Küsimused mulle

26. detsember 2015

Kingieri

Kuna mind huvitab, mida teised kingiks saavad ja ise kingivad, siis pakun teistele ka võimaluse vaadata, mida uut Jõuluvana meie perre tõi.

Mina kinke ei teinud, kui välja arvata üks ühiskink oma lastele - integreeritud  DVD-ga moodne LAIekraan telekas ülemisele korrusele tüdrukute tuppa, kus nad saavad siis omal valikul dvd-sid vaadata. Ostetud on ka antennijuhe, et sellest telekast võiks vaatama hakata tasuta kanaleid. Ikka samm sinna poole, et elutoa teleka ees vähem rahvast oleks mind segamas, et kõik saaks vaadata ikka neid kanaleid, mida soovitakse.


Meena ja Stigi issi tegi sel aastal sellise suuremeelse pakkumise, et iga laps võib omale amazon.de-st ise kingi välja otsida. Tingimuseks oli, et hinnapiiriks oleks ca. 50 eurot lapse kohta. Mete ja Meena võisid natukene üle ka pingutada, sest neil olid sünnipäevad ka boonuseks.

Mida siis välja valiti. Meena valis nuku pea, millele saaks meiki ja soenguid teha. Lisaks veel ühe Elsa tooli. See aga oli jõudnud praagina, nii et Meena sai võimaluse veel uue valiku teha. Issi abiga said valitud pehmed kaisunukud - Elsa ja Anna loomulikult.



Sten valis välja blootooth kõlari, mida iganes see tähendab. Head "mussi tuleb küll, pole paha:D


Stigil aitasin mina valiku teha. Tema valikute juures on veel natukene suunamist vaja. Üldiselt läheb talle kõik peale, mis liigub. Autod, traktorid, lennukid. Üheks valikuks saigi "rekka", millel oli peal kaks traktorit. Sellised pisikesed mudelimõõtu masinad. Teine valik oli kvaliteetne puidust Goki toksimiskomplekt mutrite, kruvide, haamri, kruvikeeraja ja mutrivõtmega. See on tõeline hitt. Mina olen isegi sellega juba mänginud, teistest lastest rääkimata. Väga atraktiivne mänguasi. Ja ma kannatan hambaid krigistades selle meeletu toksimise siin ära. Ise ma ju tegin valiku.






Metel läks valikuga kõige kauem. Tema tegi väga kaalutletud otsuse ja mõtles oma sammud vägagi läbi ja selleks kulus tal nädal. Ega mulle see asi niiväga ei meeldi, aga on ju jõulud ja lapsed ikka soovivad südamest tulnud asju. Oeh, Metel on nüüd päris oma tahvel. Küll algeline, aga parem, kui tema telefon, millega ta siiamaani on pidanud läbi ajama. Kaaned said külge sünnipäevakingi arvelt.



Minu kõige kummalisemaks kingiks sel aastal osutus rebane. Või siis äkki karusnahk. Ei oskagi seisukohta võtta, kuidas või millisel otstarbel ma seda kasutama hakkan. Lubati ka maha müüa, kuidas ise soovin. Kink Meena ja Stigi issilt, kes mulle juba naljalt midagi normaalset ei kingi. Ja krt, kinkimata ka ei jäta. Eelmine aasta ma kurtsin ja halasin, et sain 2 eurose kommikarbi. Sel aastal ei ütle ma midagi :D


No ma ei tea....

Jah, mul on uus soeng:)
Peale "rebase" õnnestus ikka midagi normaalset ka saada...

Linane laudlina koos läbipaistva vakstuga - käsitöö emalt
Võimsam liimipüstol kohvris koos liimipulkadega - eksilt
Suur maiustuste karp (huvi pakub mulle just karp)
Lapsed said veel ühtteist, sest rõhk oligi ju tegelikult lastel. Jõuluvanagi oli kohal vaid laste pärast. Stig nii armsalt usub meil veel Jõuluvana. Teised lapsed püüdsid ennast ikka vaos hoida, et mitte Stigi jõule ära rikkuda.

Plasto järelkäruga traktor Stigile
Raamat lugevale Meenale

Kleepsuraamat Meenale

Olafi tass Stigile

Müts Stenile

Õun

Raamat Stigile

Kohver Meenale

Paljude värvidega pliiats Meenale

Pusakamm nii Metele kui Meenale
160 jupiga pusle kogu perele, nii raske on:)
Lisaks veel palju komme ja maiustusi, mandariine, veini, kinkekaarte, erinevaid lõhnu/dušigeele, ühed mängukaardid nappides riietes naistega (Jaskarile). Väga külluslikud jõulud, midagi pole õelda. Aitäh kõigile, kes ennast puudutatuna tundsid. Meie lastel oli väga vahva ja kingirohke jõul.

Nälga ei pidanud ka keegi tundma...













Head pühade jätku!

25. detsember 2015

Valmistume järgmiseks peoks

Nii, üks pidu läbi, kingid käes, külaline koju saadetud, nüüd võib hakata tõsisemalt uueks peoks valmistuma.

Täna oligi selline rahulik hetk, kus sai natukene Meena sünnipäeva dekoratsioonidega pusitud ja mõned mängud ette valmistatud. Päris mõnus oli liimida - lõigata. Homme on vaja poest natukene vajalikke komponente tuua, et saaks hakata snäkilauda tegema.












23. detsember 2015

Meie trepi saaga

Täna võib õelda, et pinge on langenud ja ma ei pea laste igapäevasele pärimisele "kunas trepp tuleb?", enam vastama.

Taedaolevalt käis Kodutunne meil siin ehitamas märtsi keskpaigas. Eile meenutasime vanu aegu ja vaatasime veel kord kogu saate koos lastega läbi. Jätkuvalt pean ütlema, et väga ilus saade oli ja tulemus on super. Tol korral lubati trepp paari nädala jooksul. Sõitsime lastega puhkusele ja mina olin üsna kindel, et kui tagasi oleme, on meil trepp olemas. Aga ei olnud.

Järgmine aeg, millal lubati, oli mais. Taas ei midagi. Mõõtjad-poisid käisid ära mai alguses ja siis viimasel filmimisel saime infot, et karkass olevat juba valmis. Probleemid olevat tööjõuga.

Septembris - oktoobris olin ma juba lootuse kaotanud ja küsisin isegi mõned hinnapakkumised trepifirmadest, et äkki saame ise kuidagi asja lahendada. Aga ei, pakkumised olid meie jaoks kolossaalsed. Asi jäi sinnapaika ja leppisime juba armsaks saanud ajutise trepiga. Vahepeal on meie alumine korrus uue ilme saanud ja eks võetud mõõdudki natukene muutunud (kipsi ja põranda arvelt).

Suurem murdepunkt tuli Kodutunde jõulupeolt, kus Sander isiklikult tuli minu juurde ja tänas mind kannatlikkuse eest (no problem) ja ütles otse välja, et jõuludeks peaks asi lahendatud olema. Ma seda eriti suurelt ei kuulutanud, sest ma polnud enam milleski kindel, enne kui ma oma silmaga seda imet näinud ei ole. Aga hea oli teada siiski.

Esmaspäeval sain kõne võõralt numbrilt, meesterahvalt, kes ütles, et kolmapäeva hommikul on mehed siin koos trepiga ja see pannakse meile üles. Vat siis tuli mulle küll pisar silma ja ma teatasin kohe lastele koos suure kallistusega. Nii hea meel oli mul. Tundus reaalne.

Ja täna, kui ma veel öösärgis ringi trippisin, olid lubatud mehed koos trepiga kohal. Mida veel tahta. Väga toredad töömehed, teadsid, mida teevad. Mõõdud isegi veel klappisid ja kõi sobis perfekteselt.

Et meil siin natukene ruumi oleks, saatsin lapsed Meena ja Stigi issiga kinno (külaline Saksamaalt). nüüdseks on trepp omal kohal, töömehed kodu poole teel ja isa abiga mööbel taaskord paika tõstetud.

Püüdsin natukene infi ka välja pressida, et natukene meie trepi tausta teada. Pärit on ta Pärnu firmast Leksa Äri Oü. Omanikul olevat süda juba ammu kriipinud selle venimise pärast ja ta pingutas selle nimel, et veel vana aasta sees südamelt ära saada suur  murekoorem ja üks pere õnnelikuks teha. See tal 100% õnnestus. AITÄH!

Kodutundele aga palju jõudu ja et neil jätkuks tahtmist veel paljusid peresid aidata ja neile uut jõudu edasiminekuks süstida:)















Enne
Nüüd



15. detsember 2015

Kodutunde jõulupidu


Jõulupidude hooaeg on avatud. Iseenesest mõistetavalt saime ka meie sel aastal kutse Kodutunde jõulupeole. Kuigi rahaline seis polnud kiita, leidsime võimaluse kohale minna. Pere toetusel ikka. Viimase otsustava tõuke andis minu isa, kes oli lahkelt nõus meiega selle seikluse kaasa tegema vaatamata sellele, et ta on üsna palju räsida saanud viimasel nädalal.

Igatahes andsin Kodutunde assistendile 6 inimest kirja - mina nelja lapsega ja isa. Autos said kohad täidetud ja sõitu alustasime kella 11- ne paiku. Enne aitasime veel isal riided selga, sest tal on tõsised raskused enda riietamisega. Lõpuks paistis ta nii hea välja, et võõras silm ei oska aimatagi, et kõik pole päris nii nagu võiks.

Lapsed sel päeval kooli ja lasteaeda ei läinud, et välida liigset stressi. Nad on väga tublid kohalkäijad alati olnud, seega ma loodan, et suurt muret sellega ei olnudki.

Suuna võtsime Pärnu peale, sest Pärnu poolt Tallinnasse sisenemine soovitud linnaossa (Mustamäe) oli kõige lühema trassiga, 200 km. Pärnus tegime Kaubamajakas peatuse, kust me ostsime teepeale kaasa natukene näksimist. Selle peale kulus ca. 20 eurot ja sinna sisse mahtus ka 5 eurone jõulukink Mete klassiõele (klassisisene loosipakk).

Kasutasin soodsat juhust ja hüppasin tüdrukutega läbi ka Kaubamajaka Ökopoest. Mul on juba jupp aega põhi peal kookosrasval, mida ma igal hommikul omale näkku määrin ja päris tüütu on purgipõhja kaapida. Pooeliirisest purgist on jätkunud üle aasta. Tegin  ca. 10 eurose kulutuse ja ostsin uue värske kookosrasva. Tikrile jätsin poodi ka pisikese pakikese, mis peaks tema perele natukene jõulurõõmu pakkuma, vahelduseks ökopiparkoogitaignale ka niiõelda klassikalist varianti :)

Hakkasime siis autos kohe kaasaostetud pitsat sööma, aga teenindaja oli pitsa vaid neljaks lõikunud. Lootsin kindalaekast ühe noa leida, aga oh üllatust, mis vaatepilt meile sealt hoopis avanes. Saime kõva kõhutäie naerda, nuga me otsima sealt hiirepesast ei hakanud. Õnneks olid auto dokumendid puutumata jäänud. Seal need kaks kinnipüütud hiirt siis elasidki:)


Teeolud muutusid peale Pärnut päris hirmsaks. Ainuke pluss oli veel, et väljas oli valge. Sadas lõrtsi ja väga palju liiklust oli. Õnneks ei olnud meil kuhugile kiiret ja sõitsime vastavalt võimetele ja väga hoolikalt. Kuigi tihti sellest ei piisa, kui kuulata, mis liikluses toimub. Keegi jobu võib iga kell su sandiks sõita...heal juhul.

Happy-Fly Batuudikeskuses olime aegsasti, enne poolt nelja. Ürituse algusajaks oli 16:00. Enne meid olid juba mõned pered kohal, tuttavad näod. Kõik tundus rahulik. Lapsed hakkasid kohe atraktsioonidega pihta. Stigi terve õhtu möödus lükatava auto seljas, millest ta hetkekski ei loobunud. Keskus oli kaetud vaipkattega ja välisjalanõud jäeti koridori. Enamus rahvast liikus ringi sukkis - sokkis. Kui meie omi riideid-jalanõusid ära võtsime, olid kõik nagid ja nurgad veel vabad. Vahepeal oli aga rahvast niipalju kogunenud, et koridor paistis välja juba hoopis teistmoodi, kui alguses. Kusjuures see ei olnud ainukene sissepääs ja võimalus riideid riputada. Kuuldavasti oli kohal ca. 800 inimest. Ühendatud oli nii Kodutunde kui ka Nõmme Kalju jõuluüritus. Jalgpallipoisse oli iga nuka peal.


Edasi ma rohkem ei kirjutaks, vaid lisan pildid. Televisioonist tuleb põhjalikum saade sellest üritusest ja keda huvitab, vaatab-kuulab edasi sealt.















Keskusest lahkusime enne üheksat. Parklas lasti veel üks mõnus sahmakas ilutulestikku õhku, mida me ka veel enne lahkumist imetlesime. Ilus oli.

Stig oli vapper. Ilma silmatäitki magamata, vahetpidamata ringi sebides, pidas ta väga eeskujulikult ennast üleval. Lapsed liikusid Batuudikeskuse ruumides vabalt ringi, mingit hirmu, et keegi tänavale satub, ei olnud. Selline oma maailm oli ja lapsed orienteerusid väga hästi. Kui me silmist kadusimegi, siis midagi hullu sellest ei jutunud. Päris iseseisvalt tegutseti.

Tagasiteel olid ilmaolud super head. Liiklus peaaegu olematu ja kodus olime natukene enne keskööd. Tuba oli soe (aitäh Jaskar) ja pikka juttu ei olnud. Järgmine päev oli vaja vara tõusta ja kooli/lasteaeda jõuda.

Lapsed olid väga rahul oma päevaga...järjekordselt:) Isa ka loomulikult. Mulle tundub, et talle meeldib meiega seigelda.