Tatrapannkoogid

 

Ma ei luba midagi erilist uueks aastaks, aga püüan natukenegi oma toidulauda tervislikumaks muuta ja uusi asju proovida. Üheks selliseks asjaks on tatrajahu, mida võis minu ostukorvis küll näha esimest korda minu pika elu jooksul. Ja et see ost ka kasutust leiaks ja niisama kappi kopitama ei jääks, olin täna nii tubli juba hommikul vara, et tegin meile Stigiga tatrapannkooke. Retsepti otsisin netist ja mugavdasin natukene enda järgi ja selle järgi, mida mul omal kodust võtta oli.

Kõigepalt lõin kaks muna kaussi ja valasin peale 2 dl piima. Segasin. Lisasin näpuotsatäis soola ja 1 tl pruuni suhkrut, 1spl oliivõli, 1 dl tatrajahu, 1 dl grahamjahu (täistera nisujahu). Segasin. Kuna tatrajahul on kombeks paisuda, siis lisasin veel enne praadimist natukene vett taignale.

Vasakpoolne grahamjahu, parempoolne tatrajahu

 

Lõhe peenestasin ja segasin toorjuustuga

Mõnus tevislik hommikusöök nii mulle kui Stigile. Joon ikka ka ingverivett ja homme tahaks kaalul juba näha kuue kõrval kolme. Vaatame, kas õnnestub:D

Tantsukooli keeld

Nüüd on siis tantsukooliga nii, et Meena sai juhendaja poolt keelu järgmisel korral tantsutundi minna. Mida ta seal korda saatis, võin ainult ette kujutada, sest leppisime eelmise aasta lõpul kokku, et vanemad enam tundi pealt ei vaata, vaid otsivad omale selleks kolmveerand tunniks tegevust.

Eile oligi Meenal see esimene kord, kui mina kohal ei olnud. Reegel tehti sellepärast, et mingigi distsipliin tunni ajal oleks. Juhendajad ei saa oma tööd teha, sest MÕNINGAD lapsed lihtsalt segavad tundi. Meena on see põhisegaja, kes surub ennast ja oma tahtmisi peale.

Eile oli mingi teema tema sünnipäevaga, mida kõik oleks pidanud järgi pidama ja talle tantsima ja laulma. Jumal, sünnipäev oli ju eelmine aasta. Kui kaua ta kavatseb seda teistele nina alla hõõruda?:D

Eks mul on üle päeva ta tegude ja käitumise pärast häbi. Ei tea kus ma tema kasvatamisel mööda lasknud olen. Ta on üks paras naaskel meil peres. Aga ega laps ju süüdi ei ole, kui mina tede õigesti kasvatada ei suuda.

Ja üleüldsegi oli Meena tantsujuhendajale õelnud, et tema ei tahtvatki tantsimas käia. Mina hoopis tahtvat seda. Mina vean teda vägisi huviringidesse:D

Nüüd on lasteaias tulemas ujumistunnid. Need on küll kooliminejatele ettenähtud, aga Meena räägib, et temal on ka luba minna, sest tema on suur (kasvult siis järelikult). Aga mina seda küll kaasa ei tee. Pärast selgub, et hoopis mina tahtsin ujuma:D

Tahan parimat, aga Meenaga kukub välja alati väga inetult. Olen nõutu!

Pähkli-shokolaadi muffinid/18 tükki

Meie täna jälle muffinite lainel. Metega. Teisi pole veel kodus peale Stigi ja saame rahus katsetada. Eile tegime valmissegust, lisasime juurde ainult ühe toru pagarikohupiima-olid väga maitsvad. Täna kasutasin retsepti tordipritsi juhendi pealt. Tuli väga hea tainas, kerkis ilusasti ja kerge oli teha ka (lihtne).

Vaja läheb:

150 g jahu
100 g võid
100 g suhkrut
200 g naturaalset jogurtit (asendasin hapukoorega)
100 g tumedat shokolaadi (Bitter)
2 muna
1 tl küpsetuspulbrit (kuhjaga)
50 g hakitud metsapähkleid

Glasuur

120 g pehmet võid
240 g tuhksuhkrut
2 tl toiduvärvi (ei kasutanud)

Ahi panna 180 kraadi juurde sooja. Shokolaad tükeldada ja panna võiga potti, sulatada pidevalt segades. Jahutada. Jogurt ja munad segada. Jahu, suhkur, küpsetuspulber ja hakitud pähklid segada ja lisada jogurti - muna segule. Lisada sulatatud või ja shokolaadi segu. Segada ühtlaseks taignaks.

Täita taignaga muffinivormid (ca. 18 muffinit) poolenisti ja küpsetada 25 minutit. Välja võtta ja jahutada.

Või, tuhksuhkur ja toiduvärv ühtlaseks segada. Pritsida dekoreerimispudeliga muffinitele.
Head isu!

Sain oma värske dekoreerimispritsi ära proovida

Stig igal pool jaol oma pingiga

Elu esimese lapsega

Kuidas minust esmakordselt ema sai, ok vallasema, ma juba kirjutasin. Nüüd läheks edasi..

Elasin oma vastsündinu beebiga esimesed paar kuud ema juures. Ta oli mulle igati abiks igas asjas. Ma ei osanud õieti lastki süles hoida, olin ebakindel ja laps tundis seda. Minu süles ta aina röökis. Kui ema oma suurte ja soojade kätega ta enda sülle võttis, oli rahu majas. Beebid on targad, tunnevad kohe ära ebakindluse.

Maikuus oli võimalus mul Nuia ühetoaline korter osta. Ema oli taas rahaliselt abiks ja kogu mu dekreedirahad said ka korterisse investeeritud.

Olin väga rahul oma uue, elu esimese isikliku koduga. Ikkagi omaette. Mäletan, kuidas ma poolte öödeni koristasin ja sättisin oma kodu suure mõnuga.

Kui Jaskar oli kuue kuuseks saanud, siis hakkasin ma endale seltsilist igatsema. Tegin oma praegusele eksile ettepaneku, et ta võiks meile elama tulla. Ja ta tuli. Kui mitte samal õhtul, siis järgmisel päeval küll.

Nii me siis perekonda mängisime. Jaskar oli talle nagu oma laps ja meie täieõiguslik paar - olime koos, nagu tänapäeval õeldakse:D

Elu korteris ei olnud meelakkumine. Külm ja rõske. Tuli oodata terve igaviku, enne kui kütteperiood algas. Teha midagi ei olnud eriti, ümberringi korterelamud ja asfald. Käisin küll jõudumööda emal külas, tema mul. Aga raha ju ka polnud, et autoga igapäevaselt sõita edasi - tagasi.

Eks käis tööl ja siis ka omakorda oma emal abiks. Eks ma tundsin ennast üksikuna.

Kui Jaskar kolmene oli, otsustasin mina õppima minna, Viljandi Ühendatud Kutsekeskkooli infotehnoloogia aluseid. Sealt sai mu elu uue suuna.

Koolis sain tuttavaks uute inimestega. Käisime aegajalt ühiselt grupiga väljas ja elasime lõbusat elu. Palju oli ka juba pereinimesi, aga ka nooremaid, äsja koolilõpetanuid.

Mulle tekkis päris mitu väga head sõbrannat. Ei, uut meest ma koolist ei otsinud ja ei leidnud ka. Elu oli ilus.

Ja siis, aastaid hiljem, kui oma sõbrannat jälle külastasin, sattusin sinna ajal, kui tal oli külas tema hea sõber, kes käis seal aegajalt autot putitamas.

Sel hetkel, kui too sõber mind nägi, oli äsja tulnud juuksurist, pidu riietes, täis meigiga ja teel peole. Olin kiirvisiidil.

See oligi seekord, kui ma jäin esmakordselt silma oma järgmiste laste isale. Et paremini aru saada, siis see sõbranna sõber lunis minuga kohtamist ja minu sõbranna pidi selle organiseerima. Ja sealt saigi alguse minu järgmine suhe.

Selleks ajaks olin ma kooli lõpetamata jätnud, 6 kuud järjekordselt Saksamaal praktikal veetnud (Taluliidu kaudu) ja peale Saksamaalt naasmist ka juba abiellunud. Nii et olin abielunaine ja rikkusin juba reegleid. Läksin selle organiseeritud kohtamisele, mis muutis kardinaalselt minu elu.

Kuidas ja kuhu poole, sellest teine kord.

Lasteaiakiusamisest

See postitus on mul juba jõuluajast südamel, aga ei tahtnud sellist kurba asja jõulumeeleolu rikkuma. Kui kurb ta teiste jaoks on, aga mina olin küll jahmunud.

Käisime Meenaga sünnipäereisil ja siis lomulikult ka poodides. Kohe esimeses poes jäi tema mütsiriiuli juures seisma ja ütles, et temal on uut mütsi vaja. Ma ei saanud hästi aru, miks. Meil on kodus mütse küll ja küll ja igapäevaseks käimiseks on Meenal üks kindel lemmik müts, millega käis ta ka lasteaias alati. Seda oli lihtne pähe panne, polnud vaja paelu siduda ja oli ka soe.

Meena oma lemmik mütsiga

Ja siis tuleb tema poes välja sellise avaldusega, et tema tahab uut mütsi. Hakkasin siis uurima, miks. Meena kurva häälega räägib, et lasteias pidi paar sellist last olema, kes ütlevad, et temal on titade müts. Vot siis sulle! Teda narritakse sellepärast, et temal ei ole poppi ja moodsat mütsi. Vaatasime ja proovisime siis mütsid läbi, aga mina leidsin, et sellest poest me küll sobivat ei saa. Tegin Meenale ettepaneku, et me käime veel poodides, äkki saame mujalt sobivama. Mütsil on siiski oma kindel eesmärk ja peaks peas mugav olema. Ise ma lootsin sisimas, et äkki ta unustab ja see oli lihtsalt hetke emotsioon  omale uus müts saada.

Järgmises poes aga sama jutt. Tema enam selle titade mütsiga lasteaeda ei lähe ja tema tahab uut mütsi. Eks ma püüdsin siis selgusele saada, milline see müts olema peaks. Selline sädelev ja jänesesaba sarnase tutiga. Selline surve juba lasteaialaste seas, mis siis edaspidi juhtuma hakkab? No mis tähtsust on mütsi tegumoel. Väljas mängides on täiesti ebapraktiline ju üks ILUS ja MOODNE müts. Meena oli oma triiblise mütsiga käinud juba aastaid ja oleks saanud veel ja veel käia. Eks ta kodus siis käib. Siin metsade vahel pole näpuga näitajaid.

Ja nii ta siis sai omale meelepärase (loodetavasti ka teistele meelepärase) mütsi ja saab ka ennast täisväärtuslikuna tunda kuni uue hulluseni:D Terve elu veel ju ees! Ja eks asi kasvab edasi koolikiusamiseni, algus lasteaias on juba lahti tehtud.

Suhted kaaluga

Hakkan tänasest läbi viima eksperimenti ingveriveega. Facebook´is jäi silma üks väga huvitav retsept, mis lubas kuu ajaga kaotada 4 kilogrammi.  Mitte et ma nüüd nii väga mures oleks oma kaalu pärast, aga see imeretsept lubab muudki, mis mulle huvi pakkus. Ja kui ta ka 4 kilo minu kaalust maha võtab kuu ajaga, siis ega see ka halba ei teeks. Peaasi, et õigete kohtade pealt need kilod kaoks - puusadelt näiteks, mitte et üks tiss kaks kilo ja teine kaks ja ongi kogu neljakilone kaalukaotus:D Aga olgem ausad, ei usu mina, et pelgalt veejoomine 4 kilo kaotab.

Jutt on ingveriveest, mida tuleks päeva jooksul tarvitada mitte kiirustades ehk  siis aegamisi. Kuuri kestus kuu aega ja lubatakse miinus  4 kilogrammi.

Kuidas jooki teha:

Võtta 6 cm pikkune jupp ilusat läikiva koorega ingverit. Viilutada see õhukesteks viiludeks ja lisada 2 l veele. Parem on seda jooki tegema hakata õhtul, et ingver saaks külmas vees kogu öö seista. Hommikul lisada veele 1 tl sidrunimahla. Päva jooksul tarvitada liiter vett.

Ingver kiirendab ainevahetust, soodustab seedimist ja kiirendab vereringet - seega kiirem ainevahetus soodustab liigsetest kilodest vabanemist:) No vaatame! Mina alustasin igatahes:)

Ja et ingverijuur paremini säiliks, mässige see köögipaberisse ja pange külmkappi õhukindlasse karpi - alati hea võtta.

Ma olen alati meelsasti igasuguseid eksperimente teinud, vahest ka teadmatult. Näiteks banaani söömine pidi aitama vähendada kõhupekke. Saksamaal elades oli meil kodus alati banaan olemas ja sõime seda ikka ohtralt päevast päeva. Kilo hind oli aastaläbi poodides stabiilselt 90 sendi ringis ja see oli toidupoe külastusel tavapärane ost. Eestis sellist luksust ei ole.

Üks asi, mis mul meeles on seoses kaaluga - esimene suurem ost, mis ma Saksamaale kolides tegin, oli kaal. Raha mul sel ajal eriti ei olnud, aga Aldis oli just müügile tulnud moodne klaasist kaal paljude funktsioonidega. Hinda ma ei mäleta, aga ära ma ta ostsin. Elasin tol ajal veel Meena issi juures allüürnikuna ja oi millist nägu siis tehti kodus. Umbes, et jube vajalik asi küll sellisel keerulisel ajal:D

Aga see kaal oli mulle igapäevaselt vajalik. Saksamaal elamise ajal kaalusin ennast ikka igapäevaselt. Eestisse naastes ka mingi aeg. Nüüd on õnneks (või kahjuks) see kaalumisvajadus üle läinud. Mis siin ikka kaaluda, kui kaal stabiilne - ei lähe maha, ei üles. Nüüd olen küll natukene kosunud ja tselluliiti ja pekki VÕIKS vähem olla, aga see ei ole mingi eluküsimus.

Tselluliidiõlisid- ja kreeme olen ma ikka väga palju tuube endale peale määrinud ja kuivaharjamist loomulikult. Olen väga virk olnud selles suhtes. Ise ka imestan. On ikka päris paras töö kaks korda päevas see aeg ja tahtmine  leida, et enda eest hoolt kanda. Eks seda oli saksamaal lihtsam teha ka. olid kindlad söögiajad, ei mingit ükskõik millal näksimist ja kõhu punni söömist. Kõik oli tasakaalus. Eestis selline asi võimalik ei ole, vähemalt mitte meil siin kodus.

Panen märgi maha, et kuu aja pärast teine märk juurde panna ja vaadata, kuidas ingverivesi ka mõjus:D

Kaal praegu 65,2 (krt, sellisel kellaajal kaalumine pole küll hea). Tegelikult kaalun ikka midagi 64,..., seda hommikul kohe peale tõusmist ja WC-s käimist. Ausalt noh:D Homme teen ausa kaalumise ka.

Eksperiment algas!

 

Kui mees maksab...

Mul on seljataga hästi vahva päev. Vahva on mul juba peaagu et värdõnaks kujunenud. Endal ka juba imelik. Aga las olla, sobib lihtsalt ideaalset tänast päeva iseloomustama.

Nagu kõik juba teavad, algas täna kool ja ka lasteaed. Meena polnud juba 16. detsembrist saadik lasteaias käinud - pikk puhkus ja päris lõbus oli. Aeg lendas muidugi kiirelt. Ma ei saanud aega isegi oma telefoni äratuskella maha võtta. See tirises igal tööpäeva hommikul. Õudne laiskus ju:D Aga mõnes mõttes oli hea. Kui tirises, oli see justkui õudusunenägu, et mis...tõusta vaja või? Ja kui ma taipasin, et on ju vaheaeg, vajutasin tirina kinni ja magasin mõnusasti edasi. Ka hea tunne ju, kui ei peagi tõusma:) Ja nii kogu see kaks nädalat.

Mete ja Sten läksid hommikul vara bussi peale nagu tavapäraselt, kui kool on. Jaskaril oli täna vaba päev.  Õhtul tegime plaanid, et Jaskarit kasutame taas lapsehoidjana ja mina "eksiga" lähen Viljandisse kaasa järgmisel päeval. Ikkagi tema puhkuse viimane päev Eestis ja miks mitte üks lahe trip koos teha. Parem ikka, kui kodus passida, mida ma saan teha edaspidi nõrkemiseni. Meenal oli ka hea meel, sest tema sai minuga lasteaeda sel puhul - jäi ju tee peale ja pidime hommikul vara nii või naa oma reisi alustama.

Ma ei hakka parem rääkimagi, kes tegelikult keda hoidis ja millises seisus kodu oli, kui ükskord koju jõudsime. Jaskar oli ainult niipalju oma positsioone muutnud, et oli ennast kööki teleka ette vedanud. Seal oli ka Stig kindlasti abiks - kuna käis talle võib - olla närvidele, tahtis süüa ja pissile. Minust jäi Jaskar hommikul oma "pesakasti" ja Stig jäi rõõmsalt multikaid vaatama. Vahepeal ikka helistasin ka ja uurisin, kuidas neil läheb. Aga Stig rääkis suurema osa minuga. Ma arvan, et Stigile on varsti telefoni vaja, et kodustega kontakti saada:D

Eksil oli linnas asjaajamisi ja mina sain lõppude lõpuks Shoppingq FB-i lehe loosimise võitjale kingituse teele panna - Smart Postiga. Küll võttis kaua aega, enne kui ta endast märku andis. Mul oli juba plaan teda FB-i abiga otsima hakata. Aga nüüd on see asi ka õnneks oma lahenduse saanud ja loodan et õnnelik võitja saab pisike rõõmu osaliseks nagu mina kogu jõulude vältel mitmeid kordi sain:)

Ja tundub, et minu jõulud ikka jätkuvad ja jätkuvad. Jääbki vist sel aastal nii:D Kui eks oma asjad aetud sai, ühines ta minuga ja siis ta sai minuga shopata. Vingus küll ja oli mures, kuidas ta küll kokkulepitud ajaks jälle järgmisesse kohta jõuab. Aga lükkas muudkui oma kellaaegu edasi, et mitte minu päeva ära rikkuda:D Ja eks ta ise ka nautis vist natukene. Ta on ennegi õelnud, et minuga pidi lahe mööda poode käia olema. Enne kui ta minuga ühines, olin ma saanud juba suts shopata ka ja olin juba ühtteist kokku ostnud. Ja eks ma siis juba veeretasin sente näpu vahel ja ei raatsinud eriti kulutada. Aga ahvatlusi on ju palju, eriti kui mitmesuguste soodukate aeg ja eks ikka kõike on ju vaja ka. Tegelt muidugi mitte, saaks ka ilma läbi. Enamus asju, mis täna kokku ostetud sai, olid ikka väga vajalikud. Ma ei kujuta ette, mida Mete ja Meena täna selga oleks õhtuks pannud, kui me poleks neile pidzhaamasid muretsenud.

Mete ju niiväga soovis omale sarnast pidzhaamat, nagu mina mõned päevad varem omale ostsin. Ja kuna tõesti on Seppälas paljud asjad poole hinnaga, siis tahtsin tema soovi täita. Ja Meenat ei tohi ju ka kunagi unustada.

Mete pani kohe lõunaajal, peale koolist naasmist oma pidzhaama selga ja on sellega kogu ülejäänud päeva olnud. Isegi suusatamas käis sellega, suusariided pani muidugi peale:D Meena pani kohe lasteaiast kodu jõudes peale dushi uue komplekti selga. Ja kui õnnelikud nad olid, tulid ja kallistasid mind lausa. Kuigi mina olin ainult näpuga näitaja ja suuruse valija, eks finantseeris. Ta finantseeris täna peaagu kõik minu ostud. Mina ladusin korvi, tema maksis. Täpselt nagu enamikes peredes ongi. Sain mina ka täna seda tunnet tunda, kui mees maksab:D

Ma ei hakka ette lugema, mis mel kodus kõik tänasest uus on - läheks liiga pikaks. Aga Sten sai omale uue sooja pesu (mis uue - tal polnudki varem), sest sukapükse ta ju ei kanna juba ammusest ajast ja mida targemat ikka panna suusapükste alla. Suusapükse tal ka tegelikult ei olnud, aga need ma ostsin talle ka täna ja sellised, et nendega peaks ta paar aastat kindlasti hakkama saama. Oli teine väga tänulik nii vajalike asjade eest ja tormasid Metega kohe välja suusatama. Vanaema tegi kummalegi ka uued villased korraliku mustriga labakindad, mis on nende ka nende lemmikud praegu. Saime kõik tegelikult jõuludeks minu emalt ilusad labakud - mina, Meena, Sten ja Mete.

Sten oma sooja pesuga otsib infot vesuuvi kohta. Mis teha kui netti pole ja peab raamatute abi kasutama:D

Ja kui ma sain aru, et kohe minnakse välja suusatama, olin ma 100% kindel, et hakkab üks suur suusasaabaste otsimine. Õnneks olen ma nii taiplik, et kui hooaeg läbi saab, katsun sellised asjad panna ikka kindla koha peale, et järgmisel aastal jälle võtta oleks. Iseasi, kui midagi aastaga väikseks on jäänud. Ja nii oligi. Metele on suusasaapad napikad. Saab käia, aga pikemal kandmisel siiski käivad varvastele. Saapad on veel steni ajast, kandis mete ja nüüd siis järelikult on aeg Meena käes. Ja Metele peab vaatama uued (Mete uued, kellegi vanad).

Pilgud kinnaste peale!

Üldiselt muud muret ei olnudki. Saadi kähku endid mundritesse, haarati taskulamp ja mindi. Suusad - kepid leidsid nad lehtla lae alt iseseisvalt. Klambrite kinnitamine oli Metel ununenud, seda pusisime kamba peale ja saime ka pikapeale hakkama. Ja siis...Sten juba suuskadel, kepid kenasti käeümber kinnitatud, kukkus käkra - sajaga ikka. Vat siis läks kisa lahti. Temal käeluu murdunud. Ta oli ikka nii puntras, et andis harutada. Katsusin tal suusad alt ära saada ja siis kepid tema alt kätte saada. Ise mõtlesin, kas tõesti on vaja nüüd kiirabi ja käeluu murdunud. Kujutasin juba selgelt ette, mis "kamm" lahti läheb. Ise kirusin, et oli vaja ju suusapükse lapsele tuua.

Saime siis pusa lahti harutatud ja palusin Stenil ise ennast püsti ajada, et näha, mis ja kui palju siis valu teeb ja katki on:D Tema muidugi nuttis. Ajas ennast siis püsti ja kukkus läbi pisarate naerma. Mete ajavat teda naerma. Eks mete ehmus ka ära ja püüdis tuju kuidagigi üleval hoida. Kahju ju, kui asi hull on. Aga polnud midagi, vale häire. Õnneks sel korral läks nii. Ja eks see piima joomine ka on ikka abiks, luud - kondid ei ole nii nõrgad pluss veel paksu riided.

Suusatiirud said tehtud, väljas oli pea -10 kraadi ja pime. Eks homme hakatakse varem pihta, kui sama mõnus ilm on ja päevavalgust ikka jätkub veel peale kooli:)

Naudime ilma kuniks teda on!

Lapse esimene fotoaparaat

Ajal, kui me veel Saksamaal elasime ja tüdrukud nooremad olid, said nad Meena issilt kingiks fotoaparaadid. Vanust oli neil siis vastavalt 8 (Mete) ja 4 (Meena). Tehnikast kodusolevana oli kinkija minu ettekujutuse järgi kõvat eeltööd teinud ja parima variandi sellises vanustes lastele välja valinud. Ikkagi tulevikule mõeldes, sest sellisel kaameral pikka kasutusiga ei ole...Liiga titekas ja hinnavahet ka pole. Ja päris "piinlik" noorel neiul sellisega ringi uhada:)

Kui nad need fotokad said, oli esimene sõda sellepärast, kes mis värvi saab. Issi oli Meenale nimelt punase kaamera mõelnud ja kui Meena selle avastas, läks sõjaks. Kui ta oli maharahunenud ja Mete, nagu ikka, meenale vastu tulles, et see kisa lõppeks, ettepaneku tegi, kaamerad ära vahetada. Sest mis vahet on värvil, funktsioonid on ju samad. Aga Meena juba on kord selline ja sellest oli suur pahandus. Lõpuks tuli välja, et Mete on Meena kaamera omale võtnud ja "süüdi" tunnistatud. Meena issi poolt muidugi. Nüüd ma ei teagi, kumb on kumma kaamera.

Algul tehti ikka pilte ka, nagu ikka uute asjadega, huvitav ju. Aga siis mingi aeg korjasin ma nee aparaadid kokku ja panin kenasti karpi ja need unustati. Vaimustus oli üle läinud.

Nüüd ükspäev sai need kapist jälle välja pakitud. "Eks" tegi neile pisikese ülevaatuse, pani uued patareid, vaatas mälukaardi üle ja läksid käiku. Nagu jõulud. Uus ja huvitav.

Ainuke jama on, et patareid on ikka patareid. Ega nad kaua vastu ei pea. Neid peab küll tagavaraks hulgim olema. Akuga oleks natukene muretum. Aga meena on väga vaimustuses. Muudkui käib ja pildistab. Täitsa emmesse:D Tõmbasin esimesed pildid ka arvutisse ja panen teile ka vaatamiseks. Kvaliteeti ei tasu oodata. Peaasi, et lapsel lõbus on olnud ja esimeseks kaameraks hea küll:)

Kel rohkem huvi ja äkki ka soov lapsele selline "mänguasi" muretseda, siis siin on üks suvaline link sama kaameraga.

Nüüd siis valik pilte...

Nagu näha, siis kompositsiooni kallal on vaja veel palju harjutada. Teine pilt on minu tehtud ja no see on ju enamvähem:D Ülejäänud ei kannata küll mingit kriitikat. Paluks mõistvat suhtumist. Laps harjutab alles:D

Mete totaalne muutumine

Ajast, mil Mete ilma internetita läbi ajama peab, on temaga toimunud totaalne muutumine. Uskumatu lihtsalt. Kohati lausa tüütu:D Ma ei jõua enam kokata temaga köögis. Ma hoian köögist juba lausa eemale.

Eile hommikul vara tema juba küsis, kas võib kartuleid koorima hakata. Meil oli eelmisest päevast veel potis hulk kartult järel, no polnud vaja. Aga Mete tahtis hirmsasti kartuleid koorima hakata. Loomulikult keelama ma ei hakanud, las koorib. Koorimine on tal üsna konarlik alles, aga kausi täiega sai ta hakkama. Juhendasin siis teda edasi, mis nendega edasi teha saab. Tegi praekartult. Minu juhendamisel muidugi. Kui tal asi selge li, taandusin mina köögist ja tegutses ise edasi. Vahepeal käis juhtnööre küsimas ja mina seda sööki igatahes ei näinudki - pisteti kenasti nahka:)

Nõusid peseb ta ka nüüd üsna tihti ja on üldse kogu aeg ninapidi igal asjal juures. Õhtul hilja tuli veel minu voodiäärele istuma ja uuris, mis me siis järgmisel päeval kõik kokku keedame. Üsna hull värk - minu jaoks:D Ma olen ausaltõeldes tüdinenud juba sellest söögitegemisest.

Nüüd, kohe kui pisikese sugulase sünnipäevalt koju jõudsime, oli ta jälle platsis ja tahtis kartuleid koorima hakata. Aga et kraanikauss oli musti nõusid täis, pidi ta alustama nõudepesuga.

Igavus on ikka nii suur, et omal algatusel otsib omale tegevust. Ja mina arvasin, et Metest ei saa kunagi "perenaist". Isegi saab, kui nii edasi läheb. Kui tal algnipid käes, pole minul kööki enam asjagi võib - olla:D

Kaua meie kartulivarud niimoodi vastu peavad, seda ma õelda veel ei oska:D

Täna tuleb eriti "kallis" söök - kanditud kartulid:D

:)

 

Kuidas ma oma esimese lapse sain

Paneks kirja oma mälestused, mida ma veel mäletan, ajast, kui esmakordselt lapseootele jäin. Ega mul 100% kõik meeles ei ole, eriti veel aastaarvud ja muud detailid, aga püüan endast parima anda. Kes soovib ja paremini teab, võib julgelt parandada:)

Kõik sai alguse ajast, kui mul oli kool lõpetatud (tolleaegne Helme Kutsekeskkool) ja me olime emaga koos teinud OÜ. Mina noore inimesena tüdinesin sellest kiiresti ja otsisin kõrvalt omale töökoha. Seiklushimuline nagu ma olen. Kas sellel mõtet oli, on juba teine lugu. Sellega ma oma pead eriti ei vaevanud. Sel ajal oli mul juba teine oma isiklik auto (esimene oli juba selleks ajaks sodiks sõidetud) ja maailma oli valla. Töökoht oli kodust üsna kaugel, Holstres, Kurejala kohvikus. Väga selgelt on meeles, kuidas ma tegin hapukapsa - viineri praadi möödasõitjatele - soovijatele. Ülemuseks oli praegune Mustla linnapea.

Nii ma siis olin seal pisikeses kohas uus nägu ja kohalikud viskasid pilgu peale, nagu maakohtades ikka kombeks. Seal sain ma tuttavaks ka oma tulevase lapse isaga. Kui täpsem olla, siis juhtus mul tööle tulles autoga midagi ja ainuke, keda ma tundsin sealkandis ja appi kutsuda sain, oli TEMA.

Nii me ikka tihedamini suhtlema hakkasime ja eks meil oli ühiseid mälestusi ka seoses Saksamaaga, mis meid lõpuks ka kokku viis ja endalegi ootamatult jäin rasedaks. Ega ma seda kohe ei teadnudki. Olin meeletult väsinud. Kui me kuskil pikemaid otsi sõitsime, siis mäletan, kuidas ma võisin sõiduajal meeletult magada. Ja kapsas minu töökohas hakkas nii vastu, et ma enam ei suutnud. Võtsin ennast töölt lahti. Sain vist maksimum kolm kuud seal tööl olla.

Ja nagu rasedatel ikka, hakkasid ka minul arvatavasti hormoonid möllama. Sellisele järeldusele jõudsin ma ikka aastaid hiljem. Noor ja kogenematu, nagu ma olin. See viis meid ka lahku ja üksi ma oma rasedusega ka jäin.

Ega ma eriti ei kurvastanud. Sisimas lootsin muidugi ikka, kui laps juba sündinud oli, et ta tunneb huvi oma lapse vastu ja tuleb vähemalt vaatama meid. Haiglas olles püüdsin ikka helistada ka talle, aga sel ajal olid suured muudatused telefoninumbritega ja mobiile veel ei olnud, nii et see ebaõnnestus mul.

Väga hästi on mul meeles, et Jaskaril eriti riideid ei olnud, kui ta titt oli. Sel ajal ma muidugi arvasin, et on piisavalt. Olin kõik vajamineva kaltsust muretsenud ja kui meil keegi külas käis, siis ma alati näitasin neid väheseid riideid ja olin õnnelik olemasoleva üle. Ei nurisenud kunagi. Ja mõne korralikuma riide hoidsin alati puhtana, et juhul kui lapse isa peaks tulema, oleks lapsele midagi viisakamat selga panna. Aga seda ei juhtunud kunagi.

Õnneks võeti lapseuudis minu peres vastu normaalselt ja oldi abiks

Korra isegi sõitsime tema juurde, minul laps kaasas, aga ei midagi. Ja rohkem ma pole ennast peale pressinud ka.

Temal tekkis üsna kohe peale minu rasedaks jäämist uus silmarõõm - või oli see juba enne mind - seda ma ei teagi ja nemad jäid koos rõõmsalt titeootele. Tänaseks on tal peale Jaskari veel kaks last ja lasteemast elab lahus.


Eks ma siit - sealt kuulsin ikka, kui "lits" ma olen ja milliseid haigusi levitasin. Aga eks rünnak ongi parim kaitse. Mina hoidsin suu kinni ja elasin oma elu edasi nii nagu ma tol ajal oskasin. Kaotasin siis kaotasin, laps ju jäi ja edasi elada oli vaja.
 

Ülepannikoogid

 

Keegi armas blogilugeja soovis, et avaldaksin oma ülepannikookide retsepti. Retsepti, kui sellist mul tegelikult pole. Teen taigna tunde järgi ja katsungi paari sõna ja piltide abiga väikese juhendi anda.

Täna oli see päev, kus tuli tahtmine midagi magusat teha. Tuhnisin küll netis ja olin panustanud muffinite peale, aga no pole tegelikult eriline muffinite fänn, seega ma midagi sobilikku ei leidnud. Jäi siis nii, et hakkasin ikkagi pannkoogitainast tegema ja lasin tule pliidi alla teha. Elektripliidiga küpsetamisest ei tule meie peres välja midagi - suht mõttetu ja enda närvide kulutamine. Puupliidil saan teha kahe panniga korraga ja ruumi on ka piisavalt ja küpsetamine läheb kiirelt - tervelt tunni ajaga sain hakkama:)

Tavaliselt on esimene asi, kui pähe turgatab pannkoogi tegemise plaan, vaja sügavkülmast välja võtta kaks võikarpi metsmaasika moosi. Tõstan need pliidi äärele sulama ja kui juba esimesed koogid tulema hakkavad, saab sealt endale moosi peale "murda" ja märkamatult ongi kogu moos sulanud ja pintlisse pistetud.

Siis löön piisavalt suurde klaasist kaussi 6 muna. Klaasist kaussi sellepärast, et pean taigna pärast kuuma pliid äärele tõstma. Plastmasskausiga on natukene riskantne. Kui ma alustasin kunagi ammu selle taignaga, oli munade arv 3, nüüdseks on kuuele kasvanud. Lisan kohe ka suhkru ja ohtralt jämedat soola. Soola peab olema miinimum kaks teelusikatäit 6 muna kohta. Mage ei tohi tainas olla, siis pole kookidel mõnusat maitset. Pigem suhkruga kokku hoida. Segan ja vahustan munad kergelt soola - suhkruga.

Siis lisan piima. Ikka silma järgi. Koonerdada ei maksa. 6 muna kohta kindlasti 0,5 liitrit. Segan läbi

Aeg jahu lisama hakata jupikaupa.Et tükke ei tekiks, segan algul taigna vispliga. Panen ühe osa jahu ja segan taigna ühtlaseks. Siis lisan aga jälle ja segan. Hiljem, kui jahu järjest rohkem saab lisatud, võtan appi puulusika. Tainas tuleb teha üsna paks. Pildilt on enamvähem näha, kui paksuks minu taigen lõpuks saab.

Järgmiseks on vaja hakata seda tainast vedeldama. Selleks on vaja appi võtta puulusika asemel jälle vispel. Kui tegu on maapiimaga, siis ina vedeldan alati veega, sest munasegule on lisatud rammus maapiim ja siis tekib niiõelda tasakaal. Kui poepiimaga tegu, siis vedeldan alguses natukene piimga ja siis ülejääk on vesi. Ja ikka nii, et jupp haaval. Tilk piima ja siis on vaja tainas jällegi ühtlseks segada ja siis jälle vedelikku ja segada. Tainas tuleb segada suht vedelaks.

Siinkohal sai kaamera aku tühjaks ja tulevad säästupildid, mis telefoniga tehtud:D Oli ju vaja mind klõpsida tähtsa taignateo ajal ja akut kulutada:) No ja see on ka see hetk, kui oleks vaja juba pannid pliidile kuuma panna. Mida kuumem pann, seda parem.

Kui tainas piisavalt vedel ja pannid kuumad, tuleb pannidele tilk õli panna. Mulle on ka soovitatud õli kohe taignasse panna, siis jääks see õli valamine ära, aga ma olen ikka oma vanas harjumuses kinni ja teen omamoodi edasi. Pannile läheb kulbitäis tainast ja selle ajan kohe laiali panni igasse suunda kallutades, et kogu pann kaetud saaks. Kui kook mõnusalt kuldpruun ühelt poolt, tuleb see pika noa abil ( mina kasutan spetsiaalset spaatlit) ümber keerata. Kook küpseb kiirelt. Kahe panniga küpsetades on käed - jalad kogu aeg tegevuses ja koogivirn muudkui kasvab. Meil muidugi mitte. Meil ootab järjekord pliidi ääres ja enne süüakse ikka isud täis. Siis mingi aeg saab taldrikule ka ikka mõned koogid koguda

Taignale lisan vahepeal veel vett jurde, sest jahu on paidunud ja tainas muutub liiga paksuks.

Enne iga uut kulbitäit segan kausi põhjast taigna läbi. Paks vajub muidu põhja, vaja on ikka liigutada tainast!

Selline imepisikene tilk õli läheb pannile, soovitatavalt oliivõli

Viimane kook tuleb "pitsiline" kook, sest korraliku koogi jaoks ei jagu enamasti enam tainast. Ja lõpuks on ülejäänud niipalju kooke, nagu pildil näha. Kõik on selleks ajaks juba kõhud täis saanud:)

Aga kui natukene pausi on peetud, kaovad needki kiirelt.

Mina premeerin ennast peale pikka kuuma pliidi ääres seismist tassi kohviga ja söön ka inimese kombel mõned koogid.

Homme on pühapäev ja väga passlik päev koogiküpsetamiseks! Nii et pange vaim valmis ja tehke lastele heameelt:)

Esimene jaanuaritorm

Väljas on praeguseks juba päris korralik raju. Meie oleme kõik kenasti sel korral ettevalmistatud juhuks, kui elekter peaks jälle ära minema. Vesi on tagavaraks lastud, mobiil laetud, söök on ahjus, kartulid keedetud, tuba soe. Peaasi, et maja ikka kohapeale jääks.

Vaheaeg on möödunud lastel igavledes. Ilma keeras lihtsalt nii ära, et ega midagi teha nagu pole. Väljas on libe, porine ja märg. Olid ilusad talveilmad, siis ju ei märganud natukenegi nina välja pista ja midagigi teha. Rappa oleks tahtnud minna, kelgutama. Tagantjärgi ollakse ikka tark. Olid muidugi ka külmakraadid natukene krõbedad, aga sada korda parem ilm, kui praegusel momendil.

Täna sain lapsed köögis tööle rakendada, kui läks suuremaks vaaritamiseks. Kõik olid usinalt abiks ja siblisid mul jalus nagu virgad sipelgad. Aga nad aitasid huviga ja see oli nende jaoks nagu mõni väljasõit. Ikkagi koostegemine. Mete ja Sten koorisid kartuleid, Meena segas sööki ja avas pakendeid, "eksi" panin juustusalatit segama. Jaskar tark mees, lasi parem jalga siit "hullumajast". On tõesti otseses mõttes hullumaja. Üks tahab ühte, teine teist, siis kakeldakse kordamööda. Sellist rahuhetke on väga harva.

Eile näiteks oli rahulik õhtupoolik. Telekast tuli "Lumekuninganna" telelavastus ja siis lapsed istusid vaikselt ja vaatasid. Kõik neli. Jaskar oli oma objekti peal ja tuli magamise ajaks koju. Mina lihtsalt tõmbusin oma tuppa, läksin teki alla ja nautisin vaikust. Kogu õhtu, ei tulnudki enam teki alt välja. Vahest peab natukene tagasi tõmbama, et siis jälle täie auruga oleks tahtmist edasi tegutseda. Panin ühe lõhnaküünla omale akna peale põlema, olin küünlavalgel, mängisin Mahjongi ja tundsin elust mõnu.

Lapsed ju ka piinlevad juba teist päeva ja peavad ilma netita hakkama saama. Mete ei saanud isegi vetsu minna, kekseles ühel jalalt teisele ja hädaldas, et pole ju mõtet telefoni kaasa võtta, kui netti pole. Ma soovitasin talle soojalt puukorvist üks ajaleht lugemiseks kaasa võtta:D

Mulle tundub, et on siiski positiivsed ilmingud seoses neti puudumisega. Lapsed panevad igavusest tähele, mis meil siin üleüldse toimud. No söögitegemine näiteks. Mete pesi isegi mõned nõud, et midagigi teha oleks. Lubasin lastele isegi ühe korraliku TW koorimisnoa muretseda, et nad saaksid mugavalt kartuleid koorida edaspidi. Eks nende käekesed peavad palju harjutama, enne kui asi käppa saab. Igatahes on tunda, et nad tahaksid igale poole käe külge lüüa, mis on väga hea märk. Ja kooli ootavad nad ka juba:) Aeg on ikka kiirelt läinud.

Täna tahaks veel väljas lastega tiiru ära käia, kui väiksemad magavad. Päris kena elamus oleks selle tugeva tormi ajal üks jalutuskäik teha. Midagigi, et laste vaheaega meeleolukamaks muuta:D


 

"Ära hõiska enne õhtut"

On selline vanasõna ja eks sellistel asjadel on oma tõepõhi all ka. Aga ma kohe ei saa. Minu uus aasta algas küll ilusasti. Esimene "Head uut aastat" soovija oli meesterahvas, mis on uskumuse kohaselt hea märk. Aga see on pisidetail kogu loo juures.

Jaskar on põhiteema. Tema lahkus kodust juba seitsme paiku. Kõik kenasti pestud ja lõhnatatud, ise lõbusas tujus. Võttis jalad selga ja läks. Mina ju kinni teda hoida ei saa. Ise olin hirmul, et ei tea, kas see aasta enam näebki. Ta ju viimasel ajal selliseid ootamatuid trikke teinud, mine tea, mis veel plaanis on.

Helistasin talle vahepeal, et Kaisa vihjest teda valgustada ja hoiatasin, et ta netti telefoniga ei suruks. Ja siis nii muuseas uurisin, et kuidas läheb ja mis teoksil. Kõik pidi parimas korras olema, tema olevat onu Jaanuse juures (minu vend, tema onu järelikult). Tore, vähemalt kindla koha peal, aga kui kauaks. Hirmus kontrollfriik olen küll, tean, endal ka paha lausa. Aga natuke peaks ikka huvi olema, mis toimub.

Tegin siis rahus salati valmis, lapsed vaatasid huviga lastefilmi. Kõik oli mõnusalt rahulik. Sõime siis kõhud täis. Väsimuse märki ei ilmutanud keegi. Kõik olid valmis ilutulestikku vaatama tulema. Kui mul lapsi poleks, oleksin mina parema meelega magama keeranud. Kõht oli mõnusalt täis, tuba soe ja väsimus tahtis vägisi kallale tulla. Aga kui sul on lapsed, siis sellist nõrkuse hetke endale lubada ei saa. Siis tembeldadakse sind reeturiks ja kaotad oma usalduse. Kui lubatud, siis tuleb lubadust ka täita.

Olime kenasti enne kahtteist kõik see mees kuuse all. Ja ka Jaskar ühines meiega. Täiesti tipp topp olukorras, lausa rõõm vaadata.

Valla poolt külale kingitud ilutulestik oli meie küla mastaape arvestades üpriski soliidne ja muljetavaldav. Stig - kes nägi oma elu esimest saluuti, hüppas lausa rõõmust. Talle väga meeldis ja ta nautis seda hetke. Meenale jällegi jäi arusaamatuks, miks kõik nii kiiresti lõppes ja miks lastele üldsegi süüa ei pakutud. Ja siis tahtis ta juba kiiresti oma voodisse, nii et pikalt me väljas ei olnud.

Ja mis ma kogu selle pika jutuga õelda tahan - Jaskar tuli koos meiega koju. Ei mingeid üleliigseid küsimusi, igati koostööaldis. Ta võitis oma usalduse tagasi minu silmis. Sõidu ajal uuris, mis eesmärgid mul ka uueks aastaks püstitatud on. No mis mul siin ikka püstitada. Elu tahab elamist, mehele ei plaani minna. Tema siis kuulutas, et temal on plaan 18 saada. Pole paha, või mis:D

Kodus ootas Jaskarit kausi täis salatit, televiisor ja rohkem pole õnneks vajagi. Teised pugesid kohe põhku, meid televiisor ei huvita.

Uus aasta on kohal meie peres ja alustuseks polegi väga hull. Eriti Jaskarit silmas pidades. Mina olen meeldivalt üllatunud!

Teilegi head uut aastat ja kordamunekuid, mis meele rõõmsaks teeksid!