Säästurezhiim

Kuu lõpp, lapsed vaja esmaspäeval kooli saata, Meena lasteada ja minul tänase seisuga kuskil 35 € hinge taga. Lasterahasid me IKKA veel ei saa, hakkab juba 9. kuu jooksma. Eks elame siis edasi toimetulekutoetusest, 300 € kuus 5 inimest.

Kirbuturule ka ei saa selliste vihmaste ilmadega minna. Muidu saaks sealtki mõne lisa euro, mis lööks vähe lahedamaks seda elu.

Õnneks on lastel kõik elementaarne kooliks olemas. Ostnud olen ainult vihikuid, kilekaani, ümbrisepabereid. Mete soovis ka uusi värvipliiatseid, need sai ta ka , polnud probleemi.

Täna sai isegi Nuias nii ära käidud, et vältisin toidupoodi. Midagi vaja ei olnud. Saab ka ilma hakkama, kodust leiab ikka midagi, millest süüa teha. Peaasi, et piim ja sai olemas on. Need on asjad, mida peab ostma ja selleks peab raha olemas olema.

Poes ma küll ei käinud, aga raha kulus omaajagu. Eile panin Steni raamatutele ja töövihikutele paberid ja kiled ära...kaks tundi kulus. Siis selgus, et vaja on veel raamatutele kilesid ja need läksid maksma üle 6 €. Kohutav, 6 kaant oli. Ja kui Mete veel oma hunniku raamatuid saab 1. septembril, siis temale pean terve jooksu ostma. Ja kui see kõik nüüd kroonideks ümber arvutada, siis hinnad on ikka jubedad:(

No jah, põhiline, et autos kütust oleks, toit laual ja natukene eurosid tagavaraks. Mõnus on elada vahest ka natukene säästlikumalt. See pole üldse hädaldamine siin. Ekstreemsused mulle meeldivad:D

Nuias käigust...Stig sai lõpuks perearsti. Aasta algusest siiani oli ilma.Polnud lihtsalt vajadust.Ega nüüdki ei olnud, aga perearst sai paberid varakevadise põletuse kohta, kui haiglas olime ja uuris, kes see Stig meil on:) Et tema ei teagi, poiss juba üle aasta vana. No ja nüüd on siis kõik korras sellega. Mõõdeti ja kaaluti ja võeti vaktsineerimise pass, et vaadata, mida ja kui palju Stig on vaktsiine saanud ja mida veel vaja teha. Kaalu oli 13500 g ja pikkust 86 ( 1a 7 kuud ).

Juuksuris käisin ka. Selle jaoks oli ka veel täitsa raha ettenähtud. Lasin ainult otsi lõigata. Väga hoolikat tööd tehti. Ettevalmistusteks läks juba pea 5 min. ja siis hakkas juuksur minult uurima, et kui palju ikka lõikame ja kas otse või järku. Mina vihkan juuksuritööd ja ütlesin kohe ära, et teie olete juuksur ja vaadake ise, kuidas parem on. Mina tahan, et mu juukseotsad terved välja näeks ja juuksed pärast veel hobusesabasse ulatuks. No tõesti, rohkem ma ei taha. Maanaine ja sellest ju piisab küll:) 7 € kulutasin enda peale ja seda oli vaja, uskuge mind:)

Elu on ilus!

Banaanipannkoogid

Olin juba ammu kuulnud mingitest pannkookidest, mida tehtakse ilma jahuta. Ükspäev jäi Delfis silma retsept ja uurisin siis seda natuke lähemalt.

Kuskil foorumis keegi pahandas, et kuidas sellist ollust küll praadida saab, et neid ei kannata ju pannil ringigi keerata, ei seisvat koos.

Tegu siis väidetavalt "tervislike" pannkookidega. Soovitavalt üks muna banaani kohta. Viimane kord jällegi Ruhjas (Läti) käies õnnestus mul hankida banaani odava hinnaga ( 0,90 eurosenti kilo), nii et võtsin kohe neli kilo ja mõeldud tehtud. Proovisin selle ilmaime järgi. Banaanid olid suured, aga sellegi poolest ei riskinud mina ühte muna banaani kohta panna. Panin neli banaani ja kaks muna, natuke kaneeli ja segasin ühtlaseks. Tõstsin küpsetuspaberile lusikatäied ja ahju.

Küpsetasin 175 kraadi juures kuni koogikesed olid kuldpruunid.

Õnneks oli selline päev, et testijaid oli päris hulga. Sten sõi ja sülgas, rõve maik ei olevat suust enam ära läinud :D Stig tõmbas ka omale paar kooki ja sõi päris meelsasti. Tädi oli mul ka külas parasjagu ja pistis ka ikka paar kooki suhu, midagi halba ei õelnud.Siis tuli veel ema oma sõbrannaga ja said ka mekkida neid imekooke. Mina isiklikult ei arva neist midagi, traditsioonilised pannkoogid on ikka üle prahi, olgugi siis mittetervislikud. Banaani võin ma niisama ka süüa:)

Aga head katsetamist!

Jalgrattamatk

Järgmisel hommikul, peale Balti keti 25. aastapäeva, oli meil kavas jalgrattamatk Ruhja. Öö läbi oli kõva sadu ja tundus, et ilma keerab meie plaanid peapeale. Aga õnneks sai sompus hommikust üks ütlemata mõnus päikesepaisteline päev ja ideaalne rattasõiduks. Kuna Sten ja Mete olid valinud Kiidjärve ekskursiooni, siis matkale läksime mina, Stig ja Meena koos minu "eksiga".

Ettevalmistused väljasõiduks

Esialgese kava kohaselt pidi start Karksi - Nuiast olema kell 10:00. Seega ajasime meie ennast piiri peale ca. 10:30. Siis aga selgus, et on ajakavas muutused. Kodu tagasi ka minema ei hakanud, nii et tegime aega parajaks piiri peal, et siis Karksi - Nuiast startinutega ühineda.

Teeme piiri peal aega parajaks

Ratturid hakkavad saabuma. Eesti Politsei annab turvamise üle Läti politseile.

Ühispildistamine enne teele asumist
Foto: A. Peensoo

Meena valmis suureks sõiduks

Eesti -Läti piirilt asuti teele Gööna poole, kuhu oli 10 km.

Lätimaal

Meena abilisega

Seal oli ettenähtud väike peatus Gööna villaveskis koos kerge kehakinnitusega. Pakuti ise tehtud saia - leiba erinevate moosidega. Joogiks kohvi ja tee. Kuna rahvast oli ca. 150 inimest, siis anti teada, et 50 hakkavad sööma, 50 lähevad veski peale ekskursioonile ja 50 otsivad niisama tegevust. Et inimesi kuidagi hajutada ja kõik saaksid asjad aetud. Meie olime sööjate grupis ja siis läksime omal käel veskit uudistama. Sinna me muidugi ei jõudnudki. Olime valest uksest sisse läinud ja sattusime hoopis selle veski majutus blokki. Ei kahetse, väga lahe oli ja siin ka teile palju isetegemise ideid:

Gööna villaveskis

Numbritubade märgistus tähtedega

Numbrituba

Vaibaks kartulikott, istumiseks viljakott, dushinurk vannidest ehitatud

Kaks vanni ja dushinurk olemas:)

Nagid numbritoas

Korvike pesemistarvikute hoidmiseks

Igas toas oli oma pesemisnurk

Voodid, madratsid olid villaga täidetud

Kui me lõpuks ahetades ja ohetades sealt hoonest välja saime, korjati juba rahvast kokku ja sõit läks edasi. Aeg lendas ja imestasin, et kõik see 150 inimest nii kiiresti ühelepoole sai pausiga.

Olime kolonni viimased ja oli päris tegemist, et mitte maha jääda grupist. Enne Ruhjat tehti meist viimastest veel üks professionaalne foto Ain Peensoo poolt.

Foto: A. Peensoo

Edasine sihtkoht oli Ruhja keskväljaks, kus peeti kõne. Ruhajs vist polegi korraga niipalju inimesi olnud:D

Foto: A. Peensoo

Edasi suunati meid Ruhja ainsasse söögikohta "Kolm Venda", kus oli õhtlasi ka matka lõppkoosviibimine koos söögi ja joogiga. Toimus ka üllatusautasustamine, kus jagati meeneid esimesele matkale registreerujale, 25. registreerunule (kuna oli 25. Balti Keti aastapäev), vanimale mehele-naisele nii Lätis kui Eestist ja noorimatele samamoodi. Meie Meena oli noorim osavõtja ja sai omale väga laheda ratta tule - helkuri.

Nuia kandi rahvas

Stig maiustas jäätisega

Viimased rattad ja viimased lahkujad

Pakuti väga maitsvat suppi, leiba - saia, juua ja suurem kogus Ruhja jäätist.

Absoluutselt äge ettevõtmine oli igatahes. Sõit oli rahulik, kellegil ei olnud kuhugile kiiret. Kõik olid sõbralikud, ilm oli imeline. Meenal oli mitmeid abilisi, kes tal aitasid seda vahemaad läbida. Seepärast ta ei leidnud põhjust isegi vingumiseks ja oli väga ametis "matkaga". Stig oli muidugi jälle superlaps. Ei piiksugi halba sõna. Tegi rattatoolis oma uinaku, sai kääru saia, tilga teed ja oli rahul. Päev värskes õhus jällegi veedetud ja olime kõik ka päikest silmnähtavalt näole saanud.

Kodusõit oli ettenähtud bussiga ja rataste jaoks oli spetsiaalne masin. Paljud aga olid nii tublid, et nautisid kena ilma ja sõitsid ka kodu ratastega, meie nende seas. Eks ta ränk oli. Mina igatahes peatust enam teha ei saanud, sest uuesti sadulasse istudes polnud enam nii hea tunne tagumikul. Katsusin ühes poosis olla ja koduni vedada ennast. Siiamaani annab tunda, et istmik on olemas:)

Läti viljapõllud

Joogipaus

Kodus olime õhtul kella kuueks. Ja kui ma ükskord maha jahtusin, hakkas mul nii külm, et panin tule ahju, et kuidagigi sooja saada:)

Balti Keti 25.aastapäev

Oli kindel üritus, kuhu plaanisime lastega minna. Olin 13, kui toimus Balti kett ja mäletan väga hästi, kuidas tüdrukutega sai jala mindud piirile, tohutud rahvamassid, tohutud autod. Selle aja kohta ikka palju autosid, kui mõtlema hakata. Kõik ümbruskonna põllud olid tihedalt masinaid täis.

Aastal 2014 pole põllud sugugi autosid nii täis

Katsusin oma lastele ka mingi pildi tollest ajast anda. Iseasi, kui palju nad mõistavad sündmusi, mida nad ise kogenud ei ole. No mini variandis said nad pisukesegi ettekujutuse 25 aastat tagasi tomunud sündmustest.

Eesti - Läti piirile kõndisime loomulikult jala, sest maad vähem kui 2 km. Võtsin oma kohalolevad neli last, pisem titekärru ja asusime teele. Kaasa pakkisin loomulikult pisikesed suupisted ja joogi. Hommikupoolikul tegime väljas suure kotlettide küpsetamise. Lapsed vormisid toas kotlette, mina väljas küpsetasin. Ja nii oli meil leivakoti mure murtud. Teadagi ju, kuidas lastega välja minnes asjad on. Esimene asi, tahaks juua-süüa.

Snäkkide valmistamine õhtuks

Kohapeal oli nii Eesti kui Läti poolel ka igasugust näksimist võimalik osta. No erandkorras läksime Läti poolele uudistama ja seal pakuti nii isuäratavaid kartulikrõpse, et pidime need ära proovima. Euro tükk ja mui mina oma rahaasjad korda sain, oli varrast kohe-kohe tühi. Ühe ampsu sain, oli hea küll. Tehtud toorest koorimata kartulist. Kohapeal kohe vändati ühest kartulist spetsiaalse riistaga spiraal   puuvardale ja pisteti kuuma õli sisse küpsema. Pärast võis siis igaüks omal soovil maitseaine valida, millega kartul üle raputati.

Mina oma "pisikese" perega

Mete polnud elus suhkruvatti saanud, mitte keegi tegelikult minu lastest, temale sai suhkruvatt, mida ta jagas ka meile. Stig kartis sellist imelikku asja ja ei saanud aru, miks talle vatti suhu topitakse, ajas ka välja ja nii jäigi. Tema ei arvanud sellest midagi:) Eks ta paras silmapete (linnupete) ole, aga vägev:D

Mete-Maril suur elamus suhkruvatti lähemalt näha ja mis veel kõige lahedam- süüa

Ega me siis kohe söögisappa ei võtnud. Enne sõime ikka oma karbid tühjaks. Nii kui kohale jõudsime, oli esimene asi Meena tahtis juua ja süüa. Ettenägelik olen õppinud juba olema:D

Üks naljakas asi, kui hakkasime piiri peale jõudma. Mete küsis seoses tohutu meediakajastusega Presidendipaari kriisi kohta, et kas Presidendil on nüüd "mark" ka või? Ma olin natuke imestunud selle küsimuse peale. Ega ma ei teagi siiani, kas ta oli kursis, mis juhtus. Minult ta otseselt midagi uurinud ei olnud, niipalju, kui ta kõrvalt kuulnud oli. Ma siis vastasin, et eks ikka natuke. Siis Mete ohkas ja ütles: "Kahju tast". Aga presidendi nägime kohapeal kõik ära. Oli teine päris noorusliku ja atsaka olekuga. "Kriisi" küll välja kuskilt ei lugenud, õnneks.

Foto: H. Rull

Ansambel "Tuulepuu" esinemine

Üks esinejatest...Tõnis Mägi

Meie õhtu lõppes varakult, sest "hädapunnid" tahtsid ju kodu. Mina oleks õhtut edasi nautinud, aga lapsevanema rõõmud - kodusõit. Õnneks tuli teepeal vastu minu ema ja võttis kõige suurema vinguja peale - Meena. Ja siis õheskoos jõudsime kokkuleppele, et põikame ka tädi marge juurest läbi, olime ju peaaegu tema teeotsas juba. Parasjagu kõlas piiri peal Tõnis Mägi "Koit", kui meie peatrassilt titekäruga maha keerasime:) Tegime väikese koosistumise ja kohvijoomise enne õhtu lõpetust.

Lõpuks saime autoga kodu ja titekäru on tänaseni küla peal:D

Mete ja Sten pakkisid oma asjad, andsin neile leivakoti kaasa ja nemad läksid vanaema juurde, et järgmise päeva hommikul Loodusmaja raames Kiidjärvele ekskursioonile sõita koos vanaemaga. Meie Meena ja Stigiga pugesime põhku ja siis algas ka tugev vihmasadu. Muusika kostus veel pikka aega minu magamistuppa. Nii lähedal elan ma Eesti- Läti piirile:D

Aeg iseendale

Täna võtsin kätte, pakkisin oma tehnika ja tulin lihtsalt "levi piirkonda", et tegeleda natukene asjadega, mis MULLE meeldivad. Esiteks siis blogimine. On palju pilte ja elamusi kogunenud, need tahaks tasapisi avalikuks teha. Kodus on seda võimatu teha, sest iga natukese aja tagant on kellegil midagi vaja. Nii segatakse minu head mõtted ära ja siis kirjutan kokku jälle ei tea mida:) Tean, nüüd olèn "paha ema" ja miks ma üldse siis lapsi tahtsin. Lihtsam on ju kohe hukka mõista, kui mõista. Iga inimene vajab vahest aega iseendale ja ma pole juba pikka aega seda saanud. Väga hästi ja tabavalt on seda teemat lahatud siin. Minu elu on muidugi tükkmaad leebem variant. Mina olen oma eluga rahul ja vajan lihtsalt vahest aega iseendale.

Õunamoosi vaaritamine

Olen täitsa kodukanaks muutunud. Muudkui vaaritan, teen sisse, mõllan aias. See vaaritamine on minu kaalule juba halvasti mõjuma hakanud. Juba nädalapäevad näitab kaal suts üle 65 kilo, nii et on vaja hakata natukene tagasi tõmbama söögiga. Ja liigutada on ka vaja natukene rohkem ja aktiivsemalt. Äkki peaks isegi vaikselt töökohta otsima hakkama või siis vähemalt selles suunas mõtlema hakkama. Aega veel muidugi on, Stig saab ju alles veebruaris kaks. Lasteaeda mul teda plaanis veel panna ei ole, sest ma olen lihtsalt nii laisk ja kooner, et iga hommik teda sättida ja 15 km aeda sõidutada pole küll minu praegune unistus. Meena hakkab kindlasti jälle Mete ja Steniga lasteaeda minema hommikuti ja õhtuti tuleb jällegi vanaemaga kodu. Vanaema ajagraafik sobib ideaalselt selleks. Iseasi, kuidas nende iseloomud sobivad. Kord kaklevad, siis jälle parimad sõbrannad :D

Kohe-kohe algab kool ja meie koolilapsed ootavad seda sündmust juba väga. See ongi põhiline, et lapsed ikka tahaksid kooli minna ja pärast kooli ikka kodu tulla. Siis on kõik korras. Eile sai Sten koolist õpikud ja töövihikud, mis on vaja kõik kenasti paberite ja kaitsekiledega katta. Mete saab esimesel koolipäeval. Hea ongi nii, siis on see kiletamine ja pakkimine natukene hajutatud. See on mulle üsna kontimööda nokitsemine  ja seda tööd on päris hulga. Ikkagi kahe lapse raamatud, vihikud ja töövihikud. Loomulikult pean ma hetke valima, kui kõik lapsed kas siis magavad või on kuskil ära. Muidu ei paku see töö mingit lõbu, vaid tekib kaos. Stigi pean just silmas, tema on igal pool jaol, kui miskit huvitavat toimuma hakkab.

Steni materjal 4. klassis

Siis veel üks üsna märkimisväärne asi. Nimelt sain enda kasutusse peegelkaamera. Margiks Canon EOS 700D. Olen juba pikka aega plaaninud endale isiklikult ka mingi peegelkaamera soetada, aga sinna on see jäänud. Olen ikka lugenud, et tavakasutajal pole sellega eriti midagi peale hakata. No ja esmamulje on ka selline, et minu telefon on ikka mugavam ja ei tee mitte halvemaid pilte.

Loomulikult oleks sellise kaamera tarvis erikursust. Mina olen siiani kasutanud ainult elementaarseid funktsioone, sisuni pole absoluutselt veel asja olnud. Ma lihtsalt ei oska selle kaamera võimalusi ära kasutada. Juhend on loomulikult kaasas, kuigi soome keelne ja eks ma hakkan seda tasapisi sirvima. Äkki avastan midagi, mis paneb mind taas kaaluma ka omale selline "pill" muretseda. No vähemalt niigi hea, et saan lähemalt tutvuda ja tundma õppida, ilma meeletut summat välja käimata.

Peegelkaameraga tehtud pilt, üks õnnestunumaid. Kaamera omaniku meistriteos.

Minu esimesi ja omaarust parim pilt:)

Rosolje ka üsna hästi välja kukkunud, isegi pildil

Püüan järgmistes postitustes meie käikudest lähemalt kirjutada ja pildimaterjali on ka päris palju.