Hakkame otsi kokku tõmbama

Kujutane ette, et paljud on juba närvilised, sest eile postitust ei tulnud. Minust mitte olenevatel põhjustel. Kulutasin päeva jooksul liiga palju internetti, nii et õhtuks ei jätkunud enam.

Eile käisime kõik ühiselt mänguväljakul, mis asub sellises eraldatud kohas mäeküljel. Oleme seal varemgi palju kordi käinud. Läksime kahe autoga, sest ühte autosse me kõik ära ei mahu. Härra arvas, et ma omal käel ei leia seda kohta enam ülesse. Aga ta ei oska arvatagi, et tegelikult on meile see kant siin kõik vägagi tuttav, sõidan vabalt ilma Navi abita.

Peale mänguväljakut oli Stig nii väsinud, et tegime lõunapausi ja saime ühtlasi ka edasi mõelda, mida veel päevaga pihta hakata. Wolfenbüttelisse polnud me veel jalga saanud. Meist ca. 23 km ja ühtlasi ka nagu maakonna keskus. Kuna Sten tundis ennast halvasti ja oli nõus Stigi ja Meenaga kodus olema, läksime meie Metega Wolfenbüttelisse. Lahe oli. Saime tõesti rahus käia ja vaadata. Lausa uskumatu.

Juhtus ka pisike ime. Olime ühte poodi sisse astunud, kui Mete tuli minu juurde ja ütles, et tema oli üht ilusat kleiti märganud ja tahaks seda. Mete ja tahab kleiti, seda ei juhtu iga päev, isegi mitte iga aasta. See pidi ikka alles kleit olema:D Vaatasin selle ime üle, hind oli ka normaalne (15€) ja ostsin talle selle ära. Ta muidugi proovis ka enne ja selgus, et tuleb siiski number suurem võtta, kui ta kannab. Kleit on kena tibukollane ja tõesti armas. Hiljem ostsime juurde ka tumesinised balleriinad 12€-ga. Metel on nüüd kleit ja juurde sobivad kingad...juhuu. Hiljem saab need muidugi Meena jällegi omale.

Kolasime Metega pimedani ringi. Ise ta muudkui kiitis, et minuga pidi mõnus shopata olema. Pean mainima, et Metega on ka mõnus. Vedas mul kompse ja tuletas mulle aegajalt meelde, mida veel osta vaja oli. Mul on tõsine probleem unustamisega.

Tõime koju kaasa ka toorest maitsestatud hakkliha, siinset spetsialiteeti ja meie laste suurt lemmikut. Tundub jälk aga maitsev. Mulle on alati toores liha meeldinud.

Meie puhkus hakkab lõpule jõudma. Mete arvas eile, et jah, koju on vaja hakata ennast mõtlema, aga siin olevat ka tore. Just kaubanduse poole pealt. Kodus peame leppima "Konsumiga":D Siin on toidupoes niipalju häidja odavaidasju, mida ma olenselle nädala jooksul lastele ka võimaldanud. Banaanid on kogu aeg laual, külmkapis on juustud, singid, pudingid. Brötchenid on alati olemas. Nälga pole nad kordagi siin tundnud.

Niipalju siis eilsest. Tänases päevas pole ma veel lastega kokkuleppele saanud. Üks tahab üht, teine teist. Vaatame, mis saab.

Mul "aktiviteeti" veel jätkub:D

Tänase päeva ülevaade. Rohkem piltides, sest väsimus on nii peal. Sai duši all käidud, kõht on türgi spetsialiteeti täis ja selline mõnus olemine on. Stig käis ka vannis hullamas ja magab nüüd magusasti. Sten on natukene haiglane. Kurtis peavalu ja võttis okse tarbeks ämbri voodi ette. Ma arvan, et paljalt õues lippamisest. Kevad on ju salakaval. Mete istub teleka ees veel ainukesena. Meenal sai maniküür ära tehtud, tema tegi mulle soengu ja nüüd magab.

Hommik algas meil koolis. Meena kaasa ei tahtnud tulla ja jäi üksi koju. Olin natuke mures küll, et mine tea, mis tal pähe tulla võib. Kui kell juba 11 sai ja Metel võistlus ikka veel käis, siis pidin tulema koju kontrollima, kas ikka kõik korras on. Sten oli oma klassiga, nii et mina Stigiga tulin ära.

Meenal oli kõik superlux. Söögi sai ta ise kätte, telekas käis ja tema vedeles diivanil. Aga muretsemine on normaalne ju. Sõime Stigiga kõhud täis, et siis tagasi kooli juurde minna, aga Stig oli nii väsinud, et viskas ka pikali. Meena oli nõus, et tema võib see natuke aega Stigiga kodus küll olla, seni kui mina Mete ja Steni koju toon.

Kui me  tagasi olime, Stig magas mõnusasti ja pikalt. Mete tuli koju 6. kohaga. 6 võistkonda osales, nii et tagant poolt esimesed:D Saksa rahvastepall pidi hoopis midagi muud olema, kui Eestis. Pall titekas ja reeglid imelikud. Mete sai küll asjale peale natukest jälgimist pihta, Eestis pidi ikka lahedam mängida olema. Aga tänase võistlusega jäi ta ka rahule. Sport talle meeldib.

Kolmandad klassid jagati kuueks võistkonnaks

Sellise palliga mängiti rahvastepalli

Mete sai päris mitmel korral palli oma kätte

Frühstück (hommikusöök)-lapsed söövad kodust kaasa võetud võileibu

Stigile meeldib ka sporti teha

Kui me kõik lõpuks koju jõudsime, tegin mina ka ühe uinaku. Väsitav puhkus. Aga pean endast ju parima andma, et lapsed saaksid kõigest pakutavast osa.

Uinak jäi lühikeseks, sest iga jumala kord peab keegi selle katkestama. Ma ei mäleta, millal ma sain segamatult ennast välja magada. Päeval ma mõtlen. Siis on uni eriti magus.

Seekord sadas siis Meena ja Stigi issi sisse. Ja minult küsiti, kas ma tunnen ennast halvasti. Krt, tule ja mölla ise nelja lapsega ringi, siis näed ise, et lõpmatuseni ei jõua. Puhkama peab ka natuke ikka. Ta muidugi võttis Meena enda juurde. Stig tahtis ka, aga härral ei pidavat enam nii palju "aktiviteeti" olema, et kahega hakkama saada:D Päeva parim nali. Oli ta ju rongiga Hannoveris käinud, sest liiklus pidi autoga sõiduks liiga tihe olema. Krdi kapitalistid ma ütlen. Ma lasin muidugi peenikest naeru selle peale. Ma ei hakka küll kuhugile rongiga pressima sellepärast, et liiklus tihe on. Kuhu ma siis oma kompsud paneks. Ma kujutan ette, kui tüütu see on. Ja ta oli kaasa toonud tohutud kingid Meenale ja Stigile.  Kujutan ette, kuidas ta nagu kaamel rongi ronis:)

Nii ta siis Meena võttis ja läks. Meena sai lõpuks oma Elsa ja Hanna dvd ära vaadata. Mina muidugi ronisin kiirelt voodist välja, puhatud ju juba küll, et veel mõned poed läbi kammida. Ülejäänud lapsed olid nõus kõik kaasa tulema ja tegema. Isegi pildistada lubati rahulikult teeäärtes.

Sten ja Stig tegid paar tiiru kaasa, siis jäid nemad aga autosse. Meeste värk. Meie siis Metega saime shopata.

Sain ka endale lõpuks midagi lubada, kolm paari rinnahoidjaid. 7.99€ tükk. Väga keeruline on mul nende rinnahoidjate valimisega. Ei tea ma oma ideaalset suurust kunagi. Nüüd olen täheldanud, et 75C on see ideaal. Ja praegu on küll tunne, et oli hea ost. Saan nendega läbi aastaid. Ma ei mäletagi, millal ma viimati omale pesu ostsin. Olen rahul.

Onutütrele Merjele leidsin väga laheda kingituse. Ok, enda arvates ägeda. Tema sellest väga vaimustuses võib-olla ei olegi. Eks igaüks vaatab ikka oma mätta otsast. Tema emale tegin ka omaarust ülivinge kingi, aga siiamaani pole ta seda üllesse lasknud monteerida. Mul on ülimalt kahju sellest alati, kui seal külas käin. Justkui vale kingitus valele inimesele. Mida ma Merjele ostsin, jääb üllatuseks. Ja kui talle ei meeldi, võib ta need rahumeeli edasi kinkida - MULLE:D Sama võiks teha ka tema ema.

Jaskar soovis ka endale ühtteist, jalanõusid. Leidsin sobivad. Ega seal midagi keerulist ei ole. Tuleb otsida numbri järgi. Lihtne. Seda numbrit on valikus ülivähe, nii et kui suurust 48 on, tuleb seda võtta. Tegumood oli päris kena. Saatsin Jaskarile otse poest jalanõudest pildi ja sain jaatava vastuse kohe. 20€ pole väga hull, et ilma proovimata ost teha. Ju nad siiski sobivad kanda ka selle raha eest.

Ema ja isa soovid said ka täidetud. Päev jällegi korda läinud. Kui meükskord autosse jõudsime, oli Stenil ka soov tekkinud. Döner laden. Ma pole eriline kiirtoidu austaja, aga seda türklaste spetsialiteeti söön minagi meelsasti. Ükspäev me juba kolm võtsime kamba peale, täna siis Steni meelehaks jälle kordasime. Kui juba pidu, siis pidu:D Eesti mõistes peaks see midagi kebabi moodi olema. Kõhtu täidab küll ja maitsev on ka. Hind sellisel asjal on siin 4.70€.

"Dürüm rolle"

Toit pakiti kenasti kotiga kaasa ja otsustasime kodus mõnuledes süüa. Päike hakkas juba vaikselt loojuma, kui meie koju jõudma hakkasime. Jätsine veel auto teeserva, et kiiresti üks loojangu pilt ka teha. Sekundite mäng oli, mil päike kadus.

Mingist mõnulemisest ei saanud aga juttugi olla. Meena oli issiga meil ja ega me siis tema nina all õgima ei saanud hakata. Saime siin oldud aja jooksul esimest korda jutu otsale ja arutasime mitmeid asju meeldivas õhkkonnas. Ma suhtlen temaga täitsa vabalt igasugustel teemadel. Ega ma mingi nõid ei ole. Oskan ka viisakas olla:D Ühesõnaga...nii nagu küla korale, nii koer külale.

Õhk puhas, hakkasime oma dürüm'eid pugima. No ja oligi, mõnus õhtu Saksamaa pinnal jällegi. Koju ei ole keegi veel luninud...peale Stigi. Tema ei lähe aga arvesse.

Laste mälule oli väga värskendust vaja

Meelitasin ikka niipalju internetti välja, et saan vast postituse tänasest päevast ära teha. Homme ei ole enam huvitav vanadest uudistest rääkida:) Mis see nett mul siin maksma läheb, selgub EMT järgmise kuu arvest. Kasutan oma telefoni ruuterina ja nagu näha, olen täitsa levis. 4G on siin tulevikumuusika. Eesti on ikka ka päris tasemel paljudes asjades.

Nagu paljud juba FB-i vahendusel teavad, olime täna Ikeas. Enne tegime tähtsad käigud lasteaeda ja kooli, et hiljem ajaga mitte jänni jääda. Kes teab, kauaks me siia veel jääme. Ja hea, et me koolis ära käisime. Mete sai homseks hea pakkumise, rahvastepalli võistlusel osalemise. Nimi pandi kohe kirja ja Mete muust nüüd ei räägigi, et tuleks vaid homme kiiremini.

Alustasime siis lasteaiaga. Lasteaia juhataja ja mõned Meena ajast kasvatajad oli kohal ja olid rõõmsad Meenat taas nähes ja Metet ka muidugi. Tema ju ka alustas sealt lasteaiast oma teed Saksamaal. Meenal on väga paljud kohad ja inimesed ununenud. Mälu värskendamine on tulnud igati kasuks.

Lasteaia mänguplats

Meena endine kasvataja Elke (vasakul)

Lasteaeda on juurde tehtud üks grupp (rühm) beebide jaoks, mida varem ei olnud. Kokku seega nüüd 4 rühma. Mõnus pisike lasteaed mõnusas madalas majas. Ja juhataja on väga meeldiv inimene ja oli alati lahkest valmis meid igas asjas aitama. Isegi enda juurde elama kutsus meid, kui meil probleemid omal ajal tekkisid.

Lasteaia juures elab üks vahva tädi, kes armastab lilli. Nagu Meena vanaema umbes. Meena käis juba aegadest algustest neid lilli seal imetlemas ja sai selle tädiga väga lähedaseks. Igal hommikul vahetasime paar sõna ja tähtpäevadel pidas see tädi ka Meenat alati meeles. Iseenesest mõistetavalt käisime ka täna seal tere ütlemas. Aga tädi ei olnudki kodus. Kui me lasteaias valmis olime, oli selle tädi abikaasa kohe kiirelt omanaise koju tellinud, et too ikka kindlasti Meenaga kohtuda saaks. Väga armsad inimesed.

Edasi läks sõit 6 km edasi kooli juurde. Sten meiega kaasas ei olnud. Tema õpetaja oli selle pärast väga õnnetu ja palus homme kindlasti ka Stenil platsis olla. Sten sai sellest natukene julgust ja ootab samamoodi põnevusega homset.

Steni õpetaja oli aknast meie tulemist näinud, minu ka ära tundnud kohe ja omaette mõelnud, et ta on vist peast lolliks läinud. Arvas, et näeb viirastusi:D Sekretär tuli kohe uurimas, kas oleme külaskäigul või on vaja pabereid täitma hakata, et lapsed koolis saaks jälle tulla:) Kõik sõbralikud ja taaskohtumisest õnnelikud. Mete õpetaja muidugi tahtis Mete kohe kooli jätta, aga jätsime selle homsele. Esimene tund pidi religioon olema, sinna Mete minema ei pea. Läheb teiseks tunniks. Armas.

On tunda, et Mete ja Sten väga igatsesid oma vanu kamraade näha ja pakkusin Metele isegi välja, et äkki ta tahaks vahetusõpilasena mõnda aega Sakamaal õppida:D Ega tal selle vastu midagi ei olnud. Aga siis hakkasin mina mõtlema, kes siis teda pesema sunniks, tema asjad korras hoiaks jne. Ma ei usu, et ta ilma minuta toime tuleks:D Ma olen asendamatu veel praegu:)

Koolimaja

Mete oma endise klassijuhatajaga

Kooli sisehoov, kus lapsed vahetunnid veedavad

Niinimetatud raamatukogu, kus saab kolmapäeviti lugemas käia

Pühkisime pisarad, võtsime Steni peale ja alustasime oma Ikea aktsiooniga. Meil läks üllatavalt hästi. Meena kauples ennast kohe Ikeas olevasse lastehoidu. Kuna sinna võetakse vaid lapsi vanuses 3 - 10, siis oli lihtne. Mete tahtis shopata, Sten oli liiga vana ja Stig liiga noor lastehoiu jaoks.

Lapsi oli vähe, siiski koolipäev. Kui on palju lapsi, siis on ajalimiit 2 tundi, kui võid oma lapse hoiule anda, et kõik lapsed ja vanemad saaksid seda võimalust kasutada. Täna aga õeldi, et võib olla kauem, kui kaks tundi. No mis siis viga. Liiatigi, kui Meena oli oma õnne tipus. Saime rahus kolm tundi ringi vaadata, ilma et tuli takus oleks. Traditsiooniks on saanud meil kindlasti Ikeas üks söömine teha ja palju palju kohvi juua. Stig sai omal kõhu küll korralikult täis. Ta sõi peaaegu üksi ära ühe prae lõhega, puuviljasalati ja siis veel krevette ka peale. Sellest oli mul küll hea meel.

Üldsegi oli ta igati viks poiss ja väga nauditav oli ostelda. Sten ja Mete on ka sellest poest omamoodi vaimustuses, aga Mete ei saa aru, mis nendest nõudest nii väga vahtida on:D Aga korvi tõstmises oli ta küll igati abiks.

Mida me üldse jahtima läksime, oli turvavärav trepile. Saime. Iseaasi, kas ta ka sobib. Aga peaks. Ja nõusid sain jälle omale juurde. Need kuluvad ikka ära, eriti suvel ja plastmassist. Laheda riivi sain. Kummiga voodilina. Plaastreid. Neid meil kulub. Ilusad joogikõrred. Kaks voodialust hoiukasti. Mete valis omale musta vaibajupi. Ja veel ühtteist. Pidime natuke ikka oma ruumi võimalustega ka arvestama, nagu alati.

Peale Ikeat käisime veel meie oma kohalikes Lidlites ja Aldides. Stig sai omale 5€- ga laheda jope, Mete 10€-ga rattakiivri. Eestis oleks selline asi ulme. Kassidele ostsin krõbinaid ka suuremal hulgal...89 eurosenti kilo.

Tänaseks tundub, et on neti limiit täis. Hakkan nüüd tiramisuga maiustama ja mis kõige parem, mulle jääb sellest naudingust veel klaas ka:D Kulub ära:)

Ja kui kedagi huvitab, siis koju ei kipu meist veel keegi!

Vanadel radadel

Hea on olla jälle Saksamaa pinnal ja meenutada vanu häid aegu. Meil käis just hetk tagasi külas minu siinne kõige parem sõbranna Mandy ja meenutas meie limusiini sõitu, mille ma aastal 2012 mai võitsin ja võisin 7 sõbrannat ka kaasa võtta. See olevat olnud tema elu kõige suurem elamus. Tema Mete vanune tütar küsis imestunult kohe, et kas tema sünd siis polnudki tähtis. Ei...see oli valus olnud, limusiinisõit oli ikka tippsündmus.

Tänane päev on möödunud haiglaselt shopates. No ma ei saa aru, miks ei ole Eestis selliseid võimalusi nagu Lidl, Aldi, Rossmann, C&A, Tchibo, Mister Lady ja kindlasti veel paljusid mõnusaid ostukohti. Miks eestlastel ei ole võimalik oma pisikese palga eest soodsalt ostelda. Miks peab meil kõik nii hirmkallis olema või üldse mitte midagi ilusat olema.

Omaarust olin ma hommikul plaane tehes jube kaval. Pakkisin Stigi ja Meena riidesse ja viisin nad issi juurde. Meilt on sinna korralik 1 km. No issi võttis lapsed kenasti vastu ja lastel ei paistnud ka selle vastu midagi olevat. Kohe torgati šokolaadid näppu lastele, veeti sööki ette...täis teenendus ikkagi. Isegi meile siia ferienhaus'i oli külmkapp täis ostetud head paremat ja kommikausid olid šokolaadist kuhjas. Eks ikka minu ärritamiseks:D Me olime ikka väga oodatud.

Lapsed viisin issi juurde ikka selleks, et saaksime minna ja rahulikult ringi vaadata. Esialgu siis Goslarisse vanalinna, kus on piisavalt shopata. Sisetunne muidugi andis kogu aeg märku, et on vaja kiiresti tegutseda. Mine tea millal tuleb kõne, et on vaja lastele järgi minna ja issi ei saa neist enam jagu. Keelt ju ka lapsed ei oska. Umbes 9:30 olime auto ära parkinud ja enne 11-st oli juba sõnum, et lapsed tahavad minu juurde. Õnneks ma märkasin seda sõnumit tund hiljem. Helistasin ja uurisin, kas asi on tõesti nii kriitiline, et pean kõik sinnapaika jätma ja jooksma. Anti tund aega veel õnneks. Saime jooksuga oma asjad lõpetatud, haarasime veel kolm döner'it kaasa ja kihutasime koju. Teeb ikka viha küll ju. Mina pean lastega hakkama saama 24/7, laste isa aga ei pea kolme tundigi vastu. Seega võtsin vastu otsuse, et enam talle hoida ei jäta lapsi. Mul on lihtsam, kui lapsed kaasas.

Kui lapsed ära toonud olin, tulime oma "koju" sööma ja peale seda läksime meie küla tiiru tegema, et ühtlasi ka Opat külastada, surnuaial. Tema haua leidsime kiiresti. Surnuaed oli pisike. Süütasime küünla, olime mõtets Opaga ja jätkasime oma ringkäiku.

Edasi läks tee mänguväljakule, mis on kõik ühes pisikeses 600 elanikuga külas käe-jala juures. Stig oli titt, kui me seal alatihti käisime. Täna aga sai Stig ka osa ja talle väga meeldis. Üldsegi tundus, et Stigile on Saksamaa päris konti mööda. Nagu oleks ennegi siin olnud:D. Ongi ju. Ta on siin sündinud ja oma esimese eluaasta ehk beebiea siin elanud. Eks tal on instinktid ja side selle maaga.

Munadepüha ootel

Ilm oli täna natukene tuuline, aga mõnusalt kevadine. Nagu näha, ühtteist juba õitseb. Siin on väga popp muru sisse istutatud krookused, mis igalpool haljasaladel on õites. Munadepüha on siin ka väga tähtis sündmus. Lapsed saavad siis 2 nädalat vaheaega. Puud ja aiad on ka juba selleks puhuks värviliste plastikmunadega ehitud. Varakult. Meie ka kodus ehime, kui koju jõuame.

Stig oli muidugi värskest õhust ja pikast jalutuskäigust mõnusalt väsinud. Tema hakkas kohe turvatooli saades ennast lõunaunne sättima, mida meie muidugi ära kasutasime. Meenale oli juba nädalaid varem ära lubatud, et tema saab Saksmaalt omale Jääkuninganna Elsa nuku. Ja ma juba aimasin, kust poest seda saada võiks. Ja et see vingumine ükskord oma lõpu saaks, ajasime selle asja kiiresti korda. Nukk oli poes olemas, viimane. Õnn oli jällegi meiega. Kuradime kallis küll, aga kui lubatud, siis lubatud. 27€ kuskil oli nuku hind. Ja omal algatusel suutisn ühe dvd ka sel teemal Aldist leida. Meena oli nõrkemas õnnest. Metele ja Stenile andsin kummalegi 10€ taskuraha, nemad vaatavad ise, mis nad endale skoorivad. Täna nad midagi veel ei leidnud. Homme ehk. Täitsa huvitav on, millele nemad oma raha kulutavad.

Meena nuias ka taskuraha. Andsin talle euro. Siis ta uuris asju ja hindu ja palus ühe euro juurde, et ta kakao saaks osta. Ta on väga hea ostleja võõras keelekeskkonnas. Lätis ostis ta täitsa iseseisvalt leti alt omale roosa pastaka. Ei olnud riiulis, pidi müüjale selgeks tegema, mida ta soovib ja arvestama, et tal raha selle jaoks jätkuks. Kakao ostis kaise ja läks ära autosse. Minul läheb poes ikka tavaliselt kauem. Steni üldse ei huvita poodlemine, tema ootab tavaliselt rahulikult autos. Küll on hea mees olla. Mete on natukene minu moodi. Teab, mida tahab ja on rahul olemasolevaga.

Ma nüüd valgustan, mida mul odavalt hankida õnnestus. Kohvimasina patju. Tüki hinnaks 0.08 eurosenti. Tavaliselt olen saanud 0.11 sendiga + postikulu. Tohutu võit ju:D Võtsin kohe 10 pakki (pakis 40 tk). Meenale jäi silma armas roosikimp. Natuke üle 2€ ja me ostsime selle. Kaunistab meie elamist siin...

Homme on plaanis minna kooli ja lasteaeda, õhtul on abendbrot Mandy juures. Tegelikult on Meena ja Stigi issi kõik meie päevad oma mõtetes juba ära planeerinud, aga no kuulge, me siiski ise otsusatame, kuhu ja millal me läheme, kellega kohtume. Ta tahaks nii osa meie elust olla, aga ma olen nii kuradima iseseisev, mis talle kindlasti ilgelt närvidele käib. Ja eks ma arvestan ka sellega, et pean lõppude lõpuks meie elamise eest siin siiski ise maksma. Tema peale ma eriti loota ei saa. Kui tal kaane pealt ära lööb, ei huvita teda enam miski ja ei pea ta oma lubadustest enam kinni. Siis saan loota ainult iseendale. Eks me näe, aga mina olen rääkinud.

Kõige peenem on, kuidas tema inimesi kirjeldada oskab. Kui me tuttavaks alles saime ja Meena sündis, siis ta kirjeldas oma ema kui vana ja haiget, kohe surema hakkavat inimest. Et oleks vaja kiirelt talle ikka Meena ära käia näitamas. No ja kui me kohtusime, oli tegu ikka väga kabeda naisega, kes käib igal nädalavahetusel flohmarkt'i (kirbuturg) tegemas. Sõidab autoga, peab maja ja surmast onikka asi väga kaugel.

Sama siinse ferienwohnung'i perenaisega. Pidi olema üksik vana naine. Täna ajas see "vanur" oma ilusa punase bemmi garaažist välja ja läks ennast tuulutama.

Mandy nimi talle meelde ei tulnud, teda kirjeldas ta kui täis tätoveeritud naisterahvast:D

No saite meie päevast mingigi pildi. Ma pean ütlema, et mulle meeldib siin, nagu ikka. Eriti saated, mis telekast tulevad. Üle aasta on möödas, aga kava on sama. Võin peast õelda, mis saated mis kell tulevad. Ja saated on head. Eile sain kohe oma lemmikut "Shopping Queeni" vaadata.

Lapsed magavad ja hakkan nüüd õhtut nautima. Nautge teiegi!