 |
| Sünnipäevaks saadud potiliilia hakkab teist korda õitsema...uskumatu! |
 |
| Leia pildilt kass:) |
Ema, viis last ja elu maal. Mured ja rõõmud.
15. juuli 2015
Kaunid õied...
8. juuli 2015
Söögikoht: Tegelaste Tuba
Avastan Viljandi söögikohti. Mitte küll eriti intensiivselt, aga omas tempos. Täna vaatasin oma silmaga üle palju kiidetud Tegelaste Toa.
Siinkohal tahaks kohe ühe kivi visata Viljandi Turismiinfopunkti kapsaaeda. Hansapäevade raames oli kul juhus, kus üks saksakeelne turist/külaline soovis infot ühe söögikoha kohta, kus ta aasta tagasi käinud oli ja mis talle sügava mulje jätnud oli. Ainuke viga oli, et ta ei mäletanud, kus see koht oli. Ta tuli ja kirjeldas seda kohta, lootes mäluvärskendust saada. Üks kindel tunnusmärk oli "veinikelder".
Mina, mitte Viljandi inimesena, ei osanud arvatagi, milline söögikoht see olla võis. Seega helistasin Turismiinfosse ja rääkisin oma mure ära. Sealt õeldi kohe kategooriliselt ära, et Viljandis ei ole küll "veinikeldriga" söögikohta. Aga on ju. Nägin oma silmaga. Turismiinfo võiks seda ka ikkagi teada, liiatigi on Tegelaste Tuba vaata et nende naaber asukoha poolest (Vabadus platsi piirkond).
Nojah, igatahes mingeid teid pidi noolisime me kambaga välja, et tegu on Tegelaste Toaga ja juhatasime "kalli külalise" õigele teele. Ja saime ka tagasisidet, et meie oletus osutus õigeks.
Söögikohast nüüd. Kuna ilm oli vihmane, siis esialgu tundus, et koht on väljasurnud. Väljas terrassil oli vaikus, inimesi ei paistnud liikumas. Söögikohal on kaks sissepääsu ja tundus, et meie sisenesime tagaukse kaudu (või siis küljeukse).
Sealset süsteemi mitte tundvatena seisime esiti nõutult ja püüdsime aru saada, kas tellima tuleb minna leti äärde või võib kohe lauda istuda. Õnneks tuli kohe teenindaja näpus kaks menüüd ja siis oli juba asi selge. Istusime sobivasse lauda ja hakkasime uurima, mida pakutakse.
Valik oli üsna mitme leheküljeline ja selle läbi töötamiseks oleks vist terve igavik kulunud. Jällegi ilmus imeväel teenidaja ja pakkus kohe sõbralikult oma abi. Minu kaaslane oli valmis juba abi tagasi lükkama, kui mina näljasena ikka niipalju veel reageerida suutsin ja olin rõõmuga nõus abi vastu võtma. Saab ju kiiremini ühele poole tellimusega ja söök jõuab ka seda rutem lauda.
Tellimus sai tehtud. Suuresti sealse töötaja abiga ja olime abi eest igati tänulikud. Et näljast mitte päris ära nõrkeda, tellisime alustuseks Kreeka salati, mille teenindaja soovitas võtta ühe portsu kahes jaos (kahel taldrikul). Praed lubati lauda tuua 15 minuti jooksul.
Salatit oli poole portsu kohta küll ohtrasti. Tervet poleks mina suutnud ära süüagi. Kui oleks, siis praad enam mahutanud ei oleks.
Mahladega oli neil seal kitsas. Minu soovitud ananassi mahl oli otsas. Pika arutlemise järel otsusatsin siis võtta apelsini mahla. Ka otsas. Lõpuks saime kaubale viinamarja mahlaga. Ka natuke eksootilisem. Ei hakka ju õunamahla tellima, kui omal kelder seda mahla täis:D
Aeg lendas. Me polnud oma salatitega veel ühele poolegi saanud, kui praed lauda saabusid. Kui aus olla, siis mulle sealsed lauanõud eriti ei meeldinud. Mahla pakuti õlleklaasidest ja lauanõud oli ajast ja arust (minu arust). Võib olla tõesti sealse interjööriga sobivad, aga praad oleks ahvatlevam olnud mõnel muul taldrikul.
Söök oli maitsev. Salat prae kõrval oli nii ja naa. Peale Kreeka salati söömist hakkas see juba üsna vastu. Sama salat oli olnud ka Kreeka salati taldrikul. Olin päris küllastunud sellest ja lükkasin oma salati lahkelt kaaslase taldrikule.
Inerjöörist. Keegi krt toksis kogu aeg meie platvormi, kus me oma söögilauaga asetsesime. Naljaga pooleks, ju tambiti meie liha parasjagu meie all. Sisustus oli rustikaalsest puidust ja sepistest. Üsna lollikindel ja lihtne.
Üritasin leida wc-d ja mõningase kiikamisega sealolevate võimalike wc uste poole, lõin käega. Polnud ükski uks seda nägu, et sinna saaks häda tegema minna. Jällegi sain kiirelt abi. Juhatati trepini ja paluti minna kuni lõpuni. Suht kahtlane oli isegi siis, et leian selle õige ukse. Sel hetkel nägingi ära oma silmaga veinikeldri asukoha ja kohe sealsamas olid ka tualettide uksed vastava märgistusega. Kes teavad need teavad, kes aga mitte, neil annab päris seigelda.
Värsked ajalehed ja hunnik ajakirju oli klientidele vabaks kasutamiseks. Kahjuks kiire teeninduse tõttu neile aega eriti ei jätkunud ja eks valgus oli ka lugemiseks pigem hämara poolne. Muusika oli kohale vastav - Untsakate lood, millest mul ausalt õeldes juba küll on. Pulmas, kus käisin, mängisid Untsakad, Hansapäevade aeg sattusin Untsakate kotserdile ja nüüd siis Tegelaste Toas ka Untsakad laulmas. No palju üks inimene talub:D
Magustoidu soovitus tuli maja poolt - pannkoogid praetud banaaniga. Mõnus on vahest ka teiste tehtud pannkooke maitsta. See valik tuli lihtsalt.
Kirssidega kohupiimakook mind ei ahvatlenud. Isegi mitte see, et see olevat kohapeal otsast lõpuni ise tehtud. Seda olen ma oma elus liigagi palju teinud ja söönud.
Ok, pannkooke olen ma ka väga palju söönud, aga mitte sellise banaanilisandiga. See kooslus mind isegi huvitas. Ega ma pihta ei saanud, mis täpselt mul vaagnal oli. Justkui kaneeli ja suhkruga oli tegu pluss banaan. Igavesti magus kraam igatahes. Ja tulikuum.
Kõhud saime igatahes täis söödud, natukene liigagi. Arve toodi lauda kiiresti, ei mingit ajaviitmist. Selles suhtes üsna hea kiire koht, teenindus oli tasemel - kiire, sõbralik ja laitmatu. Hinnatase ka talutav. Tegu ei olnud ka mingi ülipeene kohaga.
Kui nüüd kokku võtta ja kaine mõistusega tellida, siis saaks kenasti kõhu täidetud poole Kreeka salatiga, mis läheks maksma 1.85€, mis oleks täitsa piisav elus püsimiseks. Aga ei, on ju vaja õgida alati:D
Siinkohal tahaks kohe ühe kivi visata Viljandi Turismiinfopunkti kapsaaeda. Hansapäevade raames oli kul juhus, kus üks saksakeelne turist/külaline soovis infot ühe söögikoha kohta, kus ta aasta tagasi käinud oli ja mis talle sügava mulje jätnud oli. Ainuke viga oli, et ta ei mäletanud, kus see koht oli. Ta tuli ja kirjeldas seda kohta, lootes mäluvärskendust saada. Üks kindel tunnusmärk oli "veinikelder".
Mina, mitte Viljandi inimesena, ei osanud arvatagi, milline söögikoht see olla võis. Seega helistasin Turismiinfosse ja rääkisin oma mure ära. Sealt õeldi kohe kategooriliselt ära, et Viljandis ei ole küll "veinikeldriga" söögikohta. Aga on ju. Nägin oma silmaga. Turismiinfo võiks seda ka ikkagi teada, liiatigi on Tegelaste Tuba vaata et nende naaber asukoha poolest (Vabadus platsi piirkond).
 |
| Pubikülastajatele on ettenähtud lausa parkla |
Söögikohast nüüd. Kuna ilm oli vihmane, siis esialgu tundus, et koht on väljasurnud. Väljas terrassil oli vaikus, inimesi ei paistnud liikumas. Söögikohal on kaks sissepääsu ja tundus, et meie sisenesime tagaukse kaudu (või siis küljeukse).
 |
| Välisterrass |
 |
| Nn. küljeuks |
Valik oli üsna mitme leheküljeline ja selle läbi töötamiseks oleks vist terve igavik kulunud. Jällegi ilmus imeväel teenidaja ja pakkus kohe sõbralikult oma abi. Minu kaaslane oli valmis juba abi tagasi lükkama, kui mina näljasena ikka niipalju veel reageerida suutsin ja olin rõõmuga nõus abi vastu võtma. Saab ju kiiremini ühele poole tellimusega ja söök jõuab ka seda rutem lauda.
Tellimus sai tehtud. Suuresti sealse töötaja abiga ja olime abi eest igati tänulikud. Et näljast mitte päris ära nõrkeda, tellisime alustuseks Kreeka salati, mille teenindaja soovitas võtta ühe portsu kahes jaos (kahel taldrikul). Praed lubati lauda tuua 15 minuti jooksul.
Salatit oli poole portsu kohta küll ohtrasti. Tervet poleks mina suutnud ära süüagi. Kui oleks, siis praad enam mahutanud ei oleks.
 |
| Kreeka salat (1/2 portsu) |
Aeg lendas. Me polnud oma salatitega veel ühele poolegi saanud, kui praed lauda saabusid. Kui aus olla, siis mulle sealsed lauanõud eriti ei meeldinud. Mahla pakuti õlleklaasidest ja lauanõud oli ajast ja arust (minu arust). Võib olla tõesti sealse interjööriga sobivad, aga praad oleks ahvatlevam olnud mõnel muul taldrikul.
 |
| Grillitud liha sinepikastmes |
Inerjöörist. Keegi krt toksis kogu aeg meie platvormi, kus me oma söögilauaga asetsesime. Naljaga pooleks, ju tambiti meie liha parasjagu meie all. Sisustus oli rustikaalsest puidust ja sepistest. Üsna lollikindel ja lihtne.
Üritasin leida wc-d ja mõningase kiikamisega sealolevate võimalike wc uste poole, lõin käega. Polnud ükski uks seda nägu, et sinna saaks häda tegema minna. Jällegi sain kiirelt abi. Juhatati trepini ja paluti minna kuni lõpuni. Suht kahtlane oli isegi siis, et leian selle õige ukse. Sel hetkel nägingi ära oma silmaga veinikeldri asukoha ja kohe sealsamas olid ka tualettide uksed vastava märgistusega. Kes teavad need teavad, kes aga mitte, neil annab päris seigelda.
Värsked ajalehed ja hunnik ajakirju oli klientidele vabaks kasutamiseks. Kahjuks kiire teeninduse tõttu neile aega eriti ei jätkunud ja eks valgus oli ka lugemiseks pigem hämara poolne. Muusika oli kohale vastav - Untsakate lood, millest mul ausalt õeldes juba küll on. Pulmas, kus käisin, mängisid Untsakad, Hansapäevade aeg sattusin Untsakate kotserdile ja nüüd siis Tegelaste Toas ka Untsakad laulmas. No palju üks inimene talub:D
Magustoidu soovitus tuli maja poolt - pannkoogid praetud banaaniga. Mõnus on vahest ka teiste tehtud pannkooke maitsta. See valik tuli lihtsalt.
Kirssidega kohupiimakook mind ei ahvatlenud. Isegi mitte see, et see olevat kohapeal otsast lõpuni ise tehtud. Seda olen ma oma elus liigagi palju teinud ja söönud.
Ok, pannkooke olen ma ka väga palju söönud, aga mitte sellise banaanilisandiga. See kooslus mind isegi huvitas. Ega ma pihta ei saanud, mis täpselt mul vaagnal oli. Justkui kaneeli ja suhkruga oli tegu pluss banaan. Igavesti magus kraam igatahes. Ja tulikuum.
Kõhud saime igatahes täis söödud, natukene liigagi. Arve toodi lauda kiiresti, ei mingit ajaviitmist. Selles suhtes üsna hea kiire koht, teenindus oli tasemel - kiire, sõbralik ja laitmatu. Hinnatase ka talutav. Tegu ei olnud ka mingi ülipeene kohaga.
Kui nüüd kokku võtta ja kaine mõistusega tellida, siis saaks kenasti kõhu täidetud poole Kreeka salatiga, mis läheks maksma 1.85€, mis oleks täitsa piisav elus püsimiseks. Aga ei, on ju vaja õgida alati:D
7. juuli 2015
Köharohu siirup (kuusevõrsesiirup versioon 2)
3 nädalat tagasi panin ühe portsu kuusevõrseid kihiti suhkruga purki, et teha ka teist versiooni siirupist. Esimene versioon on siin.
Kõigepealt tahaksin rääkida, kust ma omale nii laheda purgi sain. Iseenesest täiesti tavaline 3 liitriline purk, aga külge integreeritud sangaga. Hea transportida ja kaan ka lisaks.
See sai muretsetud Maximast, kui ma arsti soovitusel Stigile ploomimahla ostma läksin. Koos sisuga maksis purk kuskil 3-4 € ringis. Mahl joodi kiiresti ära, purk aga jäi "perekonda". Olen iga liitrise ja suurema purgi eest tänulik, millel on ka sobiv kaan. Kulub ära ikka.
Igatahes selle purgi ma võrseid täis korjasin, suhkrut raputasin vahele silma järgi, surusin tihedasti pudrunuiaga kokku ja panin pumedasse sahvrisse seisma. Ema oli skeptiline ja ei uskunud, et sealt sellisel viisil mingit vedelikku välja ajama hakkab. Aga hakkas. Aegajalt segasin ka kogu massi, et suhkur sulada saaks paremini.
 |
| 2. päev |
 |
| 4. päev |
 |
| 1. nädala pärast |
Täna leidsin lõpuks sellise hetke, kus ma asja lõpule sain viia. Õrn hallituse kiht oli kuivale jäänud võrsetel küll juba peale tulnud, aga maik oli õige - õige pisut hapukas ja kõvasti magus, aroom imeline, selline kuusevaigune. Kurnasin siirupi välja ja villisin "Koduekstrast" ostetud pudelitesse. Ostsin vaid kaks 200 ml pudelit, sest rohkem siirupit ma ei lootnud ja pudeli hind oli ka üsna krõbe (1.99€ vist). Välja tuli aga hoopis rohkem siirupit (800-900 ml).
 |
| 3 nädalat hiljem |
 |
| Siin on näha hallitus |
Kas siirupit enne villimist ka keetma pidi, ma kuskilt välja ei lugenud. Läks pudelitesse ilma keetmata.
Jääme nüüd köha ootama. Ega ma suurt sellesse ei usu, aga talvel limpsimiseks päris hea kraam ja miks mitte siis "uskuda", et ravib köha ka :D
Tellimine:
Postitused (Atom)