Küsimused mulle

30. juuni 2014

Mis on juhtunud...

...viimastel päevadel? Juhtunud pole midagi. Kõik on rahulik ja kontrolli all:D

Reedel käis isa külas. Ta tegi seda varemalt tihemini. Nüüd on kuidagi harvemaks need korrad jäänud. Põhjuseks teadagi mis - uus silmarööm. Nii et ei maksa minulgi lootust kaotada, kõik on võimalik ka soliidsemas eas:D

Tegi ta viimase kartuli kündmise ja nii mööda minnes lõhkusid Steniga ka puud ära. Kiitis, et Sten pidi kõva puulõhkuja olema. Andis mõned näpunäited, kuidas puid õigesti lõhkuma peab ja kuidas puu lihtsamini katki saab. Väärt nõuanded ühesõnaga ühele 11-aastasele poisile, kellel pole isa eeskujuks ja selle töö peab tegema vanaisa-niipalju, kui see parasjagu võimalik on.

Stig on ka asjalik puulõhkumise juures
Reedel sai neljas päev maasikal käidud langil. Ja tundub, et see jäi ka viimaseks käimiseks. Aitab küll. Metsmaasika moosi on nüüd sügavkülmas 15 võikarbi täit. Tahaks muud ka sügavkülma panna, ruumiga peab kokkuhoidlik olema. Tillile ja petersellile leidsin alternatiivi, kuivatan. Sellest kirjutan ja pilte näitan eraldi postituses.




Laupäeval võtsime seenelkäigu ette. Vabatahtlikult tahtis kaasa Mete. Minek oli meie kodu lähedale metsa, jala, üle heinamaa. Saak jäi kesiseks. Kas siis liiga vara või oli keegi juba enne meid käinud, ei teagi. Aga polnud lugu. Meil olid mõlemil telefonid kaasas, saime piltegi teha:) Levi oli ka metsas parem, kui meil kodus. Maja on meil ikka totaalses leviaugus. Ümberringi igal pool levipiirkonnad. Metele eriti ei meeldinud metsas, nagu maasikalgi. Sai jälle paraja trauma ja võib-olla ei tahagi enam kunagi metsa minna. Muudkui hädaldas, et kas hakkame kodu ka minema. Ise "ronis" kaasa.

Kukeseened

Pilvikud

Pilvik

Põdrapabulad

Tavariisikas

Metssigade söödaplats

Kõige suurem seen kasvas puu küljes:)

Metel on "sada häda" kallal:)

Pisikesed kukeseened

Vaade meie kodule metsaservast

Kogu saak:D
 Kodujõudes võtsin raske retke redeli otsa ette, et üks korralik pilt kogu kartulipõllust teha. Nüüd on harimisega kõik, oodata on ainult saagikoristust. Mardikais peab ka aegajalt muidugi vaatama. Selle töö on Mete üle võtnud. Talle pidi täitsa meeldima. Eks ma kontrollin ka ikka teda, muidu on varsti mardika uputus.
Kartulipõld
Momendil käib meil ka suur puide kuuri vedamine. Väljats riitadest vaja kuivad puud talveks kuuri panna. Needsamad riidad, mis kartulipõllu piltidelt näha on. Kõik ei mahu, aga kuur on vaja täis tuupida. Süsteem on selline, et Sten paneb põkale koorma peale päeva jooksul ja kui Jaskar õhtul töölt tuleb, sõidab tema puud kuuri ette. Ema on mul riidameister, mina vean talle puud kätte. Stig oli muidugi ka suur abiline, vedas halu kaupa puid.

Vaba ruum puide jaoks

Päike loojub ja Jaskar oma ülesannet täitmas


Peale seenelkäiku tekkis plaan Ruhja minna ja midagi salati tegemiseks vaadata. Ilm oli ju ilus ja ilmateate järgi lubas edaspidi jätkuvalt vihma. Nii et plaan oli õhtul grillida ja sauna teha. Nagu tavaks saanud, oli kõsimus, kes kaasa tulevad. Kõigiga minna on natukene hullumeelne. Sten vaatas mulle otsa ja küsis, kas kõik võivad kaasa. Ta tegi seda nii armsalt, et nii jäigi, kõik see mees sai kaasa, neli last. No ja et ikka reis asja ette läheks, tegime ka midagi lõbusat. Käisime Köönal kiikumas. Enne seda tegime väikese pikniku Ruhja laululava juures ja sõime head-paremat. Top´i saialett on ju nii ahvatlev ja üks sai on parem kui teine. Sten ei tahtnud poes uskudagi, et korv, mis saiakesi kuhjaga täis oli, kuulub meile:D

Ruhja Top´i saialett...osaliselt

Kööna villaveski juures kiikumas




Väga huvitav kiik jällegi käepärastest vahenditest
Tagasiteel käisime ka sugulaste juurest kogu oma lastekambaga läbi. Pakuti kohvi, nagu tavaliselt. Lapsed said mängida tahtmist mööda. Kokku oli koos minu lastega 7 last:) Igati lahe.

Tibupoegi vaatamas


Kodu jõudes hakkasin mina kohe salatitega tegelema. Sten ja Mete panid grillile tule alla. Stig läks kuue ajal ära magama ja oli päevast nii väsinud, et magas hommikuni. Nii et õhtu oli Stigi vaba:)


 
 


Jälle üks ilus päev oli lastele. Pole poolt vaheaegagi veel läbi ja nad on juba nii palju käinud ja näinud. Täna õhtul on minek Putukalaagrisse, Linnulaager on juba seljataga. Ja peale laagrit on meil ees selle suve perekeskne puhkusereis:) Sellest juba järgmises postituses.

 

















26. juuni 2014

Käin teraapias

Ma ei tea kuidas teiega on, aga mina naudin täiega suve. Mitte küll ilma suhtes, aga suvi saab õige tähenduse, kui saab maasikaid metsas korjata ja kõhu ka täis vorpida. Kolm päeva olen juba maasikaid talveks varumas käinud ja närvid on ka nii kenasti puhanud. Mõnus vaikus ja rahu, saab omi mõtteid mõlgutada ja unistada omakeskis. Kodust ärasaamisega on mul omad nipid. Tarvitseb mul lastele ainult kirjeldada, kuidas me talvel sügavkülmast metsmaasika moosi võtame ja pühapäeviti ülepannikooke sellega süüa saame või siis mannaputru metsmaasika moosiga sööme. Sellest piisab, kui luba metsa minna on olemas. Easy.

Lank, kus mul hea korjamise koht on, asub kodu lähedal. Möödasõites olen nänud, kuidas naabrinaine korjab, ema on mul seal korjamas käinud ja ega minagi halvem olla ei saa. Autot käima ajada vaja ei ole, kuhugile kihutama ei pea. Võtan ratta ja olen hetkega kohal. Suur pluss asja juures. Kuulub minu päevakavva juba. Ja eks rauda on ka vaja, mida maasikatest palju leidub. Millal siis ikka oma rauavaruseid täiendada, kui mitte hooajal ja otse metsast. Esmaspäeval tahaks jälle verd loovutama minna doonoritepäevale.

Kõige suurem pluss on muidugi see, et mulle see noppimine meeldib. Mõni imestab, kuidas sa küll viitsid. Nii pisikese marjad ju, annab korjata. Aga istub mulle see korjamine. 2-3 tundi päevas ja 3-4 võikarbi täit moosi jälle olemas.

Eelmine aasta jäi mul see ilus maasikaaeg sellesse aega, kui Saksamaal olime. Seal sellist võimalust ei ole, et lähed metsa marjule. Metsmaasikaid ei julge sakslane korjatagi, sest kardetakse, et rebased levitavad metsades igasugu haigusi ja maasikad on ka saastunud. Mina seda eriti ei karda ja olen ikka kraavipervest ja metsa alt leitud marjad suhu pistnud Saksamaal. Võõras mure minu jaoks.

Kavatsen veel niikaua juhust kasutada, kui võimalik, sest lank on suur ja maasikaid palju, jätkub ka naabritele ja minu jaoks on see nagu puhkus ja teraapia samaaegselt. Kel viis last kodus, oskab vaikust hinnata ja ka seda, kui on võimalus midagi teha ilma segamata. Mina seda oskan  ja vägagi. Uhukusega postitan Instasse maasikalangi pilte, selfie´deks mul aega ei ole. Teised prioriteedid momendil:D

Teraapia on praegu kohal nr. 1, sest no siin külas on täitsa hullumaja see elu. Sulle valetatakse näkku ja siis see valetaja valetab veel teisele näkku, et mitte halba varju endale jätta ja teise ees head mängu mängida. Seljataga tõmmatakse nii mis kole:D Täis kino:) Siis ähvardatakse veel politseiga, sest julgen oma blogis kirjutada omi mõtteid ja ausalt oma elust ja teisi tsiteerida. No mida?? Kõige hullem, et minu ema terroriseeritakse täiesti mõttetult telefonaatidega ja teemadega, milles temal pole üldse kompententsi. Ise tahavad veel inteligentsed inimesed olla :D (Matsikari, ma ütlen). Aga mina pean rahulik olema, hingan kolm korda sisse ja homme rõõmsalt jälle maasikale:)

Esimene päev läksin 2 liitrise shaslõki ämbriga. Napiks jäi...


Korralik ämber oli palju parem korjamiseks

Marjamaa missugune:D



Kredexi inimene oli ka meil täna täitsa kohapeal ära ja tegi paikvaatlust. Mina midagi ilustama ei hakanud, tube ei koristanud, ennast mukkima ei hakanud. Võtsin vabalt ja olin loomulik oma loomulikus keskkonnas. Tuli,küsis mõned küsimused, pani kirja. No et mitu tuba, kas vesi sees, kanalisatsioon. Siis pildistas tube, ronisime redeliga pööningule, pildistas seal ja oligi kõik. Nii oli ka 2010, isegi vist naine oli sama.

Uurisin, palju taotlusi tuli. Üle 500. Väga - väga palju ikka. Üle 400 vastasid nõuetele ja rahaline kate on üle 200-le. Täpseid arve ei mäleta, aga üldine pilt on siis selline. Kolm inimest on, kes peavad need 400 taotluse esitanud peret läbi käima suve jooksul. Otsustamisel arveststakse ikkagi pere suurust, elamispinna suurust ja sissetulekut. Need, kelle taotlused positiivse vastuse saavad, selguvad septembri lõpuks. Nüüd tuleb ainult rahulikult oodata. Mina olen sinnamaani kõik teinud.


25. juuni 2014

Väärtuslik leid

Lugu selline, et viisime Steniga eelmisel nädalal utiiltaarat Nuia prügikonteinerisse ja tahtsime tühjaks jäänud pappkastid paberikonteinerisse visata. Teeme siis suure kaane lahti ja mida me näeme-raamatud on prügisse visatud. Ja palju raamatuid. Üks parem kui teine:) Palju mõelda vaja ei olnud, korjasime kõik kokku, mis käeulatusse jäid. Mida möödujad arvasid, huvitas meid sel momendil kõige vähem. Enamus tuntud kirjanike raamatud, palju lasteraamatuid, Mirabeelia seeriast terve hunnik, Ukuaru jne. Neli kasti raamatuid korjasime kokku lõpuks. Tõime koju, sorteerisin ära ja panime lehtla alla raamaturiiulisse. Tulevikus, kui ülemine korrus väljaehitatud saab, saame sinna mõnusa raamatunurga teha. Seoses selle ülemise korrusega - homme tullakse Kredexi poolt paikvaatlust tegema....jeeee.

Meie leid



Korrastatud raamaturiiul meie väärt leiuga
Inimesed, enne kui raamatud ära viskate, uurige kohalikust raamatukogust võimalust raamatud sinna anda. Küll nemad teavad juba pareminei, kuidas neid edasi kasutada. Ärge prügimäele küll raamatuid viige.

Tean ka, kellele need raamatud kuulusid ja kui sa satud seda lugu siin lugema, siis teinekord kaalu ka teisi alternatiive äraviskamisele. Tegu oli tõesti heade raamatutega ja pakuvad meile kindlasti palju rõõmu pikaks ajaks. Hea, et suutsime päästa mis päästa andis, enne kui konteiner tühjendamisele oleks läinud:)

23. juuni 2014

Minupoolne kommentaar...

...selle postituse ja vastukaja kohta:


Eks see koer karjatab, kelle pihta kaigas lõi :D

 

37. Jaanijooks

Päev oli meie peres täna sportlik. Alustasime jaanijooksu traditsiooniga. Metele ja Stenile oli see esimene ümber Karksi-Nuia paisjärve Jaanijooks. Ja üllataval kombel olid nad peale 4,4 km.' ringi veel päris entusiastlikud ja näoad naerul, lubasid järgmine aasta jälle kohal olla. Väga rõõmustav. Andsin siis minagi lubaduse järgmisel aastal kaasa joosta:) Sel aastal olin riiete hoidja rollis. 

Peame plaani

Sten vaatab linnulennult rada üle


Meena tegi kaasa 5-6 aastaste tüdrukute  lastejooksus (0,3 km; 20. koht), Mete veel enne põhijooksu ka 9-10 aastaste tüdrukute lastejooksus (0,7 km; 10. koht). Nii et Mete sai päris palju "vatti".

Meenal nägu nalja täis ja aega küll. Sten püüab ikka ergutada:)
Meena nr. 32


9-10 aastaste tüdrukute start

Mete -Mari nr. 95

Põhijooksu stardis oli sel aastal 1 võistleja rohkem, kui eelmisel aastal. Sel aastal siis stardis inimesi 331. Kõik see tänu Stenile ja Metele, et nad ikka osaleda otsustasid:D

Ühispilt enne starti ja rasket jooksu. Lilli esindus:D


Põhijooksu start

Start antud-Sten väga rõõmsameelne veel
Meie Meenaga ootasim finishikoridori juures ja kohtasime lahedaid kolmikuid, aeg lausa lendas

37. jaanijooksu võitja meeste arvestuses

37. jaanijooksu võitja naiste arvestuses, teine koht kohe kannul ja esimese kaksikõde:) Ühte nägu olid:))
Leopold jooksis ka:D



Mete viimane spurt
Loosi tahtel sai Mete maasikakasti omanikuks


Kõigi osalejate vahel loositi välja hulganisti sponsorite poolt välja pandud auhindu. Meie pundist naeratas õnn kõigile. Mete sai kasti maasikaid, Sten kingikoti apteegi poolt, Tudva "krokodillid" autole. Maasikad olid eriti magusad ja Mete oli tõeliselt õnnelik.
Peale pikka ja väsitavat päeva oli minul tunne, nagu oleksin ka jooksust osa võtnud. Jalad valutasid. Seismisest ja ringi tuiamisest arvatavasti. Lisaks veel kord külm, kord päike, siis jälle vihm. Ilm oli heitlik nagu korralikule põhjamaa suvele kohane. Õnneks jooksu aeg möödus ilma vihmata. Mina igatahes vajusin sohvale, kui koju jõudsin ja sain isegi suigatuse kiirelt teha-nii läbi olin.


Järgmise aastani siis, nagu lubatud:D

22. juuni 2014

Meie kohalik jaaniõhtu



Räägin mõne sõnaga, kuidas möödus jaaniõhtu meie külas.

Kõigepealt helistas minu sõbranna ja läbi minu blogi nägi ta peo kuulutust ja uuris, kas nad võiksid ka perega tulla. Loomulikult võisid, seltsis ikka segasem. Ilm oli küll heitlik ja kahtlane, aga kaheksast, kui lastele mängud algasid, kõige hullem ilm ei olnud. Tibutas korra, aga polnud hullu.

Lastele olid välja kuulutatud mitmed mängud, aset aga leidsid mõned neist. Põhjus selles, et külamaja perenaine ei olnud vastavat atripuutikad välja toonud ja arvati, et piisab ka nendest mängudest, mis aset leidsid. Toimus siis saapavise, noolevise, pudelimäng ja ümber tiigi jooks. Lastele pakkusid need asjad väga suurt lõbu ja auhinnad olid ka nii korraldatud, et igaüks sai midagi, keegi ei jäänud tunnustusest ilma. Kusjuures võimalus oli ka auhindu annetada. Edaspidi võiks sellist võimalust rohkem välja reklaamida, et inimesed seda võimalust kasutada saaks. Igatahes väga armas, et lastele nii palju rõõmu valmistati. Mu sõbranna veel imestas, et tema pole sellist vahvat pidu veel näinud. Kohad, kus tema on käinud, on kõik tasuline ja kommertslik. Muudkui aga anna lastele raha igasuguse ninni-nänni jaoks. Nüüd viskas aga iga laps rõngast ja nii oli kohe joogimure lastel murtud. Siis veel võistlusest osavõtjad said kõik auhinnatud ja veel peoga kommi pealekauba:)

Kui mängud läbi, valgus rahvas kes siis kuhu. Külamajja peoõhtule ei plaaninud meie seltskond minna, sest 5 eurot pileti eest maksta käis lihtsalt üle jõu. Karksi-Nuias Jaanijooksu Jaanisimmanil Mait Maltise ja Kuldse Trio kontserti eest tuleb välja käia  samapalju ehk siis 5 eurot. Vahe on ikka arvestatav ja valik langeb kuulsuste kasuks.  Läksime väikesele istumisele minu ema juurde. Tegime kuuma kohvi, sõime moosisepikut ja soojendasime endid ja lapsi.

Kui hämaramaks läks, suundusime tagasi külamaja juurde, et lõke süüdata. Lõkkemeister oli tasemel, sest lõke süttis probleemideta ja võttis kohe hoo üles. Oli koht, kus ennast soojendada. Abja noored lasid ka meeleolukat muusikat autost ja lapsed said tahtmist pidi ringi joosta ja möllata.

Lõkke süütamine





Pisikesed sugulased:) Neid oli kokku koos Meenaga kuus vanusevahemikus 4-6, igati vahva:)

Noored

Stig pidas keskööni vastu ja siis jäi mõnusalt magama lõkkepaistel

Selline tegelane tuli ka ennast soojendama
Külamajas käis samal ajal tantsuõhtu. Autosid oli meeletult meie väikese küla kohta. Ja noored ikka enamuses. Natukene kohutav on vaadata, kuidas noored inimesed tapavad ennast tubaka ja lahjade alkohoolsete jookidega ja sõnavara on ka ikka kohati päris krõbe. Arvavad ju, et nad on jube cool'id nii:D Loodetavasti proovivad nad need meelemürgid ära ja saavad aru, et see ei ole ikkagu elu, mida nad lõpmatuseni elada tahavad. Elus on võimalik ka ilma sellistesse äärmustesse langemata läbi lüüa.

Lõpetusesks siis niipalju, et meie, vanad ja väetid seljahaiged, saime oma seljad lõkkepaistel soojendatud ja asume taas põllutöödele:D