Eile, peale Töömessi, võtsin ühendust Rattapoega, kuhu ma viimases hädas Steni ratta remonti viisin. See ratas on algusest peale paras peavalu olnud. Kui ma ta kaks aastat tagasi myToysist tellisin, ilmnes kohe viga väntade juures. Võtsin sealse klienditeenindusega ühendust ja saime niipalju kokkuleppele, et garantiisse saatma ei hakka, suur töö siiski sellise suure asjaga. Mulle kompenseeriti mingi summa ja ma tegelesin ise remonti viimisega. Saksamaal aga on teadupärast kõik kordi kallim ja see vea eemaldamine läks mulle kuskil 50€ maksma. See oli nii meeletu summa minu jaoks ja ma põdesin pikalt.
Sten muidugi püüdis oma ratast hoida ja käis igal võimalikul juhul ikka jala, ratas seisis garaazis. Kartis temagi, et jälle midagi katki minna võib. Ratas tuli meiega Eestisse ja eks ta ikka on sõitnud ka ja ma arvan, et ta oma instinktide ajel (omaarust suur remondimees) on ratast ka ise putitanud. Meestemängud. Igatahes viimasel ajal ratas muudkui seisis ja Sten lippas Mete rattal sabas, jala. On teine ennast juba päris kõhnaks jooksnud :D
Nii ma siis otsustasin, et on vaja ikkagi spetsialistil lasta ratas üle vaadata. Esimene koht, mis mulle meie kandis pähe tuli, oli Joosepi Jalgrattapood. Nad just äsja kolisid paremale asukohale ja sinna ma ratta viisingi.
Eks ma olin arvestanud (nagu ma ikka alati teen), et Töömessile sõit ei ole minu ainus prioriteet vaid katsun ikka ratta ka kätte saada selleks päevaks. Helistasingi, kui ma olin oma masendused ära masendanud ja päikese käes peaaegu lolliks läinud. Ratas oli valmis ja ootas järgi minekut ja arve tasumist. Rahadega on ka suht kitsas, kuhugile sööma minna ei saanud. Ei osanudki linnas midagi ette ka võtta, kiiret ka kuhugile ei olnud. Hea, et oli siht, mida järgmisena ette võtta.
Seal rattapoes on nii värvikirevad ja rõõmsad rattad müügil ja rattakorvide valik on ka täitsa olemas, nii punutud kui metallist variante.
Maksin arve ära ja olin õnnelik, et see nüüd möödas on. Uurisin ka, millest see ratas nii kolk olla võib, et vastu üldse ei pea. Pole ju vana. Kas viga on poisis, kes ei oska ratast hoida? Pidigi olema odavamate killast ratas ja viletsa kvaliteediga. Kuigi Metel on sama firma ratas, suts võib-olla uuem, aga sellist jama pole olnud, et pidev remont oleks vajalik. Sattusime lihtsalt kehva ratta otsa ja eks Stenil on ka oma osa. Ikkagi poiss ja vaja ju tõmbeid teha ja terve jõuga ratta seljas sõtkuda.
Juppide peale kulus seekord 56.50€ ja töörahaks 48€. Päris korralik summa. Mitte et kallis, aga välja vahetada oli vaja päris hulk asju. Saksamaal oleks selline remont jalust nõrgaks võtnud. Nüüd on ratas korras ja ma loodan, et Sten on rahul...isegi sellega, et see on minu sünnipäeva kink talle. Ja punkt. Ma olen laostunud :D
Edasi käisin tiiru Rimis, et midagi hamba alla võtta ja ei pea kahetsema. Esiteks oli seal piima liiter 0.35€ (võtsin kohe 8 l) ja kassas laenasin veel ühe inimese kliendikaarti (teen seda regulaarselt), kes osutus Rimi oma töötajaks ja sain veel lisaks -5%. Oi kui vähe on õnneks vaja :D See intsident päästis natukenegi mu päeva.
Rohkem targemat ei tulnud mul linnas midagi enam pähe ja sättisin kodu poole. Koju mul muidugi plaani minna ei olnud, sest lasteaias oli peredele mõeldud matk. Meena pole küll ühisüritustest ja üldsegi lasteaia tegevustest viimasel ajal eriti vaimustuses. See on lausa kohutav, kuidas ta ajab vastu ja protsesteerib, kui on vaja kuhugile minna ja midagi teha. Eriti liigutamisega seoses. Mul on kõrini sellest, jah!
Loll, nagu ma olen, pingutasin ma seegi kord. Tegin aega parajaks (ei ütle, kus) ja sain imeliku kõne. Rannar Raba Sakalast. Küll asjad käivad ikka kähku. Ei saanud Viljandist tagasigi, kui neile oli juba teada, et mina Töömessil osalesin. Ja kust ta mu numbri sai, oli eriti kummaline. Igatahes uuris ta minu rahulolu ja muljeid seoses Töömessiga. Need ta sai. Pärast emaga rääkides selgus, et ta oli numbri ema käest saanud. Hea seegi. Ma eeldan, et mu number siiski väga avalik olla ei tohiks. Ja täna siis ongi Sakalas väike nupuke minu tagasihoidliku arvamusega. Ajasin ka euro sentidest kokku ja ostsin tänase Sakala, et oma nime lehes näha :D
Lasteias jooksis asi muidugi kõik liiva. Stig oli kui metsaline (vasikas uuel karjamaal) ja jooksis pea laiali otsas suurte majade vahele seni kui mina Meenat kasvatasin. Ma ei suutnud neid ohjeldada ja neile ohutust tagada seal rahvamassis ja autode teel. Ma ei saa aru, kuidas minu lapsed sellised "hullud"on. Sain nad suuri vaevu kokku ja autosse ja koju sõit. Selliseid matku tahaks siiski rahus teha ja nautida, mitte higist vahutada ja võhmal olles.
Kodus lasin need hullumeelsed autost välja ja oli rahu majas. Joosta polnud neil kuskile, on nad ju vabal pidamisel. Harjunud oma turvalises keskkonnas, kus liiklust ei ole, on vaid vaikus ja rahu linnulauluga. Omad tegevused oma asjade keskel. Mängiti väljas, kuni isu täis saadi. Ei jäänud nad ilma millestki ja tervislikum kõigile, eriti minu närvidele. Need on mul üsna ära söödud viimasel ajal. Ei imesta, kui ma lihtsalt metsa ära jooksen ühel ilusal päeval. Ei oska lapsed hinnata, et neil ema on. Peavad seda iseenesest mõistetavaks. Mõistavad alles siis, kui hilja on. Kahjuks on see kõigega siin elus nii.
