Meie trepi saaga

Täna võib õelda, et pinge on langenud ja ma ei pea laste igapäevasele pärimisele "kunas trepp tuleb?", enam vastama.

Taedaolevalt käis Kodutunne meil siin ehitamas märtsi keskpaigas. Eile meenutasime vanu aegu ja vaatasime veel kord kogu saate koos lastega läbi. Jätkuvalt pean ütlema, et väga ilus saade oli ja tulemus on super. Tol korral lubati trepp paari nädala jooksul. Sõitsime lastega puhkusele ja mina olin üsna kindel, et kui tagasi oleme, on meil trepp olemas. Aga ei olnud.

Järgmine aeg, millal lubati, oli mais. Taas ei midagi. Mõõtjad-poisid käisid ära mai alguses ja siis viimasel filmimisel saime infot, et karkass olevat juba valmis. Probleemid olevat tööjõuga.

Septembris - oktoobris olin ma juba lootuse kaotanud ja küsisin isegi mõned hinnapakkumised trepifirmadest, et äkki saame ise kuidagi asja lahendada. Aga ei, pakkumised olid meie jaoks kolossaalsed. Asi jäi sinnapaika ja leppisime juba armsaks saanud ajutise trepiga. Vahepeal on meie alumine korrus uue ilme saanud ja eks võetud mõõdudki natukene muutunud (kipsi ja põranda arvelt).

Suurem murdepunkt tuli Kodutunde jõulupeolt, kus Sander isiklikult tuli minu juurde ja tänas mind kannatlikkuse eest (no problem) ja ütles otse välja, et jõuludeks peaks asi lahendatud olema. Ma seda eriti suurelt ei kuulutanud, sest ma polnud enam milleski kindel, enne kui ma oma silmaga seda imet näinud ei ole. Aga hea oli teada siiski.

Esmaspäeval sain kõne võõralt numbrilt, meesterahvalt, kes ütles, et kolmapäeva hommikul on mehed siin koos trepiga ja see pannakse meile üles. Vat siis tuli mulle küll pisar silma ja ma teatasin kohe lastele koos suure kallistusega. Nii hea meel oli mul. Tundus reaalne.

Ja täna, kui ma veel öösärgis ringi trippisin, olid lubatud mehed koos trepiga kohal. Mida veel tahta. Väga toredad töömehed, teadsid, mida teevad. Mõõdud isegi veel klappisid ja kõi sobis perfekteselt.

Et meil siin natukene ruumi oleks, saatsin lapsed Meena ja Stigi issiga kinno (külaline Saksamaalt). nüüdseks on trepp omal kohal, töömehed kodu poole teel ja isa abiga mööbel taaskord paika tõstetud.

Püüdsin natukene infi ka välja pressida, et natukene meie trepi tausta teada. Pärit on ta Pärnu firmast Leksa Äri Oü. Omanikul olevat süda juba ammu kriipinud selle venimise pärast ja ta pingutas selle nimel, et veel vana aasta sees südamelt ära saada suur  murekoorem ja üks pere õnnelikuks teha. See tal 100% õnnestus. AITÄH!

Kodutundele aga palju jõudu ja et neil jätkuks tahtmist veel paljusid peresid aidata ja neile uut jõudu edasiminekuks süstida:)

Enne

Nüüd

Kodutunde jõulupidu

Jõulupidude hooaeg on avatud. Iseenesest mõistetavalt saime ka meie sel aastal kutse Kodutunde jõulupeole. Kuigi rahaline seis polnud kiita, leidsime võimaluse kohale minna. Pere toetusel ikka. Viimase otsustava tõuke andis minu isa, kes oli lahkelt nõus meiega selle seikluse kaasa tegema vaatamata sellele, et ta on üsna palju räsida saanud viimasel nädalal.

Igatahes andsin Kodutunde assistendile 6 inimest kirja - mina nelja lapsega ja isa. Autos said kohad täidetud ja sõitu alustasime kella 11- ne paiku. Enne aitasime veel isal riided selga, sest tal on tõsised raskused enda riietamisega. Lõpuks paistis ta nii hea välja, et võõras silm ei oska aimatagi, et kõik pole päris nii nagu võiks.

Lapsed sel päeval kooli ja lasteaeda ei läinud, et välida liigset stressi. Nad on väga tublid kohalkäijad alati olnud, seega ma loodan, et suurt muret sellega ei olnudki.

Suuna võtsime Pärnu peale, sest Pärnu poolt Tallinnasse sisenemine soovitud linnaossa (Mustamäe) oli kõige lühema trassiga, 200 km. Pärnus tegime Kaubamajakas peatuse, kust me ostsime teepeale kaasa natukene näksimist. Selle peale kulus ca. 20 eurot ja sinna sisse mahtus ka 5 eurone jõulukink Mete klassiõele (klassisisene loosipakk).

Kasutasin soodsat juhust ja hüppasin tüdrukutega läbi ka Kaubamajaka Ökopoest. Mul on juba jupp aega põhi peal kookosrasval, mida ma igal hommikul omale näkku määrin ja päris tüütu on purgipõhja kaapida. Pooeliirisest purgist on jätkunud üle aasta. Tegin  ca. 10 eurose kulutuse ja ostsin uue värske kookosrasva. Tikrile jätsin poodi ka pisikese pakikese, mis peaks tema perele natukene jõulurõõmu pakkuma, vahelduseks ökopiparkoogitaignale ka niiõelda klassikalist varianti :)

Hakkasime siis autos kohe kaasaostetud pitsat sööma, aga teenindaja oli pitsa vaid neljaks lõikunud. Lootsin kindalaekast ühe noa leida, aga oh üllatust, mis vaatepilt meile sealt hoopis avanes. Saime kõva kõhutäie naerda, nuga me otsima sealt hiirepesast ei hakanud. Õnneks olid auto dokumendid puutumata jäänud. Seal need kaks kinnipüütud hiirt siis elasidki:)

Teeolud muutusid peale Pärnut päris hirmsaks. Ainuke pluss oli veel, et väljas oli valge. Sadas lõrtsi ja väga palju liiklust oli. Õnneks ei olnud meil kuhugile kiiret ja sõitsime vastavalt võimetele ja väga hoolikalt. Kuigi tihti sellest ei piisa, kui kuulata, mis liikluses toimub. Keegi jobu võib iga kell su sandiks sõita...heal juhul.

Happy-Fly Batuudikeskuses olime aegsasti, enne poolt nelja. Ürituse algusajaks oli 16:00. Enne meid olid juba mõned pered kohal, tuttavad näod. Kõik tundus rahulik. Lapsed hakkasid kohe atraktsioonidega pihta. Stigi terve õhtu möödus lükatava auto seljas, millest ta hetkekski ei loobunud. Keskus oli kaetud vaipkattega ja välisjalanõud jäeti koridori. Enamus rahvast liikus ringi sukkis - sokkis. Kui meie omi riideid-jalanõusid ära võtsime, olid kõik nagid ja nurgad veel vabad. Vahepeal oli aga rahvast niipalju kogunenud, et koridor paistis välja juba hoopis teistmoodi, kui alguses. Kusjuures see ei olnud ainukene sissepääs ja võimalus riideid riputada. Kuuldavasti oli kohal ca. 800 inimest. Ühendatud oli nii Kodutunde kui ka Nõmme Kalju jõuluüritus. Jalgpallipoisse oli iga nuka peal.

Edasi ma rohkem ei kirjutaks, vaid lisan pildid. Televisioonist tuleb põhjalikum saade sellest üritusest ja keda huvitab, vaatab-kuulab edasi sealt.

Keskusest lahkusime enne üheksat. Parklas lasti veel üks mõnus sahmakas ilutulestikku õhku, mida me ka veel enne lahkumist imetlesime. Ilus oli.

Stig oli vapper. Ilma silmatäitki magamata, vahetpidamata ringi sebides, pidas ta väga eeskujulikult ennast üleval. Lapsed liikusid Batuudikeskuse ruumides vabalt ringi, mingit hirmu, et keegi tänavale satub, ei olnud. Selline oma maailm oli ja lapsed orienteerusid väga hästi. Kui me silmist kadusimegi, siis midagi hullu sellest ei jutunud. Päris iseseisvalt tegutseti.

Tagasiteel olid ilmaolud super head. Liiklus peaaegu olematu ja kodus olime natukene enne keskööd. Tuba oli soe (aitäh Jaskar) ja pikka juttu ei olnud. Järgmine päev oli vaja vara tõusta ja kooli/lasteaeda jõuda.

Lapsed olid väga rahul oma päevaga...järjekordselt:) Isa ka loomulikult. Mulle tundub, et talle meeldib meiega seigelda.

Käib töö ja vile koos

Kui mõni siin arvab, et ma päevad läbi puhkan ja tööle minna ei viitsi, siis ma pean seda inimest sõna otseses mõttes idioodiks. Ma tõesti ei mäleta, millal ma viimati päeval magada sain. Tavaliselt, kui lapsed koolist tulevad, on mul soe söök valmis, toad köetud, pesu kas siis pestud või kuiv pesu kappidesse pandud (kuuel inimesel on seda rohkem kui piisavalt), toad korras, kassid toidetud...ühesõnaga on mul alati kõik korras. Mingeid suuremaid koristuspäevi mul siin ei toimu, mul on piisavalt aega, et kõik jooksvalt korras hoida.

Lastega koos luban ma omale pisikese hingetõmbe hetke. Siis me istume ja uurin nende koolimuljeid. Ja varsti ongi aeg sealmaal, et on vaja minna kas siis poodi, mõnda huviringi last viima või lihtsalt lasteaeda järgi lastele. See võtab omajagu aega ja pole üldsegi mingi lihtne töö. Meenaga on lihtne. Tema paneb ennast ise riidesse. Vahest ta küll latrab ja venirab, aga enamasti saab temaga lihtsalt. Stigiga on ka teised lood. Temaga on tegemist rohkem. Põhiline aur läheb mul tema tagaajamisele ja tihti paeluvad teda teiste laste kaasa võetud autod, mis ahvatlevalt riietekappidest välja paistavad. Küll on tal siis masinat vaja  vaadata ja teist katsuda. Eks ma püüan siis tema tähelepanu mujale juhtida ja katsun ta kuidagi riidesse saada. Päris kaua aega kulub mul temaga.

Koju jõuame pilkases pimeduses. Siis toimub pisikene söömine ja lihtsalt koosolemine. Telekat vaatame haruarva. Olen püüdnud ikka ka heegeldada, et päevatekiga ükskord juba ühele poole saada. Pole enam palju, natukene üle 10 lapi on teha. Jõuluks luban, lõpetan ära.

Magama läheme üsna varakult, sest lugeda tuleb ka unejutt. Seda ei ole mõtet niisama möödaminnes teha, lapsed peavad olema magamiseks valmis säetud, sest kui jutt loetud, peab olema öörahu. Ja see töötab, isegi Meena puhul. Ilma vaidlemata minnakse ära oma tuppa ja on vaikus.

Selline lauspuhkus on mu tavaline päev. On ka natukene teistmoodi päevi, aga alati ikka tegevusi täis. Käed rüpes pole ma küll istunud, nagu mõni arvab.

Täna tegime päris suure tiiru metsas. Stig tegi seda ikka ja jälle oma jooksurattaga, kuigi me soovitasime tal mõnes rägastikumas kohas ratta maha jätta, aga ei, tema ei loobunud oma rattast.

Kuuseotsingud osutusid keerulisemaks, kui me arvanud olime. Meil oli Steniga kapitaalselt erinev nägemus kuusest. Lõpuks ma sain juba aru küll, et ta püüab mind tõgada kui ta igat niru kuuske soovitas või siis suurt ja jurakat. Peale mitut tundi otsismist võtsime ühe enamvähem kuuse moodi asja ära. Isegi ühele nõule saime. Aga kui kuusk maha saetud oli ja paremini välimus näha, siis Sten eriti rahule küll ei jäänud.

Lubasin, et kui teda vähe tuunime ja lühemaks lõikame, pluss veel ehted, pole tal häda midagi. Niikaugele me aga ei jõudnudki. Me ei suutnud leida kuusejalga. Mitu aastat pole juba vaja läinud ja seal, kus me ta olevat arvasime, seda polnud. Nüüd tuleb siis uus jalg muretseda. Mis sellised asjad tänapäe al maksavad ja millised välja näevad, pole aimugi. Lubasin, et me viime ennast Koduekstras kõigega kurssi kui võimalus tuleb. Kuusk peab niikaua õus olema. Mõnda aega väljas hoidmine pidavatki kuusele hea olema enne tuppa viimist, okkad pidavat kinni jääma. Seega meil on aega.

Kui me tuppa saime, jäi Stig veel õue liivakasti mängima. Ma naudin seda lausa, kui laps väljas omale tegevust leiab. Mis saab olla veel parem, kui värske õhk.

Mete oli vahepeal käinud tahvlis ja lugenud minu hommikust postitust. Seisis köögiuksel, käed puusas ja nõudis glasuuriga piparkooke. Mina olevat lubanud täna glasuuri ka. Einoh tore, kui laps loeb, see teeb vaid rõõmu. Palusin tal laua puhtaks lüüa ja taignamati välja otsida. Hakaku siis pihta. Nii ma sujuvalt rakkes olingi jälle. Mete vorpis ühe pannitäie karusid ära ja sinnapaika see asi jäi. Mina tegin siis rõõmsalt edasi. Lootsin ikka, et glasuurist pääsen, aga ei. Mete hoidis silma peal kogu aeg. Tegin siis loomulikust intelligentsist glasuuri valmis. Suhkru jahvatasin veel kohvimasinaga. Meena muudkui kiitis, kui andekas ma olen ja et ma võiks pagariks hakata. No ausalt, hea, kui ma oma perelegi küpsetada jõuan. Aga Meena on armas, et ta nii innustab mind.

Glasuur sai mõnus sidrunimahlane. Kumas küll läbi, aga hiljem, kui ma lugesin Maasektori blogist, kuidas päriselt glasuuri tehakse, siis sain aru küll, miks meie glasuur lumivalge ei olnud. Munavalge vahustamine ei tulnud mulle pähegi. Teinekord olen targem.

Saime meie Hiinast tellitud glasuurisüstlad ka ära proovida. Päris head olid. Täitma peab ainult tihti, kiirelt saab tühjaks. Täna me mingit kunsti ei teinud. Igaüks käis ja nuias, et saaks ka glasuuritada ja just ekstra oma piparkooke ja ikka palju glasuuriga. Kõik said "käe valgeks" ja ma ütlen, et kui piparkoogid on niigi head, siis glasuuriga on kohe eriti maitsvad.

Kui kilo tainast oli küpsetatud, panin ma kohe uue taigna hakkama. Ma olen tänavu vist juba 30 kilo home made tainast teinud. Kogu aeg on kapis varu. Hea külakostiks kaasa anda.

Kui ma tänast tainast tegin, siis ma taipasin, et eelmisesse partiise unustasin ma munad panemata. Midagi aru saada küll ei olnud ja tagasiside järgi otsustades oli kõik parimas korras. Nii et saab ka ilma munadeta teha. Minu taignasse läheb ainult suhkur, vesi, jahu, sooda ja piparkoogimaitseaine ja kui meelde tuleb, siis muna ka:)

Lõpuks tõin panipaigast veel kaks kasti raamatuid ka tuppa sooja ja sorteerisin raamaturiiulisse. Mul oli pisikene sportlik huvi ka ikka, sest lootsin meie pere jõululuuletuste raamatu ülesse leida. Sealt oleme me salme õppinud juba päris ammusest ajast. Ja ma leidsin selle päevinäinud raamatu, millel kaani enam ei ole, aga vahvad luuletused on sees täitsa olemas, igale eale. Viimane aeg hakata luuletusi õppima.

Üks näide ka...

Metsa kõik

No nii, mina jälle "online" :D

Ema tuli täna murelikult vaatama, kuidas ma ennast tunnen peale sellist materdamist kommentaariumis. Kell oli juba kümme ja mina ikka veel voodis. Pole eriti tavapärane. Olen ju hommikuinimene. Ja üldsegi ütles lilleriin kõik väga kenasti ära ja nii ongi. Elu läheb edasi.

Põhjus, miks ma veel põõnasin, oli aga muus. Öösel sain isalt telefonokõne ja pidin talle taaskord appi minema. Miks ja mis asjus, jätan oma teada, liiga jälk. Aga tunne oli küll selline, et ajal kui ma Saksamaal Opat hooldasin, pidin ma viimasel ajal alati poolunes magama ja iga krõpsu peale reageerima, et õigel ajal appi jõuda, kui Opal midagi juhtus. Lõpuks muutus see ikka väga kurnavaks, eriti pisikese beebi kõrvalt.

Nüüd on sama muster isaga, ainult et vaja ei ole teisele korrusele joosta vaid 15 kilomeetrit sõita. Praegu on see veel okei, aga kui see igal öösel juhtuma hakkab, siis on küll paha lugu.

Peale öiseid seiklusi lubasin ma endale seega natukene kauem magamist, kuigi ega see pikalt magamine eriti asi ei ole. Rohkem enese piinamine. Lapsed muudkui käisid ja pärisid, millal ma üles ärkan ja neile putru keedan. Katsu siis magada. Peavalu tekkis hoopis. Aga kui ema siia juba tuli, siis sain ka mina voodist välja.

Nüüd on juba palju korda aetud. Pesumasin ja nõudepesumasin tegutsevad, minul sedajagu rohkem vaba aega. Kõige rohkem rõõmu teeb mulle, et Stig sai oma nr. 2 hädaga ühele poole ja elu on kohe palju ilusam. Nii minul kui ka temal. Lastega panime plaani paika, et läheme metsa kuuske otsima. Vaatavad  veel oma "Turbo" multika lõpuni ja siis läheme kõik üheskoos ja teeme ühe mõnusa metsaretke. Jala. Siiasamma oma kodumetsa. Sten tuleb saemeheks, meie läheme lihtsalt seltsiks. Tuleb ikka elus kuusk tuppa tuua, kuhu me muidu kingid paneme...ikka ju kuuse alla.

Veel plaanime me Kaisa toodud piparkoogivormid ära testida. Kohe kutsuvad piparkooke tegema. Äkki jõuame sel korral glasuurini ka.

Ja et täna Luutsinapäev on, siis oleks hea, kui ma natuke koristada ka jõuaksin.

Ilusat 3. adventi!

Sarkasm ja iroonia - tarkade huumor või enesehinnangu tõstmine?

Mõnus laupäeva hommik. Pisemad lapsed vaatavad multikaid, suured magavad. Jaskar lahkus juba hommikul vara, tubli, nagu ta meil on:)

Hommikukohv joodud, köök mõnusalt korras, pesu pesemas, tuli pliidi all. Ise ronisin uuesti teki alla, kuhugile ju kiiret ei ole.

Kõik on hästi. Peaaegu. Ma natukene muretsen oma isa pärast, kes üleeile puu alla jäi. Õnneks ei midagi väga hullu, aga tema jaoks on seegi juba hull, kui ta ei saa midagi teha. Parem käsi on tal nüüd mõneks ajaks rivist väljas ja iga väiksemgi liigutus teeb põrgu valu. Ma lohutasin teda, et palju hullem oleks olnud, kui ta oma jalgu kasutada ei saaks. Siis oleks juba keerulisem. Praegu on tal vabadus vähemalt liikumise osas. Peab küll käed rüpes istuma, aga mis teha.

Eile oli mul au vastu võtta väga positiivseid ja inteligentseid inimesi. Minu klassiõde algkoolipäevilt võttis oma ema kaasa ja nad tulid mulle lihtsalt külla. Väga tore. Sealsamas teine klassiõde lööb noa lihtsalt selga asja eest teist taga. Oleks ma talle siis mingil moel liiga teinud või midagi. Kummaline. Aga eks elu teebki omad korrektiivid. Kui kooliajal oldi nagu sukk ja saabas, siis päris elus on asjad kapitaalselt muutunud. Inimesed muutuvad, kes paremuse poole, kes muutub aga lausa talumatuks. Sellisele järeldusele me igatahes jõudsime ja las ta siis olla.

Lapsed olid nagu hullumeelsed, kui võõrad majas olid. Eks ma olen seda ennegi täheldanud. Vaja ju näidata, milleks võimalised ollakse. Kisa ja müra olid kohati juba talumatud. Stigil oli lõunauni ka edasi lükkunud ja eks see võimendas veel asja. Mingil ajal ta siiski tõmbas tagasi ja vajus vaikselt diivanile unne. See oli lausa puhkus kõrvadele. Meena leidis aga külalisega kohe ühise keele ja nii saime mõnusasti rahus juttu vesta.

Kui ma olin maininud, et Meena muusikakoolis käib ja hakkab klaverit ja viiulit õppima, selgus, et saadaval on üks üle 30 aastane klaver. Väga tore, aga meie majja kahjuks see väärtuslik pill küll ei mahu. Nüüd ma pean leidma võib- olla ema juures veel ühe nurga, kuhu klaver üles seada. Ei saa ju nii heast pakkumisest ära õelda.

Tallinnasse sõidu võtan ma ka ette, kõigi õelutsejate kiuste ja oma laste rõõmuks. Kuidas küll välja loeti minu eelmisest postitusest, et ma mingil viisil püüan midagi kerjata, on muidugi müstika. Aga eks igaüks mõtleb oma rikutuse tasemel. Optimeerime oma kulusid ja teeme selle pisikese reisi ära. Õnneks on kütuse hinnad ka alla euro liiter praegu.

Uuel nädalal on meil Saksamaalt ka külalist oodata pluss veel lasteaia jõulupeod ja selle nädalaga jäävad Meena ja Stig ka puhkusele...kuni 11. jaanuarini. Pikk puhkus seekord.

Ilusat nädalavahetust!

Ole kursis meie tegemistega siin.

Elame jälle "hasardis"

Tegin kiiremad tometused ära ja võtan nüüd hetke, et midagi kirja panna. Tänane hommik oli meil uskumatu. Kui tavaliselt on igal mobiil äratuse peale pandud ja hommikul ühel hetkel kõik äratused erinevates tubades helisevad, siis täna, nagu kokkulepitult, oli meie majas vaikus.

Kui ma ühtäkki tundsin, et ei jõua enam magada ja vaataks, mis kell on, siis avastasin, et telefon on väljalülitatud. Selge, aku oli ühjaks saanud. Kui ma kellani ükskord jõudsin, oli kell 7:13. Oi kui kiire siis hakkas. Lapsed olid muidugi bussist juba maha jäänud. Ajasin kõik ülesse, isegi Jaskar sai kiirelt voodist välja ja kohe tekkis ka wc ukse taha järjekord.

Õnneks säilitasid kõik rahu. Mina panin Stigi riidesse, teised sättisid ennast ise valmis ja toast astusime juba sooja pandud autosse poole kaheksast. Kõige kriitilisem oli Jaskariga. Tema buss Nuiast pidi väljuma 7:40. Mina andsin endast parima, aga bussi ajaks me jõudnud. Steni ja Mete lasin kooli teeotsas maha. Mete veel pahandas, et miks ma sisse ei sõida ja kooli juurde neid ära ei vii. Vaja ju veel toriseda ka.

Meie katsusime bussist ette saada ja ülejärgmisesse peatusesse jõuda. Õnnestus, sest buss sõitis ühte külla veel sisse ja meie kasutasime seda ära. Jaskar jõudis bussi peale.

Stig ja Meena kellaajas kinni ei ole, nii et kõik jõudsid õigeaegselt, kuhu vaja. Tore oli, et sõitsin täna hommikul, kõik mu viis last autos. Üsna harv nähtus:) Pole halba ilma heata.

Ise ma korjasin teeäärest paar männikäbi ja oksa, et mingil ajal hakata midagi jõulukaunistuse sarnast tegema. Ega mul eriti aega ei ole, aga algus on tehtud.

Täna lõpuks said maksud ka makstud. See oli mul juba paar päeva hingel. Kõige hullem, kui raha enne otsa lõpeb ja maksudeks ei piisagi enam. Ega palju puudu ei jäänud. Kui ma valmis olin, jäi arvele veel 30 euro ringis. Tuleb jälle hasartne aeg. Kulutatud on kõvasti.

Lasteraha päeval käisime Mete ja Steniga linnas, et paar olulist asja osta ja Sten juuksurisse saaks lõpuks. Ta on mulle juba jupp aega nagu uni peale käinud, kui pakilised on tema juuksed. Nüüd on mõneks ajaks sellega rahu maa peal. Metele olin ma lubanud sooja jope osta. Jah, jälle, igal aastal eksju. Aga see eelmise aasta jope, mille üle ma nii õnnelik olin, Metele mitte põrmugi ei meeldinud. Paar korda saime suure hädaga selga ja nii ta nüüd seisab. Eks ta ole väike ka natuke juba. Mete on jõudsasti kasvanud. Käis siiamaani õhukese softshell jopega, küür külmast seljas. Nüüd ma lubasin tal oma maitse järgi sobiva jope välja valida. Ja ta on õnnelik, käib ja kiidab, kui hea jope tal on.

Jope valimine oli omaette ooper. Ega poes ei ole seda mida vaja. Küll polnud suurust, küll oli värv vale. Ja kõhnale inimesele ei istu kõik ilus ka seljas. Proovis O'Neill' i jopet, mis oli enamvähem tema maitsele, aga lai. Otsisime siis veel. Lõpuks Seppälast leidis absoluutselt teist stiili, kui eelnevad joped spordipoest ja see talle meeldis. Mõnus karvane selja osa ja pepu kenasti soojas, kapuuts ka küljes. Meil Steniga langes kivi südamelt, sai läbi see otsimine. Paras piin. Sten oli eriti tüdinenud, aga omi asju ka vaatama ei läinud, kogu aeg oli meil sabas.

Takkos oli õnneks proovikabiini juures võimalus istuda. Seal nad siis vaatasid omal käel ja mina natukene vaid suunasin ja nõustasin. Mete otsis teksasid, aga mida pole, seda pole. Kõik on talle laiad, isegi kitsa lõikega püksid. Nii ta siis peab oma igivanade jegginsitega edasi käima, kuni  need päris kukekad on. Sten valis omale uue dressika. Rahakott sai paraja põntsu, aga ega ma ei iitsanud. Eks neil ole ka mingid õigused. Nende isa on nüüd paar kuud kohtutäituri kaudu elatisraha maksnud ja seega saavad nad omale mõne vajaliku asja täiesti lubada, mis on iseenesest väga tore.

Eile käis mul sõbranna oma mehega külas. Oli üsna kiirvisiit ja lastevaba pealekauba. Isegi minu pisemad olid lasteaias, nii et täiesti rahulik istumine. Üks tema lastest helistas ja küsis luba kodust mõned sendid võtta, et minna poodi piimakisseli ostma. Ja siis ma mõtlesin, et ma isegi pole juba nii ammu neid vanu nostalgilisi magustoite oma lastele teinud. Muidu ma tegin ikka regulaarselt nii piima-, kakao- kui ka karamellikisselli. Tänu sellele kõnele ma täna ennast parandasin ja tegin piparkoogitaigna siirupisulatus potti karamelkisselli. Pott oli mõnusalt piparkoogimaitseainega koos ja mõtlesin natuke kokku hoida ja üht potti kahel eesmärgil ära kasutada. Saigi karamellkissell piparkoogimaitselise nüansiga.

Piparkoogi äriga on mul pisikene okas hinges. Sain eile tagasisidet neilt, kellele ma kindla koguse tainast pean kindlaks ajaks küpsetama piparkookideks. Kui nad esimesel korral said hästi tõmmust taignast küpsetatud koogid, siis vimased korrad on tainas heledam tulnud ja nad ei ole nii rahul tulemusega. Ma siis täna püüdsin uue partii tainast teha ja suhkurt rohkem kõrvetada, et tulemus tuleks ikkagi selline, et klient rahul oleks. Eks näis, tainas on praegu külmas ja kohe-kohe hakkan küpsetama. Tahaks ikka rahuolevaid kliente. Aga paratamatult juhtub, et tainas tuleb iga kord natukene erinevalt välja.

Tõmmust taignast "Muhklid"

Ükspäev, kui meil voolu ei olnud, olin sunnitud oma atribuutika kaasa võtma ja isa juurde küpsetama minema. Tellimus oli ju vaja täita. Isal oli muidugi hea meel, et talle ka siis mõni piparkook kukub. Aga kuna mul on kokkulepe, et pean kilo tainast piparkookideks küpsetama, siis kõrvale ei tohi sealt midagi minna. Lubasin siiski kaks piparkooki jätta ahju kasutamise eest.

Panin siis kaks pisikest südant kenasti taldrikule enne lahkumist ja kirja juurde: "Kaks piparkooki ♡♡, nagu lubatud" :D Nalja peab saama ju ja sai ka. Isa ei uskunud oma silmi. Aga isa kiitis, et maja oli mõnusat piparkoogi lõhna terve päeva täis olnud. Ka asi ju:) Eks ta naabrid mõtlesid, et ta ise piparkooke küpsetab.

Täna ma heastan talle kõik ja küpsetan kilost taignast talle suure hunniku pisikesi südameid. Talle ka natukene jõulurõõmu.

Eile saime kutse Kodutunde jõulupeole. Aga oh häda, see on ju Tallinnas.Näitasin lastele ka kutset, aga nad pole mingit seisukohta veel välja õelnud. Kas nad nüüd seedivad või pole nad huvitatud. Ise ma läheks küll meelsasti. Näeks ja kuuleks Ott Leplandi, Henrik Normanni ja jõuluvana. Üritus on Happy fly batuudikeskuses, mis oleks lastele päris tore. Aga kui nüüd reaalselt mõelda, siis on meil 30 eurot, millega eriti midagi ette võtta ei kannata. Vaatame, ütles pime ja jooksis vastu puud :D

Lähen nüüd hommikusööki valmistama (kell 11:37) ja mõtlen oma elu üle tõsisemalt järele.

Astuge sisse vol. 3

Meie elutuppa siis. See koht on meil erilise tähtsusega, sest meil ei olnud pikka aega sellist kohta, kuhu ühiselt maha istuda ja telekat vahtida. See tuba oli enne Kodutunde tulekut lastetuba ja otsast lõpuni täistuubitud pluss veel igatemoodi läbikäidav. Telekas oli köögis ja olimegi ilma elutoata. Peale Kodutunnet sai see tuba omale trepi ja teise funktsiooni. Lapsed kolisid ülesse ja tuba läks ühisesse kasutusse.

Mis mind veel natukene häirib, on teleka kõrgus. See on liiga kõrgel. Telekas peaks pistikupesad ära varjama ja sutsu madalamal olema. Jaskar väitab, et palgid on liiga ebaühtlased ja ta otsis lihtsalt tasasemat kohta ja sinna teleka kinnitas. Aga ma olen kindel, et kuidagi peab saama madalamale.

Lisaks see raamaturiiul. Sellele on vaja paremat kohta. Sinna ta ei sobi.

Kolmest toast kõige lemmikum saigi see tuba. Eriti fännan ma seda lillelise tapeedi osa ja palkseina. Ja lagi on ka päris nunnu koos oma köitega.

Iseenesest näeb tuba välja selline...

 Oli see tuba meil selline...

Enne "Kodutunde" saabumist

Enne kapitaalremondi tegemist