Reisi jätk...neljas päev

Jätkan meie suvise reisi seiklustega. Eelmine kord jäin pooleli kohas, kui me olime külastanud Gdanski loomaaeda ja Ikeat.

Peale ööbimist ühes põlismetsas "ei tea kus" raudtee läheduses võtsime suuna Puck'i peale. Püüdsime nii jõuda võimalikult mere piirile kindla plaaniga ükskord endid ka merevette kasta.

Pilt internetist

  

Vees käisime ära vaatamata sellele, et ega seal traditsiooniliselt vees ei käida. Kallas oli nii sügavalt kajaka sitta täis, et meil oli tegu, et sõnnikusse kinnijäänud jalanõud tagasi saada. Pärast avastasime muidugi, et saab ka natuke eemalt kividele astudes vette.

Kaardile oli see koht märgitud kui ilusa vaatega koht. Seal oli korralik parkla, istumiskohad, hiljem samat teed tagasi tulles oli sinna tekkijud ka väike müügiputka ratastel - ühesõnaga turistide tõmbenumber. Aegajalt jäi seal ka autosid seisma, imetleti vaadet, söödi kaasavõetud võileibu ja kujutage siis ette, et mingi kamp "jõmme" Eestist otsustab äkki vette minna. Aga kuna keegi meid niikuinii ei tundnud ja igaühe oma valik, kas ta tahab ennast kajaka sitas leotada või mitte, nii et meie ennast segada ei lasknud. Saime mõnusa hommikuse värskenduslaksu igatahes kätte.

Sellega seoses meenub mulle, kuidas ühes rekkade ja muidu autode parklas, kus on wc ja istumiskohad, olid mustlased oma laagri püsti löönud. Telgid haljasalale püsti pandud, pesu kuivas ja elu oli ilus. Ma siis naljaga pooleks mainisin, et krt, meie peame kuskil metsas konutama, ilma vee ja wc-ta :D

Kui me enne jälle teele asumist kaarti uurisime, selgus, et sealt samast merepiirilt näeme me üht poolsaart, mis läks merre ca. 40 km. Otsustasime selle teekonna ette võtta. Sihtkohaks siis poolsaar nimega Hel.

Tee ääres nägime sellist vahvast ettevõtmist nagu laburünt maisi põllus. Jällegi osta aga pilet ja mölla seal põllus niipalju kui tahad väljapääsu otsides. Et kuidagigi möödasõitjate tähelepanu püüda, on kaugelt juba näha, et buss on katusele keeranud ennast. Kui juba asjale pihta saad, selgub, et reklmaaitrikk siiski vaid.

Sellel teekonnal jäi meile teepeale ka muuseumi laadne koht sõjaagesest punkrist. Kui me juba sealkandis olime, käisime selgi ära. Punker asus männimetsa all, üsna mere lähedal. Punkri uks oli lahti, ukse taga istus mees, kes müüs pileteid ja "ole mees" ja astu aga sisse.

Kuna minule ja lastele on sööjateema päris kauge asi, siis isa natukene seletas ühe ja teise asja otstarvet ja muidu sõjaaegset olukorda. Ise ta kiitis selle hoone seinte paksust...

Tundus, et see kant oli väga tihedasti seotud sõjalise tsooniga. Igal pool kõrged aiad ja sõjatehnika metsaalustes polügonides. Piiriäärne tsoon ka siiski ja raudtee oli ka esindatud.

Mida lähemale Hel'ile jõudsime, seda rohkem hakkas tunduma, et tegu on kuurortiga. Teeäärtes olid müügiputkad kõige rannas vajaminevaga, kinnised aiad telkimiskohtadega. Ostad pileti ja pääsed rannale lähemale. Lisaks olid pisemad kohad kohvikute, saiapoodide ja hotellidega. Nagu välismaal, tõesti:D

Hel'i jõudnud, hakkasime parkikiskohta otsima. Üsna võimatu missioon, kui raha välja käia ei taha. Seal oli iga maalapi omanik oma müügikoha üles seadnud ja müüs oma maale parkimispileteid. Kui kuskil vähe toppama jäid ja silmadega ringi lasid käia, oli kohe keegi platsis ja viipas käega, et ole hea, pargi ometi siia, siin ju vaba ruumi on. Üsna pea oli selge, et igaüks võitles ikka oma huvide eest ja püüdis nii parkijaid ligi meelitada.

Lõpuks olime nii taibukad, et sõitsime ühe supermarketi parklasse, mis oli tasuta, aga kus tohtis teatud aja parkida ja maandusime seal. Võtsime oma rannavarustuse ja jalutasime mõõda mõnusat rannarajooni mere äärde. Stenile ja Metele meenutasid need kitsad tänavad ohtrate lilledega natukene Saksamaad ja nad oli väga vaimustuses. Saksamaal puudus vaid see, mis tänava lõppedes meid ootas - MERI.

Vesi oli üllatavalt soe ja mõnus, ilm tuuline ja seega olid ka lained suured. Sten ja Mete nautisid seda kõik niipalju kui võimalik. Stig käis küll korra vees, aga tema jaoks olid lained ohtlikud ja üldsegi talle sel korral vesi ei istunud. Ju ta oli lõunaune ootel juba. Mina sain ka päikese käes peesitades silma korraks kinni lasta. Mõnus oli.

Isa vaatas korra merele ja varsti oli ta kadunud. Eks tema kolas Hel'i peal. Meie tema pärast ei muretsenud, sest oli teada, kus auto pargib ja vaikival kokkuleppel kogunesime jälle kokku ja istusime veel viludas pargis, kus lapsed said mänguväljakul natukene mängida.

Olime piisavalt Hel'iga tutvunud ja otsustasime tagasi sõitma hakata. Kohe linna piiril peatas meid piirivalve kinni. Esimene juhus kogu meie reisi jooksul. Küsiti kõigi autosolijate id-kaardid, autopass ja mindi siis maad sondeerima oma autosse. Oi see oli pikk aeg. Mine tea, mis vanad trahvid jälle isal välja kaevatakse. Aga ei, kõik oli parimas korras, vabandati ja sooviti head teed.

Natukene maad sõitnud, mõtlesime, et jälgime veel merel sõitvaid purilaudureid ja surfajaid. Korraga tegime ära ka pisikese pikniku.

Selline mõnus retk oli meil täiesti üllatavale poolsaarele. See on koht, kuhu tahaks küll tagasi minna, aga ma arvan, et takistuseks saab siiski meeletu vahemaa meiega (ca. 1000 km).

Et olime seigelnud juba neljandat päeva ja ma olen siiski naisterahavas, hakkasid mulle juba vaikselt muret tegema minu juuksed. Mõtlesin küll, et peaks just sel ajal hakkama pihta eksperimendiga "pea pesemata kuu aega", mis pidi "treenima"juukseid harvem pesema ja seega võitleb see ka juuste kuivuse vastu :D

Huvitav arutelu sel teemal on siin.

See eksperimendi värk oleks mul lihtsalt ettekääne muidugi olnud, aga katsu sa seda inimestele selgitada või siis kõnni ringi rasvaste juustega. Ma olin valmis juba üsna äärmuslike meetoteid kasutama, et see probleem kiiresti lahendada. Muu hügieeniga oli kordades lihtsam.

Nii ma siis valmistasingi ennast ette, et kui tuleb järgmine kohvi peatus kuskil bentsukas, siis minul on šampoon juba ettenägelikult käekotis valmis. Ainuke oluline asi, mille unustasin kotti pista, oli käterätik. Seda taipasin ma siis, kui pea invaliididele mõeldud privaatses wc-s kraanikausi alt juba välja tõmbasin ja tahtsin juukseid kuivatama hakata. No mida teha. Juuksed täiega tilkusid ja ma pidin mingil moel läbi teenindussaali sealt välja saama. Võtsin aga suurema koguse wc paberit ja tupsutasin suurema vee ära. Plaanisin juuksed kenasti patsi tõmmata ja no las inimesed siis arvavad, mida tahavad. Aga krt. Järgmine jama. Patsikumm oli seal üsna hämaras ruumis kuhugile ära kadunud. Veel hullem, kui räti puudumine. Ma olin juba kirumas, et mida kuradit ma siin üritan, kui leidsin prügikasti kukkunud patsikummi. Tõmbasin juuksed pealaele kokku, pakkisin oma asjad kokku, tõmbasin põranda paberiga vähe kuivemaks ja vaatasin, kuidas ma minema saan sealt.

Õnneks oli minu kõige suurem probleem lahenenud. Küll mõningaste takistustega, aga väljas oli mõnus kuum ilm ja sain juuksed auto juures kiirelt jonksu. Küll oli hea olla puhaste juustega. Nagu uuesti sündinud.

Õnnega koos, hakkasime sõitma Slupsk'i poole, sealt Koszalin'i peale. Mis vahepeal tegime - nägime, ei mäletagi enam. Ju me mööda külasid kolistasime, aegajalt mõnda külapoodi sisse astudes ja võimalikult palju jäätist süües. Stenile ostsin ühel korral veel ekstra suure jäätise, et tal süda ükskord juba läikima hakkaks ja isu täis saaks.

Kołobrzeg'is hakkasime otsima, kuhu me saaksime ööbima jääda. Ikka telkidega. Vihma oli ka hakanud tasapisi sadama ja asi oli üsna hapu. Paistis turistidele suunatud linn olema, kus käis kõva pidu veel öötundidelgi.

Saime parima võimaliku koha üsna randa ja linnapiirile, keelumärgi alt julmalt sisse sõites. Lapsed ja isa käisid liivaranda ka vaatamas, mina vaatasin, kuidas vihmavarju saada ja isegi ühtki pilti pole mul sellest kohast.

Hommik oli aga masendav. Öö läbi sadas, millest me endid küll segada ei lasknud, sest me ikkagi olime väsinud ja magasime. Seda masendavama oli tõusta, kui padi pea all tilkus. Küljealused olid märjad ja no mis siin ikka rääkida. Kõik meie magamiseks ettenähtud varustus eesotsas telkidega tilkusid. Pakkisime selle"pasa" head nägu tehes kokku, sõime ja lasime jalga, teadmata, mis järgmise ööga saab.

Kolmas päev - loomaaed ja Ikea

Jäin pooleli selle koha peal, kui meie telk oli ööga teel jõe poole liikuma hakanud koos meiega ja isale tu dus see üli naljakas. Eks me ise ka naersime ja vaatamata sellele, et me väga risustatud paigas pidime ööbima, oli tuju kõigil hea.

Pakkisime laagri kokku ja istusime veel enne teele minekut maha, et hommikusöök süüa. Olime kinni parkinud arvatavasti kalameeste poolt kasutatava tee ja oli aja küsimus, millal me kellegile ette jääme. Õnneks ei juhtunud see öösel poole une pealt. Olime enamvähem omadega valmis, kui pidimegi tee vabastama jamis seal ikka, hakkasimegi jälle edasi liikuma - Gdanski poole.

Ega meil mingit kindlat programmi ette nähtud ei olnud, otsustasime asju jooksu pealt ja vastavalt olukorrale. Nii mul tekkiski mõte, et võiksime Gdanskis loomaeda minna. Kas seal üldse loomaed oli, ma ei teadnud, aga internett oli abiks. Otsisin välja aadressi ja asi oli otsustatud.

Täpselt avamise ajaks olime kohal. Ilm oli veel mõnusalt karge. Päeva peale muutus ilma kuumaks. Vahelduva eduga oli temperatuur neil päevil 30 °C.

Tänu sellele, et olime varajased, oli parklas parkimiskohti lademes, vali, millist tahad. Parkimise tund maksis 2.50 PLN-i. Sisenemisel saime pileti kellaajaga ja lahkudes arvestati tunnid kokku ja siis toimus ka tasumine. Meil oli kogunenud 11 zlotti, võeti aga 10.

Piletid ostsime väravast, kaks täiskasvanut (a' 25 PLN- i), kaks last (a' 15 PLN- i), Stig sai tasuta. Kokku seega 80 PLN -i (ca. 20 EUR -i). Algselt plaanitud Berliini loomaia piletid oleks meile maksma läinud ca. 35 EUR -i. Igati hea diil jällegi ja loomaed oli täiesti tasemel.

Väravast sees, oli võimalik laenutada ka kärusid 10 PLN - i eest, et lapsi vedada. Meil jäi se kulutus ära, sest Stig liikles rõõmuga oma jooksurattaga sealsel väga mitmekesisel maastikul (tõusud - langused).

Maastik oli tõesti mõnus. Palju haljastust, puid ja põõsaid. Istumiskohad igas võimalikus kohas, kus sai ka kaasa võetud võileiba nosida ja piknikku pidada. WC-d, söögikohad, jäätisemüügikohad, suveniiriputkad.

Maa - ala oli suur ja isa juba hädaldaski, et niipalju peab tühja kõndima ja loomi näeb liiga kaugelt, kui üldse näeb. Aga mina kiitsin, et kõndimine on tervislik ja andku aga jalgadele valu.

Keda me siis nägime. Vaadake ise..

Lõvidel oli oma maja ja seal sees oli pildistamise keeld. Aga kuna kõik pildistasid vaatamata keelule, tegin minagi seda.

Pisike tasu eest oli võimalik lastel ka poniga sõita.

Pingviinid

 Et Stig hästi kasvatatud on, teavad kõik. Hästi vahva oli, kuidas ta alati oma ratta eest hoolitses ja niisama maha ei visanud, kui ta parasjagu loomi uudistas. Toeks kasutas ta kas siis Mete või Steni jalgu. Kui nemad seisid, läks Stig ja parkis oma ratta kenasti ära.

Loomaaia territooriumil sai teha ringreisi ka sellise vahva buss - rongiga. Taustaks rääkis poola keelne giid, mida, seda mul pole au teada. Eks ikka loomadest vast. Ainuke miinus, et see buss ajas jubedat vingu, aga oli puupüsti täis.

Isa "lemmikud"- äratundmisrõõm oli suur:D

Stig suhtles igal võimalusel teiste lastega. Selle gorilla puuri juures sai nalja. Poisid uurisid autosid, inimesed imetlesid gorillasid. Äkki krabas üks ema oma poisi Stigi juurest ära. Me ei saanud aru, mis toimub. Kui me taipasime, oli nalja palju. Gorilla ronis puuri kõige kõrgemasse tippu, ajas jalad laiali ja hakkas sõna otses mõttes kusema. Ja poisid seisid kohe otse selle joa all. Õnneks oli puur klaasiga kuigipalju kaitstud ja saime Stigi ka ära päästa. Mida me oleks teinud täiskustud lapsega:D

Sültasid nad ka vahvasti. Kogusid suuga tatti ja siis sülitasid laias kaares rahva poole. See oligi koht, kus me kõige pikemalt peatusime ja vaatasime nagu etendust.

See ahv kõndis oma riideräbalaga ringi ja me huviga vatasime, mis tal sellega plaanis on. Ühtäkki laotas ta selle mururibale laiali ja viskas ennast mõnusalt sinna peale ja hakkas oma karvkattest igasugu jama otsima.

Dinosauruste parki oli ka võimalik mingi ekstra tasu eest külastada. Meie sellest huvitatud ei olnud.

Sama lugu oli seikluspargiga. Tegevust oli seal küllaga.

Rippsild oli ka paras katsumus ja pakkus parajalt adrenaliini.

Tiiger oma täies ilus, aga magas va laiskvorst

Karuga sama lugu, ei liigutanud kõrvagi

Selles kotis on pisikene meene Meenale - Elsa tass (16 PLN -i)

Vahepeal puhkasime jalga ja sõime döner 'it (kebabi). Hinnaks 12 PLN-i (2.90 EUR-i tükk).

Kui me lõpuks ringi peale olime saanud ja väljapääsu lähedal, olime me omadega täitsa läbi.

Viimast silmailu pakkus veel selline lahe maja makett.

Parklasse tagasi sõitsime juba küüdiga, mis maksis mitte väga palju, aga pakkus lastele palju rõõmu. Ja eks meie täiskasvanud saime ka kergema vaevaga.

Järgmiseks mureks oli, mis edasi. Kauaks seda muret polnud. Sisestasin navisse internetist välja otsitud Ikea aadressi ja mure oli murtud. Läksime sinna kindla plaaniga üks korralik kõhutäis süüa ja lõpmatuseni jooke nautida ja lihtsalt aega veeta. Mina muidugi olin kodus eelnevalt ka whislisti kokku pannud, mida ma kindlasti osta tahan.

Siinkohal soovitan kindlasti külastada ükskõik millist Ikeat just nimelt Poolas, sest hinnad on soodsamad ja restoranis on hoopis parem valik. Erineb kardinaalselt Saksa Ikea omast.

Näiteks salatite valik on Poolas hoopis teine. Saksas see puudub. Seal on keedetud brokoli salatiks, Poolas aga palju erinevaid värskeid salateid. Kohvi on Saksas vaid üks versioon, Poolas saab valida espressot, capuccinot, musta kohvi, piimaga kohvi. Maitse on ka parem.

Kui me olime kõhud täis söönud ja natukene kohvitassi taga puhanud, hakkasime hargnema. Isa huvitatud ei olnud Ikeast. Ega ta sööma minemisest ka ei huvitunud, aga kui ta oli aru saanud, kui lahe süsteem tegelikult Ikea restoranis oli, jäi ta asjaga väga rahule. Ta polnud restos varem käinud. Teadis vaid kassade juures olevat söömis võimalust ja sellest oli ta omale arvamuse kujundanud, mis aga muutus nüüdseks.

Igatahes sukeldusime meie lastega sisustusmaailma. Leidsin kenasti asjad, mida ihaldasin ja posu riidepuid harasin ka.

Riidepuidega on meil iselugu. Kui me Saksamaalt kolisime, oli mul neid niipalju, et isa imestas. Ta polnud varem niipalju riidepuid korraga näinudki. Ja kui ma auto juurde oma kaubaga saabusin ja ta jälle riidepuid nägi, siis hakkas ta lausa naerma ja küsis, kas ma olen huluks läinud. No ma ei kannata, kui riided pul ülekesti on. Igal riidel peaks ikka oma puu olema...ok, või siis plastmass. Sel korral ostsin laste riidepuid erinevaid värve, mis olid plastmassist.

Kõige südamelähedasem ost oli peegel tüdrukute tuppa, mida kasutab hoolega ka juba Sten kõrval toast. Kui Soome Ikeas maskab see peegel 49 EUR-i, siis Saksas on selle hind 39 EUR -i. Mina sain Poolast ca. 33 EUR-iga (129 PLN - i).

Näitab väga hästi, isegi mina mahun lahedalt peale ära. Taha saab riputada riideid ja on ka nagid ehete ja muu pisema nodi jaoks.

Selliseid tarvilikke asju ostsin ka 3 tükki. Need ootavad üles panemist ja kuluvad lastele igati ära, sest riidekappi kui sellist meil üleval ei ole ja ei mahu ka.

Kui Ikea tiir tehtud sai, viisime kompsud autosse ja vaatasime teisi poode ka, mis kõik ümberringi ilutsesid. Kohe Ikea kõrvalt avastasin tohutult laheda lasteriiete ja mänguasjade poe. Mänguasjad mind ei huvitanud, aga Stigile sain imeilusaid asju.

Esiteks ülinunnud rohelised soojavoodriga kummikud. Hinnaks 99.99 PLN (ca. 25 EUR - i), vihmapüksid (59.99 PLN) ja mõnusa paksema fliisi (49.99 PLN). Kõik esmavajalik lasteaiaks, muu kraam on meil olemas.

Selles samas poes oli ka tohutult Elsa staffi, mida me vaid imetlesime.

Esimest korda elus sain ära käidud ka kuulsas sportsdirect.com poes. Kaks korrust täis igasugust kaupa. Meie Metega otsisime trikood (52.90 PLN), mille me ka saime. Laheda ostukoti võtsime ka, millega hea kirbuturu kaupa vedada.

Kotifetiš kestis mul kogu reisi vältel. Neid on mul nüüd erinevaid ja hulgim. Kõige ilusam on see Biedronka kott...

No igatahes oli jällegi üks rahuldust pakkuv päev, sest sain omale kõik vajaliku ja rohkemgi veel. Sel päeval sai mu pangakaart ka tühjaks, zlotid olid otsas, oli vaid varu eurosid rahakotis, seega võtsin järgnevalt natukene tuure maha.

Jätsime Gdanskiga hüvasti ja hakkasime jällegi ööbimiskohaga tegelema. Sel korral jäime pimeda kätte ja panime jumal teab kus põlismetsas raudtee ligiduses oma laagri autotulede valgel ülesse. Õhtusööki ei teinud, kobisime kohe kottidele. Öösel mitmel korral kostus rongide pidurdushääli, mille meie pidasime hirve karjeks. Hommikul ümbruskonnas sõites selgus, et see võis hoopiski rong olla.

Ei heidutanud meid miski, saime jällegi magatud, sest no eelnev päev oli üks suur ringi trampimine - loomaed ja Ikea ikkagi.