DIY: Advendikalender 2015

Täna ma siis natukene kirjutaks, kuidas ma oma lastele ise advendikalendri valmistasin. Kirjutan lõpus ka sellest, mis ma teisiti oleksin teinud ja võib-olla järgmisel aastal teen ka. Eks näis.

Idee, nagu ma juba varem maininud olen, on saadud Pinterestist. Minu tehtud variant osutus valituks tänu sellele, et mul on kodus meeletult riidepuid. Seda peaks ka püsilugejad juba teadma. Eriti sobilik selleks projektiks oli aga üks (riide)puu, kus mul ripuvad tavaliselt püksirihmad ja vööd. Ühesõnaga spetsiaalne asi (LINK).

Selle puu ma kaunistasin lumehelbe kleepsudega(Koduekstra), et natukene meeleolu luua.

Paberikotid ostsin meie kohalikust ehituspoest, kus on neid saada vist vähemalt neljas eri suuruses. Valisin kõige pisemad (24 tükki) ja nende tüki hind oli mõni sent. Ühe koti ostsin number suurema. Sellest sai kott numbriga 25, pidulikum päev siiski. Internetist leiad paberikotid siit, Hiina valiku leiad siit.

Sisu hakkasin varuma varakult, et rahakott väga suurt põntsu ei saaks. Ega see väga odav lõbu ei olnud, aga nii hajutatult elas üle küll. Ostetud sai pisikesi magusaid asju ja ikka alati neli tükki ühtemoodi asja kotti. Lõpuks olin ma juba nii kaval, et ostsin kaalukomme, natukene paremaid ja kalimaid, aga nelja kaupa. Näiteks Twixi komme neli, Bountyt, Marsi...neid pisemaid. Polnud eriti kulukas, aga lapsele pisikene üllatusmoment rõõm. Tutiga kommidega sai samamoodi tehtud, ikka neli tükki. Müüjad võisid imelikult küll vaadata ja oma pead vaevata, et miks nii...Suurema osa magusa ostsin Lätimaalt, sest seal on hinnad soodsamad ja kommid ka tundmatumad ja ühtlasi ka meie lastele huvitavamad. Kotikestesse sai ka erinevaid müslibatoone.

Tänane kotike näiteks peitis endas neli pakki Skittels'eid (kaks punast, kaks rohelist). Köögilauale kausikesse olid kellegi kommid jäänud ja ma peaks ütlema, et päris head olid.

Tööriistadest olid vajalikud käärid, augurauad, suur ümmargune auguraud ja üks lumehelbe auguraud. Erinevaid auguraudud Hiinast leiad siit.

Ma murdsin päris kõvasti pead, kuidas numbrid lahendada. Ise ma kirjurada ei tahtnud. Siis leidsin poest sellise paberilehe, kus oli palju erinevaid numbreid. Neid ma siis vastavalt vajadusele välja lõikama hakkasin. Paras jama oli. Siis kolasin aga jälle Pinterestis ja voilaa, numbreid igas variandis välja printimiseks olemas. Ole mees ja lõika ainult välja. Nii siis saidki pooled kotid vähe lihtsama versiooni numbreid (LINK).

Kontoritarvete post ostsin ka dekoratiivset paberit (kuldset), kuhu ma vastava numbri kleepisin. Auguraudadega said augud vajalikesse kohtadesse ja roosa paelega (Ikea) riputasin numbri kotikese külge, millega siis omakorda sai kotige puu külge riputatud. Paelte pikkused tegin erinevad, et kotikesed varjatud ei jäks, vaid saaks kenasti hajutatud ja puu ka tasakaalus oleks.

Kotikesed kaunistasin erinevate kleeppaelte ja kleepsudega. Mõni kott sai ka loomakese peale. Vastavalt olemasolevale materjalile. Olin Depost ka puidust pesulõkse ostnud (Doro), mis ma olin punase ja hõbedase aerosoolvärviga eelnevalt juba ära värvinud. Hõbedase lõksu kinnitasin kotile numbriga 25, punaseid lisasin vastavalt vajadusele. Effektiks.

Lapsed on kalendri väga hästi vastu võtnud. Põnevus, mida järgnev kott endas peidab, on igal hommikul üleval. Eks mul omalgi huvitav teada, mida ma kõike kokku ostnud olen ja mis täna kotist välja koorub. Et umbes nii...ahjaa, need hügieenilised huulepulgad on täna lastele, lahe. Ei saagi lapsed kommi krõbistada.

Täna oli esimene hommik, kui kotti otsida oli au Meenal. Ta isegi teadis, mis numbri käes järg on. Mina näiteks ei teadnud. Hariv kalender siiski :D Kõik eelnevad hommikud on Metel au olnud kotte avada, sest tema on kõige eeskujulikum ärkaja. Võtab oma osa ära ja teised asjad jäävad kotti järgmisi ärkajaid ootama.

Natukene ebaaus on see, et lapsed käivad kätega kompamas, mis võib järgmise päeva kotis olla. Selline arvamismäng käib neil. Pannakse täppi küll, aga siis pole üllatusmomenti. Aga ma arvan, et see on päris geniaalne lahendus ja täidab kenasti oma eesmärki, et jõuludeni jõuda.

Meie advendikalender 2015

Järgmisel aastal teeksin ma midagi sarnast, aga siis oleksin ma juba hoolsam ja telliksin Hiinast Aliekspressist natukene "soga". Näiteks pisikesi Pepa kujukesi, Pikne multika staffi, Forzeni teemalisi figuure, filmi "Pahupidi" tegelaskujusi. Mida iganes, mis sel ajal laste seas popp on. Sel aastal jäin ma kahjuks oma plaanidega hiljaks. See asi tuleks praegu korda juba ajada, kui tahta uuel aastal õigeaegselt üks lahe advendikalender jälle kokku panna.

Selline lugu oligi:)

Leid Depost

Ma vaatan, et jube palju Depo huvilisi käib minu blogis. Pidevalt on otsingusõnadeks "head poed Valmieras", "Depo", "Läti ehituspoed", "depo valmiera". Iga jumala kord, kui seal käin, kohtab seal eestlasi. Ükskord tuli üks mee ja naine lausa juurde ja nad tervitasid sõbralikult, ütlesid, et me oleme kuskil näinud ja nii me igaüks oma rada läksime. Ma siis püüdsin meenutada, kus me kohtunud oleme. Ei meenunud. Sattusime jälle kokku ja siis klaarisime asjad ära. Olime ühes suvises pulmas ühes laudkonnas. Nii väike ongi maailm.

Ma siis näitaks teile oma viimast absoluutselt õnnestunud ostu. Depos on tegelikult ka arvestatav valik jõulukaunistusi, tulesid, kuule jne. Tühjade kätega ei tohiks keegi jääda.

Algusjärgus jõuluasjade väljapanek Depos

Minu leiu näol on tegemist LED jõulukaunistusega, mis käib iminapaga klaasi külge (aken näiteks, miks mitte ka auto aken)). Avastasin selle kassajärjekorras seistes ehk siis asuvad nad kassade juures. Kujusid on erinevaid. Mina krabasin lumehelbe kuju, sest mul tekkis idee seda kasutada Meena Forzeni teemalisel sünnipäeval teemakohase dekoratsioonina. On ju lumehelves läbiv kujund Elsa ja Anna loos.

Hind polnud eriti krõbe, natuke üle 1 euro ja soodustust veel, kui ostad vähemalt kolm tükki. Võtsingi kolm ja ei kahetse. Töötavad nad kahe tableti sarnase patareiga ja pisikesest nupust saab tule sisse või välja lülitada. Aknal on ta hästi armas, tekitab mõnusa jõulutunde küll. Värve muudab ta ka.

Hoolikas tuleb olla kaunistuse kinnitamisega. Steni toas kukkus kuju akna küljest lahti ja üks räitsakas purunes. Selle ma parandasin liimipüstoliga edukalt ära. Siis said ühel ka patareid tühjaks, aga ma ütlen kohe ära, et kasulikum on kohe rohkem helbeid osta, kui uusi patareisid. Ühe patarei hind oli Magaziinis 1.10€, vaja oli kahte. Nii et arvestage ise, mis on kasulikum. Mul on kõigile kolmele tagavara patareid ostetud, sest asi on seda väärt. Armsad on. Ja õdusad.

Muideks, sel samal korral, kui ma Depos viimati käisin, sittus lind mulle sealsamas poes, otse riiulite vahel, nina peale. Mida iganes see siis tähendab:D

Astuge sisse vol. 2

Järg minu toa käes. Olen siin nüüd enam-vähem mingisuguse korra majja löönud. Päris 100% see asi siin niimoodi välja nägema ei hakka, aga elutähtsad asjad on paigas. Mul on plaanis veel üks mõnus lugemis/käsitöö nurk luua, kuhu oleks vaja üks mugav tool (soovitavalt tugitool) ja korralik põrandalamp (kingin enadale jõuludeks).

Planeerimisega on mul natukene raskusi. Praegu jääb nii, aga tulevikus oleks vaja riidekapile ja voodile siiski teine nurk leida. Eks näis, kuidas ma kohanen ja kus oleks neile parem paik.

Praegu näeb aga tuba välja selline...

Peegli skoorisin YSKI-st ca. 19 euroga

Rulood Depost ca. 18 eurot tükk (120 cm laiad)

Nurk, kus võiks tulevikus olla tugitool koos hea valgusega

LED valgusti

Mõnus päevavalgus on toas

 Enne...

Astuge sisse...

...Jaskari vastvalminud tuppa. Täna peaks esimene öö olema, kui ta ei pea kuskil hunnikute otsas elama/magama. Remondi algusjärgis sai kõik ülearune ja ettejääv tema tuppa taritud ja seal ta siis elas, ise vaevalt pääses voodisse, pisike rada läks ainult voodi juurde. Kui järg tema toa käes oli, kolis ta oma madratsiga Steni toa põrandale. Seal talle päris meeldis.

Nüüd, kui tuba valmis oli, oli Steni esimene mure, kas Jaskar läheb lõpuks ära oma tuppa. Jaskar va kuri sai kohe aru, et see on nüüd koht, kus ta saab Steni kiusata ja ütles, et ta jääb nädala lõpuni kindlasti veel ülesse. Täna aga õnneks vedas ta oma madratsi alla ja Sten võib kergemalt hingata.

Hommikul ühendas Jaskar ise oma toas viimase voolu ja võib õelda, et tuba on elamiseks valmis.

Enne...

Mis ma oskan õelda. Ma olen väsinud. Justkui oleks ise kõik teinud. Aga ei, abilisi oli palju ja aitäh neile, suur-suur aitäh!

Loomad elutoas:D

Ükspäev ma mõtlesin, et oleks huvitav ja tore, kui ma kassid tuppa võtaksin. Mõeldud tehtud. See sai võimalikuks ainult tänu sellele, et ühtki last ei olnud kodus. Ma pean seda salaja tegema, sest me pole harjunud, et loomad toas on. Ka mina olen selle vastu. Aga korra ju proovida võis.

Kokku said seda luksust nautida neli kassi - ema kolme pojaga. Emakass oli algul üsna närviline. Surus aga esikusse ja vaatas anuvalt väljaukse poole. Hüppas isegi uksklaasile mõned korrad ja kräunus närviliselt. Ma ei murdunud ja lasin tal kohaneda. Mingi tunnikese pärast rahunes ta maha ja hakkas asja uurima. Eks nad kõik käisid tubades ettevaatlikul sammul ringi, ise igas asjas vaenlast haistmas. Kõik ju oli nende jaoks uus ja huvitav. Kassipojad kohanesid üpris kiiresti. Varsti käis mõll. Tõin liivakasti ka nende jaoks tuppa ja ilma suurema ooperita hakkasid nad seal kordamööda käima. See asi oli neil selge ja tegi mulle vaid rõõmu.

Mäletan, kui ma eelmisel aastal kassipojad korra sisse lasin, siis oli üks suur s*ttumine ainult ja sellest mulle piisas. See sats poegi on ikka viisakad ja nad oskavad vägagi hästi käituda.

No nii. Varsti seadsid nad omal algatusel ennast minu voodi peale sisse. Enne mudugi mängiti pesurestilt pesu maha ja siis mindi silma kinni laskma. Kohutav küll. Mina kui vana "loomad toas" vastane ja siis ühtäkki loomad elutoas ja veel minu voodis. Aga see oli vaid eksperiment.

Isegi "eks" tegi suuri silmi, kui siia tuli ja avastas, mis siin toimub. Mul oli plaanis enne laste tulekut ikka õhk puhtaks teha.

Hakkasime meie siis tegutsema. Mina süüa tegema ja "eks" tapeetima. Käisin tal ikka aegajalt abis tapeeti mõõtmas. Ja kuidas mul siis juhtus, et võtsin sahvrist kartult ja uks jäi irvakile. Ühtäkki hakkas kassi kräunumine pihta. Jooksime kohale. Mul oli hirm, et kass hiirelõksu jäänud. Sahvris on tohutud püünised üleval, nii lõks kui hiireliim, nii et päris mittesoovitav kohta kassile. Aga juhtub noh.

Õnneks lõksu jäänud ei olenud. No mida ma teen, kui kassi õrn käpake sinna vahele oleks jäänud. Jama kui palju. Juhtus mitte nii hull tsenaarium, kui murdunud käpake. Kassike va lollike oli hiireliimis nii kinni kui kinni. Hiireliim on üks jube asi. See enam käte küljest maha ei tule, veel vähem kassi kasuka küljest. Hea et me ta papitüki küljest kätte saime. Olime täiesti nõutud. No mida me teeme, et kass puhtaks saada asjast, mis on täielik kleepekas. Asi ei paistnud üldse hea välja. Selline tunne oli, et tuleb hädatappu teha.

Püüdsime veega pesta. Kass oli ülirahul sooja voolava vee all. Lisasin veel vedelseepi ka ja kass tundus vett täiega nautimast. Aga ei aidanud see pesu midagi. Kraanikauss sai ka veel see kleepuva ollusega kokku. Masinaga karvade maha ajamine ei tulnud enam kõne allagi, sest kass oli juba märjaks tehtud. Kuivatasime teda köögipaberiga. Ei midagi asjalikku. Siis mässisin ta käteräti sisse sooja kuni ta ei tilkunud enam. Õue saatmisest ei saanud enam unistadagi. Kuidas sa lased märja kassi välja pakase kätte.

Lasime ta siis toas uuesti lahti. Küll ta tundis ennast imelikult. Ei osanud ta astuda ega istuda. Püüdis ennast lakkuda ja kasida. No täitsa kurb oli kohe ja kirusin ennast, et sahvri uksega nii hooletu olin. Aga oskad sa sellist asja ette näha.

Varsti oli kassike oma peaskonna kaisus minu voodis. No jah, tekikott kleepus pärast natuke, aga polnud hullu. Peaasi, et kass oma eluga edasi sai minna.

Kui Sten koju tuli, haistis ta kohe, et kõik pole nii nagu peaks. Kassi liivakast oli ju köögis. Esimene mure oli tal, ega kassid tema toas käinud ei ole. Sel korral nad teisele korrusele ei läinud, seda nad avastada ei jõudnud, et meil trepp ka on. Piirdusid alumise korrusega. Ja kui Sten minu toa ukselt sisse vaatas, oleks ta peaaegu minestanud. Kassid ja toas. Sisimas ta nii loomavaenukik muidugi ei ole, aga ta tahab välja näidata, et ta on jõle kõva mees. Aga eks tal on ka ikka süda...nagu mul.

Liimine kass oli üsna rahul oma eluga ja harjus oma kleepuva kasukaga kiiresti. Tänaseks pole enam arugi saada, et midagi nii hullu juhtunud oli. Ehmatus oli aga suur. Juhtub.

Pilti me õnnetust kassist ei teinud. See näitab, et asi oli naljast kaugel ja tegelesime tõsiselt probeemile lahenduse otsimisega.

Kaksikud:)