Vaikus enne tormi

Enne õiget jaanitralli jääb meile kaks rahulikku päeva. Eile käisin tüdrukutega Ruhjas, et natukene teistmoodi söögikraami tuua. Mul vahet ei ole, kas sõidan Nuia või Ruhja, vahemaa enamvähem sama, kaup aga päris erinev. Ikkagi ju välismaa:) Ma pole rahul üldsegi Konsumi puuvilja ja köögivilja valikuga, eriti veel hindadega. Ruhjas võib aga kindlapeale välja minna, et saad kõik soovitu ja veel soodsalt. Alati on soodushinnad. Eks see ole neil väike turundustrikk ka. Ikka kollane hind, tähendab soodsalt saadud. Aga tunne on ikkagi hea ja kutsub ostma.

Eile oli jälle see päev, kui tegin suure Tupperware kausi täie (7,5L) puuvilja salatit. See on lihtsalt nii maitsev:) Ja Ruhjast sain arbuusi, banaani, nektariine, viinamarju, maasikaid, õunu, pirne ja ananassi selle tarvis. Maasikad ostsin tänavamüüjalt, 3.50 kilo. Ilusad suured maasikad.

Saiakeste lett on neil ka seal ahvatlev, liigagi. Ega see kasulik ei ole tervisele, aga no ei saa kaasa ostmata jätta.

Õhtul sai pisikene grilliõhtu tehtud, sest grillimeister on Soomest kodus käimas. Minu eks jällegi. Ta käib meil siin "maal" meelsasti külas ja aitab, kus saab:) Ise ma grillida ei viitsi, ei tõmba. Panen enne praeahju vorstid, kui väljas tuld sussutama hakkan. Minu rida oli väike snäkk grilli kõrvale ja pärast nõudepesu. Saan niigi palju kasulik olla.

Ilm oli külm ja ikka täitsa ahastama paneb juba see selle suve ilm. Grilli juuni keskel talvejopega.

Kummikuilm juunis

Niikaua kui kanatiivad küpsevad, saab mulle tehtud

Mozarella-tomati viilud

Jaaniõhtust üks siider, mida jagasime ja õhtu otsa limpsisime.



Vahelduseks grillime kanatiibu ja maitses küll

Tänaseks oli plaanitud kella kümneks väljasõit Teringi rabasse. Sinna võib minna igal aastaajal, alati on, mida vaadata ja pilt on erinev. Aga eelmisest õhtust olid kõik nii väsinud, et magasime alles sel kellaajal. Teringi raba lükkus kella üheteistkümneks. Meea oli ainuke, kes omale pikniku korvi kaasa pakkis. Mina haarasin veel pundi banaane ja Tudva võttis pudeli mingisugust "saast" jooki, limonaadi noh. Mina sellist solki juba ammu ei joo.

Algul natukene sabistas vihma, pärastpoole aga oli õhk soe ja päikegi piilus. Väga lahe matk oli, kui Meena mõningane "soigumine" välja arvata. Ma olen tähele pannud, et ta soiub oma soigumised ära mingi pool kuini tund aega. Kui selle välja kannatada suudad, läheb tal tuju vähe paremaks. Siis võib temaga täitsa normaalne juba olla. Seda muidugi suurema seltskonnaga. Kui mee kahekesi oleme, on ta natuke teisiti. No igatahes täitsa titte oskab ta mängida. Isegi Stig pidas ennast korralikumalt üleval.

Tudva oli meil giidi eest ja jutustas meile selliseid asju, mida me enne ei teadnudki. Tema ikka põline kohalik ja näinud-kuulnud nii mõndagi. Lisaks vedas tema meil Stigi ka kukil, mina seda teha jõudnud ei oleks ca. neli kilomeetrit.

Marjahuvilisetele infoks, et murakad saavad kohe valmis. Pohlad ja jõhvikad õitsevad ja saak peaks päris hea sel aastal tulema. Pohla ja jõhvika mahl on talveks väärt kraam.

Päevakoer

Tundmatu sammal

Tulevane jõhvika mätas

Õitsvad jõhvikad

Laudteele vahelduseks laastutee, mõnus maastik

Puuseened

Keegi lind on siin kõvasti tööd teinud

Püstkoda metsas

Ohvrikivi

Huvitav jutt ohvrikivi kohta

Õitsev murakas

Murakas

Mini kuusk

Rada hakkab lopsakate mustikate alla kinni kasvama

Kaksik puu

Õitsev pohl

Mete sondeerib maad

Jõudsime omadega rappa

Kohe jõuame raba järve jäärde

Hea koht ujumiseks

Stig tükib vette

Pildiallkirja lisamine

Mete unistab:)

Viimane puukallistus

See oli siis selline vaikne tegevus enne homset. Siis läheme kõik ümberjärve jooksule Karksi-Nuia. See on juba traditsiooniks saanud, kuigi eelmine aasta jäi vahele. Vaatame siis, kes kui palju joosta jõuab ja millist distantsi. Kõik on igatahes positiivselt meelestatud:))

Lubatud "action"

Lõpuks sain mahti ka  lubatud action'ist kirjutada. Mida aga pole, on action:D Täiesti rahulik oli:) Sest põhitegelast ei tulnudki kohale. Jutt on TG 9. klassi lõpupeost, kuhu sain kutse sõbrannalt. Võtsin üsna rõõmuga vastu selle pakkumise, sest samas klassis, kus käib tema tütar, käib ka minu kahe lapse isa tütar, kes samuti lõpetas. Nii et põhjust oli minna küll ja küll. Lootsin muidugi mitu kärbest ühe hoobiga lüüa ja ka härra T.-d (Mete ja Steni isa) seal kohata. Normaalne oleks ju ikkagi oma tütre nii tähtsal sündmusel kohal olla...normaalne! Aga selle mehega ei ole miski normaalne. Mees ise on ainult normaalne:) Ei ütle ühtki halba sõna, aga osav vassija ja paras argpüks on küll. Krt, oleks kordki MEES. Millal see inimene küll suureks kasvab ja asju adekvaatselt hindama hakkab. Kardan, et mitte kunagi. Ta on omadega parajas supis igatahes. Ei tahaks tema nahas küll olla. Kui te kujutaksite ette, kui suur on tema elatisraha võlg oma laste ees.

Kuluaaridest oli kuulda, et T. ei saanud tulla, kuna peab tööl olema. Naljakas seejuures on see, et kohtutäituri sõnul on mees töötu ja elatisraha pole olnud temalt juba aastaid välja nõuda olnud võimalik. Nii käivad asjad EV-is. Nüüdseks tean ka, kus ta töötab ja plaanin midagigi teha, et asjad muutuksid, kui see õldse võimalik siin riigis on, sest skeemitamistega on siin võimalik üsna muretut elu elada. Teine asi on südametunnistupiinadega, nendest ta kindlasti ei pääse.

Sten ikka palus "issist" pilti teha, juhul kui teda näen, ja talle koheselt MMS-iga saata. Ta vist ei mäletagi enam, milline ta välja näeb. Ei,oot-oot, ta ei õelnud "issi", vaid nimetas teda eesnime pidi. Nii on lood.

Pidu oli ilus. Rahvast palju, liigagi palju, sest ruumikitsikus oli paras. Välja minna ei saanud, külm ja vihmane oli. Sündmus iseenesest oli huvitav vaadata, sest eelmisel aastal, kui minu poeg lõpetas, ei saanud mina Saksamaalt selleks ajaks Eestisse tulla. Metel ja Stenil käis veel kool ja minul töö - puhkus ja vaheaeg olid ettenähtud vahetult peale lõpupidu. Seega oli meeldiv osa saada tänapäevasest lõpuaktusest.

Kogu TG 9. kl lend

TG 9. b klass

Enimesinenud kleidilõige

Kleidimood nagu näha, oli üsna ühene. Lisaks kunstküüned, kunstripsmed, juuksepikendused ja loomulikult kõrged kontsad. Omakeskis naersime, et kui ikka minna täitsa naturaalselt ja lihtsalt, siis oleks ikka kontrast väga suur ja võid päris palju tähelepanu saada, eristumise eest:)) Aga noh, aeg on edasi läinud, ajad muutunud. Mis siis veel on, kui minu Mete ükskord 9. klassi lõpetab. Päris huvitav.

Minu favoriit nr.1

Favoriit nr.2

Peale aktust suundusime pisikesele koosviibimisele sõbranna juurde. Istusime algul väljas. Sõbranna mees, minu suureks imestuseks, oli nõus kogu õhtu naistele grillima. No pole ma sellist head meest näinud ja mitu korda ikka uurisin, kas ta teeb seda tõesti vabast tahtest ja rõõmuga:D No ja kui lahkumise aeg oli, ütles, et teinekord grillime jälle. Uskumatu lausa:D

Naabrinaine oli ka neil tohutult külalislahke. Lubas oma aiamööblit, vett, kohvi, teed, suhkrut ja veel koort ka kohvile. Lihtsam oleks olnud, kui meie seltskond oleks üldse tema juurde sisse vajunud:) Seltskond oli igati vahava ja istusime üsna öötundideni koos. Sõime grilli, maitsvat Kivi pagari kringlit ja kohaliku torditegija banaani torti.

Tüdrukutega tähistamas:))

Oh kui mõnus oli ilma lasteta üle pika aja lihtsalt olla ja mitte kuhugile kiirustada. Helistasid nad mulle muidugi hoolega ja igaüks esitas oma soovi, mida neile kaasa tuua. Õnneks jäi teepeale bentsukas, kust siis igale lapsele midagi magusat kaasa tõin. Koju jõudsin natukene enne ühte ja kohe, mis silma hakkas, kraanikauss oli nõudest tühi, toad üsna korras ja kolm last magasid magusasti minu voodis. Üks laps telkis sõbra juures ja üks magas kenasti oma kambris;) Eks ema käis enne õhtut ja andis neile midagi süüa, pani väiksele poisile värske mähkme alla ja vaatas, et kõik ilusasti magama saaks.

Kõigile lõpetajatele soovin kõrget lendu!

Lõkkele

Jaanipäev on Eesti rahvakalendri suvepüha, mis langeb 24. juunile. Seda tähistatakse traditsiooniliselt jaanilaupäeval ehk 23. juunil. Aga traditsioone ei austate siinmail juba ammu mitte. Lõkkeid hakatakse põletama erinevates kohtades erinevatel aegadel.

Homme on meie külas peoõhtu, millega tähistatakse ühtlasi ka mitteametlikult jaanipäeva.
Lõket välja kuulutatud ei ole, seega ametlikult "Tantsuõhtu".

Suht trööstitu oleks eestlaste aasta ühel tähtsamal sündmusel külas tuli tegemata jätta. Ju siis ei suudetud organiseerida niipalju, et puud lõkkeasemele saaks, et rahvas saaks nautida lühimat suveööd lõkke tule paistel nagu see kombeks on. Varemalt koguti jaanilõkkeks aegsasti puid ja muud põletusmaterjali. Ja üldsegi võib ju sõbralikult soovitada, kes jaanituld tahavad, sõitku valla jaanitulele, ükskõik siis mis valemiga. Igaühe oma vaba valik:D

Et kohapeal hakkama saada ja kellel siis niiväga ongi tahtmist ja võimalust kodust kaugemale tuld otsima minna, leidsime alternatiivi ka külarahvale. Peaks asja ära küll ajama:)Me kaks kanget naist, mina ja minu ema, tegime siis selle "pisikese" töö ära, et natukenegi jaanipäeva tunnet külarahvale pakkuda. Loomulikult, kui keegi "hull" lõket enne põlema ei süüta, nagu hiljuti Karksis juhtus. Lõke pandi kellegi "naljatilga" poolt enne õiget aega põlema ja Jaaniõhtuks olid ainult tukid pidulistele vaadata:)

Netist otsisin ka jaanitule tähtsuse kohta mõned faktid teile lugemiseks. Tasub teada...

Jaanituli pidi andma järgmiseks aastaks jõudu ja rammu, võtma laiskuse kontidest. Ka suurel ühislõkkel usutakse tervendav ja puhastav vägi olevat. Hüpatakse ju tänini üle lõkke ehk läbi tule. Peale hea tervise said tüdrukud niimoodi ka mehele, kui nad hüppamise ajal oma kallimale mõtlesid. Vanasti pandi üle lõkke kargamise ajaks veel tooreid lepalehti tulle, et paksu suitsu saada, mis igati kasulik arvati olevat. Jaanituli aitas ka selja valu vastu. Seepärast istusid vanad inimesed seljaga tule poole, et nii oma konte soojendades selga ravida. Siis ei pidanud edaspidi põllutöödel selg haigeks jääma. Suure tule ääres lauldi, tantsiti, mängiti, kiiguti, söödi ja aeti juttu. Tavaliselt kestis lõke noorematel ikka hommikuni.

Loodetavasti koguneb lõkke äärde hulganisti peomeeleolus rahvast!

Meie lõkkemeistrite pildiseeria

Üraskite poolt kujundatud pitsmustriga palgid

Abilisi oli muidugi ka iga reisiga kaasas

Riidas on pakud istumiseks:D

 

Lõpptulemus

 

Ilusat pööripäeva tähistamist kõigile!

Täna tõatab huvitav päev tulla

Miks, sellest kirjutan siis, kui action läbi on. Nii et keda huvitab, mis teoksil on, tasub läbi astuda jälle:)

Koolist Saksamaal

Kool Hornburgis

Kirjutan mõned read sellest, kuidas oli korraldatud kool Saksamaal ja selle põhjal siis, mida ise nägin ja oma laste koolist. Loomulikult võib mõnes teises piirkonnas asi teisiti olla.

Esimese kogemus kooliga oli, kui Mete 2011 eelkooli läks. Eestist tuli ta ju lasteaiast ja aprillis 2011, kui Saksamaale asusime, läks ta koos Meenaga lasteada mai kuust ja mõlemal lasti ühes rühmas olla. Sõnagi saksa keelt nad ei osanud. Suvi läbi käisid nad lasteaias, et keeleline põhi alla saada.

Kasvataja püüab "umbkeelsetega" jutule saada:)

Lasteaia uksel

Mete ja Meena oma esimese lasteaiarühmaga

Metel lasteaed lõpetatud ja kooliminejad saavad rongiekskursioonile. Lisaks said kõik kooliminejad veeta öö lasteaias. Vat see oli vahva:)

Sügisest sai Mete eelkooli (Schulkindergarten). Meie mõistes siis nagu vanasti 0 klass. Öpetaja oli super ja tegi väga head tööd. Klassis oli vähe lapsi (7) ja nii jätkus õpetajal aega individuaalselt lastega tegeleda. Tunde oli iga päev neli. Koolibuss väljus igal hommikul 8:06. Saksamaal on kombeks, et vanemad saadavad lapse bussi peale ja tulevad ka lapsele vastu. Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on, kui vanemad peavad tööl käima. Mete läks see paar sammu bussijaamani ikka omapead. Kooli juures oli õpetaja alati bussi vastas, et kõik ikka turvaline oleks.

Klassiruumi uksel ilutseb pilt klassi lastest ja õpetajast.

Arenguvestlused toimusid tavaliselt kaks päeva ja selle ajaga pidi kogu kool (4. klassiline) vestlustega ühele poole saama. Vanematele saadeti kodu selline ankeet, kus sai siis endale sobiva aja valida. Öpetaja siis korrigeeris seda vastavalt klassile ja saatis lapsega kodu täpse aja. Teadete ja igasuguste dokumentide jaoks oli lastele kohe ette nähtud vajalike koolitarvete nimekirjas mapp (Elternemape), kuhu siis pandi kõik vajaminev info vanematele ja vanemad pidid seda mappi siis igapäevaselt kontrollima ja vajadusel täidetud-allkirjasatud  paberid kooli tagasi saatma. Väga hea süsteem oli.

Üks huvitav asi veel seoses arenguvestlustega - koogi ja kohvi pakkumine kooli fuajees, et vanemad niisama tühja ootama ei pea ja saaksid mõnusasti aega veeta ja omavahel muljetada kohvi tassi taga. Hinnad oli sümboolsed ja müüdi lastevanemate poolt koolile annetatud kooke. Saadud tulu läks kõik koolile. Kaasa lõid müügitegevuses lastevanemad vabatahtlikena.

Kuna koolis raamatukogu polnud, vaid üks ruum, kus olid raamatud riiulis, siis lapsed, kes kaasa võetud olid, võisid oma aega veeta raamatuid uurides. Kooli aeg oli üks päev, kolmapäev, kui lapsed lasti sinna raamatutega tuppa ja nad võisid midagi laenutada. Selles suhtes võivad Eesti koolid küll uhked olla oma raamatukogude üle ja palju muugi veel.

Mete-Mari klass

Sööklat, kui sellist koolis ei olnud. Selle tarbeks oli leivakarp (Brotdose), kuhu siis igal hommikul tegin võileivad (Brötchen)ja kooli poolt oli soovituslik ka alati puuvilja või midagi muud värsket kaasa panna. Tihti oli nii, et kui lapsed koolist tulid ja võileivakarbid pessu tõid, siis leidsin igasuguseid peeneid shokolaadipabereid (Milchschnitte, Kinder Bueno jne.) nende karpidest. Eks tehti vahetuskaupa ja muud omad diil´id neil klassikaaslastega.

Joogiks sai kaasa gaseeritud vesi (Mineralwasser). Koolist oli võimalik ka jook tellida nädalaks. Et siis iga nädal kindlal päeval korjati raha ja siis lapsele oli jook kindlustatud nädalaks. Näiteks siis vaniljepiim (Vanillemilch), shokolaadipiim (Schokomilch), maasikapiim (Erdbeermilch) kakao jne. Loomulikult olid need keemiat täis ja minu silmis täielik saast. Minu lapsed kasutasid seda võimalust loetud korrad, sest vesi on ikka kordades kasulikum ja odavam.

Seda kaasa võetud sööki söödi siis ühiselt peale teist tundi klassiruumis. Suuremate laste koolitunnid algasit 7:45, buss väljus meie külast 7:19. Pikapäeva, kui sellist ei eksisteerinud. Oli selline lastehoid ühes kindlas klassis, kus lapsed said meisterdada ja mängida, kuni nende bussiaeg kätte jõudis. Selle tarvis korjati ka iga kooli aasta 5 eurot materjalide jaoks. Selleks  oli loomulikult vaja avaldus teha ja laps pidi seal kohal käima. Nii et minu lapsed tulid iga päev kodu kindlal ajal, ükskõik siis, kui palju tunde neil oli. Neile tohutult meeldis seal, sest neile õpetati palju huvitavaid asju seal meisterdama.  Kodus olid nad alati ca. 13:19.

Garderoobe ja vahetusjalatseid seal koolis ei eksisteerinud. Üleriided said lapsed jätta klassi ukse taha nagisse.

Koridor koolimajas

Integreeritud garderoob

Esimesse klassi minek (Einschulung) on Saksamaal väga suur sündmus. Korraldadakse ikka päris suur pidu tavaliselt sel päeval lapsele kodus. Meie olime tagasihoidlikud ja piirdusime ainult poest ostetud standard koolituutudega, mida siis kooliminejale kingitakse. Tavaliselt meisterdadakse need ise ja mida suuremad, seda uhkemad. Sisuks maiustused, koolitarbed ja mõnele titekamale mänguasi ka:) Kui peres juhtub nooremaid õdesid-vendi olema, tehakse neile sama asi minivariandis, et tüli ei tekiks.

Mete-Mari oma klassijuhatajaga ja Meena oma "minituutuga"

Lapsevanemad oma võsukesi esimesel koolipäeval saatmas

Peale esimese koolipäeva aktust väike lõõgastus

Esimesel koolipäeval tuleb kooli kaasa võtta kindlasti koolikott, mis on täidetud kõige vajalikuga. Vastava "listi" saab juba varakult koolist, kus on siis kõik trükitud, mida üks vastava klassi laps koolis käesoleval õppeaastal vajab. Alustades siis töövihikutest ja lõpetades kustukummiga. Värvidel ja pliiatsitel on tavaliselt juurde märgitud ka soovituslik firma, mis ei ole alati väga odav lõbu. Maksta tuleb lapsevanemal kõik ise, ka töövihikute eest, mille summa ulatub natuke üle 100 euro, olenevalt siis klassist.

Selliseid tavalisi vihikuid, nagu Eestis, seal kasutusel ei ole. Vähemalt mitte kolmandate klassideni. Seal on kasutusel erivärvi kiirköitjad, kuhu siis vastavalt tunnile köidetakse töölehed. Mäletan, et religioonis oli kasutuses lilla kiirköitja. Vastavalt ainele siis peab vastav värv olema.

Eesti kooli tulles ei teadnud Mete näiteks vihikusse korrektsest vormistamisest mitte midagi, tume maa tema jaoks. Taandreaga sama lugu. Pealkirjadega sama asi jne.

Kooli poolt olid  ettenähtud ka mujalt tulnud keelekeskkonnast lastele keeleõppe tund kord nädalas. Seda oodati alati rõõmuga ja sellest oli palju abi. Jällegi käis õppimine läbi mängu ja kelle on mängimise vastu midagi. Mitte lastel:D

Lapsed olid koolis tublid ja said hästi hakkama. Eriti Sten. Tema ju tuli Saksamaale 2012 oktoober. Ei osanud ta sõnagi keelt ja pidi alustama oma kooliteed poole õppeaasta pealt 2. klassis. Metest oli talle suur abi, sest Mete oli juba aasta sealsamas koolis eelkooli teinud ja mõne aja ka juba esimest klassi. Temale oli kõik tuttav ja ta aitas ka Stenil kiiresti sealsesse ellu sulanduda. Lapsed kohanevad ikka uskumatult kiiresti ja keel tuleb nagu iseenesest.

Steni õpetaja rääkis, kui armas pidi Steni aktsent olema ja see kui ta vastates püsti tõusta tahtis, nagu Eesti koolis kombeks. Saksa laps tõstab näppu, kui tal midagi õelda on ja seda istudes:)

Igatahes oli väga kurb, kui 2013 jõulude aeg sealse kooliga hüvasti jätma pidime. Kurvad olid ka sealsed klassikaaslased ja õpetajad. Sten ja Mete muidugi sisimas tundsid rõõmu, et saavad taas Eestisse. Kõik ju jälle uus ja põnev. Sten ikka omal käel peab kirjavahetust oma klassijuhataga e-maili teel.

Eesti kooli on nad  nüüdseks kenasti sisse elanud ja väga rahul. Eriti tuleks ära märkida sisejalatsid, garderoob, ujula, suur kaasaegne staadioni, raamatukogu, eestikeelne keelekeskkond ja hariduse kvaliteet on ka ausaltõeldes hoopis midagi muud kui Saksamaal. Unustasin söökla, kõige olulisem pluss:)

Rabarberi limonaad

Tahaks jagada enda versiooni rabarberi limonaadist. Idee pärineb minu sugulaselt ja ilublogijalt Merjelt, kelle lapse sünnipäeval me käisime pühapäeval. Seal pakuti joogiks sünnipäevaroogade kõrvale rabarberi limonaadi. Maitses imehästi kõigile. Kuidas temal see tehtud oli, ma ei uurinud. Eile tegin siis katse ja polnud paha, lapsed joovad siiani ja kiidavad.

Kuidas siis mina teen seda imemaitsvat, "mahedat" limonaadi.

Toon peenrast suure-suure sületäie rabarbereid. Kohapeal eemaldan kohe lehed. Ei koori. Toas pesen veega üle ja tükeldan. Mahlaaurutaja tõin ka selleks puhuks talvekorterist välja ja rookisin tolmust puhtaks.

Panin aurutaja tulele ja laadisin tükeldatud rabarbereid täis. Saadud mahla lasin kohe otse pudelitesse ja kohe katsetamiseks lasin tilga mahla ka kohe otse morsikannu. Lisasin suhkru, segasin korralikult. Peale valasin "Säästu" mineraalvee. Valmis. Ei jää mitte millegi poolest alla poe limonaadile, aga on kordades tervislikum:)  Vähemalt kuidagigi võimalik rabarbereid otstarbekalt kasutada.

Tasub proovimist!