No nii, olen jälle online. Oh ei, mitte et ma olen nüüd ilma nutimaalilamata elanud, oh ei. Iga jumala päev istun netis (laste arvates löön ma päevad läbi oma aega surnuks justnimelt netis lustides), töö iseloom selline. Ja kui on tööaeg, siis on mul lahti maksimum ainult stuudium, et jälgida, mis koolis ka toimub. Mujal ma reeglina töö ajal ei ole. Kui ma tahan rutiini murda, siis lähen parem tiiru kanade juurde, pesen nõusid või kütan ahju jne., et siis värskelt jälle edasi töötada.
Kui stuudiumist rääkida, siis jah, mul ei ole niiväga po**ui, kuidas mu lastel läheb. Ikka hoian silma peal ja kui vaja, siis lapsed annavad aru - mis, kus ja millal. Ja ma olen väga arusaaja lapsevanem. Kui Mete on vahest harva kolme saanud, siis on tema stampvastus, et kõik said:) Kahjuks mina seda "kõike" ei näe ja pean uskuma. Peaasi, et ta teemast aru saaks ja kui ei saa, läheks vajadusel konsultatsiooni.
Kõige rohkem tuska teevad mulle Meena hinded. Tal on praegu rasked ajad ja ma püüan igati mõistev olla, mitte väga pragada, aga tihti kisub ikka kooliasjade pärast tüliks. Loodan, et ta tuleb sellest kõigest ilma suuremate jamadeta välja ja elu läheb normaalselt edasi. Elame need natukene halvemad tulemused koolis üle. Ja ma ei luba tal mitte mingil tingimusel juukseid värvida. Juba aasta-paar tagasi ostis ta salaja mingisuguse tooniva vene päritolu lilla olluse ja püüdis omal juukseid värvida. Õnneks polnud ta eriti osav selles ja püsivust ka ei olnud, veel vähem on ta kunagi näinud, kuidas juukseid värvida (eeskuju puudub) - natukene mökerdas ja õige pea kulus see maha. Mina heaks ei kiida laste juuste värvimist. Iga asi ikka omal ajal või siis hiljem:D Aga kõrvarõngad on saanud minu mõlemad tütred aastaselt. Selles suhtes ei olnud küsimustki, kas see on normaalne või mitte. Kui ma uuesti tite saaksin ja ta tüdruk oleks, siis ma vist enam nii ei teeks. Tänaseks päevaks ei kanna kumbki tüdruk enam kõrvarõngaid ja kui mulle mõni laps silma alla jääb silmapaistvate "kulinatega", siis eriti meeldiv vaatepilt see ei ole. Elan üle ja see ei puutu minusse, aga jah...olen ses suhtes kõvasti konservatiivsemaks muutunud.
Nüüd te kindlasti arvate, et konservatiivne, järelikult kindel EKRE valija. Ma kaalusin seda eile "Kolmeraudset" vaadates, Helmel on siiski väga suur toetajaskond, statistika kohaselt. Ja poleks paha ju, kui natukene värskemad tuuled puhuma hakkaks poliitmaastikul. Aga siinkohal olen ma üsna tolerantne ja tunnistan, et mul ei ole geide ja lesbide vastu mitte midagi. Tehku, mis tahavad, minu elu nad ei sega. Ja maailma on niipalju edasi arenenud, et isegi meil peres pole see mingi tabuteema. Pisemad lapsedki arutlevad neil teemadel kõva häälega, kuula ja imesta:)
Seega, mina valin Keskerakonda, nagu ikka. Ah, nali, ma ei tea veel. Meile siia metsatukka ei jõua eriti valmisreklaami ka, pastakatest rääkimata, seega ega ma kursis ei olegi, kes valikus on ja mida lubatakse. Facebooki mul ka ei ole, kust inffi saaks. Valimata ma kohe kindlasti ei jäta, see on kindel. Valmisid kuuluvad minu jaoks samasse huvikategooriasse EBA ja Eurovisiooniga. Ok, tuludeklaratsiooni kinnitamine ka. Need on ka sellised erilised sündmused ja pakuvad pinget.
Kinnitasin minagi eile esimeste hulgas on deklaratsiooni äta. Üritasin mitu korda, enne kui löögile sain. Oli pettumus. Tuttav raamatupidaja lubas, et saan kõik enammakstud tulumaksu tagasi, aga per*et Roosi, ei olnud see asi nii roosiline. Ainult ca.1145 saan tagasi, arvestasin ca. 1400-ga. Si*t tunne oli natukene, nagu oleks röövitud:D Ma ei ole viitsinud uuesti kontrollima ka minna, et äkki kuskil viga, aga vaevalt küll, Maksuamet juba vigu ei tee.
Sellel nädalal oli veel üks suurem sündmus, kui seda nüüd nimetada saab. Pigem oli see looduskatastroof, mis lõi meie nädala ikka korralikult sassi. Oli palju lund ja öösel sadas veelgi rohkem juurde. Oli puid langenud. Esimene üllatus oli, kui Mete teatas, et bussi vist ei tule ja pean neid kooli viima. Siis järgnes kohe info, et buss ikkagi tuli. Järgmisena andis Mete teada, et vanaema pidi oma bussiga kraavis olema. Helistasin. Puu oli teele langenud, paks lumi peal, hämar ja kui ema seda taksitust märganud oli, oli juba hilja. Buss viskus lumevalli, esiklaas ja tabloo pidid vigastatud olema. Et emal oli isaga kokku leppitud, et ta läheb teda Tartusse viima, siis pakkusin isale ennast sohvriks, sest emal oli omalgi jama rohkem kui küll.
Andsin töökohta teada, et asjalood nii, et pean pereliikmeid hädas aitama ja teen oma töö kenasti järgi. Tartu pole liikudes sain aga sõnumi, et elekter on ära. Ja teatavasti ilma elektrita mina oma tööd teha ei saa. Plaanisin, et kui olen isa kohale toimetanud, siis võtan vabalt. Olin ju üksi ja kuhugile kiiret ei olnud. Aga alati on nii, et kui sul on võimalus, siis saa lihtsalt ei viitsi seda kasutada ja eks oli teisigi argumente. On selge, et kuhu iganes sa lähed, siis kulub raha. Aga säästurezhiim ju kogu riigis, nii ka mul. Minust saaks hea riigijuht ja rahva rahaga ringi käia. Oi kuidas ma majandaks ja tõmbaks seda meeletut laristamist koomale. Ma vältisin isegi Rõngu pagarit ja Tõrva Maximat. Laiskusest ja kihust kokku hoida. Oleks ma ühte neist sisse astunud, oleks rahakulu kindel olnud.
Seega tegin puhtalt selle tiiru ära, võtsin kooli eest kõik oma kolm koolilast ja olime kaheks kodus. Aga üllatus, üllatus - elekter oli jätkuvalt ära. Õnneks oli päevavalgus. Kasutasin seda aega Stigile ette lugemiseks. Päris mitu raamatut sai loetud. Kui pimedaks läks, hakkas asi juba närvidele käima. Istusime lihtsalt pimedas, mitte midagi teha ei osanud. Kraanikauss oli ka musti nõusid täis ja üldsegi oli kõik nii trööstitu. Ainult väljas tundus nii maagiline. Palju valget lund ja kuuvalgus. Tegin Metele ja Stigile ettepanku metsa luusima minna, mis ikka niisama istuda. Meena magas suurest igavusest.
Päris metsa me siiski ei läinud, aga jalutasime vanaema juurde. Kodus teda küll veel ei olnud, sest ta möllas ikka veel oma bussiga. Üks sai remonti, asendusbuss tagasi viidud ja kolmanda ta tõi hilisõhtuks koju, et järgmisel päeval jälle liinile minna. Külavahel saime infot, et elektrit lubatakse alles järgmiseks päevaks. Ei olnud hea uudis. Leppisime lastega kokku, et nad jäävad koolist koju. Meena arvas, et tema vajab äratust ja läheb siiski kooli.
Hakkasin juba öösel kella kolme ajal käima köögis kella vaatamas. Iga poole tunni tagant kuni hommikul kella kuueni. No mis teha, kui mobiil ei töödanud (aku tühi) ja ainuke kell majas oli seinakell köögis. Siis läksin Meenat üles ajama. Ja siis ta teatas, et temal on juuksed ikka liiga rasvased ja tema ei saa nii kooli minna. Kogu minu öine kõndimine läks vett vedama. Keerasin uuesti magama, sest tööle mul tol päeval asja ei olnud. Magasin rahulikult. Natukene süda valutas küll töö pärast, sest mul polnud mingit võimalust töö juurde teatada, et asjalood nii on nagu nad on. Ei tea, mida nad mõtlesid. Et oh, ta kodukontoris ja laseb täiega üle, hea elu küll teisel. Tegelikult oleksin parema meelega tööd teinud, kui lihtsalt niisama vahtinud ilma vee ja elektrita.
Oli ka plusse kogu sel jamal. Mete sai päeval oma puslega tegeleda, meie Stigiga panime lihtsamaid puslesid kokku. Eelmine õhtu mängisime ema juures küünlavalgel memorit (Isamaa valmisreklaami raames valminud lauamäng), jaluatmine kuuvalges, raamatudja kõik see ilma nutiseadmeteta. Täielik kvaliteetaeg. Stig arvas, et päris hea, et elekter ära. Lapsed on ikka targad.
Põhimõtteliselt olime 26 tundi ilma vooluta ja siis helistatakse koolist nagu mingile asotsiaalsele perele ja päritakse, miks teie lapsed koolis ei ole.Et miks kooli teatatud ei ole puudumisest. No see võttis küll natukene, et...möhh, mis toimub. Kas tõesti on see nii suur probleem, kui minu kolm last koolis ei ole, kui meil siin on palju suuremaid muresid. Ei tea, kuidas ma oleksin pidanud kooli seda teatama? Ja miks minu lapsed kooli minna ei saanud, kui kõik teised said, ei ohiks küll mingi argument olla. Me ikka otsustame siin ise, mis ja kuidas meile parim oli tol hetkel.
Tööga sain ka järje peale. Tegin pikemaid õhtuid ja tundub, et oli igati mõnus hingetõmbeaeg see vooluta olek. Eesti Vabariik võiks sellised päevi, kus pistik seinast välja tõmmatakse, riiklikult korraldama hakata:)
Kui stuudiumist rääkida, siis jah, mul ei ole niiväga po**ui, kuidas mu lastel läheb. Ikka hoian silma peal ja kui vaja, siis lapsed annavad aru - mis, kus ja millal. Ja ma olen väga arusaaja lapsevanem. Kui Mete on vahest harva kolme saanud, siis on tema stampvastus, et kõik said:) Kahjuks mina seda "kõike" ei näe ja pean uskuma. Peaasi, et ta teemast aru saaks ja kui ei saa, läheks vajadusel konsultatsiooni.
Kõige rohkem tuska teevad mulle Meena hinded. Tal on praegu rasked ajad ja ma püüan igati mõistev olla, mitte väga pragada, aga tihti kisub ikka kooliasjade pärast tüliks. Loodan, et ta tuleb sellest kõigest ilma suuremate jamadeta välja ja elu läheb normaalselt edasi. Elame need natukene halvemad tulemused koolis üle. Ja ma ei luba tal mitte mingil tingimusel juukseid värvida. Juba aasta-paar tagasi ostis ta salaja mingisuguse tooniva vene päritolu lilla olluse ja püüdis omal juukseid värvida. Õnneks polnud ta eriti osav selles ja püsivust ka ei olnud, veel vähem on ta kunagi näinud, kuidas juukseid värvida (eeskuju puudub) - natukene mökerdas ja õige pea kulus see maha. Mina heaks ei kiida laste juuste värvimist. Iga asi ikka omal ajal või siis hiljem:D Aga kõrvarõngad on saanud minu mõlemad tütred aastaselt. Selles suhtes ei olnud küsimustki, kas see on normaalne või mitte. Kui ma uuesti tite saaksin ja ta tüdruk oleks, siis ma vist enam nii ei teeks. Tänaseks päevaks ei kanna kumbki tüdruk enam kõrvarõngaid ja kui mulle mõni laps silma alla jääb silmapaistvate "kulinatega", siis eriti meeldiv vaatepilt see ei ole. Elan üle ja see ei puutu minusse, aga jah...olen ses suhtes kõvasti konservatiivsemaks muutunud.
Nüüd te kindlasti arvate, et konservatiivne, järelikult kindel EKRE valija. Ma kaalusin seda eile "Kolmeraudset" vaadates, Helmel on siiski väga suur toetajaskond, statistika kohaselt. Ja poleks paha ju, kui natukene värskemad tuuled puhuma hakkaks poliitmaastikul. Aga siinkohal olen ma üsna tolerantne ja tunnistan, et mul ei ole geide ja lesbide vastu mitte midagi. Tehku, mis tahavad, minu elu nad ei sega. Ja maailma on niipalju edasi arenenud, et isegi meil peres pole see mingi tabuteema. Pisemad lapsedki arutlevad neil teemadel kõva häälega, kuula ja imesta:)
Seega, mina valin Keskerakonda, nagu ikka. Ah, nali, ma ei tea veel. Meile siia metsatukka ei jõua eriti valmisreklaami ka, pastakatest rääkimata, seega ega ma kursis ei olegi, kes valikus on ja mida lubatakse. Facebooki mul ka ei ole, kust inffi saaks. Valimata ma kohe kindlasti ei jäta, see on kindel. Valmisid kuuluvad minu jaoks samasse huvikategooriasse EBA ja Eurovisiooniga. Ok, tuludeklaratsiooni kinnitamine ka. Need on ka sellised erilised sündmused ja pakuvad pinget.
Kinnitasin minagi eile esimeste hulgas on deklaratsiooni äta. Üritasin mitu korda, enne kui löögile sain. Oli pettumus. Tuttav raamatupidaja lubas, et saan kõik enammakstud tulumaksu tagasi, aga per*et Roosi, ei olnud see asi nii roosiline. Ainult ca.1145 saan tagasi, arvestasin ca. 1400-ga. Si*t tunne oli natukene, nagu oleks röövitud:D Ma ei ole viitsinud uuesti kontrollima ka minna, et äkki kuskil viga, aga vaevalt küll, Maksuamet juba vigu ei tee.
Sellel nädalal oli veel üks suurem sündmus, kui seda nüüd nimetada saab. Pigem oli see looduskatastroof, mis lõi meie nädala ikka korralikult sassi. Oli palju lund ja öösel sadas veelgi rohkem juurde. Oli puid langenud. Esimene üllatus oli, kui Mete teatas, et bussi vist ei tule ja pean neid kooli viima. Siis järgnes kohe info, et buss ikkagi tuli. Järgmisena andis Mete teada, et vanaema pidi oma bussiga kraavis olema. Helistasin. Puu oli teele langenud, paks lumi peal, hämar ja kui ema seda taksitust märganud oli, oli juba hilja. Buss viskus lumevalli, esiklaas ja tabloo pidid vigastatud olema. Et emal oli isaga kokku leppitud, et ta läheb teda Tartusse viima, siis pakkusin isale ennast sohvriks, sest emal oli omalgi jama rohkem kui küll.
Andsin töökohta teada, et asjalood nii, et pean pereliikmeid hädas aitama ja teen oma töö kenasti järgi. Tartu pole liikudes sain aga sõnumi, et elekter on ära. Ja teatavasti ilma elektrita mina oma tööd teha ei saa. Plaanisin, et kui olen isa kohale toimetanud, siis võtan vabalt. Olin ju üksi ja kuhugile kiiret ei olnud. Aga alati on nii, et kui sul on võimalus, siis saa lihtsalt ei viitsi seda kasutada ja eks oli teisigi argumente. On selge, et kuhu iganes sa lähed, siis kulub raha. Aga säästurezhiim ju kogu riigis, nii ka mul. Minust saaks hea riigijuht ja rahva rahaga ringi käia. Oi kuidas ma majandaks ja tõmbaks seda meeletut laristamist koomale. Ma vältisin isegi Rõngu pagarit ja Tõrva Maximat. Laiskusest ja kihust kokku hoida. Oleks ma ühte neist sisse astunud, oleks rahakulu kindel olnud.
Seega tegin puhtalt selle tiiru ära, võtsin kooli eest kõik oma kolm koolilast ja olime kaheks kodus. Aga üllatus, üllatus - elekter oli jätkuvalt ära. Õnneks oli päevavalgus. Kasutasin seda aega Stigile ette lugemiseks. Päris mitu raamatut sai loetud. Kui pimedaks läks, hakkas asi juba närvidele käima. Istusime lihtsalt pimedas, mitte midagi teha ei osanud. Kraanikauss oli ka musti nõusid täis ja üldsegi oli kõik nii trööstitu. Ainult väljas tundus nii maagiline. Palju valget lund ja kuuvalgus. Tegin Metele ja Stigile ettepanku metsa luusima minna, mis ikka niisama istuda. Meena magas suurest igavusest.
Päris metsa me siiski ei läinud, aga jalutasime vanaema juurde. Kodus teda küll veel ei olnud, sest ta möllas ikka veel oma bussiga. Üks sai remonti, asendusbuss tagasi viidud ja kolmanda ta tõi hilisõhtuks koju, et järgmisel päeval jälle liinile minna. Külavahel saime infot, et elektrit lubatakse alles järgmiseks päevaks. Ei olnud hea uudis. Leppisime lastega kokku, et nad jäävad koolist koju. Meena arvas, et tema vajab äratust ja läheb siiski kooli.
Hakkasin juba öösel kella kolme ajal käima köögis kella vaatamas. Iga poole tunni tagant kuni hommikul kella kuueni. No mis teha, kui mobiil ei töödanud (aku tühi) ja ainuke kell majas oli seinakell köögis. Siis läksin Meenat üles ajama. Ja siis ta teatas, et temal on juuksed ikka liiga rasvased ja tema ei saa nii kooli minna. Kogu minu öine kõndimine läks vett vedama. Keerasin uuesti magama, sest tööle mul tol päeval asja ei olnud. Magasin rahulikult. Natukene süda valutas küll töö pärast, sest mul polnud mingit võimalust töö juurde teatada, et asjalood nii on nagu nad on. Ei tea, mida nad mõtlesid. Et oh, ta kodukontoris ja laseb täiega üle, hea elu küll teisel. Tegelikult oleksin parema meelega tööd teinud, kui lihtsalt niisama vahtinud ilma vee ja elektrita.
Oli ka plusse kogu sel jamal. Mete sai päeval oma puslega tegeleda, meie Stigiga panime lihtsamaid puslesid kokku. Eelmine õhtu mängisime ema juures küünlavalgel memorit (Isamaa valmisreklaami raames valminud lauamäng), jaluatmine kuuvalges, raamatudja kõik see ilma nutiseadmeteta. Täielik kvaliteetaeg. Stig arvas, et päris hea, et elekter ära. Lapsed on ikka targad.
Põhimõtteliselt olime 26 tundi ilma vooluta ja siis helistatakse koolist nagu mingile asotsiaalsele perele ja päritakse, miks teie lapsed koolis ei ole.Et miks kooli teatatud ei ole puudumisest. No see võttis küll natukene, et...möhh, mis toimub. Kas tõesti on see nii suur probleem, kui minu kolm last koolis ei ole, kui meil siin on palju suuremaid muresid. Ei tea, kuidas ma oleksin pidanud kooli seda teatama? Ja miks minu lapsed kooli minna ei saanud, kui kõik teised said, ei ohiks küll mingi argument olla. Me ikka otsustame siin ise, mis ja kuidas meile parim oli tol hetkel.
Tööga sain ka järje peale. Tegin pikemaid õhtuid ja tundub, et oli igati mõnus hingetõmbeaeg see vooluta olek. Eesti Vabariik võiks sellised päevi, kus pistik seinast välja tõmmatakse, riiklikult korraldama hakata:)
6 kommentaari:
Kui lapsevanem ise kooli ei teavita, et laps puudub, siis on kohustus koolil uurida, kuhu laps jäi. Nt sellisel ekstreemsel puhul, kui laps võib-olla hommikul kodus ütleb, et läheb kooli, aga tegelikult hulgub kuskil ringi. Kooli kodukord kehtestab selle, mismoodi käib see teavitamine ja millal/mis aja jooksul lapsevanem peab teavitama.
Tulumaksust - ilmselt oli sul mõnel kuul tulu olnud üle 1200 euro, see sõi maksuvaba osa ära, ja seda kadunud maksuvaba ei tasaarveldata teiste kuudega, mis läind, see läind. Oli vist keskerakond kes sellise astmelise maksu sisse viis, üle 1200-eurose koondamishüvituse ja lõpparve saajad näiteks jäävad lisaks töökohale ilma (või osaliselt ilma) ka raha saamise kuu maksuvabast tulust, kuigi järgmised kuud võibolla peavad virelema napi töötuskindlustushüvituse najal. Kusjuures sellise ebaõigluse on ametnikud üllatusega alles nüüd avastanud ja paljud deklaratsiooni esitajad alles seisavad selle tõega silmitsi.
Ma olen kursis nende eekirjadega. Oli eriolukord ja sellest ka imestus, et minu lastest koolis puudust tunti - kõigist kolmest. Oleks üks puudu olnud, siis oleks kahtlane olnud, et äkki kaduma läinud. Kolm juba naljalt kaduma minna ei saa:)
Kavalad seadused, mis muud. Ma pole kindlasti ainukene pettunu.
Sel aastal ei maksta kellelegi üle 1200€ tagasi, uus seadus.Olgu lasi või 10'
Ei vasta tõele. Huvitav kuidas mina siis üle 1400 sain? Tulumaksu maksan igalt eurolt, st tulumaksuvaba osa arvestada ei lasknud ja lapsi on kolm.
Postita kommentaar