena soovid täidetud. Meena soovis omale Elsa pluusi, kleiti ja seelikut. Seelikut ei saanud, aga seeeest mitu pluusi ja kleiti. Sten ja Mete valisid oma maitse järgi asjad välja, mis tegi minu ostlemist oluliselt kergemaks. Pidin ainult asjad üle vaatama ja oma heakskiidu andma või siis punast tuld näitama ja nõu andma. Kassas selgus, et laste riietelt saame veel -20% alla, kui FB-is ühe laigi paneme. No miks mitte. Hea meel ju ja soodustus märkimisväärne. Jätsin sinna poodi 451.94 (ca. 108 EUR) Poola raha ja tegin kolm last õnnelikuks. Enda peale ei saanud ma mitte mõeldagi. Kui sul on lapsed, siis sellel pole nagu eriti tähtsustki.

Elk

Väga Uku Keskuse stiiliga kaubanduskeskus (roostes noh)

Rahulolevad reisilised

Tegime aga pilti ja aegajalt ka vahepeatusi. Kohanimed on seal niivõrd keerulised, et neist ei jaga ma midagi, eriti pisematest kohtadest. Ühes kohas käisime vaatamas outlet telke, mis on sellised kergete ehitiste moodi poed, kus on tohutud allahindlused.

Jäätist püüdsime ka võimalikult palju süüa ja ikka poolamaist.

Lõpuks oli taas aeg sealmaal, et kõige suurema murega tegeleda - telkimiskohaga. Lihtne nendega ei olnud. Sel korral keerasime teelt maha vahetult peale üht jõge, et ikkagi võimalikult vee äärde saada.

Vaade oli küll lummav, aga vesi haises ja põõsaalused olid mineeritud. Vette minekust ei saanud juttugi olla, sest sisseminek oli võimatu.

Ainuke ilus asi meie teises telkimiskohas

 Paremat kohta polnud mõtet kuskilt taga ajama minna, sest Poolamaal läheb pimedaks äkki. Panime aga telgid jõekaldale ülesse, otsides puhtamat maapinda, tegime kohustusliku pikniku seal sitahunnikus ja keerasime rõõmsalt magama.

Hommikul oli esimene ärkaja isa, nagu ikka. Tema on harjunud vara tõusma, mis siis ikka. Segama ta meid ei tulnud, aga kihistas nii kõvasti naeru, et pidin vaatama minema, ega tal äkki mingit terviseriket ei ole. Oli kuidagi imelikult "hingest kinni" hääl. Asi oli kahtlane.

Tema aga naeris meie telki, mis oli teel jõkke. Targad ju arvasid õhtul, et vaiu pole vaja panna, kuhu see telk ikka lendab, kui rahvas sees:D Telk oli niigi kallaku peal ja ööga kõvasti jõe pole nihkunud ja päris kreenis. Isale tegi see muidugi nalja.

Oli mis oli, aga uni oli hea:)

Esimene päev meie tripist

Kuna ma reisi vältel midagi postitada ei saanud (väljaarvatud FB-i postitused), siis tuleb seda teha tagantjärgi ja meenutades (miks küll meie suures Euroopa Liidus ei võiks interneti kasutamine olla piiranguteta ja võileiva hinna eest?)

Reisi alustasime esmaspäeval kella 11-ne paiku, kui auto oli ülevaatusel käinud ja meie oma kompsudega juba aiaväravas ootamas. Kaasa said kaks telki, tekid, padjad, linad, täispuhutav madrats, 5 -liitrine veenõu, külmakast. Täispuhutava madratsi pumba laenasin küla pealt. Töötas patareide baasil. Pisike hirm oli, et mitu korda jooksu patareidega pumbata saab, äkki vaid korra paar, aga ei...hirm oli asjata. Voolu patareides peaks siiani jaguma.

Esimene peatus oli Riia külje all Salaspils'i Hesburgeris. Seal kulutasin oma esimesed 13.50€. Suht mõttetut rämpsu me seal sõime, mingit emotsiooni sellest küll ei ole. Olulisem oli wc peatus selle aktsiooni juures ja Stig pani muidugi liigutamisele rõhku.

Salaspilsi Hesburgeri mängunurk

Sügavama mulje jättis Bauska peatus, kus käisime Rimist näksimist ostmas, et autosõidu aega kuidagigi sisustada. Ja puht juhuslikult valisin ma omale niivõrd huvitavad kuklid, et siiamaani neelud käivad. No küll olid mahlased ja erinevaid seemneid täis. Tundus, et mahlasus oli saavutatud tangudega. Sealse arve kõige hea ja paremaga tasus isa. Oleks seda teadnud, oleks korvi veel ühtteist ladunud :D

Täiuslik amps Bauska Rimist

Ostetud kraami sõime aiataga, kus pidi olema mingisugune lennumasinate muuseum. Vahtisime värava taga ja lasime toidul hea maitsta.

Joogiks ikka tarhun

Esialgu mingeid suuremaid peatusi ei olnudki. Vaatasime ahnelt läbi autoakna ja tegime mõne klõpsu.

Minimaalselt ka teeehitust

Mini arbuusid (näts)

Kõige pisem reisisell

Umbes 8 paiku hakkasime ööbimiskoha peale mõlema, et mitte pimeda peale jääda. Olime siis Leedus, üsna Poola piiri lähedal, Marjompole's (Leedu, kodust ca.560 km). Otsisime ikka veesilma, et oma telklaager üles lüüa. Teepealt nägimegi pisikest veekogu ja püüdsime sellele kuidagi ligi saada. Ega see kerge ei olnud. Aiad igal pool ees ja seal oli veel raudtee ka. Paras pähkel.

Pidime teisest küljest järvele lähenema ja saime päris ligidale, kus puudus veel piirdeaed. Hein oli küll niidetud ja paistis, et haljastus veel poolik. Kõrval kohe ka mõnus maisipõld. Tundus aga, et tegu on privaatse järve ja maatükiga. Üle järve paistsid suvemajakesed kena haljastuse ja ujumiskohaga.

Panime ettevaatlikult oma kompsud maha ja arvasime, et mis see üks öö ikka teeb, kui me seal veere peal endid sisse seame.

Ja siis ilmus ATV-ga soliidne härrasmees, kes tuli asja uurima. Seletasime asja ära ja saime loa telkimiseks. Lubati tegelikult isegi ujumiskoha juurde telkima, aga loobusime sellest suuremeelsest pakkumisest. Lubasime enda järelt korda hoida ja heaperemehelikult käituda.

Õhtu oli üllatavalt soe ja mõnus. Ei olnud sellist niiskust ja külma nagu Eestisse maha jäänud oli. See oli väga positiivne ja võisime rahus esimese ööga telgis alustada. Öö möödus rahulikult ja probleemideta. Mina nägin korralikult unenägusid, nii et igav küll ei olnud.

Hommikul oli isa varakult üleval ja tiris lapsi telgist välja. Ta võib kohati selliste asjadega liiale minna, seega pidin lausa sekkuma, et ta vett äratuseks ei kasutaks nagu tal kombeks on.

Tegime mõnusa hommikuse pikniku ilusas looduses, pakkisime asjad ja liikusime edasi Suwalki (Poola) suunal, kuhu oli vaid 67 km.

Kodumaa pinnal

Oleme õnnelikult ringreisilt tagasi. Koju jõudsime täna varahommikul sutsu enne nelja. Pikka juttu ei olnud, kõik asjaosalised ronisid kohe põhku. Stig võttis oma kaks reisilt ostetud masinat kaissu ja hetkega oli vaikus.

Nende 6 päevaga jäi meile seljataha ca. 4300 km. Unistasin küll suurelt, et jõuame ka Baierimaale ja Tsehhi, aga sellest ringist, mis tehtud sai, piisab tükiks ajaks. Lapsed igatsesid juba koju ja eks sai ikka käidud ka. Ka raha sai palju kulutatud ja eks igal asjal on piirid.

Reisist püüan  teha mitu postitust - mida ostsime, mida nägime, kus ja kuidas ööbisime jne.

Leedu - Poola piiril

Nüüd aga püüan asjad lahti pakkida, ühtteist ära paigutada, telgid kuivatada, voodipesu pesta...oihhh, kõige jubedam osa reisimise juures.

Igasuvine traditsioon

Nagu välja tuleb, oleme me üks paljude traditsioonidega perekond. Üks traditsioon paljude seast on igasuvine rannas käik.

Seekord said otsustavaks juba päris mitu päeva kestvad suviselt kuumad ilmad. Tuli juhust kasutada. Jäime küll päris viimasele minutile, aga sai käidud ja oldud piisavalt.

Ranna valikuga meil mingeid raskusi ei ole. Juba minu lapsepõlvest saati oleme perega iga suvi käinud Pärnu kandis Valgerannas. Nii olen ka mina oma perega seda traditsiooni jätkanud ikka Valgerannas. See on minuarust ainuke rand, kuhu saab autoga üsna merepiiri lähedale ja saab oma laagri käe-jala juurde püsti lüüa. Lastega väga mugav variant. Kuigi ma saan aru, et pole vaja päris igalpoole ka autoga sõita, aga katsume alati viisakad olla, oma järelt korda hoida ja heaperemehelikult käituda, nagu inimestele kombeks.

Nüüd siis asja juurde. Mainisin lastele vist kuskil nädala keskel juba, et peaks rannas ära käima kuniksveel ilusaid ilmu on. Loomulikult oli see viga. Minule kohaselt võtab iga asi aega. Ennast selliseks ettevõtmiseks häälestada võtab mul ikka jupp aega. Nii ma pidingi päevad läbi peale oma plaanide avalikustamist kuulama laste "vingumist", millal ometi? Kas nüüd? Aga ei saa ju ka nii, et kui mõte välgatab, nii kohe "paneme minema". Vahest küll, aga mitte alati :D

Kõige suurem takistus oli auto. Pidurid ju krigisesid juba ammu ja sellise "saaniga" ei saa ju ometi tsivilisatsiooni sõita. Mis siis oleks saanud, kui pidurid ühtäkki lihtsalt ära kadunud oleks.

Laupäevaks said klotsid vahetatud. Siis aga oli uus häda autol küljes, aku. Mis sellega lahti on, ei teagi veel. Arvatavasti "õhtal omadega". Nii palju saime ikka voolu sisse, et uskusime, et sellega on asi lahenenud. Tegelikult olime ikkagi suht riski peal väljas, ise seda teadamata.

Pühapäeval aga tegutsesime kodus selles vaimus, et õhtuks pakime asjad ja hakkame lõpuks liikuma. Lapsed olid juba üsna lootust kaotamas. Eriti Mete. Facebookist nägi ta järjest oma klassikaaslaste postitusi, kus kõik olid juba ammuilma mereilmu nautimas. Tema aga oli alles täielikus teadmatuses, kas üldse lootust ongi. Jooksis kodus nagu orav rattas, et plusspunkte teenida. Lõpuks tüdines sellestki.

Sten muretses oma kirjandi pärast. Ei, kool pole veel alanud. Aga neil on klassis traditsioon, et kui kool algab, siis iga laps kirjutab jutukese, mida põnevat ta suvel tegi. Stenil oli kindel plaan, et mere ääres käigust tema jutt seekord tulebki ja kindlasti on  vaja tegutseda, et millestki kirjutada oleks. Paber ja pliiats olid tal isegi kaasa võetud.

Kuskil kaheksa paiku pühapäeva õhtul saime telgid, tekid, padjad koormasse. Ruumi eriti palju asjadele ei jäänud, sest vaatamata sellele, et meil on keskmisest suurem auto, on meid keskmiselt ka rohkem. Aga hädavajalik sai peale ja asusime teele. Isa soovitusel võtsime isegi mõned puuhalud kaasa ja tikud loomulikult. Puhas kraanivesi sai ka kodust kaasa (5 l) hambapesuks.

Söögiraami plaanisime osta kuskilt Pärnust, kus veel nii hilja õhtul mõni supermarket avatud oli. Seda pidime sõidu ajal googeldama, sest meil polnud aimugi, kas peale 22:00 üldsegi veel midagi avatud on. Aga oli. Riia maantee Maxima osutus meie valikuks. Poodi said kõik kaasa, sest ikkagi ühine väljasõit. Meena keeras küll kohe natuke ära, sest Elsa teemalised värviraamatud oli kohe sissepääsu juurde lastele meelituseks välja sätitud :D Küll ta hakkas siis meelde tuletama, et ta polnud sünnipäevaks seda saanud, mida ta tegelikult soovis ja siis jõuludeks sama lugu. Täitsa huumor kohe, mis tema puha letti lükkas, et ometi mingitki soga veel kokku osta. Ei kõigutanud mind tema soovid. Ainult söödavat lubasin tal omal soovil välja valida. Ja kui ta Elsa pildiga lasteshampust nägi, siis arvas ta üsna enesekindlalt, et selle ma luban tal võtta. Ei, iga asi ikka omal ajal. Meil ei olnud mingit pidu tulemas, nii et shampus jäi riiulile.

Korvi leidsid tee banaanid, arbuus, erinevaid juusupulki, vorstikesi, erinevaid kartulivahvleid, joodavat jne. Ühesõnaga kõike, mida mere ääres mõnus näksida on. Mis seal muud ikka teha, kui süüa/juua ja päikest/vett nautida.

Saime ühelepoole enamvähem vahetult enne kaupluse sulgemist. Steni arvates oli see suurim sündmus tema suves ja sellest plaanib ta kohe kindlasti kirjutada, et ta Maximasse sai :D

Tee peale jäi veel Selver, mis oli samuti avatud 23:00-ni. Väga tervitatav igatahes, et mõni pood ka hilistele ostlejatele avatud on.

Edasi oli siht kindel, Valgerand. Suur oli meie imestus, kui me ees ühtki suvitajat ei leidnud. ideaalne meie jaoks. Olime valinud väga sobiva aja. Leidsime omale ideaalse koha. Telgid panime puide alla, et hommikune päike kuumendama ei hakkaks. Lõkkeplats oli kohapeal kenasti olemas, auto saime sinnasamma parkida. Randa olid mõned sammud. Ilm oli super ilus, täielik tuulevaikus. Valgust oli ka veel piisavalt, mis sest, et kell oli juba kesköö paiku. Panime telgid üles, sättisime pesad korda. Lapsed ei jõudnud ära oodata, millal näksima saaks hakata. Lõke sai üles tehtud, mis oli väga hea mõte.

Kui Meena oli esimese suurema nälja ära kustutanud, palus ta enda jaoks 5 minutit, et lõkke ääres istumist päris ametlikult nautida. Ta palus ennast mitte segada ja isegi palus ennast näpistada, et kindel olla, et see uni ei oleks. Nii väga meeldis talle see öine lõkke ääres istumine. Esmakordne elamus tema 6 eluaasta sees.

Mete sussutab puutoki otsas olevaid viinereid

Meie laagriplats

Aga oli mõnus ka. Kuu oli suur ja ilus taevas, meri, männid, liiv, vaikus ja rahu. Me oleme tavaliselt sel ajal ikka rannas olnud, kui on lärmakas ja pidu kestab hommikuni. Mitte meie pidu. Meie ei pidutse kunagi rannas, ei valjut muusikat, ei alkoholi. Pole meie teema. Seekord küll vedas.

Kahanema hakkav kuu

Magama saime kuskil kolme paiku öösel. Et meil sooje tekke oli ainult allapanu jaoks, siis päris ebamugavalt külm oli fliistekkidega magada. Aga mis teha, krooniline ruumipuudus, kui me kuskile läheme. Paratamatus. Tuli öö üle elada. Päeval see eest sai rannas sooja meretuule käes päevitusetga kõik tasa tehtud. Ei olnud kuum ega külm, täpselt paras. Vette ma küll sel korral minna ei suutnud, aga pole ka eriti suur kaotus. Peaasi, et lapsed vees möllata said. Meena, see kõndis üldse põhiliselt kogu aja sokid jalas. Ja mis kõige hullem. Ikka see pissimise probleem. No vot ei oska metsa all kükitada. Küll ma demostreerisin talle, kuidas asjad käivad, aga tema karjus hüsteeriliselt, et tema ei suuda, palun vii teda kuskile bentsukasse pissile. Oi ma nägin vatti. Ta oli teise päeva kella laheks täiesti pissil käimata. Kodus viimati mingi aeg käis. Nii võib ju põis lõhkeda ja ega ei ole see oleminega ka hea, kui häda on.

Meena kujutab endale asju ette (fantaseerib)

Meena valmistatud "palmid"

Küll ma palusin tal püsti proovida, kui kükitades ei saa. Küll võttis nii sokid kui aluskad ära ja proovis, aga ei. Suure sõja peale lõpuks ta enam ei suutnud kinni hoida ja sai vaevast lahti. Kergendus nii mulle kui talle. Pärast tähtsalt õpetas mind ja jagas juhtnööre, kuidas metsa all pissida ja jagas vastavalt soovile wc paberit. No on tegelane, tõesti. Meenaga juba igav ei hakka.

Stig oli nunnu nagu alati. Ei mingeid probleeme. Magas ilusasti nii öösel kui ka lõuna une ajal. Vett ei kartnud ja oli lihtsalt vaimustuses merest, liivast ja oma kaasa võetud mänguasjadest. Temale oli see esimene päris teadlik mereääres käik.Eelmine aasta oli ta liiga titt veel, et midagi mäletada.

Ainukene, kellel öösel külm ei olnud

Mete ja Sten on vanad kalad ja olid hommikul vara juba vees. Neil on omavahel lõbus ja igavust nad ei tundnud.

Kuskil nelja paiku oli tunne, et kohe hakkab sadama. Taevas kiskus halliks, tuul muutus järjest tugevamaks, eemal paistis juba sadu. Hakkasime igaks juhuks pakkima ja õigesti tegime. Viimased asjad said autosse, kui juba päris arvestatavad piisad tulid.

Mis mind rõõmustas, oli koju jõudes näha, et ka meil siin korralikult ikka sajab. Veetünn ajas mõnusalt üle. Kui ma ühe korraliku uinaku ära olin teinud (puhkused on ju väsitavad), kastsin kasvuhoone ära, et veetünni veel vett mahuks, mis taevast alla kallas. Mõnus, kui vett lahedasti käes on.

Lapsed olid kõik parajasti ära põlenud ja valutasid oma kipitavaid/õhetavaid selgi. Määrisin siis soovijad kookosrasvaga kokku, paar peavalu tabletti jagasin ka välja ja vaikselt mindi ära magama. Mina mingit nahapõletust ei saanud, sest mul oli ikka enne mingi krunt all ja määrisin ka ennast korralikult rasvaga enne päikese kätte minekut. Aitas väga hästi. Päevituskreemid jäävad meie poolt küll poelettidele, seda aegadest ammustest.

Ja saigi meie pisikene puhkus tehtud. Homme on energiat jälle koduste asjadega tegelema hakata. Maasikaid on vaja kindlasti korjata, et talveks ikka piisavalt moosi purki saada. 16 poolest purki puhast keedetud maasikamoosi on juba keldrisse viidud. Metsmaasikamoos sai sügavkülma. Korjaks ja teeks veel, aga ruumi lihtsalt ei ole. Niigi sai palju liha välja võetud ruumipuudusel ja lihapirukateks tehtud.

No nii, nüüd magama. Oma kodus ja oma voodis on seda ikka kõikse parem teha.