Söögikoht: Tegelaste Tuba

Avastan Viljandi söögikohti. Mitte küll eriti intensiivselt, aga omas tempos. Täna vaatasin oma silmaga üle palju kiidetud Tegelaste Toa.

Siinkohal tahaks kohe ühe kivi visata Viljandi Turismiinfopunkti kapsaaeda. Hansapäevade raames oli kul juhus, kus üks saksakeelne turist/külaline soovis infot ühe söögikoha kohta, kus ta aasta tagasi käinud oli ja mis talle sügava mulje jätnud oli. Ainuke viga oli, et ta ei mäletanud, kus see koht oli. Ta tuli ja kirjeldas seda kohta, lootes mäluvärskendust saada.  Üks kindel tunnusmärk oli "veinikelder".

Mina, mitte Viljandi inimesena, ei osanud arvatagi, milline söögikoht see olla võis. Seega helistasin Turismiinfosse ja rääkisin oma mure ära. Sealt õeldi kohe kategooriliselt ära, et Viljandis ei ole küll "veinikeldriga" söögikohta. Aga on ju. Nägin oma silmaga. Turismiinfo võiks seda ka ikkagi teada, liiatigi on Tegelaste Tuba vaata et nende naaber asukoha poolest (Vabadus platsi piirkond).

Pubikülastajatele on ettenähtud lausa parkla

Nojah, igatahes mingeid teid pidi noolisime me kambaga välja, et tegu on Tegelaste Toaga ja juhatasime "kalli külalise" õigele teele. Ja saime ka tagasisidet, et meie oletus osutus õigeks.

Söögikohast nüüd. Kuna ilm oli vihmane, siis esialgu tundus, et koht on väljasurnud. Väljas terrassil oli vaikus, inimesi ei paistnud liikumas. Söögikohal on kaks sissepääsu ja tundus, et meie sisenesime tagaukse kaudu (või siis küljeukse).

Välisterrass

Nn. küljeuks

Sealset süsteemi mitte tundvatena seisime esiti nõutult ja püüdsime aru saada, kas tellima tuleb minna leti äärde või võib kohe lauda istuda. Õnneks tuli kohe teenindaja näpus kaks menüüd ja siis oli juba asi selge. Istusime sobivasse lauda ja hakkasime uurima, mida pakutakse.

Valik oli üsna mitme leheküljeline ja selle läbi töötamiseks oleks vist terve igavik kulunud. Jällegi ilmus imeväel teenidaja ja pakkus kohe sõbralikult oma abi. Minu kaaslane oli valmis juba abi tagasi lükkama, kui mina näljasena ikka niipalju veel reageerida suutsin ja olin rõõmuga nõus abi vastu võtma. Saab ju kiiremini ühele poole tellimusega ja söök jõuab ka seda rutem lauda.

Tellimus sai tehtud. Suuresti sealse töötaja abiga ja olime abi eest igati tänulikud. Et näljast mitte päris ära nõrkeda, tellisime alustuseks Kreeka salati, mille teenindaja soovitas võtta ühe portsu kahes jaos (kahel taldrikul). Praed lubati lauda tuua 15 minuti jooksul.

Salatit oli poole portsu kohta küll ohtrasti. Tervet poleks mina suutnud ära süüagi. Kui oleks, siis praad enam mahutanud ei oleks.

Kreeka salat (1/2 portsu)

Mahladega oli neil seal kitsas. Minu soovitud ananassi mahl oli otsas. Pika arutlemise järel otsusatsin siis võtta apelsini mahla. Ka otsas. Lõpuks saime kaubale viinamarja mahlaga. Ka natuke eksootilisem. Ei hakka ju õunamahla tellima, kui omal kelder seda mahla täis:D

Aeg lendas. Me polnud oma salatitega veel ühele poolegi saanud, kui praed lauda saabusid. Kui aus olla, siis mulle sealsed lauanõud eriti ei meeldinud. Mahla pakuti õlleklaasidest ja lauanõud oli ajast ja arust (minu arust). Võib olla tõesti sealse interjööriga sobivad, aga praad oleks ahvatlevam olnud mõnel muul taldrikul.

Grillitud liha sinepikastmes

Söök oli maitsev. Salat prae kõrval oli nii ja naa. Peale Kreeka salati söömist hakkas see juba üsna vastu. Sama salat oli olnud ka Kreeka salati taldrikul. Olin päris küllastunud sellest ja lükkasin oma salati lahkelt kaaslase taldrikule.

Inerjöörist. Keegi krt toksis kogu aeg meie platvormi, kus me oma söögilauaga asetsesime. Naljaga pooleks, ju tambiti meie liha parasjagu meie all. Sisustus oli rustikaalsest puidust ja sepistest. Üsna lollikindel ja lihtne.

Üritasin leida wc-d ja mõningase kiikamisega sealolevate võimalike wc uste poole, lõin käega. Polnud ükski uks seda nägu, et sinna saaks häda tegema minna. Jällegi sain kiirelt abi. Juhatati trepini ja paluti minna kuni lõpuni. Suht kahtlane oli isegi siis, et leian selle õige ukse. Sel hetkel nägingi ära oma silmaga veinikeldri asukoha ja kohe sealsamas olid ka tualettide uksed vastava märgistusega. Kes teavad need teavad, kes aga mitte, neil annab päris seigelda.

Värsked ajalehed ja hunnik ajakirju oli klientidele vabaks kasutamiseks. Kahjuks kiire teeninduse tõttu neile aega eriti ei jätkunud ja eks valgus oli ka lugemiseks pigem hämara poolne. Muusika oli kohale vastav - Untsakate lood, millest mul ausalt õeldes juba küll on. Pulmas, kus käisin, mängisid Untsakad, Hansapäevade aeg sattusin Untsakate kotserdile ja nüüd siis Tegelaste Toas ka Untsakad laulmas. No palju üks inimene talub:D

Magustoidu soovitus tuli maja poolt - pannkoogid praetud banaaniga. Mõnus on vahest ka teiste tehtud pannkooke maitsta. See valik tuli lihtsalt.

Kirssidega kohupiimakook mind ei ahvatlenud. Isegi mitte see, et see olevat kohapeal otsast lõpuni ise tehtud. Seda olen ma oma elus liigagi palju teinud ja söönud.

Ok, pannkooke olen ma ka väga palju söönud, aga mitte sellise banaanilisandiga. See kooslus mind isegi huvitas. Ega ma pihta ei saanud, mis täpselt mul vaagnal oli. Justkui kaneeli ja suhkruga oli tegu pluss banaan. Igavesti magus kraam igatahes. Ja tulikuum.

Kõhud saime igatahes täis söödud, natukene liigagi. Arve toodi lauda kiiresti, ei mingit ajaviitmist. Selles suhtes üsna hea kiire koht, teenindus oli tasemel - kiire, sõbralik ja laitmatu. Hinnatase ka talutav. Tegu ei olnud ka mingi ülipeene kohaga.

Kui nüüd kokku võtta ja kaine mõistusega tellida, siis saaks kenasti kõhu täidetud poole Kreeka salatiga, mis läheks maksma 1.85€, mis oleks täitsa piisav elus püsimiseks. Aga ei, on ju vaja õgida alati:D

Köharohu siirup (kuusevõrsesiirup versioon 2)

3 nädalat tagasi panin ühe portsu kuusevõrseid kihiti suhkruga purki, et teha ka teist versiooni siirupist. Esimene versioon on siin.

Kõigepealt tahaksin rääkida, kust ma omale nii laheda purgi sain. Iseenesest täiesti tavaline 3 liitriline purk, aga külge integreeritud sangaga. Hea transportida ja kaan ka lisaks.

See sai muretsetud Maximast, kui ma arsti soovitusel Stigile ploomimahla ostma läksin. Koos sisuga maksis purk kuskil 3-4 € ringis. Mahl joodi kiiresti ära, purk aga jäi "perekonda". Olen iga liitrise ja suurema purgi eest tänulik, millel on ka sobiv kaan. Kulub ära ikka.

Igatahes selle purgi ma võrseid täis korjasin, suhkrut raputasin vahele silma järgi, surusin tihedasti pudrunuiaga kokku ja panin pumedasse sahvrisse seisma. Ema oli skeptiline ja ei uskunud, et sealt sellisel viisil mingit vedelikku välja ajama hakkab. Aga hakkas. Aegajalt segasin ka kogu massi, et suhkur sulada saaks paremini.

2. päev

4. päev

1. nädala pärast

Kui originaalis peaks siirup valmis olema paari nädalaga, siis minul venis asi nädala jagu pikemaks.

Täna leidsin lõpuks sellise hetke, kus ma asja lõpule sain viia. Õrn hallituse kiht oli kuivale jäänud võrsetel küll juba peale tulnud, aga maik oli õige - õige pisut hapukas ja kõvasti magus, aroom imeline, selline kuusevaigune. Kurnasin siirupi välja ja villisin "Koduekstrast" ostetud pudelitesse. Ostsin vaid kaks 200 ml pudelit, sest rohkem siirupit ma ei lootnud ja pudeli hind oli ka üsna krõbe (1.99€ vist). Välja tuli aga hoopis rohkem siirupit (800-900 ml).

3 nädalat hiljem

Siin on näha hallitus

Kas siirupit enne villimist ka keetma pidi, ma kuskilt välja ei lugenud. Läks pudelitesse ilma keetmata.

Jääme nüüd köha ootama. Ega ma suurt sellesse ei usu, aga talvel limpsimiseks päris hea kraam ja miks mitte siis "uskuda", et ravib köha ka :D

Igasuvine traditsioon

Nagu välja tuleb, oleme me üks paljude traditsioonidega perekond. Üks traditsioon paljude seast on igasuvine rannas käik.

Seekord said otsustavaks juba päris mitu päeva kestvad suviselt kuumad ilmad. Tuli juhust kasutada. Jäime küll päris viimasele minutile, aga sai käidud ja oldud piisavalt.

Ranna valikuga meil mingeid raskusi ei ole. Juba minu lapsepõlvest saati oleme perega iga suvi käinud Pärnu kandis Valgerannas. Nii olen ka mina oma perega seda traditsiooni jätkanud ikka Valgerannas. See on minuarust ainuke rand, kuhu saab autoga üsna merepiiri lähedale ja saab oma laagri käe-jala juurde püsti lüüa. Lastega väga mugav variant. Kuigi ma saan aru, et pole vaja päris igalpoole ka autoga sõita, aga katsume alati viisakad olla, oma järelt korda hoida ja heaperemehelikult käituda, nagu inimestele kombeks.

Nüüd siis asja juurde. Mainisin lastele vist kuskil nädala keskel juba, et peaks rannas ära käima kuniksveel ilusaid ilmu on. Loomulikult oli see viga. Minule kohaselt võtab iga asi aega. Ennast selliseks ettevõtmiseks häälestada võtab mul ikka jupp aega. Nii ma pidingi päevad läbi peale oma plaanide avalikustamist kuulama laste "vingumist", millal ometi? Kas nüüd? Aga ei saa ju ka nii, et kui mõte välgatab, nii kohe "paneme minema". Vahest küll, aga mitte alati :D

Kõige suurem takistus oli auto. Pidurid ju krigisesid juba ammu ja sellise "saaniga" ei saa ju ometi tsivilisatsiooni sõita. Mis siis oleks saanud, kui pidurid ühtäkki lihtsalt ära kadunud oleks.

Laupäevaks said klotsid vahetatud. Siis aga oli uus häda autol küljes, aku. Mis sellega lahti on, ei teagi veel. Arvatavasti "õhtal omadega". Nii palju saime ikka voolu sisse, et uskusime, et sellega on asi lahenenud. Tegelikult olime ikkagi suht riski peal väljas, ise seda teadamata.

Pühapäeval aga tegutsesime kodus selles vaimus, et õhtuks pakime asjad ja hakkame lõpuks liikuma. Lapsed olid juba üsna lootust kaotamas. Eriti Mete. Facebookist nägi ta järjest oma klassikaaslaste postitusi, kus kõik olid juba ammuilma mereilmu nautimas. Tema aga oli alles täielikus teadmatuses, kas üldse lootust ongi. Jooksis kodus nagu orav rattas, et plusspunkte teenida. Lõpuks tüdines sellestki.

Sten muretses oma kirjandi pärast. Ei, kool pole veel alanud. Aga neil on klassis traditsioon, et kui kool algab, siis iga laps kirjutab jutukese, mida põnevat ta suvel tegi. Stenil oli kindel plaan, et mere ääres käigust tema jutt seekord tulebki ja kindlasti on  vaja tegutseda, et millestki kirjutada oleks. Paber ja pliiats olid tal isegi kaasa võetud.

Kuskil kaheksa paiku pühapäeva õhtul saime telgid, tekid, padjad koormasse. Ruumi eriti palju asjadele ei jäänud, sest vaatamata sellele, et meil on keskmisest suurem auto, on meid keskmiselt ka rohkem. Aga hädavajalik sai peale ja asusime teele. Isa soovitusel võtsime isegi mõned puuhalud kaasa ja tikud loomulikult. Puhas kraanivesi sai ka kodust kaasa (5 l) hambapesuks.

Söögiraami plaanisime osta kuskilt Pärnust, kus veel nii hilja õhtul mõni supermarket avatud oli. Seda pidime sõidu ajal googeldama, sest meil polnud aimugi, kas peale 22:00 üldsegi veel midagi avatud on. Aga oli. Riia maantee Maxima osutus meie valikuks. Poodi said kõik kaasa, sest ikkagi ühine väljasõit. Meena keeras küll kohe natuke ära, sest Elsa teemalised värviraamatud oli kohe sissepääsu juurde lastele meelituseks välja sätitud :D Küll ta hakkas siis meelde tuletama, et ta polnud sünnipäevaks seda saanud, mida ta tegelikult soovis ja siis jõuludeks sama lugu. Täitsa huumor kohe, mis tema puha letti lükkas, et ometi mingitki soga veel kokku osta. Ei kõigutanud mind tema soovid. Ainult söödavat lubasin tal omal soovil välja valida. Ja kui ta Elsa pildiga lasteshampust nägi, siis arvas ta üsna enesekindlalt, et selle ma luban tal võtta. Ei, iga asi ikka omal ajal. Meil ei olnud mingit pidu tulemas, nii et shampus jäi riiulile.

Korvi leidsid tee banaanid, arbuus, erinevaid juusupulki, vorstikesi, erinevaid kartulivahvleid, joodavat jne. Ühesõnaga kõike, mida mere ääres mõnus näksida on. Mis seal muud ikka teha, kui süüa/juua ja päikest/vett nautida.

Saime ühelepoole enamvähem vahetult enne kaupluse sulgemist. Steni arvates oli see suurim sündmus tema suves ja sellest plaanib ta kohe kindlasti kirjutada, et ta Maximasse sai :D

Tee peale jäi veel Selver, mis oli samuti avatud 23:00-ni. Väga tervitatav igatahes, et mõni pood ka hilistele ostlejatele avatud on.

Edasi oli siht kindel, Valgerand. Suur oli meie imestus, kui me ees ühtki suvitajat ei leidnud. ideaalne meie jaoks. Olime valinud väga sobiva aja. Leidsime omale ideaalse koha. Telgid panime puide alla, et hommikune päike kuumendama ei hakkaks. Lõkkeplats oli kohapeal kenasti olemas, auto saime sinnasamma parkida. Randa olid mõned sammud. Ilm oli super ilus, täielik tuulevaikus. Valgust oli ka veel piisavalt, mis sest, et kell oli juba kesköö paiku. Panime telgid üles, sättisime pesad korda. Lapsed ei jõudnud ära oodata, millal näksima saaks hakata. Lõke sai üles tehtud, mis oli väga hea mõte.

Kui Meena oli esimese suurema nälja ära kustutanud, palus ta enda jaoks 5 minutit, et lõkke ääres istumist päris ametlikult nautida. Ta palus ennast mitte segada ja isegi palus ennast näpistada, et kindel olla, et see uni ei oleks. Nii väga meeldis talle see öine lõkke ääres istumine. Esmakordne elamus tema 6 eluaasta sees.

Mete sussutab puutoki otsas olevaid viinereid

Meie laagriplats

Aga oli mõnus ka. Kuu oli suur ja ilus taevas, meri, männid, liiv, vaikus ja rahu. Me oleme tavaliselt sel ajal ikka rannas olnud, kui on lärmakas ja pidu kestab hommikuni. Mitte meie pidu. Meie ei pidutse kunagi rannas, ei valjut muusikat, ei alkoholi. Pole meie teema. Seekord küll vedas.

Kahanema hakkav kuu

Magama saime kuskil kolme paiku öösel. Et meil sooje tekke oli ainult allapanu jaoks, siis päris ebamugavalt külm oli fliistekkidega magada. Aga mis teha, krooniline ruumipuudus, kui me kuskile läheme. Paratamatus. Tuli öö üle elada. Päeval see eest sai rannas sooja meretuule käes päevitusetga kõik tasa tehtud. Ei olnud kuum ega külm, täpselt paras. Vette ma küll sel korral minna ei suutnud, aga pole ka eriti suur kaotus. Peaasi, et lapsed vees möllata said. Meena, see kõndis üldse põhiliselt kogu aja sokid jalas. Ja mis kõige hullem. Ikka see pissimise probleem. No vot ei oska metsa all kükitada. Küll ma demostreerisin talle, kuidas asjad käivad, aga tema karjus hüsteeriliselt, et tema ei suuda, palun vii teda kuskile bentsukasse pissile. Oi ma nägin vatti. Ta oli teise päeva kella laheks täiesti pissil käimata. Kodus viimati mingi aeg käis. Nii võib ju põis lõhkeda ja ega ei ole see oleminega ka hea, kui häda on.

Meena kujutab endale asju ette (fantaseerib)

Meena valmistatud "palmid"

Küll ma palusin tal püsti proovida, kui kükitades ei saa. Küll võttis nii sokid kui aluskad ära ja proovis, aga ei. Suure sõja peale lõpuks ta enam ei suutnud kinni hoida ja sai vaevast lahti. Kergendus nii mulle kui talle. Pärast tähtsalt õpetas mind ja jagas juhtnööre, kuidas metsa all pissida ja jagas vastavalt soovile wc paberit. No on tegelane, tõesti. Meenaga juba igav ei hakka.

Stig oli nunnu nagu alati. Ei mingeid probleeme. Magas ilusasti nii öösel kui ka lõuna une ajal. Vett ei kartnud ja oli lihtsalt vaimustuses merest, liivast ja oma kaasa võetud mänguasjadest. Temale oli see esimene päris teadlik mereääres käik.Eelmine aasta oli ta liiga titt veel, et midagi mäletada.

Ainukene, kellel öösel külm ei olnud

Mete ja Sten on vanad kalad ja olid hommikul vara juba vees. Neil on omavahel lõbus ja igavust nad ei tundnud.

Kuskil nelja paiku oli tunne, et kohe hakkab sadama. Taevas kiskus halliks, tuul muutus järjest tugevamaks, eemal paistis juba sadu. Hakkasime igaks juhuks pakkima ja õigesti tegime. Viimased asjad said autosse, kui juba päris arvestatavad piisad tulid.

Mis mind rõõmustas, oli koju jõudes näha, et ka meil siin korralikult ikka sajab. Veetünn ajas mõnusalt üle. Kui ma ühe korraliku uinaku ära olin teinud (puhkused on ju väsitavad), kastsin kasvuhoone ära, et veetünni veel vett mahuks, mis taevast alla kallas. Mõnus, kui vett lahedasti käes on.

Lapsed olid kõik parajasti ära põlenud ja valutasid oma kipitavaid/õhetavaid selgi. Määrisin siis soovijad kookosrasvaga kokku, paar peavalu tabletti jagasin ka välja ja vaikselt mindi ära magama. Mina mingit nahapõletust ei saanud, sest mul oli ikka enne mingi krunt all ja määrisin ka ennast korralikult rasvaga enne päikese kätte minekut. Aitas väga hästi. Päevituskreemid jäävad meie poolt küll poelettidele, seda aegadest ammustest.

Ja saigi meie pisikene puhkus tehtud. Homme on energiat jälle koduste asjadega tegelema hakata. Maasikaid on vaja kindlasti korjata, et talveks ikka piisavalt moosi purki saada. 16 poolest purki puhast keedetud maasikamoosi on juba keldrisse viidud. Metsmaasikamoos sai sügavkülma. Korjaks ja teeks veel, aga ruumi lihtsalt ei ole. Niigi sai palju liha välja võetud ruumipuudusel ja lihapirukateks tehtud.

No nii, nüüd magama. Oma kodus ja oma voodis on seda ikka kõikse parem teha.

Lihtne kohupiimakook

Mingeid teid pidi jõudis minuni Soomest ühel paberilipikul hea koogi retsept, mis pidi ülimaitsev olema. Võtsin retsepti tänutundega vastu ja isegi kohupiim oli mul juba ammu aega ette ära muretsetud. Täna siis võtsin asja tõsisemalt ette ja lugesin juhendi läbi. Kõik lihtne ja loogiline -teoreetiliselt. Praktikas asi nii "lilleline" ei olnud.

Puru valmistamine oli lihtne. 150 g võid, 100 g suhkrut, 1/2 tl küpsetuspulbrit, 2 kl. jahu ja see tuli näppda puruks. 2/3 purust laotasin plaadile. Siis selgus tõsiasi, et oleksin pidanud selle koguse puruga hoopiski koogivormi mitte ahjuplaati kasutama või siis koguseid kahekordistama. Teinekord tean.

Retsept soovitas kasutada õunu, aga praegu pole õunahooaeg. Mõtlesin natukene ja otsustasin kasutada maasikaid. Mõne tüki rabarberit lisasin ka. Laotasin need purukihile ja kindluse mõttes raputasin veel õrna suhkrukorraga ka üle.

Koduaia maasikad

Siis hakkasin kohupiimasegu valmistama. Võtsin 3 lahjat kohupiimapakki (a' 200g), suhkrut lisasin silmajärgi ja natukene  rohkem, kui retseptis õeldud, 1 muna, mannat lusika jagu, tõrtsu hapukoort. Kui ma selle segu ära segasin, tundus asi kahtlane. Liiga paks oli see segu. Oleks olnud üsna keeruline see segu koogile laiali saada. Lisasin piima ja paki vaniljepudingipulbrit, et segu oleks kergem maasikatele laotada. Asi toimis.

Lõpuks lisasin veel ülejäänud puru ja kook läks ahju. 175 kraadi ja 60 minutit oli ettenähtud küpsetamisaeg. Mina vaatasin silmajärgi, kui õrnalt pruuni jume jubapeale tõmbas, oli valmis.

Kook sai õhuke. Tuleks kasutada koogivormi või koguseid retseptis kahekordistada.

Pudingipulber, mida omal algatusel kohupiimaga koos kasutasin

Maitses kook imehästi. Lapsed polnud kiidusõnadega kitsid. Kindlasti kordame. Aitähh retsepti eest, Katrin!

Tänasest seaduslikult...

Uus päev on juba käes ja mina pole omadega veel valmis. Pesu vaja veel kuivama riputada ja postitus valmis kirjutada. Selg lööb tuld, aga see eest tehtud on palju. Seljataga on vägagi produktiivne päev.

Põhiline oli muidugi Jaskari riiklik sõidueksam, mis oli tal juba ammuilma broneeritud. Enne lõunat võtsimegi suuna Viljandi poole, et veel linnavahel sõitu harjutada. Ilm oli nii vastikult kuum ja Jaskaril pole veel sõidustiili ka välja arenenud, seega oli mul kogu aeg halb. Ise roolis olla on ikka hoopis parem, on kuskilt vähemalt kinni hoida kindlalt. Ma ikka manitsesin, pidur on kiiruse surm ja et Jaskar eksamil nii ei sõidaks - hoog üles tuuridega ja siis pidurit :D Tema mu auto piduriklotsid ära kulutanud ongi. Krigisevad nii mis kole. Iga päev jubedamalt.

Viisin Jaskari ARK-i ja jätsin ta keskenduma. Natukene "kaagutasin" ainult, tavaline värk. Kui palju ta pabistas, ma ei tea. Igatahes algus oli küll paljulubav. Eksamineerija viis ta esiti pagasniku juurde ja tutvustas seal midagi, Jaskar muudkui targalt noogutas. Tükk aega oli enne seletamist, kui Jaskar ükskord rooli sai.

Minust nad sinna seletama jäidki. Mina läksin omi asju ajama - autojupipoodi. Mul on oma kindel pood, kust mina need vähesed jupid muretsen, mis autole vaja. Miinimumprogramm noh. Piduriklotsid muretsesin, 13€. Mingit termostaati oli ka vaja, aga neid oli minu autole kahes mõõdus, nii et asi jäi lahtiseks. Ja kui ma juba seal olin, uurisin huvi pärast, mis maksab roolivõimendi pump, mis minu teisel autol praegu vahetamist vajab. Müüja siis uuris selle lahkesti välja.

Kui ma piduriklotside hinda küsisin, siis ta vist sai juba aru, et ega mul rahaga eriti priisata ei ole. Seega kui ta pumba hinna teada sai, siis seda ta mulle õelda ei sõandanud. Ma sain kohe aru sellest ja palusin tal paberile selle numbri kirjutada, kui õelda ei julge :D Ma ju umbes aimasin, aga kui ta natukene seda hinnapoliitikat lahti seletas, siis võttis kõhedaks küll. Tuleb veel lisaks jupihinnale (ca. 400€) maksta mingi kesta tagatisraha. Ühesõnaga saan vana pumba tagastada ja kui see vastab mingitele nõutele, siis saan oma tagatisraha tagasi. Naisterahva jaoks keeruline käik, aga ju nii peab siis olema. Minust jäi asi ainult info tasandile, muud võimu mul lihtsalt ei ole. Ma ei tea, mis sellest asjast saab. Pean ennast natukene koguma, et edasi otsustada. Auto seisab remonditöökojas, pump on maas ja ootab uut juppi. Juppi aga kuskilt lammutustest saada ei ole, nii et tulebmõelda uue peale. Kui kellegil on mingit ettepanekut ja NORMAALSET lahendust, siis olen üks suur kõrv.

Vw Polo roolivõimendi pump

Nii, ei lõpe need mured. Õnneks pole see mingi elu küsimus. Mul on ju tegelikult kõik korras. See ju kõigest küsimus autos ja rahas. Raha eest saaks ju auto kohe korda. Aga kõike raha eest ju ei saa. Mida ei saa, see kõik on mul olemas ja parimas korras. Nii et pole ju hullu...

Kui ma oma jupi teemad selgeks olin saanud, läksin ARK-i juurde tagasi. Jaskar veel tagasi ei olnud. Hakkasin peale mõningast ootamist juba muretsema. Mine tea, äkki närv ei pidanud vastu ja mõlkis veel ära kedagi. Ega ma imestanud ei oleks. Ma juba ammu ei imesta mitte millegi üle.

Jaanipäeva paiku juhtus meil selliseid asju, et siiamaani ma veel muigan omaette. Avalikult ma sellest kahjuks rääkida ei saa, nõrganärvilised hakkas ohkima ja oma arvamust avaldama, mida neilt niiväga tegelikult ei oodatagi. Seega las jääb seekord. Võib-olla kirjutan sellest parooli all, kui tahtmine tuleb.

Ilm oli ikka nii kuum täna, et mul andis seal autos Jaskarit oodates praadida. Mul oli küll tahvel kaasas, et aega parajaks teha, aga mida sa teed, kui laus päike peale paistab ja mitte si**agi näha ei olnud, mis internetis toimus. Vahepael vuskasin põõsa alla viludasse küloli, aga siis läks päike looja ja ronisin autosse tagasi. Ei tahtnud ju Jaskarile ka marki teha, kui ta oleks eksamilt saabunud ja "mutt" vedeleb juba külili põõsa all. Eksamineerija niigi juba vaatas mind kahtlase näoga, et kes see tädi  poisil kaasas on :D Ma küll püüdsin nägu teha, et ma Jaskarit ei tunne, aga kui sõit lõppes, ronis Jaskar ise minu juurde. Ükski närv tal näoas aimu ei andnud, sai siis läbi või ei. Mina siis nuputagu ja lugegu kehakeelt. Aga sai. Teisiti poleks tegelikult mõeldavgi olnud. See oleks HÄBI olnud. Mis see autosõit siis nii keerulist on poisterahava käes. Harjutada on saanud ka juba üksjaguja liikluses paneb kogu aeg mulle tarka. Ma ei saa aru, kuidas ma üldse olen võimelime olnud  ilma Jaskari abita sõitma :D Ok, ok, nüüd on see siis möödas ja Jaskar magab õndsat und, süda kerge ja suur töö tehtud. Järgmine suur samm on neid lube kümne küünega kinni hoida. See on juba törts raskem ülesanne.

Tänaseks oli meil veel hambaarsti aeg ka, isegi kaks. Ühe tegin Jaskariga kaasa, teise tegi ta juba omal käel. Minul oli siiber sellest linnas vahtimisest. Lapsed olid pika päeva juba omapead kodus olnud ja kiirustasin koju. Tegin pakilisemad asjad ära. Kaasasin Meena ja Stigi ka oma tegemistesse, et nad natukenegi minuga koos aega veeta saaksid.

Paar tundi sai seda aega, siis kiirustasin jälle minema. Maasikale ka ju vaja jõuda. Lapsed on mul kõik teadlikud maasikal käigu raskustest ja viletsusest, kõik on saanud tunda, et mingi meelakkumine see ei ole ja kaasa ei tüki enam keegi. Minu rõõmuks. Minu mineku vastu ei ole kellelgi midagi. Eks neil ole veel hästi meeles, kui hea on talvel sügavkülmast võtta moosi, et pannkooke süüa. Mmmmm...

Tänane metsaskäik oli emaga eelnevalt kokku lepitud. Mina jõudsin enne ja hakkasin kohe hoolega korjama. Meil on(oli) hea marjamaa käsil praegu. Mine ja korja ainult. Ma sain täna pea 5 liitrit marju, rekord.

Kui ma koju jõudsin, oli Meena mul juba auto juures vastus. Ise oli ta õnnetu ja püüdis mulle midagi seletada. Ta nii õnnetult rääkis, et mul oli raske aru saada, mis siis nüüd juhtunud oli. Lõpuks hakkasin taipama, ei midagi katastroofilist. Ta o'i kassilepiima valanud karpi, nii nagu mina tavaliselt ja see piim oli tal köögis ümber läinud. Ma sundisin ennast rahulikuks ja kujutasin juba vaimusilmas ette, et kogu köök ujub piimast. Olin niigi omadega läbi ja nüüd hakka veel kööki ka rookima. Piim on ju selline asi, mis pole mingi nali, kui see kuskil lainetab.

Võtsin oma kompsud, Meena ka aitas. Püüdsin talle näidata, et oh, see ju väike asi, peaasi, et teiega kõik korras ja see aitas. Tuppa jõudes oli Meena juba rõõmsam ja tegelikult midagi hullu ei olnud. Ta oli juba omal käel kõik ära koristanud. Laualapp tilkus piimast. Mis seal köögikappide all on, pean homme tõsiselt uurima ja suurpuhastuse ette võtma. Muidu hakkab see jama seal haisema pikapeale. Saabki kapialused puhtaks. Pole halba ilma heata!

Tänu minu tihedatele äraolemistele on lapsed suurest igavusest avastanud ristsõnad. Juba pikemat aega tuleb meile postkasti regulaarselt laste "Kumakese" ristsõnu. Ikka kaks eksemplari korraga. Uurisin, ilma nimeta. Peal hinnaks euro kanti. Imelik. Kas tõesti reklaamina saadetakse nii hinnalist kraami. Meena tark siis avastas mingi aeg, et äkki "Kodutunne" on sellega seotud. Nendest jäi meile ka kingitustena koolilaua sahtlitesse palju värviraamatuid ja ristsõnu. Igatahes kõik kolm istuvad nüüd ristsõnaraamatutes ja lahendavad hoolega. Väga tervitatav edasiminek igatahes.

Metele ostsin Takkost soodushinnaga jumsuit'i (ca. 6€), mille üle tal nii hea meel oli, et selle kohe selga pani ja sinna see jäigi. Läks täppi sel korral jälle :D