Lapse esimene fotoaparaat

Ajal, kui me veel Saksamaal elasime ja tüdrukud nooremad olid, said nad Meena issilt kingiks fotoaparaadid. Vanust oli neil siis vastavalt 8 (Mete) ja 4 (Meena). Tehnikast kodusolevana oli kinkija minu ettekujutuse järgi kõvat eeltööd teinud ja parima variandi sellises vanustes lastele välja valinud. Ikkagi tulevikule mõeldes, sest sellisel kaameral pikka kasutusiga ei ole...Liiga titekas ja hinnavahet ka pole. Ja päris "piinlik" noorel neiul sellisega ringi uhada:)

Kui nad need fotokad said, oli esimene sõda sellepärast, kes mis värvi saab. Issi oli Meenale nimelt punase kaamera mõelnud ja kui Meena selle avastas, läks sõjaks. Kui ta oli maharahunenud ja Mete, nagu ikka, meenale vastu tulles, et see kisa lõppeks, ettepaneku tegi, kaamerad ära vahetada. Sest mis vahet on värvil, funktsioonid on ju samad. Aga Meena juba on kord selline ja sellest oli suur pahandus. Lõpuks tuli välja, et Mete on Meena kaamera omale võtnud ja "süüdi" tunnistatud. Meena issi poolt muidugi. Nüüd ma ei teagi, kumb on kumma kaamera.

Algul tehti ikka pilte ka, nagu ikka uute asjadega, huvitav ju. Aga siis mingi aeg korjasin ma nee aparaadid kokku ja panin kenasti karpi ja need unustati. Vaimustus oli üle läinud.

Nüüd ükspäev sai need kapist jälle välja pakitud. "Eks" tegi neile pisikese ülevaatuse, pani uued patareid, vaatas mälukaardi üle ja läksid käiku. Nagu jõulud. Uus ja huvitav.

Ainuke jama on, et patareid on ikka patareid. Ega nad kaua vastu ei pea. Neid peab küll tagavaraks hulgim olema. Akuga oleks natukene muretum. Aga meena on väga vaimustuses. Muudkui käib ja pildistab. Täitsa emmesse:D Tõmbasin esimesed pildid ka arvutisse ja panen teile ka vaatamiseks. Kvaliteeti ei tasu oodata. Peaasi, et lapsel lõbus on olnud ja esimeseks kaameraks hea küll:)

Kel rohkem huvi ja äkki ka soov lapsele selline "mänguasi" muretseda, siis siin on üks suvaline link sama kaameraga.

Nüüd siis valik pilte...

Nagu näha, siis kompositsiooni kallal on vaja veel palju harjutada. Teine pilt on minu tehtud ja no see on ju enamvähem:D Ülejäänud ei kannata küll mingit kriitikat. Paluks mõistvat suhtumist. Laps harjutab alles:D

Mete totaalne muutumine

Ajast, mil Mete ilma internetita läbi ajama peab, on temaga toimunud totaalne muutumine. Uskumatu lihtsalt. Kohati lausa tüütu:D Ma ei jõua enam kokata temaga köögis. Ma hoian köögist juba lausa eemale.

Eile hommikul vara tema juba küsis, kas võib kartuleid koorima hakata. Meil oli eelmisest päevast veel potis hulk kartult järel, no polnud vaja. Aga Mete tahtis hirmsasti kartuleid koorima hakata. Loomulikult keelama ma ei hakanud, las koorib. Koorimine on tal üsna konarlik alles, aga kausi täiega sai ta hakkama. Juhendasin siis teda edasi, mis nendega edasi teha saab. Tegi praekartult. Minu juhendamisel muidugi. Kui tal asi selge li, taandusin mina köögist ja tegutses ise edasi. Vahepeal käis juhtnööre küsimas ja mina seda sööki igatahes ei näinudki - pisteti kenasti nahka:)

Nõusid peseb ta ka nüüd üsna tihti ja on üldse kogu aeg ninapidi igal asjal juures. Õhtul hilja tuli veel minu voodiäärele istuma ja uuris, mis me siis järgmisel päeval kõik kokku keedame. Üsna hull värk - minu jaoks:D Ma olen ausaltõeldes tüdinenud juba sellest söögitegemisest.

Nüüd, kohe kui pisikese sugulase sünnipäevalt koju jõudsime, oli ta jälle platsis ja tahtis kartuleid koorima hakata. Aga et kraanikauss oli musti nõusid täis, pidi ta alustama nõudepesuga.

Igavus on ikka nii suur, et omal algatusel otsib omale tegevust. Ja mina arvasin, et Metest ei saa kunagi "perenaist". Isegi saab, kui nii edasi läheb. Kui tal algnipid käes, pole minul kööki enam asjagi võib - olla:D

Kaua meie kartulivarud niimoodi vastu peavad, seda ma õelda veel ei oska:D

Täna tuleb eriti "kallis" söök - kanditud kartulid:D

:)

 

Kuidas ma oma esimese lapse sain

Paneks kirja oma mälestused, mida ma veel mäletan, ajast, kui esmakordselt lapseootele jäin. Ega mul 100% kõik meeles ei ole, eriti veel aastaarvud ja muud detailid, aga püüan endast parima anda. Kes soovib ja paremini teab, võib julgelt parandada:)

Kõik sai alguse ajast, kui mul oli kool lõpetatud (tolleaegne Helme Kutsekeskkool) ja me olime emaga koos teinud OÜ. Mina noore inimesena tüdinesin sellest kiiresti ja otsisin kõrvalt omale töökoha. Seiklushimuline nagu ma olen. Kas sellel mõtet oli, on juba teine lugu. Sellega ma oma pead eriti ei vaevanud. Sel ajal oli mul juba teine oma isiklik auto (esimene oli juba selleks ajaks sodiks sõidetud) ja maailma oli valla. Töökoht oli kodust üsna kaugel, Holstres, Kurejala kohvikus. Väga selgelt on meeles, kuidas ma tegin hapukapsa - viineri praadi möödasõitjatele - soovijatele. Ülemuseks oli praegune Mustla linnapea.

Nii ma siis olin seal pisikeses kohas uus nägu ja kohalikud viskasid pilgu peale, nagu maakohtades ikka kombeks. Seal sain ma tuttavaks ka oma tulevase lapse isaga. Kui täpsem olla, siis juhtus mul tööle tulles autoga midagi ja ainuke, keda ma tundsin sealkandis ja appi kutsuda sain, oli TEMA.

Nii me ikka tihedamini suhtlema hakkasime ja eks meil oli ühiseid mälestusi ka seoses Saksamaaga, mis meid lõpuks ka kokku viis ja endalegi ootamatult jäin rasedaks. Ega ma seda kohe ei teadnudki. Olin meeletult väsinud. Kui me kuskil pikemaid otsi sõitsime, siis mäletan, kuidas ma võisin sõiduajal meeletult magada. Ja kapsas minu töökohas hakkas nii vastu, et ma enam ei suutnud. Võtsin ennast töölt lahti. Sain vist maksimum kolm kuud seal tööl olla.

Ja nagu rasedatel ikka, hakkasid ka minul arvatavasti hormoonid möllama. Sellisele järeldusele jõudsin ma ikka aastaid hiljem. Noor ja kogenematu, nagu ma olin. See viis meid ka lahku ja üksi ma oma rasedusega ka jäin.

Ega ma eriti ei kurvastanud. Sisimas lootsin muidugi ikka, kui laps juba sündinud oli, et ta tunneb huvi oma lapse vastu ja tuleb vähemalt vaatama meid. Haiglas olles püüdsin ikka helistada ka talle, aga sel ajal olid suured muudatused telefoninumbritega ja mobiile veel ei olnud, nii et see ebaõnnestus mul.

Väga hästi on mul meeles, et Jaskaril eriti riideid ei olnud, kui ta titt oli. Sel ajal ma muidugi arvasin, et on piisavalt. Olin kõik vajamineva kaltsust muretsenud ja kui meil keegi külas käis, siis ma alati näitasin neid väheseid riideid ja olin õnnelik olemasoleva üle. Ei nurisenud kunagi. Ja mõne korralikuma riide hoidsin alati puhtana, et juhul kui lapse isa peaks tulema, oleks lapsele midagi viisakamat selga panna. Aga seda ei juhtunud kunagi.

Õnneks võeti lapseuudis minu peres vastu normaalselt ja oldi abiks

Korra isegi sõitsime tema juurde, minul laps kaasas, aga ei midagi. Ja rohkem ma pole ennast peale pressinud ka.

Temal tekkis üsna kohe peale minu rasedaks jäämist uus silmarõõm - või oli see juba enne mind - seda ma ei teagi ja nemad jäid koos rõõmsalt titeootele. Tänaseks on tal peale Jaskari veel kaks last ja lasteemast elab lahus.


Eks ma siit - sealt kuulsin ikka, kui "lits" ma olen ja milliseid haigusi levitasin. Aga eks rünnak ongi parim kaitse. Mina hoidsin suu kinni ja elasin oma elu edasi nii nagu ma tol ajal oskasin. Kaotasin siis kaotasin, laps ju jäi ja edasi elada oli vaja.
 

Ülepannikoogid

 

Keegi armas blogilugeja soovis, et avaldaksin oma ülepannikookide retsepti. Retsepti, kui sellist mul tegelikult pole. Teen taigna tunde järgi ja katsungi paari sõna ja piltide abiga väikese juhendi anda.

Täna oli see päev, kus tuli tahtmine midagi magusat teha. Tuhnisin küll netis ja olin panustanud muffinite peale, aga no pole tegelikult eriline muffinite fänn, seega ma midagi sobilikku ei leidnud. Jäi siis nii, et hakkasin ikkagi pannkoogitainast tegema ja lasin tule pliidi alla teha. Elektripliidiga küpsetamisest ei tule meie peres välja midagi - suht mõttetu ja enda närvide kulutamine. Puupliidil saan teha kahe panniga korraga ja ruumi on ka piisavalt ja küpsetamine läheb kiirelt - tervelt tunni ajaga sain hakkama:)

Tavaliselt on esimene asi, kui pähe turgatab pannkoogi tegemise plaan, vaja sügavkülmast välja võtta kaks võikarpi metsmaasika moosi. Tõstan need pliidi äärele sulama ja kui juba esimesed koogid tulema hakkavad, saab sealt endale moosi peale "murda" ja märkamatult ongi kogu moos sulanud ja pintlisse pistetud.

Siis löön piisavalt suurde klaasist kaussi 6 muna. Klaasist kaussi sellepärast, et pean taigna pärast kuuma pliid äärele tõstma. Plastmasskausiga on natukene riskantne. Kui ma alustasin kunagi ammu selle taignaga, oli munade arv 3, nüüdseks on kuuele kasvanud. Lisan kohe ka suhkru ja ohtralt jämedat soola. Soola peab olema miinimum kaks teelusikatäit 6 muna kohta. Mage ei tohi tainas olla, siis pole kookidel mõnusat maitset. Pigem suhkruga kokku hoida. Segan ja vahustan munad kergelt soola - suhkruga.

Siis lisan piima. Ikka silma järgi. Koonerdada ei maksa. 6 muna kohta kindlasti 0,5 liitrit. Segan läbi

Aeg jahu lisama hakata jupikaupa.Et tükke ei tekiks, segan algul taigna vispliga. Panen ühe osa jahu ja segan taigna ühtlaseks. Siis lisan aga jälle ja segan. Hiljem, kui jahu järjest rohkem saab lisatud, võtan appi puulusika. Tainas tuleb teha üsna paks. Pildilt on enamvähem näha, kui paksuks minu taigen lõpuks saab.

Järgmiseks on vaja hakata seda tainast vedeldama. Selleks on vaja appi võtta puulusika asemel jälle vispel. Kui tegu on maapiimaga, siis ina vedeldan alati veega, sest munasegule on lisatud rammus maapiim ja siis tekib niiõelda tasakaal. Kui poepiimaga tegu, siis vedeldan alguses natukene piimga ja siis ülejääk on vesi. Ja ikka nii, et jupp haaval. Tilk piima ja siis on vaja tainas jällegi ühtlseks segada ja siis jälle vedelikku ja segada. Tainas tuleb segada suht vedelaks.

Siinkohal sai kaamera aku tühjaks ja tulevad säästupildid, mis telefoniga tehtud:D Oli ju vaja mind klõpsida tähtsa taignateo ajal ja akut kulutada:) No ja see on ka see hetk, kui oleks vaja juba pannid pliidile kuuma panna. Mida kuumem pann, seda parem.

Kui tainas piisavalt vedel ja pannid kuumad, tuleb pannidele tilk õli panna. Mulle on ka soovitatud õli kohe taignasse panna, siis jääks see õli valamine ära, aga ma olen ikka oma vanas harjumuses kinni ja teen omamoodi edasi. Pannile läheb kulbitäis tainast ja selle ajan kohe laiali panni igasse suunda kallutades, et kogu pann kaetud saaks. Kui kook mõnusalt kuldpruun ühelt poolt, tuleb see pika noa abil ( mina kasutan spetsiaalset spaatlit) ümber keerata. Kook küpseb kiirelt. Kahe panniga küpsetades on käed - jalad kogu aeg tegevuses ja koogivirn muudkui kasvab. Meil muidugi mitte. Meil ootab järjekord pliidi ääres ja enne süüakse ikka isud täis. Siis mingi aeg saab taldrikule ka ikka mõned koogid koguda

Taignale lisan vahepeal veel vett jurde, sest jahu on paidunud ja tainas muutub liiga paksuks.

Enne iga uut kulbitäit segan kausi põhjast taigna läbi. Paks vajub muidu põhja, vaja on ikka liigutada tainast!

Selline imepisikene tilk õli läheb pannile, soovitatavalt oliivõli

Viimane kook tuleb "pitsiline" kook, sest korraliku koogi jaoks ei jagu enamasti enam tainast. Ja lõpuks on ülejäänud niipalju kooke, nagu pildil näha. Kõik on selleks ajaks juba kõhud täis saanud:)

Aga kui natukene pausi on peetud, kaovad needki kiirelt.

Mina premeerin ennast peale pikka kuuma pliidi ääres seismist tassi kohviga ja söön ka inimese kombel mõned koogid.

Homme on pühapäev ja väga passlik päev koogiküpsetamiseks! Nii et pange vaim valmis ja tehke lastele heameelt:)

Esimene jaanuaritorm

Väljas on praeguseks juba päris korralik raju. Meie oleme kõik kenasti sel korral ettevalmistatud juhuks, kui elekter peaks jälle ära minema. Vesi on tagavaraks lastud, mobiil laetud, söök on ahjus, kartulid keedetud, tuba soe. Peaasi, et maja ikka kohapeale jääks.

Vaheaeg on möödunud lastel igavledes. Ilma keeras lihtsalt nii ära, et ega midagi teha nagu pole. Väljas on libe, porine ja märg. Olid ilusad talveilmad, siis ju ei märganud natukenegi nina välja pista ja midagigi teha. Rappa oleks tahtnud minna, kelgutama. Tagantjärgi ollakse ikka tark. Olid muidugi ka külmakraadid natukene krõbedad, aga sada korda parem ilm, kui praegusel momendil.

Täna sain lapsed köögis tööle rakendada, kui läks suuremaks vaaritamiseks. Kõik olid usinalt abiks ja siblisid mul jalus nagu virgad sipelgad. Aga nad aitasid huviga ja see oli nende jaoks nagu mõni väljasõit. Ikkagi koostegemine. Mete ja Sten koorisid kartuleid, Meena segas sööki ja avas pakendeid, "eksi" panin juustusalatit segama. Jaskar tark mees, lasi parem jalga siit "hullumajast". On tõesti otseses mõttes hullumaja. Üks tahab ühte, teine teist, siis kakeldakse kordamööda. Sellist rahuhetke on väga harva.

Eile näiteks oli rahulik õhtupoolik. Telekast tuli "Lumekuninganna" telelavastus ja siis lapsed istusid vaikselt ja vaatasid. Kõik neli. Jaskar oli oma objekti peal ja tuli magamise ajaks koju. Mina lihtsalt tõmbusin oma tuppa, läksin teki alla ja nautisin vaikust. Kogu õhtu, ei tulnudki enam teki alt välja. Vahest peab natukene tagasi tõmbama, et siis jälle täie auruga oleks tahtmist edasi tegutseda. Panin ühe lõhnaküünla omale akna peale põlema, olin küünlavalgel, mängisin Mahjongi ja tundsin elust mõnu.

Lapsed ju ka piinlevad juba teist päeva ja peavad ilma netita hakkama saama. Mete ei saanud isegi vetsu minna, kekseles ühel jalalt teisele ja hädaldas, et pole ju mõtet telefoni kaasa võtta, kui netti pole. Ma soovitasin talle soojalt puukorvist üks ajaleht lugemiseks kaasa võtta:D

Mulle tundub, et on siiski positiivsed ilmingud seoses neti puudumisega. Lapsed panevad igavusest tähele, mis meil siin üleüldse toimud. No söögitegemine näiteks. Mete pesi isegi mõned nõud, et midagigi teha oleks. Lubasin lastele isegi ühe korraliku TW koorimisnoa muretseda, et nad saaksid mugavalt kartuleid koorida edaspidi. Eks nende käekesed peavad palju harjutama, enne kui asi käppa saab. Igatahes on tunda, et nad tahaksid igale poole käe külge lüüa, mis on väga hea märk. Ja kooli ootavad nad ka juba:) Aeg on ikka kiirelt läinud.

Täna tahaks veel väljas lastega tiiru ära käia, kui väiksemad magavad. Päris kena elamus oleks selle tugeva tormi ajal üks jalutuskäik teha. Midagigi, et laste vaheaega meeleolukamaks muuta:D


 

"Ära hõiska enne õhtut"

On selline vanasõna ja eks sellistel asjadel on oma tõepõhi all ka. Aga ma kohe ei saa. Minu uus aasta algas küll ilusasti. Esimene "Head uut aastat" soovija oli meesterahvas, mis on uskumuse kohaselt hea märk. Aga see on pisidetail kogu loo juures.

Jaskar on põhiteema. Tema lahkus kodust juba seitsme paiku. Kõik kenasti pestud ja lõhnatatud, ise lõbusas tujus. Võttis jalad selga ja läks. Mina ju kinni teda hoida ei saa. Ise olin hirmul, et ei tea, kas see aasta enam näebki. Ta ju viimasel ajal selliseid ootamatuid trikke teinud, mine tea, mis veel plaanis on.

Helistasin talle vahepeal, et Kaisa vihjest teda valgustada ja hoiatasin, et ta netti telefoniga ei suruks. Ja siis nii muuseas uurisin, et kuidas läheb ja mis teoksil. Kõik pidi parimas korras olema, tema olevat onu Jaanuse juures (minu vend, tema onu järelikult). Tore, vähemalt kindla koha peal, aga kui kauaks. Hirmus kontrollfriik olen küll, tean, endal ka paha lausa. Aga natuke peaks ikka huvi olema, mis toimub.

Tegin siis rahus salati valmis, lapsed vaatasid huviga lastefilmi. Kõik oli mõnusalt rahulik. Sõime siis kõhud täis. Väsimuse märki ei ilmutanud keegi. Kõik olid valmis ilutulestikku vaatama tulema. Kui mul lapsi poleks, oleksin mina parema meelega magama keeranud. Kõht oli mõnusalt täis, tuba soe ja väsimus tahtis vägisi kallale tulla. Aga kui sul on lapsed, siis sellist nõrkuse hetke endale lubada ei saa. Siis tembeldadakse sind reeturiks ja kaotad oma usalduse. Kui lubatud, siis tuleb lubadust ka täita.

Olime kenasti enne kahtteist kõik see mees kuuse all. Ja ka Jaskar ühines meiega. Täiesti tipp topp olukorras, lausa rõõm vaadata.

Valla poolt külale kingitud ilutulestik oli meie küla mastaape arvestades üpriski soliidne ja muljetavaldav. Stig - kes nägi oma elu esimest saluuti, hüppas lausa rõõmust. Talle väga meeldis ja ta nautis seda hetke. Meenale jällegi jäi arusaamatuks, miks kõik nii kiiresti lõppes ja miks lastele üldsegi süüa ei pakutud. Ja siis tahtis ta juba kiiresti oma voodisse, nii et pikalt me väljas ei olnud.

Ja mis ma kogu selle pika jutuga õelda tahan - Jaskar tuli koos meiega koju. Ei mingeid üleliigseid küsimusi, igati koostööaldis. Ta võitis oma usalduse tagasi minu silmis. Sõidu ajal uuris, mis eesmärgid mul ka uueks aastaks püstitatud on. No mis mul siin ikka püstitada. Elu tahab elamist, mehele ei plaani minna. Tema siis kuulutas, et temal on plaan 18 saada. Pole paha, või mis:D

Kodus ootas Jaskarit kausi täis salatit, televiisor ja rohkem pole õnneks vajagi. Teised pugesid kohe põhku, meid televiisor ei huvita.

Uus aasta on kohal meie peres ja alustuseks polegi väga hull. Eriti Jaskarit silmas pidades. Mina olen meeldivalt üllatunud!

Teilegi head uut aastat ja kordamunekuid, mis meele rõõmsaks teeksid!



 

Kingisoovitus

Kas nüüd just kingiks, võib ka niisama oma lapsele rõõmu valmistada. Aga tahaks rääkida natukene pikemalt ja põhjalikumalt ühest Apollo raamatupoe leiust, millest just äsja olid vaimustuses minu külalised. Nad olid väga tänulikud ja külaskäik olevat ka täitsa asja ette läinud, kui kuulsid ja nägid esmakordselt sellisest huvitavast asjast nagu loovatest joonistuskaartidest. Pidavat väga lahe asi olema ja tekitas suurt huvi.

Mina ei teadnud sellistest asjadest enne midagi, kuni  Apollo raamatupoes Metega aega parajaks tegime. Siis jäi lihtsalt silma ja uurisin lähemalt. Ja kuna Meenal oli sünnipäev tulemas, siis mõtlesin, miks mitte osta talle sünnipäevakingiks. Talle väga meeldib joonistada ja koopiapaberit kulub meil kodus ikka omajagu. Alalõpmata on paberikorv paberilehti täis - igale kriips peale tõmmatud. Raiskamine ju. Need kaardid on minu arust ideaalsed. Saab joonistamist harjutada, mitmesuguseid ülesandeid lahendada ja värvida. Kui valesti läheb või tüdimus tekib, kustutad maha ja võid otsast alustada või siis uue kaardi võtta. Kaardid on kahepoolsed, kokku 50 kaarti - nii et siis 100 varianti - võimalust kokku, et lapsel oleks tegevust. Ja autosõidul Jurmalasse olid need Meenal kaasas ja sai edukalt ka sõidu ajal tegutseda. Hind Apollos on 8,85. Karbis on kaasas ka sobiv pliiats.

 

Tõmbame otsad kokku

Aastalõpp läheneb. Veel loetud tunnid. Meie perel on iga jumala aastalõpp suts pidulikum ja rohkema söögiga. Eile, 30- ndal tähistas minu ema oma sünnipäeva ja seda eile juba 64. korda. Seega on meie aastalõpud alati natukene pidulikumad ja algavad alati ema sünnipäevaga. Eile saimegi siis sel puhul jälle kokku ja sai kõvasti söödud. Tänagi sai veel söömas käidud - maiustatud. Eile mina torti enam süüa ei suutnud.Ja et minust natukenegi kasu ka oleks, siis seadsime ema köögikombaini töökorda ja tegime proovisõidu ka ära:) Kinkisime talle kamba peale uue masina. Eelmisel on väike defekt ja seda oleks vaja natukene kööbitseda. Äkki saab veel eluloom.

Nii et see sünnipäev on väga mõnus algus aastalõpule.

Tänane päev on kulunud veel viimaste otsade kokkutõmbamisele. EMT lehel käisin ja lõpetasin lastel interneti ära ja endal nihutasin ka ühe astme mahtu vähemaks. Kokkuhoiupoliitika. Vaatame, kuidas mõjub - nii psüühikale kui rahakotile:D Vaesed lapsed:) Aga kuskilt peab midagi muutma, eriti "netisõltuvuse" pärast olen mures. Ega rahaliselt eriti ei võidagi.

Raamatukokku sain Mete raamatu viidud. Korra juba jooksis viivis. Nüüd on sellega ka korras ja süda rahul. Soomest toodud taara sai rahaks tehtud - lastel nüüd kummalgi 6 eurot taskuraha veel aastalõpuks:)

Kingitus, mille ma ühele vanatädile lubasin, ootab kahjuks veel oma aega. Ei olnud kedagi kodus täna ja ei saanud seda muret sel aastal enam kaelast ära. Sellest on natukene kurb:(

Tuled on ahjus, et õhtul toad soojad oleks. Õnneks andis külm järgi ja saab natukene sooja tuba ka nautida. Muidu oli ikka nii külm, et kütmisest suurt tolku polnud. Kartulid ja munad keevad. Teen veel suure kausitäie kartulisalatit. Kapsast oleme söönud novembrikuust saati - pisuke küllastumine on juba:D Salatid on meil viimastel päevadel väga hästi peale läinud. Kui ahi kinni saab, panen verivorstid ahju ja uus aasta on plaanis vastu võtta küla kuuse juures, kus lubati ka valla poolt kingitud ilutulestikku:) Lapsed on igatahes valmis poole ööni üleval olema ja kõik oma silmaga üle vaatama.

Selline tavaline, klassikaline aastalõpp on meil plaanis. Ei midagi glamuurset.

Meeleolukat  aastavahetust teile kõigile!

 

Vahva kiri aasta lõpetuseks

Avaldan ühe vahva lugejakirja, mille täna sain. Sobib ideaalselt minu blogiaastat lõpetama...

Tere Jaanika!

Avastasin su blogi täitsa juhuslikult suvel ja olengi jäänud seda lugema. Väga mõnusasti kirjutad! Ja ma imetlen sinu maailmavaadet ja asjadesse suhtumist, päriselt ka. Tean, et elu maal ei ole mingi lillepidu (elan ise ka pool ajast maal ja ka Läti piiri ääres), aga sina võtad seda asja küll väga mõnusalt. Niipalju on igasuguseid kirjutisi ja blogisid sellest, kuidas inimesed EI SAA omadega hakkama, aga sinu hakkamasaamine on tõeliselt hea eeskuju.
Sa tundud tõesti väga tore ja kahe-jalaga-maa-peal inimene. Naljakas, alati kui sõidan mööda sildist, mis näitab Lilli poole, siis mõtlen automaatselt - aa, siin kuskil elab see naine, kes viite last üksi kasvatab ja polegi veel hulluks läinud selle juures:)

Ega ma muud ei tahtnudki öelda:) Lase aga samas vaimus edasi ja mõnusat aasta vahetamist sulle ja su pesakonnale!

Kristina

 

 

Saatke siis vana - aasta väärikalt ära ja uuel aastal uue hooga!

Aasta läheneb lõpule...

...ja eks mul ole ka veel tegemist, et uude aastasse ikka puhta südamega minna, no enamvähem puhta:D Vaja veel mõned "võlad" klaarida. FB-i loosimise võitja pole minuga ühendust võtnud ja tundub, et see pakk jääb sel aastal küll võitjale kätte toimetamata. Siis on vaja veel üht vanainimest külastada, kellele sai ka üht - teist lubatud. Sellega tahaks ka sel aastal veel ühele poole saada. Siis peaks enam - vähem kõik lubadused täidetud olema selleks aastaks ja saab rahulikult uude aastasse minna.

Laupäeval sai väike eelaastalõpu pidu juba peetud. Külamajas. Vahvate esinejatega, kes ajasid lausa kananaha ihule - kõhutantsijad ma mõtlen. Tantsisid üht mustlastantsu ja muusika oli juba nii võimas, et kananahk tuli peale.

Vorpisime "eksiga" korda mööda võileibu, et õhtul peolaual midagi söödavat oleks. Eriti veel soolast, aga võta näpust. Kõik suured küla "patrioodid" jäid peole tulemata. Nii me siis istusime seal suures lauas kolmekesi ja püüdsime ikka peotuju üleval hoida - sõime ja jõime.

 Õnneks oli mul tantsupartner omast käest võtta ja sain vähemalt tahtmist mööda tantsida. Kodu poole hakkasin liikuma peale kahtteist ja raske südamega pidin jaskari veel peole jätma. Oi kuidas mulle ei meeldi, kui alkoholiga üle piiri minnakse ja eriti, kui veel 18 täis ei olda. Ja mitte midagi teha pole. Tuleb lihtsalt loota, et ...ma ei teagi mida. Aga mul on üsna raske see aastalõpp olnud seoses Jaskariga. Pidevalt on mingid äraolemised ja ilmutakse koju alles ma ei tea mitme päeva pärast. Mure on ju. Ja katsu siis normaalne ema olla oma lapsele. Ei oskagi kuidagi olla. Kas õiendada pidevalt, tänitada, olla nõid või jääda rahulikuks ja lasta noorel inimesel ise oma vigadest õppida ja maailma avastada?

Kui mul oma nooruspõlv nii värskelt meeles ei oleks, oleks võib - olla lihtsam. Aga ma mäletan täpselt, milliseid hullusi sai tehtud. Tõrva poisid peaksid veel väga hästi mäletama, milline liiklushuligaan ma olin:D Jaskar õnneks rooli enam ei kipu. Isegi siis mitte, kui ma teda ähvardan. No ei lähe ja punkt. Niivõrd ära hirmutatud vist politseide poolt. Ei ole hea tunne, kui ikka vahele jääd ja aru andma pead. Seegi hea. Üks hirm vähem. Aga on igasuguseid teisi ohte, mis meid veel ähvardada võivad.

Noori oli peol kõvasti - kindel ülekaal. Ma arvan, et kohal olid peaagu kõik, kes 1996 - 97 alles tited olid. Tol aastal oli meie külas titebuum ja sündis kokku ca. 9 titte. Ja nüüd on nad kõik oma parimas eas ja täieõiguslikud pidulised. Aeg lendab ikka kiiresti:)

See oligi tegelikult selle aasta suurim sündmus, mis oleks võinud tegelikult natukene seltskondlikum olla. Isegi meie igapühapäevased kooskäimised on lõbusamad olnud, kui see aastalõpu pidu. No mitte nii hull ka nüüd - ilus oli:)

Täna ma siis püüdsin veel mõned lahtised otsad kokku tõmmata ja sõitsin sedapuhku Viljandisse. Käisin Pensioniametis - ei, grupi peale ma veel ei saa:D Vara veel. Sain Saksamaalt aastase hilinemisega ühe tähtsa paberi, mille ma siis pidin ära tõlkima ja originaali koopiaga Pensioniametisse viima, et ikka tõestada, et ma Saksamaaa peretoetusi ei saa sellest ajast, kui Eestis elame. See sai tehtud siis lõpuks. Ja nii möödaminnes trükiti mulle välja ka uue aasta peretoetuse summa, mida mee seoses kõrgemate lasterahadega nüüd saama hakkama. 345-st on saanud 466. Märgatav tõus ikka:)

Tupperwarega seoses ootas Kai, et ma lõppude lõpuks oma kingi ära tooksin tema juurest, mille ma oma müüginumbritega välja teeninud olin selle lühikese ajaga. Isegi olin ju põnevil ja oleksin kohe järgi tormanud, kui ta helistas, aga õnneks oli kaine mõistus abiks. Ma olen üldse selline, et kui midagi on, siis kohe või mitte kunagi:D Aga tasus ootamist. Nii head kraami oli kotis, et lausa uskumatu. Küsisin igakjuhuks üle, kas see ikka kõik mulle on:D Seal oli multitaignarull küpsisevormidega (23,90), Smooth Chopper 730 ml  (46,90), silikoonist küpsetusalus (27,90) ja CheeSmart väike (23,50). Kas pole mitte väärt kink? Minul on hea meel igatahes:) Nii...

Vaatame, mida Kai meile siis kotti pani:)

Stig on vaimustuses

Edasi asusin järgmiste toimetuste juurde. Hommikul, kui olin enda jaoks selgeks mõelnud, et sõit on Viljandisse kindel, siis kui mind tunda, ei hakka mina ju tühja sõitu tegema. Kõik peab pilgeni täis plaanitud olema. Helistasin kohe oma olemasolevatel juuksuri ja iluteenuste numbritel. Ega mul neid palju ei ole - tervelt kaks. Ühega joppas, teisega mitte. Ilustuudiosse sain aja kulmude modeleereemiseks ja värvimiseks. Diivasse juuksuri aega enam ei saanud tänaseks. Juuksuri pidin google abiga uue otsima ja Centrumisse sain õhtuks aja. Vahet polnud, peaasi, et tänasesse päeva, siis vähemalt üks sõit.

Vahepealset aega kasutasin niisama poodides luusimiseks. Ja nagu te juba nägite, tegin Seppälas jube hea ostu. Mina, kui üksik naisterahvas, kannan meelsasti pidzhaamat. Mul üks on &M-st ja see on nii mõnus ja soe. Miks mitte omale veel teine samasugune soe asjake juurde muretseda. Eriti, kui pakutakse poole hinnaga, täpselt minu suurust, roosat värvi ja veel viimane oli ka. Kõik rääkis minu kasuks ja ostsin silma pilgutamata ära. Juuhhh, isegi Jaskaril jäi "karp" lahti:D

Nii et siis juuksuris sai ka ära käidud. Ma ei tee seda eriti tihti - maksimum kolm korda aastas. Ja alati üht ja sama või siis ainult otsi lõikamas. Ma lihtsalt ei oska muud soovida, sest ega mul eriti variante midagi teha ei ole - juuksed on lihtsalt nii - nii nirud. Ühesõnaga siis triibutasime heledamaks ja lõikasime lühemaks. Pea pesti ka ära:) 30 eurot ja võib rahul olla. Aga ega see juuksuris käik on ikka piin küll. Eriti piin on vaadata, kui vastutusrikas töö see juuksuri amet on. Teate küll ju, kuidas ma juuksuritele kaasa tunnen:)

Sellised on minu viimased päevad siis olnud. Õnneks on Jaskar praegu täitsa kodus mul silma all ja võin rahulikult magama minna. Ta on mul ütlemata hea lapsehoidja. Kuigi jah, lapsed vist hoiavad rohkem teda - jooksevad ja teenedevad teda, kui tema telekat vahib ja diivanil lesib. Aga abiks ikka:)