Oi kui raske oli täna hommikul tõusta. Ei olnud nagu seda õiget tahtmist kuhugile minema hakata kallil laupäevasel päeval. Väljas oli üsna sombune veel kuue aeg ja tundus, et ilm on ka vihmane ja äkki polegi mõtet kuhugile ronima hakata. Nii ma vaikselt ettekäändeid tõin endale, et voodisse jääda. Polnud ma ju kellegagi midagi kokku leppinud, keegi poleks arugi saanud, kui mind kohal poleks olnud. Kirbuturul siis loomulikult, kuhu olin plaaninud minna. Ametlikult siiski vanakraamiturg. Meie pere nimetab seda asja saksapäraselt
Flohmarkt´iks. Heal lapsel ikka palju nimesi. Aga kuna lapsehoidja oli organiseeritud, siis mõtlesin, et ega midagi kaotada ka pole, saab vähemalt kodust väljagi. Ega ma ei pea ju oma tavaari laiali laotama kohe, uurin maad ja eks siis näis, kas tuleb asjast midagi välja. Auto oli mul pakitud juba kolmapäevaks, seda muret enam polnud. Oli vaja ainult termosega kohv võtta, midagi hamba alla, kaevuvesi sidruniga ja Meena - kõige põhilisem:)
Kodust minema saime poole kaheksa paiku. Jõudsime kenasti rahulikult kohale. Mõned kauplejad säädisid juba müügikohti, oli väga rahulik alles. Otsismie sobiva koha, valikut oli piisavalt, ja hakkasime asju lahti pakkima. Aegamisi tuli aga kauplejaid juurde ja rahavaski hakkas liikuma ja uudistama ja nii ta läks. Aeg lausa lendas. Oma üllatuseks kohtasin esimeste tuttavatena kohe oma sõbrannat mehega. Kohe leidsin neile rakenduse ja palusin natuke asjadel silma peal hoida, et kiirelt hommikune kohv välja lasta. WC oli kenasti parki toodud, selline plastmassist majake. Abiks ikka:)Paar sõna saime juttu ajada, tilk kohvi külalistele ja siis hakkas rahvas liikuma ja uudistajad olid kohal. Lõuna paiku tuli alles meelde ka paar pilti teha, ennem selleks mahti ei olnudki.
|
Meie "lafka" |
|
Kohe meie müügikoha lähedal oli mänguväljak, väga praktiline:) |
|
Mõnus park kirbuturu korraldamisekas |
Kohati tundus, et virutasin liiga kallid hinnad ette. No pole ju sellist kogemust, et prauhti õelda mis kui palju maksab. Ise ma hiljuti alles vingusin, millised ulme hinnad kasutatud riietel turul on. Ise samasugune:D Teinekord katsun leebem olla ja oma emotsionaalset sidet riietega vähem tunda. Tähtis on ju riietest lahti saada ja tore, kui need veel satuvad nendele, kellel neid rohkem vaja on ja kui nad saavad veel kellegile vajalikud olla.
Mida siis osteti? Kindla peale minek on Hello Kitty riided. Lähevad nagu soojad saiad. Ja siis imestatakse, miks lastele ikka ostetakse neid kassiga riidedid. Ikka sellepärast, et nende realiseerimine on imelihtne, kui laps neist välja kasvab. Ja lapsed armastavad ka neid riideid, mõned vanemad ka ikka. Mina kaasaarvatud. Minu tütred on sellest Hello Kitty vaimustusest nüüdseks välja kasvanud, pole juba ammu selleteemalisi riideid ostnud. Hello Kitty oli meil aktuaalne sünnist kuni nii 4-5 aastaseni.
Palju küsiti poiste riideid, nii alates 3. eluaastast. Pidi lausa defistsiit olema. Mul on palju seda defitsiiti, aga mitte müügiks. Kulub Stigilegi ära:) Siis veel tüdrukute jalanõud alates suurusest 30, mida minul pakkuda ei olnud. Kuluvad endalegi praegu ära.
Ilm oli kord soe, siis jahe, siis oli tunne, et kohe hakkab padukat tulema. Tänu sellele osteti ka mõned talvisemad riided võib-olla.
Nagu näha, sai Meena oma tahtmise järjekordselt ja oli kaasas. Arvata oli, et 100% ta ennast talitseda ei suuda. Laste asi. Kodus lubab küll maad ja ilmad kokku, kohapeal on kõik unustatud.
Esimene üllatus, mis ta korraldas, oli see, et võttis mu rahakotist kahe eurose ja kadus. Tagasi tuli oma esimese ostuga, plastmassist pisikese printsessi lossiga. Kaks eurot selle eest oli liig mis liig minu arvates. Aga tegu oli tehtud. Ma polnud veel midagi müünudki, kui Meena juba raha laiaks lõi. Ja muideks läksime me kauplema, et kodust asju vähemaks saaks, mitte et ostame veel seda soga juurde. Selle ma seletasin Meenale muidugi nii hästi kui ma oskasin, ära. Ja siis üritas ta seda lossi meeleheitlikult igale meie juures peatunud inimesele ühe euroga pähe määrida. Isegi vanematele inimestele, kes ei oskaks selle lossiga midagi peale hakata, sama oli beebidega:) Nojah, aga Meena sai mõne mänguasja müüdud, hinnaks ikka 1 euro, sest ega ta muud raha ei tunne:D Siis käis ta kuskil veel õnneloosi võtmas-ostmas ja tuli rõõmsalt pulgakommiga tagasi. No ei oska rahaga ringi veel käia inimene:)
Eelmine suvi oli Saksamaal meie külas Beuchtes küla
Flohmarkt (kirbuturg), kust minu lapsed ka osa võtsid. Iga majapidamine võis oma hoovis, garaazis, teeotsas, aias...kus iganes müüa ebavajalikku kraami. Lapsed lõid ka oma leti üles ja panid müüki, mida vaja ei olnud. Teenitud raha eest ostsid nad sealtsamast külatäikalt omale jalgpalli jalanõud. Kõik omal käel ja omal algatusel. Nii et nendel on ettekujutus olemas kuidas asi kirbukatel käib. Minul ka siis nüüd ja tundub, et see ei jää mul viimaseks. Asju on müüa veel palju-palju. Ja miks lasta rahal niisama seista. Kassa oli päeva lõpuks tubli 180 eurot. Jeeee:) Igati rahul olen, et ikka voodist välja ajasin ennast hommikul:)
Mis väga positiivne asja juures oli, ei mingit kohamaksu. Mine ja kauple