 |
| Sünnipäevaks saadud potiliilia hakkab teist korda õitsema...uskumatu! |
 |
| Leia pildilt kass:) |
Ema, viis last ja elu maal. Mured ja rõõmud.
15. juuli 2015
Kaunid õied...
8. juuli 2015
Söögikoht: Tegelaste Tuba
Avastan Viljandi söögikohti. Mitte küll eriti intensiivselt, aga omas tempos. Täna vaatasin oma silmaga üle palju kiidetud Tegelaste Toa.
Siinkohal tahaks kohe ühe kivi visata Viljandi Turismiinfopunkti kapsaaeda. Hansapäevade raames oli kul juhus, kus üks saksakeelne turist/külaline soovis infot ühe söögikoha kohta, kus ta aasta tagasi käinud oli ja mis talle sügava mulje jätnud oli. Ainuke viga oli, et ta ei mäletanud, kus see koht oli. Ta tuli ja kirjeldas seda kohta, lootes mäluvärskendust saada. Üks kindel tunnusmärk oli "veinikelder".
Mina, mitte Viljandi inimesena, ei osanud arvatagi, milline söögikoht see olla võis. Seega helistasin Turismiinfosse ja rääkisin oma mure ära. Sealt õeldi kohe kategooriliselt ära, et Viljandis ei ole küll "veinikeldriga" söögikohta. Aga on ju. Nägin oma silmaga. Turismiinfo võiks seda ka ikkagi teada, liiatigi on Tegelaste Tuba vaata et nende naaber asukoha poolest (Vabadus platsi piirkond).
Nojah, igatahes mingeid teid pidi noolisime me kambaga välja, et tegu on Tegelaste Toaga ja juhatasime "kalli külalise" õigele teele. Ja saime ka tagasisidet, et meie oletus osutus õigeks.
Söögikohast nüüd. Kuna ilm oli vihmane, siis esialgu tundus, et koht on väljasurnud. Väljas terrassil oli vaikus, inimesi ei paistnud liikumas. Söögikohal on kaks sissepääsu ja tundus, et meie sisenesime tagaukse kaudu (või siis küljeukse).
Sealset süsteemi mitte tundvatena seisime esiti nõutult ja püüdsime aru saada, kas tellima tuleb minna leti äärde või võib kohe lauda istuda. Õnneks tuli kohe teenindaja näpus kaks menüüd ja siis oli juba asi selge. Istusime sobivasse lauda ja hakkasime uurima, mida pakutakse.
Valik oli üsna mitme leheküljeline ja selle läbi töötamiseks oleks vist terve igavik kulunud. Jällegi ilmus imeväel teenidaja ja pakkus kohe sõbralikult oma abi. Minu kaaslane oli valmis juba abi tagasi lükkama, kui mina näljasena ikka niipalju veel reageerida suutsin ja olin rõõmuga nõus abi vastu võtma. Saab ju kiiremini ühele poole tellimusega ja söök jõuab ka seda rutem lauda.
Tellimus sai tehtud. Suuresti sealse töötaja abiga ja olime abi eest igati tänulikud. Et näljast mitte päris ära nõrkeda, tellisime alustuseks Kreeka salati, mille teenindaja soovitas võtta ühe portsu kahes jaos (kahel taldrikul). Praed lubati lauda tuua 15 minuti jooksul.
Salatit oli poole portsu kohta küll ohtrasti. Tervet poleks mina suutnud ära süüagi. Kui oleks, siis praad enam mahutanud ei oleks.
Mahladega oli neil seal kitsas. Minu soovitud ananassi mahl oli otsas. Pika arutlemise järel otsusatsin siis võtta apelsini mahla. Ka otsas. Lõpuks saime kaubale viinamarja mahlaga. Ka natuke eksootilisem. Ei hakka ju õunamahla tellima, kui omal kelder seda mahla täis:D
Aeg lendas. Me polnud oma salatitega veel ühele poolegi saanud, kui praed lauda saabusid. Kui aus olla, siis mulle sealsed lauanõud eriti ei meeldinud. Mahla pakuti õlleklaasidest ja lauanõud oli ajast ja arust (minu arust). Võib olla tõesti sealse interjööriga sobivad, aga praad oleks ahvatlevam olnud mõnel muul taldrikul.
Söök oli maitsev. Salat prae kõrval oli nii ja naa. Peale Kreeka salati söömist hakkas see juba üsna vastu. Sama salat oli olnud ka Kreeka salati taldrikul. Olin päris küllastunud sellest ja lükkasin oma salati lahkelt kaaslase taldrikule.
Inerjöörist. Keegi krt toksis kogu aeg meie platvormi, kus me oma söögilauaga asetsesime. Naljaga pooleks, ju tambiti meie liha parasjagu meie all. Sisustus oli rustikaalsest puidust ja sepistest. Üsna lollikindel ja lihtne.
Üritasin leida wc-d ja mõningase kiikamisega sealolevate võimalike wc uste poole, lõin käega. Polnud ükski uks seda nägu, et sinna saaks häda tegema minna. Jällegi sain kiirelt abi. Juhatati trepini ja paluti minna kuni lõpuni. Suht kahtlane oli isegi siis, et leian selle õige ukse. Sel hetkel nägingi ära oma silmaga veinikeldri asukoha ja kohe sealsamas olid ka tualettide uksed vastava märgistusega. Kes teavad need teavad, kes aga mitte, neil annab päris seigelda.
Värsked ajalehed ja hunnik ajakirju oli klientidele vabaks kasutamiseks. Kahjuks kiire teeninduse tõttu neile aega eriti ei jätkunud ja eks valgus oli ka lugemiseks pigem hämara poolne. Muusika oli kohale vastav - Untsakate lood, millest mul ausalt õeldes juba küll on. Pulmas, kus käisin, mängisid Untsakad, Hansapäevade aeg sattusin Untsakate kotserdile ja nüüd siis Tegelaste Toas ka Untsakad laulmas. No palju üks inimene talub:D
Magustoidu soovitus tuli maja poolt - pannkoogid praetud banaaniga. Mõnus on vahest ka teiste tehtud pannkooke maitsta. See valik tuli lihtsalt.
Kirssidega kohupiimakook mind ei ahvatlenud. Isegi mitte see, et see olevat kohapeal otsast lõpuni ise tehtud. Seda olen ma oma elus liigagi palju teinud ja söönud.
Ok, pannkooke olen ma ka väga palju söönud, aga mitte sellise banaanilisandiga. See kooslus mind isegi huvitas. Ega ma pihta ei saanud, mis täpselt mul vaagnal oli. Justkui kaneeli ja suhkruga oli tegu pluss banaan. Igavesti magus kraam igatahes. Ja tulikuum.
Kõhud saime igatahes täis söödud, natukene liigagi. Arve toodi lauda kiiresti, ei mingit ajaviitmist. Selles suhtes üsna hea kiire koht, teenindus oli tasemel - kiire, sõbralik ja laitmatu. Hinnatase ka talutav. Tegu ei olnud ka mingi ülipeene kohaga.
Kui nüüd kokku võtta ja kaine mõistusega tellida, siis saaks kenasti kõhu täidetud poole Kreeka salatiga, mis läheks maksma 1.85€, mis oleks täitsa piisav elus püsimiseks. Aga ei, on ju vaja õgida alati:D
Siinkohal tahaks kohe ühe kivi visata Viljandi Turismiinfopunkti kapsaaeda. Hansapäevade raames oli kul juhus, kus üks saksakeelne turist/külaline soovis infot ühe söögikoha kohta, kus ta aasta tagasi käinud oli ja mis talle sügava mulje jätnud oli. Ainuke viga oli, et ta ei mäletanud, kus see koht oli. Ta tuli ja kirjeldas seda kohta, lootes mäluvärskendust saada. Üks kindel tunnusmärk oli "veinikelder".
Mina, mitte Viljandi inimesena, ei osanud arvatagi, milline söögikoht see olla võis. Seega helistasin Turismiinfosse ja rääkisin oma mure ära. Sealt õeldi kohe kategooriliselt ära, et Viljandis ei ole küll "veinikeldriga" söögikohta. Aga on ju. Nägin oma silmaga. Turismiinfo võiks seda ka ikkagi teada, liiatigi on Tegelaste Tuba vaata et nende naaber asukoha poolest (Vabadus platsi piirkond).
 |
| Pubikülastajatele on ettenähtud lausa parkla |
Söögikohast nüüd. Kuna ilm oli vihmane, siis esialgu tundus, et koht on väljasurnud. Väljas terrassil oli vaikus, inimesi ei paistnud liikumas. Söögikohal on kaks sissepääsu ja tundus, et meie sisenesime tagaukse kaudu (või siis küljeukse).
 |
| Välisterrass |
 |
| Nn. küljeuks |
Valik oli üsna mitme leheküljeline ja selle läbi töötamiseks oleks vist terve igavik kulunud. Jällegi ilmus imeväel teenidaja ja pakkus kohe sõbralikult oma abi. Minu kaaslane oli valmis juba abi tagasi lükkama, kui mina näljasena ikka niipalju veel reageerida suutsin ja olin rõõmuga nõus abi vastu võtma. Saab ju kiiremini ühele poole tellimusega ja söök jõuab ka seda rutem lauda.
Tellimus sai tehtud. Suuresti sealse töötaja abiga ja olime abi eest igati tänulikud. Et näljast mitte päris ära nõrkeda, tellisime alustuseks Kreeka salati, mille teenindaja soovitas võtta ühe portsu kahes jaos (kahel taldrikul). Praed lubati lauda tuua 15 minuti jooksul.
Salatit oli poole portsu kohta küll ohtrasti. Tervet poleks mina suutnud ära süüagi. Kui oleks, siis praad enam mahutanud ei oleks.
 |
| Kreeka salat (1/2 portsu) |
Aeg lendas. Me polnud oma salatitega veel ühele poolegi saanud, kui praed lauda saabusid. Kui aus olla, siis mulle sealsed lauanõud eriti ei meeldinud. Mahla pakuti õlleklaasidest ja lauanõud oli ajast ja arust (minu arust). Võib olla tõesti sealse interjööriga sobivad, aga praad oleks ahvatlevam olnud mõnel muul taldrikul.
 |
| Grillitud liha sinepikastmes |
Inerjöörist. Keegi krt toksis kogu aeg meie platvormi, kus me oma söögilauaga asetsesime. Naljaga pooleks, ju tambiti meie liha parasjagu meie all. Sisustus oli rustikaalsest puidust ja sepistest. Üsna lollikindel ja lihtne.
Üritasin leida wc-d ja mõningase kiikamisega sealolevate võimalike wc uste poole, lõin käega. Polnud ükski uks seda nägu, et sinna saaks häda tegema minna. Jällegi sain kiirelt abi. Juhatati trepini ja paluti minna kuni lõpuni. Suht kahtlane oli isegi siis, et leian selle õige ukse. Sel hetkel nägingi ära oma silmaga veinikeldri asukoha ja kohe sealsamas olid ka tualettide uksed vastava märgistusega. Kes teavad need teavad, kes aga mitte, neil annab päris seigelda.
Värsked ajalehed ja hunnik ajakirju oli klientidele vabaks kasutamiseks. Kahjuks kiire teeninduse tõttu neile aega eriti ei jätkunud ja eks valgus oli ka lugemiseks pigem hämara poolne. Muusika oli kohale vastav - Untsakate lood, millest mul ausalt õeldes juba küll on. Pulmas, kus käisin, mängisid Untsakad, Hansapäevade aeg sattusin Untsakate kotserdile ja nüüd siis Tegelaste Toas ka Untsakad laulmas. No palju üks inimene talub:D
Magustoidu soovitus tuli maja poolt - pannkoogid praetud banaaniga. Mõnus on vahest ka teiste tehtud pannkooke maitsta. See valik tuli lihtsalt.
Kirssidega kohupiimakook mind ei ahvatlenud. Isegi mitte see, et see olevat kohapeal otsast lõpuni ise tehtud. Seda olen ma oma elus liigagi palju teinud ja söönud.
Ok, pannkooke olen ma ka väga palju söönud, aga mitte sellise banaanilisandiga. See kooslus mind isegi huvitas. Ega ma pihta ei saanud, mis täpselt mul vaagnal oli. Justkui kaneeli ja suhkruga oli tegu pluss banaan. Igavesti magus kraam igatahes. Ja tulikuum.
Kõhud saime igatahes täis söödud, natukene liigagi. Arve toodi lauda kiiresti, ei mingit ajaviitmist. Selles suhtes üsna hea kiire koht, teenindus oli tasemel - kiire, sõbralik ja laitmatu. Hinnatase ka talutav. Tegu ei olnud ka mingi ülipeene kohaga.
Kui nüüd kokku võtta ja kaine mõistusega tellida, siis saaks kenasti kõhu täidetud poole Kreeka salatiga, mis läheks maksma 1.85€, mis oleks täitsa piisav elus püsimiseks. Aga ei, on ju vaja õgida alati:D
7. juuli 2015
Köharohu siirup (kuusevõrsesiirup versioon 2)
3 nädalat tagasi panin ühe portsu kuusevõrseid kihiti suhkruga purki, et teha ka teist versiooni siirupist. Esimene versioon on siin.
Kõigepealt tahaksin rääkida, kust ma omale nii laheda purgi sain. Iseenesest täiesti tavaline 3 liitriline purk, aga külge integreeritud sangaga. Hea transportida ja kaan ka lisaks.
See sai muretsetud Maximast, kui ma arsti soovitusel Stigile ploomimahla ostma läksin. Koos sisuga maksis purk kuskil 3-4 € ringis. Mahl joodi kiiresti ära, purk aga jäi "perekonda". Olen iga liitrise ja suurema purgi eest tänulik, millel on ka sobiv kaan. Kulub ära ikka.
Igatahes selle purgi ma võrseid täis korjasin, suhkrut raputasin vahele silma järgi, surusin tihedasti pudrunuiaga kokku ja panin pumedasse sahvrisse seisma. Ema oli skeptiline ja ei uskunud, et sealt sellisel viisil mingit vedelikku välja ajama hakkab. Aga hakkas. Aegajalt segasin ka kogu massi, et suhkur sulada saaks paremini.
 |
| 2. päev |
 |
| 4. päev |
 |
| 1. nädala pärast |
Täna leidsin lõpuks sellise hetke, kus ma asja lõpule sain viia. Õrn hallituse kiht oli kuivale jäänud võrsetel küll juba peale tulnud, aga maik oli õige - õige pisut hapukas ja kõvasti magus, aroom imeline, selline kuusevaigune. Kurnasin siirupi välja ja villisin "Koduekstrast" ostetud pudelitesse. Ostsin vaid kaks 200 ml pudelit, sest rohkem siirupit ma ei lootnud ja pudeli hind oli ka üsna krõbe (1.99€ vist). Välja tuli aga hoopis rohkem siirupit (800-900 ml).
 |
| 3 nädalat hiljem |
 |
| Siin on näha hallitus |
Kas siirupit enne villimist ka keetma pidi, ma kuskilt välja ei lugenud. Läks pudelitesse ilma keetmata.
Jääme nüüd köha ootama. Ega ma suurt sellesse ei usu, aga talvel limpsimiseks päris hea kraam ja miks mitte siis "uskuda", et ravib köha ka :D
Igasuvine traditsioon
Nagu välja tuleb, oleme me üks paljude traditsioonidega perekond. Üks traditsioon paljude seast on igasuvine rannas käik.
Seekord said otsustavaks juba päris mitu päeva kestvad suviselt kuumad ilmad. Tuli juhust kasutada. Jäime küll päris viimasele minutile, aga sai käidud ja oldud piisavalt.
Ranna valikuga meil mingeid raskusi ei ole. Juba minu lapsepõlvest saati oleme perega iga suvi käinud Pärnu kandis Valgerannas. Nii olen ka mina oma perega seda traditsiooni jätkanud ikka Valgerannas. See on minuarust ainuke rand, kuhu saab autoga üsna merepiiri lähedale ja saab oma laagri käe-jala juurde püsti lüüa. Lastega väga mugav variant. Kuigi ma saan aru, et pole vaja päris igalpoole ka autoga sõita, aga katsume alati viisakad olla, oma järelt korda hoida ja heaperemehelikult käituda, nagu inimestele kombeks.
Nüüd siis asja juurde. Mainisin lastele vist kuskil nädala keskel juba, et peaks rannas ära käima kuniksveel ilusaid ilmu on. Loomulikult oli see viga. Minule kohaselt võtab iga asi aega. Ennast selliseks ettevõtmiseks häälestada võtab mul ikka jupp aega. Nii ma pidingi päevad läbi peale oma plaanide avalikustamist kuulama laste "vingumist", millal ometi? Kas nüüd? Aga ei saa ju ka nii, et kui mõte välgatab, nii kohe "paneme minema". Vahest küll, aga mitte alati :D
Kõige suurem takistus oli auto. Pidurid ju krigisesid juba ammu ja sellise "saaniga" ei saa ju ometi tsivilisatsiooni sõita. Mis siis oleks saanud, kui pidurid ühtäkki lihtsalt ära kadunud oleks.
Laupäevaks said klotsid vahetatud. Siis aga oli uus häda autol küljes, aku. Mis sellega lahti on, ei teagi veel. Arvatavasti "õhtal omadega". Nii palju saime ikka voolu sisse, et uskusime, et sellega on asi lahenenud. Tegelikult olime ikkagi suht riski peal väljas, ise seda teadamata.
Pühapäeval aga tegutsesime kodus selles vaimus, et õhtuks pakime asjad ja hakkame lõpuks liikuma. Lapsed olid juba üsna lootust kaotamas. Eriti Mete. Facebookist nägi ta järjest oma klassikaaslaste postitusi, kus kõik olid juba ammuilma mereilmu nautimas. Tema aga oli alles täielikus teadmatuses, kas üldse lootust ongi. Jooksis kodus nagu orav rattas, et plusspunkte teenida. Lõpuks tüdines sellestki.
Sten muretses oma kirjandi pärast. Ei, kool pole veel alanud. Aga neil on klassis traditsioon, et kui kool algab, siis iga laps kirjutab jutukese, mida põnevat ta suvel tegi. Stenil oli kindel plaan, et mere ääres käigust tema jutt seekord tulebki ja kindlasti on vaja tegutseda, et millestki kirjutada oleks. Paber ja pliiats olid tal isegi kaasa võetud.
Kuskil kaheksa paiku pühapäeva õhtul saime telgid, tekid, padjad koormasse. Ruumi eriti palju asjadele ei jäänud, sest vaatamata sellele, et meil on keskmisest suurem auto, on meid keskmiselt ka rohkem. Aga hädavajalik sai peale ja asusime teele. Isa soovitusel võtsime isegi mõned puuhalud kaasa ja tikud loomulikult. Puhas kraanivesi sai ka kodust kaasa (5 l) hambapesuks.
Söögiraami plaanisime osta kuskilt Pärnust, kus veel nii hilja õhtul mõni supermarket avatud oli. Seda pidime sõidu ajal googeldama, sest meil polnud aimugi, kas peale 22:00 üldsegi veel midagi avatud on. Aga oli. Riia maantee Maxima osutus meie valikuks. Poodi said kõik kaasa, sest ikkagi ühine väljasõit. Meena keeras küll kohe natuke ära, sest Elsa teemalised värviraamatud oli kohe sissepääsu juurde lastele meelituseks välja sätitud :D Küll ta hakkas siis meelde tuletama, et ta polnud sünnipäevaks seda saanud, mida ta tegelikult soovis ja siis jõuludeks sama lugu. Täitsa huumor kohe, mis tema puha letti lükkas, et ometi mingitki soga veel kokku osta. Ei kõigutanud mind tema soovid. Ainult söödavat lubasin tal omal soovil välja valida. Ja kui ta Elsa pildiga lasteshampust nägi, siis arvas ta üsna enesekindlalt, et selle ma luban tal võtta. Ei, iga asi ikka omal ajal. Meil ei olnud mingit pidu tulemas, nii et shampus jäi riiulile.
Korvi leidsid tee banaanid, arbuus, erinevaid juusupulki, vorstikesi, erinevaid kartulivahvleid, joodavat jne. Ühesõnaga kõike, mida mere ääres mõnus näksida on. Mis seal muud ikka teha, kui süüa/juua ja päikest/vett nautida.
Saime ühelepoole enamvähem vahetult enne kaupluse sulgemist. Steni arvates oli see suurim sündmus tema suves ja sellest plaanib ta kohe kindlasti kirjutada, et ta Maximasse sai :D
Tee peale jäi veel Selver, mis oli samuti avatud 23:00-ni. Väga tervitatav igatahes, et mõni pood ka hilistele ostlejatele avatud on.
Edasi oli siht kindel, Valgerand. Suur oli meie imestus, kui me ees ühtki suvitajat ei leidnud. ideaalne meie jaoks. Olime valinud väga sobiva aja. Leidsime omale ideaalse koha. Telgid panime puide alla, et hommikune päike kuumendama ei hakkaks. Lõkkeplats oli kohapeal kenasti olemas, auto saime sinnasamma parkida. Randa olid mõned sammud. Ilm oli super ilus, täielik tuulevaikus. Valgust oli ka veel piisavalt, mis sest, et kell oli juba kesköö paiku. Panime telgid üles, sättisime pesad korda. Lapsed ei jõudnud ära oodata, millal näksima saaks hakata. Lõke sai üles tehtud, mis oli väga hea mõte.
Kui Meena oli esimese suurema nälja ära kustutanud, palus ta enda jaoks 5 minutit, et lõkke ääres istumist päris ametlikult nautida. Ta palus ennast mitte segada ja isegi palus ennast näpistada, et kindel olla, et see uni ei oleks. Nii väga meeldis talle see öine lõkke ääres istumine. Esmakordne elamus tema 6 eluaasta sees.
Aga oli mõnus ka. Kuu oli suur ja ilus taevas, meri, männid, liiv, vaikus ja rahu. Me oleme tavaliselt sel ajal ikka rannas olnud, kui on lärmakas ja pidu kestab hommikuni. Mitte meie pidu. Meie ei pidutse kunagi rannas, ei valjut muusikat, ei alkoholi. Pole meie teema. Seekord küll vedas.
Magama saime kuskil kolme paiku öösel. Et meil sooje tekke oli ainult allapanu jaoks, siis päris ebamugavalt külm oli fliistekkidega magada. Aga mis teha, krooniline ruumipuudus, kui me kuskile läheme. Paratamatus. Tuli öö üle elada. Päeval see eest sai rannas sooja meretuule käes päevitusetga kõik tasa tehtud. Ei olnud kuum ega külm, täpselt paras. Vette ma küll sel korral minna ei suutnud, aga pole ka eriti suur kaotus. Peaasi, et lapsed vees möllata said. Meena, see kõndis üldse põhiliselt kogu aja sokid jalas. Ja mis kõige hullem. Ikka see pissimise probleem. No vot ei oska metsa all kükitada. Küll ma demostreerisin talle, kuidas asjad käivad, aga tema karjus hüsteeriliselt, et tema ei suuda, palun vii teda kuskile bentsukasse pissile. Oi ma nägin vatti. Ta oli teise päeva kella laheks täiesti pissil käimata. Kodus viimati mingi aeg käis. Nii võib ju põis lõhkeda ja ega ei ole see oleminega ka hea, kui häda on.
Küll ma palusin tal püsti proovida, kui kükitades ei saa. Küll võttis nii sokid kui aluskad ära ja proovis, aga ei. Suure sõja peale lõpuks ta enam ei suutnud kinni hoida ja sai vaevast lahti. Kergendus nii mulle kui talle. Pärast tähtsalt õpetas mind ja jagas juhtnööre, kuidas metsa all pissida ja jagas vastavalt soovile wc paberit. No on tegelane, tõesti. Meenaga juba igav ei hakka.
Stig oli nunnu nagu alati. Ei mingeid probleeme. Magas ilusasti nii öösel kui ka lõuna une ajal. Vett ei kartnud ja oli lihtsalt vaimustuses merest, liivast ja oma kaasa võetud mänguasjadest. Temale oli see esimene päris teadlik mereääres käik.Eelmine aasta oli ta liiga titt veel, et midagi mäletada.
Mete ja Sten on vanad kalad ja olid hommikul vara juba vees. Neil on omavahel lõbus ja igavust nad ei tundnud.
Kuskil nelja paiku oli tunne, et kohe hakkab sadama. Taevas kiskus halliks, tuul muutus järjest tugevamaks, eemal paistis juba sadu. Hakkasime igaks juhuks pakkima ja õigesti tegime. Viimased asjad said autosse, kui juba päris arvestatavad piisad tulid.
Mis mind rõõmustas, oli koju jõudes näha, et ka meil siin korralikult ikka sajab. Veetünn ajas mõnusalt üle. Kui ma ühe korraliku uinaku ära olin teinud (puhkused on ju väsitavad), kastsin kasvuhoone ära, et veetünni veel vett mahuks, mis taevast alla kallas. Mõnus, kui vett lahedasti käes on.
Lapsed olid kõik parajasti ära põlenud ja valutasid oma kipitavaid/õhetavaid selgi. Määrisin siis soovijad kookosrasvaga kokku, paar peavalu tabletti jagasin ka välja ja vaikselt mindi ära magama. Mina mingit nahapõletust ei saanud, sest mul oli ikka enne mingi krunt all ja määrisin ka ennast korralikult rasvaga enne päikese kätte minekut. Aitas väga hästi. Päevituskreemid jäävad meie poolt küll poelettidele, seda aegadest ammustest.
Ja saigi meie pisikene puhkus tehtud. Homme on energiat jälle koduste asjadega tegelema hakata. Maasikaid on vaja kindlasti korjata, et talveks ikka piisavalt moosi purki saada. 16 poolest purki puhast keedetud maasikamoosi on juba keldrisse viidud. Metsmaasikamoos sai sügavkülma. Korjaks ja teeks veel, aga ruumi lihtsalt ei ole. Niigi sai palju liha välja võetud ruumipuudusel ja lihapirukateks tehtud.
No nii, nüüd magama. Oma kodus ja oma voodis on seda ikka kõikse parem teha.
Seekord said otsustavaks juba päris mitu päeva kestvad suviselt kuumad ilmad. Tuli juhust kasutada. Jäime küll päris viimasele minutile, aga sai käidud ja oldud piisavalt.
Ranna valikuga meil mingeid raskusi ei ole. Juba minu lapsepõlvest saati oleme perega iga suvi käinud Pärnu kandis Valgerannas. Nii olen ka mina oma perega seda traditsiooni jätkanud ikka Valgerannas. See on minuarust ainuke rand, kuhu saab autoga üsna merepiiri lähedale ja saab oma laagri käe-jala juurde püsti lüüa. Lastega väga mugav variant. Kuigi ma saan aru, et pole vaja päris igalpoole ka autoga sõita, aga katsume alati viisakad olla, oma järelt korda hoida ja heaperemehelikult käituda, nagu inimestele kombeks.
Nüüd siis asja juurde. Mainisin lastele vist kuskil nädala keskel juba, et peaks rannas ära käima kuniksveel ilusaid ilmu on. Loomulikult oli see viga. Minule kohaselt võtab iga asi aega. Ennast selliseks ettevõtmiseks häälestada võtab mul ikka jupp aega. Nii ma pidingi päevad läbi peale oma plaanide avalikustamist kuulama laste "vingumist", millal ometi? Kas nüüd? Aga ei saa ju ka nii, et kui mõte välgatab, nii kohe "paneme minema". Vahest küll, aga mitte alati :D
Kõige suurem takistus oli auto. Pidurid ju krigisesid juba ammu ja sellise "saaniga" ei saa ju ometi tsivilisatsiooni sõita. Mis siis oleks saanud, kui pidurid ühtäkki lihtsalt ära kadunud oleks.
Laupäevaks said klotsid vahetatud. Siis aga oli uus häda autol küljes, aku. Mis sellega lahti on, ei teagi veel. Arvatavasti "õhtal omadega". Nii palju saime ikka voolu sisse, et uskusime, et sellega on asi lahenenud. Tegelikult olime ikkagi suht riski peal väljas, ise seda teadamata.
Pühapäeval aga tegutsesime kodus selles vaimus, et õhtuks pakime asjad ja hakkame lõpuks liikuma. Lapsed olid juba üsna lootust kaotamas. Eriti Mete. Facebookist nägi ta järjest oma klassikaaslaste postitusi, kus kõik olid juba ammuilma mereilmu nautimas. Tema aga oli alles täielikus teadmatuses, kas üldse lootust ongi. Jooksis kodus nagu orav rattas, et plusspunkte teenida. Lõpuks tüdines sellestki.
Sten muretses oma kirjandi pärast. Ei, kool pole veel alanud. Aga neil on klassis traditsioon, et kui kool algab, siis iga laps kirjutab jutukese, mida põnevat ta suvel tegi. Stenil oli kindel plaan, et mere ääres käigust tema jutt seekord tulebki ja kindlasti on vaja tegutseda, et millestki kirjutada oleks. Paber ja pliiats olid tal isegi kaasa võetud.
Kuskil kaheksa paiku pühapäeva õhtul saime telgid, tekid, padjad koormasse. Ruumi eriti palju asjadele ei jäänud, sest vaatamata sellele, et meil on keskmisest suurem auto, on meid keskmiselt ka rohkem. Aga hädavajalik sai peale ja asusime teele. Isa soovitusel võtsime isegi mõned puuhalud kaasa ja tikud loomulikult. Puhas kraanivesi sai ka kodust kaasa (5 l) hambapesuks.
Söögiraami plaanisime osta kuskilt Pärnust, kus veel nii hilja õhtul mõni supermarket avatud oli. Seda pidime sõidu ajal googeldama, sest meil polnud aimugi, kas peale 22:00 üldsegi veel midagi avatud on. Aga oli. Riia maantee Maxima osutus meie valikuks. Poodi said kõik kaasa, sest ikkagi ühine väljasõit. Meena keeras küll kohe natuke ära, sest Elsa teemalised värviraamatud oli kohe sissepääsu juurde lastele meelituseks välja sätitud :D Küll ta hakkas siis meelde tuletama, et ta polnud sünnipäevaks seda saanud, mida ta tegelikult soovis ja siis jõuludeks sama lugu. Täitsa huumor kohe, mis tema puha letti lükkas, et ometi mingitki soga veel kokku osta. Ei kõigutanud mind tema soovid. Ainult söödavat lubasin tal omal soovil välja valida. Ja kui ta Elsa pildiga lasteshampust nägi, siis arvas ta üsna enesekindlalt, et selle ma luban tal võtta. Ei, iga asi ikka omal ajal. Meil ei olnud mingit pidu tulemas, nii et shampus jäi riiulile.
Korvi leidsid tee banaanid, arbuus, erinevaid juusupulki, vorstikesi, erinevaid kartulivahvleid, joodavat jne. Ühesõnaga kõike, mida mere ääres mõnus näksida on. Mis seal muud ikka teha, kui süüa/juua ja päikest/vett nautida.
Saime ühelepoole enamvähem vahetult enne kaupluse sulgemist. Steni arvates oli see suurim sündmus tema suves ja sellest plaanib ta kohe kindlasti kirjutada, et ta Maximasse sai :D
Tee peale jäi veel Selver, mis oli samuti avatud 23:00-ni. Väga tervitatav igatahes, et mõni pood ka hilistele ostlejatele avatud on.
Edasi oli siht kindel, Valgerand. Suur oli meie imestus, kui me ees ühtki suvitajat ei leidnud. ideaalne meie jaoks. Olime valinud väga sobiva aja. Leidsime omale ideaalse koha. Telgid panime puide alla, et hommikune päike kuumendama ei hakkaks. Lõkkeplats oli kohapeal kenasti olemas, auto saime sinnasamma parkida. Randa olid mõned sammud. Ilm oli super ilus, täielik tuulevaikus. Valgust oli ka veel piisavalt, mis sest, et kell oli juba kesköö paiku. Panime telgid üles, sättisime pesad korda. Lapsed ei jõudnud ära oodata, millal näksima saaks hakata. Lõke sai üles tehtud, mis oli väga hea mõte.
Kui Meena oli esimese suurema nälja ära kustutanud, palus ta enda jaoks 5 minutit, et lõkke ääres istumist päris ametlikult nautida. Ta palus ennast mitte segada ja isegi palus ennast näpistada, et kindel olla, et see uni ei oleks. Nii väga meeldis talle see öine lõkke ääres istumine. Esmakordne elamus tema 6 eluaasta sees.
 |
| Mete sussutab puutoki otsas olevaid viinereid |
 |
| Meie laagriplats |
Aga oli mõnus ka. Kuu oli suur ja ilus taevas, meri, männid, liiv, vaikus ja rahu. Me oleme tavaliselt sel ajal ikka rannas olnud, kui on lärmakas ja pidu kestab hommikuni. Mitte meie pidu. Meie ei pidutse kunagi rannas, ei valjut muusikat, ei alkoholi. Pole meie teema. Seekord küll vedas.
 |
| Kahanema hakkav kuu |
Magama saime kuskil kolme paiku öösel. Et meil sooje tekke oli ainult allapanu jaoks, siis päris ebamugavalt külm oli fliistekkidega magada. Aga mis teha, krooniline ruumipuudus, kui me kuskile läheme. Paratamatus. Tuli öö üle elada. Päeval see eest sai rannas sooja meretuule käes päevitusetga kõik tasa tehtud. Ei olnud kuum ega külm, täpselt paras. Vette ma küll sel korral minna ei suutnud, aga pole ka eriti suur kaotus. Peaasi, et lapsed vees möllata said. Meena, see kõndis üldse põhiliselt kogu aja sokid jalas. Ja mis kõige hullem. Ikka see pissimise probleem. No vot ei oska metsa all kükitada. Küll ma demostreerisin talle, kuidas asjad käivad, aga tema karjus hüsteeriliselt, et tema ei suuda, palun vii teda kuskile bentsukasse pissile. Oi ma nägin vatti. Ta oli teise päeva kella laheks täiesti pissil käimata. Kodus viimati mingi aeg käis. Nii võib ju põis lõhkeda ja ega ei ole see oleminega ka hea, kui häda on.
 |
| Meena kujutab endale asju ette (fantaseerib) |
 |
| Meena valmistatud "palmid" |
Küll ma palusin tal püsti proovida, kui kükitades ei saa. Küll võttis nii sokid kui aluskad ära ja proovis, aga ei. Suure sõja peale lõpuks ta enam ei suutnud kinni hoida ja sai vaevast lahti. Kergendus nii mulle kui talle. Pärast tähtsalt õpetas mind ja jagas juhtnööre, kuidas metsa all pissida ja jagas vastavalt soovile wc paberit. No on tegelane, tõesti. Meenaga juba igav ei hakka.
Stig oli nunnu nagu alati. Ei mingeid probleeme. Magas ilusasti nii öösel kui ka lõuna une ajal. Vett ei kartnud ja oli lihtsalt vaimustuses merest, liivast ja oma kaasa võetud mänguasjadest. Temale oli see esimene päris teadlik mereääres käik.Eelmine aasta oli ta liiga titt veel, et midagi mäletada.
 |
| Ainukene, kellel öösel külm ei olnud |
Mete ja Sten on vanad kalad ja olid hommikul vara juba vees. Neil on omavahel lõbus ja igavust nad ei tundnud.
Kuskil nelja paiku oli tunne, et kohe hakkab sadama. Taevas kiskus halliks, tuul muutus järjest tugevamaks, eemal paistis juba sadu. Hakkasime igaks juhuks pakkima ja õigesti tegime. Viimased asjad said autosse, kui juba päris arvestatavad piisad tulid.
Mis mind rõõmustas, oli koju jõudes näha, et ka meil siin korralikult ikka sajab. Veetünn ajas mõnusalt üle. Kui ma ühe korraliku uinaku ära olin teinud (puhkused on ju väsitavad), kastsin kasvuhoone ära, et veetünni veel vett mahuks, mis taevast alla kallas. Mõnus, kui vett lahedasti käes on.
Lapsed olid kõik parajasti ära põlenud ja valutasid oma kipitavaid/õhetavaid selgi. Määrisin siis soovijad kookosrasvaga kokku, paar peavalu tabletti jagasin ka välja ja vaikselt mindi ära magama. Mina mingit nahapõletust ei saanud, sest mul oli ikka enne mingi krunt all ja määrisin ka ennast korralikult rasvaga enne päikese kätte minekut. Aitas väga hästi. Päevituskreemid jäävad meie poolt küll poelettidele, seda aegadest ammustest.
Ja saigi meie pisikene puhkus tehtud. Homme on energiat jälle koduste asjadega tegelema hakata. Maasikaid on vaja kindlasti korjata, et talveks ikka piisavalt moosi purki saada. 16 poolest purki puhast keedetud maasikamoosi on juba keldrisse viidud. Metsmaasikamoos sai sügavkülma. Korjaks ja teeks veel, aga ruumi lihtsalt ei ole. Niigi sai palju liha välja võetud ruumipuudusel ja lihapirukateks tehtud.
No nii, nüüd magama. Oma kodus ja oma voodis on seda ikka kõikse parem teha.
1. juuli 2015
Lihtne kohupiimakook
Mingeid teid pidi jõudis minuni Soomest ühel paberilipikul hea koogi retsept, mis pidi ülimaitsev olema. Võtsin retsepti tänutundega vastu ja isegi kohupiim oli mul juba ammu aega ette ära muretsetud. Täna siis võtsin asja tõsisemalt ette ja lugesin juhendi läbi. Kõik lihtne ja loogiline -teoreetiliselt. Praktikas asi nii "lilleline" ei olnud.
Puru valmistamine oli lihtne. 150 g võid, 100 g suhkrut, 1/2 tl küpsetuspulbrit, 2 kl. jahu ja see tuli näppda puruks. 2/3 purust laotasin plaadile. Siis selgus tõsiasi, et oleksin pidanud selle koguse puruga hoopiski koogivormi mitte ahjuplaati kasutama või siis koguseid kahekordistama. Teinekord tean.
Retsept soovitas kasutada õunu, aga praegu pole õunahooaeg. Mõtlesin natukene ja otsustasin kasutada maasikaid. Mõne tüki rabarberit lisasin ka. Laotasin need purukihile ja kindluse mõttes raputasin veel õrna suhkrukorraga ka üle.
Siis hakkasin kohupiimasegu valmistama. Võtsin 3 lahjat kohupiimapakki (a' 200g), suhkrut lisasin silmajärgi ja natukene rohkem, kui retseptis õeldud, 1 muna, mannat lusika jagu, tõrtsu hapukoort. Kui ma selle segu ära segasin, tundus asi kahtlane. Liiga paks oli see segu. Oleks olnud üsna keeruline see segu koogile laiali saada. Lisasin piima ja paki vaniljepudingipulbrit, et segu oleks kergem maasikatele laotada. Asi toimis.
Lõpuks lisasin veel ülejäänud puru ja kook läks ahju. 175 kraadi ja 60 minutit oli ettenähtud küpsetamisaeg. Mina vaatasin silmajärgi, kui õrnalt pruuni jume jubapeale tõmbas, oli valmis.
Maitses kook imehästi. Lapsed polnud kiidusõnadega kitsid. Kindlasti kordame. Aitähh retsepti eest, Katrin!
Puru valmistamine oli lihtne. 150 g võid, 100 g suhkrut, 1/2 tl küpsetuspulbrit, 2 kl. jahu ja see tuli näppda puruks. 2/3 purust laotasin plaadile. Siis selgus tõsiasi, et oleksin pidanud selle koguse puruga hoopiski koogivormi mitte ahjuplaati kasutama või siis koguseid kahekordistama. Teinekord tean.
 |
| Koduaia maasikad |
Siis hakkasin kohupiimasegu valmistama. Võtsin 3 lahjat kohupiimapakki (a' 200g), suhkrut lisasin silmajärgi ja natukene rohkem, kui retseptis õeldud, 1 muna, mannat lusika jagu, tõrtsu hapukoort. Kui ma selle segu ära segasin, tundus asi kahtlane. Liiga paks oli see segu. Oleks olnud üsna keeruline see segu koogile laiali saada. Lisasin piima ja paki vaniljepudingipulbrit, et segu oleks kergem maasikatele laotada. Asi toimis.
Lõpuks lisasin veel ülejäänud puru ja kook läks ahju. 175 kraadi ja 60 minutit oli ettenähtud küpsetamisaeg. Mina vaatasin silmajärgi, kui õrnalt pruuni jume jubapeale tõmbas, oli valmis.
 |
| Kook sai õhuke. Tuleks kasutada koogivormi või koguseid retseptis kahekordistada. |
 |
| Pudingipulber, mida omal algatusel kohupiimaga koos kasutasin |
Tellimine:
Postitused (Atom)