Oh juudas, millised põrutavad uudised blogimaailmas - blogija Merje on väidevalt titeootel ja on oma blogi ootamatult sulgenud ja mitte kuskil ei kippu ega kõppu. Tundub kuidagi kahtlaselt põnev kogu see lugu ja pole midagi imestada, kui see nii jääbki, sest tundub, et Merje ei taha, et keegi sellest loost midagi teada saakski. Ja kui ta juhuslikult juba blogiauhindade jagamise ajal titeootel oli, siis pole ime, et ta paistis natukene kosunum välja. "Paks" ju õelda pole ilus, isegi "paksuke" tundub mõne jaoks juba sõimusõna olevat.
Ja kui "paksukese" (LINK) juurde tulla, siis mind küll selline domeeninimi ei häiri, veel vähem pole tähtsust sellel, kas inimene, kes seal taga peitub, on paks või peenike peaasi, et intrigeerivalt ja huvitavalt kirjutab. Ja millised oivalised toidupildid Instas, väga professionaalsed ja inspireerivad. Isegi mina läksin poodi ja ostsin shampinjone, et neist pastat valmistada ja seda olen juba korduvalt teinud. Lapsedki on seened heaks kiitnud.
Ok, see selleks. Eile Tallinnast koju sõites juhtusin Vikerraadiost kuulama tuludeklaratsiooni teemalist arutelu ja mulle jäi kripeldama see plusside avamise asi. Väga kavalalt on see tänavune süsteem MTA-s üles ehitatud, moodne küll, aga konksuga. Kannatsin öö ära magada, rahulikult hommiku suutsin ka ära nautida ja nüüd ma siis tegin arvuti lahti, et asi üle kontrollida. Mulle ei andnud rahu, et ma kuskil koolituskulusid ei näinud. Igal aastal on need juba eeltäidetult olemas olnud. 2018 aastal küll lasteaiamaksu ei olnud, aga muusikakool ja spordikool oleks pidanud olema sisse kantud. Aga ei olnud. Avasin siis MTA andmed, seal oli valla poolt kõik üles antud, deklaratsiooni need aga üle kandunud ei olnud. Lisasin siis need käsitsi ehk siis muutsin oma esitatud deklaratsiooni ja võit oli umbes tubli 50 eurot. Abiks ikka, aga ma ei saa aru, miks ei võinud see juba alguses kõik sisse kantud olla. Tasub valvas olla. Mine tea, mis veel kahe silma vahele jäänud on.
Ja nagu keegi eelmise postituse all kommenteeris, et sain vähem tulumaksu tagasi, kuna mõni kuu võis piirmäär 1200 eurot lõhki minna, siis jah, võimalik. Saan aastas korra renditulu Telialt ja sellega ma põhimõtteliselt saan vastu perset uue süsteemi järgi. Kui kellegil on soovitusi, kuidas sel aastal selle "ülearuse" tuluga toimida, siis kuulan:)
Ok, ohkan sügavalt ja mõtlen, et see pole ju kõige hullem siin maailmas. On palju-palju hirmsamaid asju. Teen alati nii, kui midagi tundub sitasti olevat:D
Eilsest veel niipalju, et jah, Tallinnas käisin. Suht suursündmus oli jälle. Kätte võtmise asi, pole üldsegi hull. Õnneks oli asja ka ikka, tühja ma juba ei sõida.
Asi oli nii, et hommikul kümne paiku hakkas Mete rääkima, et võiks tallinnasse minna. Seal pidavat Lasnamäe Kergejõustikuhallis olema Eesti Meistrivõistlused ja meie kandist on ka tublisi sportlasi, kellele kaasa elada. Ma arvasin, et Mete nalja teeb, et ta arvab, et ma kohe kohale lendan. Aga ei, asi läks nii kaugele, et ta kutsus spordihuvilise sõbranna ka kaasa, Stigi võtsime ka kampa ja kell 11 juba startisime. Ei mingit muret, et mis oma nädalavahetusega peale hakata. Kõik tuleb iseenesest sinu juurde.
Kui me juba Võhmast mööda sõitnud olime, siis hakkasin mõtlema, et miks mitte seda küünlavariku värki uurida. Mitte küll otseslt vabrikut, aga vähemalt poodi, kus neid küünlaid turustatakse. Ega ma mingi küünlafänn ei ole, aga tüdrukud olid ju ka kaasas, siis näevad nemadki midagi uut. Ja eks ma ise ka ikka natukene uudishimulik olin. Ja aega ka nagu oli, miks siis mitte seda mitte kasutada otstarbekalt.
Vahetult enne olime juba kokku leppinud, et läheme vaatame Kukupesa poe ka üle, kui juba Tallinnas oleme. Endale ma küünlaid ei ostnud, võtsin pisikeseks kingiks Kukupesa tüdrukutele. Pood oli otsast lõpuni küünlaid täis, pärast autos tükk aega lõhnasime. Poe ümbrus aga jättis küll soovida. Kui seal turistid ka käivad, siis oi-oi-oi. Paras kultuurishokk neile.
Nüüd siis Kukupesa muljed. No on alles urkas:)Ma ei tea, kas sinna läheb veel teid, Navi juhatas meid läbi K-Rauta kitsa ja aukliku parkla, kus tundus nii kitsas, et autod pidid ootama, et kuidagi mööda pääseda üksteisest. Eks tee-ja lumeolud olid ka nii nagu nad on, halvasti hooldatud tänavad, igal pool jääkonarused ja kitsas. See selleks. Kukupeasa pood oli ainuke kaunis (armas) asi seal kandis. Nagu eksinud pärl. Tänu sellele poele eksib sinna vast ikka inimesi ka ära peale kohalike. Miiu laivide järgi tundus pood suurem olevat, kui ta tegelikult oli. Stig leidis kohe mängunurga üles, ja kordagi ta sealt riiulite vahele ei tulnud - sai täiesti rahulikult ringi vaadata. Seega lapsed võib julgelt kaasa võtta. Pole mingit probleemi, et keskenduda ei saaks. Personal oli väga sõbralik ja lubati lahkelt ringi vaadata. Me polnud poes ainukesed, rahvast ikka liikus.
Kui Mete kuulis, et ma tahan Kukupessa minna, siis ta nagu kohe mainis, et no selge. Ta teab, et mind sellise suunitlusega poed huvitavad. Aga...Kukupesas on põhiliselt pildiraamid, postrid, tassid jne. Erikujulisi tasse ma oma majapidamisse enam ammu juba ei igatse. Postreid ma oma kodus ette ei kujuta. Olen küll püüdnud vaimusilmas ette kujutada, et kuhu mida panna, aga ei ole sellist kohta leidnud. Peeglid olid kenad, aga jällegi, minu kodus sellist ruumi pole ja no ei sobi meie uberikku selline kraam. Seinavõrgud olid lahedad, aga hind enam nii lahe ei olnud. Ja nii ta läks. Aga et mitte tühjade kätega lahkuda, ostsin ühe küünla. Oleksin tahtnud heategevusliku küünla soetada, aga vaimustusin Sidrunihena kõhnalisest küünlast ja ostsin selle. Röögatu 9 eurot küünla eest, mis pole sugugi minu moodi, aga see tegi mind vähemalt õnnelikuks. Terve reisi ajal mõtlesin, et mul on nii lahe küünal, lähen koju ja kohe süütan põlema. Selline "mitteküünlafänn" ma olengi.D
Mete valis ühe sünnipäevakaardi 2,50 eest, mille ta kavatseb oma klassiõele kinkida. Ikkagi Kukupesa omatoode. Aga jah, palju edu Miiule. Nad peavad oma tiimiga ikka väga leidlikud olema, et veepeal püsida. Paljalt poega tundub see küll paras pähkel olevat. E-pood (LINK) on neile suureks abiks ja eks nad ragistavad kogu aeg ajusid, et kasvada. Tublid!
Siinkohal tahaks kohe ära märkida ka tööliste tasustatmise. Niipalju kui ma olen tööandjatega kokku puutunud, alati mainitakse, et tööline peab firmale midagi sisse ka tooma, alles siis saab talle paremat palka maksta. See jutt on pidev. Silmnähtavalt läheb aga tööandjal hästi - reisid, uhked autod, ilus kodu jne. Tööline aga peab leppima piskuga ja oma peret üleval pidama ja lootma, et ka tema saab kunagi õiglast palka. Tulu tuluks, aga tööline tuleb iga päev kodust välja, annab oma maksimumi, vahel rohkemgi, aga tööandja on selle koha pealt pimedusega löödud. Lõpuks töötaja lihtsalt lahkub. Hea töötaja - ma pean siinkohal mainima. Mul on jäänud mulje, et Miiul on väga tublid inimesed poes, kes panustavad oma ideede ja kõige muuga. Tasub hoida oma töölisi, sest õhust ja armastusest ei suuda meist keegi elada. Ja kaadri voolavus ei tee ühelegi firmale au. Jõudu!
Ja kui "paksukese" (LINK) juurde tulla, siis mind küll selline domeeninimi ei häiri, veel vähem pole tähtsust sellel, kas inimene, kes seal taga peitub, on paks või peenike peaasi, et intrigeerivalt ja huvitavalt kirjutab. Ja millised oivalised toidupildid Instas, väga professionaalsed ja inspireerivad. Isegi mina läksin poodi ja ostsin shampinjone, et neist pastat valmistada ja seda olen juba korduvalt teinud. Lapsedki on seened heaks kiitnud.
Ok, see selleks. Eile Tallinnast koju sõites juhtusin Vikerraadiost kuulama tuludeklaratsiooni teemalist arutelu ja mulle jäi kripeldama see plusside avamise asi. Väga kavalalt on see tänavune süsteem MTA-s üles ehitatud, moodne küll, aga konksuga. Kannatsin öö ära magada, rahulikult hommiku suutsin ka ära nautida ja nüüd ma siis tegin arvuti lahti, et asi üle kontrollida. Mulle ei andnud rahu, et ma kuskil koolituskulusid ei näinud. Igal aastal on need juba eeltäidetult olemas olnud. 2018 aastal küll lasteaiamaksu ei olnud, aga muusikakool ja spordikool oleks pidanud olema sisse kantud. Aga ei olnud. Avasin siis MTA andmed, seal oli valla poolt kõik üles antud, deklaratsiooni need aga üle kandunud ei olnud. Lisasin siis need käsitsi ehk siis muutsin oma esitatud deklaratsiooni ja võit oli umbes tubli 50 eurot. Abiks ikka, aga ma ei saa aru, miks ei võinud see juba alguses kõik sisse kantud olla. Tasub valvas olla. Mine tea, mis veel kahe silma vahele jäänud on.
Ja nagu keegi eelmise postituse all kommenteeris, et sain vähem tulumaksu tagasi, kuna mõni kuu võis piirmäär 1200 eurot lõhki minna, siis jah, võimalik. Saan aastas korra renditulu Telialt ja sellega ma põhimõtteliselt saan vastu perset uue süsteemi järgi. Kui kellegil on soovitusi, kuidas sel aastal selle "ülearuse" tuluga toimida, siis kuulan:)
Ok, ohkan sügavalt ja mõtlen, et see pole ju kõige hullem siin maailmas. On palju-palju hirmsamaid asju. Teen alati nii, kui midagi tundub sitasti olevat:D
Eilsest veel niipalju, et jah, Tallinnas käisin. Suht suursündmus oli jälle. Kätte võtmise asi, pole üldsegi hull. Õnneks oli asja ka ikka, tühja ma juba ei sõida.
Asi oli nii, et hommikul kümne paiku hakkas Mete rääkima, et võiks tallinnasse minna. Seal pidavat Lasnamäe Kergejõustikuhallis olema Eesti Meistrivõistlused ja meie kandist on ka tublisi sportlasi, kellele kaasa elada. Ma arvasin, et Mete nalja teeb, et ta arvab, et ma kohe kohale lendan. Aga ei, asi läks nii kaugele, et ta kutsus spordihuvilise sõbranna ka kaasa, Stigi võtsime ka kampa ja kell 11 juba startisime. Ei mingit muret, et mis oma nädalavahetusega peale hakata. Kõik tuleb iseenesest sinu juurde.
Kui me juba Võhmast mööda sõitnud olime, siis hakkasin mõtlema, et miks mitte seda küünlavariku värki uurida. Mitte küll otseslt vabrikut, aga vähemalt poodi, kus neid küünlaid turustatakse. Ega ma mingi küünlafänn ei ole, aga tüdrukud olid ju ka kaasas, siis näevad nemadki midagi uut. Ja eks ma ise ka ikka natukene uudishimulik olin. Ja aega ka nagu oli, miks siis mitte seda mitte kasutada otstarbekalt.
Vahetult enne olime juba kokku leppinud, et läheme vaatame Kukupesa poe ka üle, kui juba Tallinnas oleme. Endale ma küünlaid ei ostnud, võtsin pisikeseks kingiks Kukupesa tüdrukutele. Pood oli otsast lõpuni küünlaid täis, pärast autos tükk aega lõhnasime. Poe ümbrus aga jättis küll soovida. Kui seal turistid ka käivad, siis oi-oi-oi. Paras kultuurishokk neile.
Nüüd siis Kukupesa muljed. No on alles urkas:)Ma ei tea, kas sinna läheb veel teid, Navi juhatas meid läbi K-Rauta kitsa ja aukliku parkla, kus tundus nii kitsas, et autod pidid ootama, et kuidagi mööda pääseda üksteisest. Eks tee-ja lumeolud olid ka nii nagu nad on, halvasti hooldatud tänavad, igal pool jääkonarused ja kitsas. See selleks. Kukupeasa pood oli ainuke kaunis (armas) asi seal kandis. Nagu eksinud pärl. Tänu sellele poele eksib sinna vast ikka inimesi ka ära peale kohalike. Miiu laivide järgi tundus pood suurem olevat, kui ta tegelikult oli. Stig leidis kohe mängunurga üles, ja kordagi ta sealt riiulite vahele ei tulnud - sai täiesti rahulikult ringi vaadata. Seega lapsed võib julgelt kaasa võtta. Pole mingit probleemi, et keskenduda ei saaks. Personal oli väga sõbralik ja lubati lahkelt ringi vaadata. Me polnud poes ainukesed, rahvast ikka liikus.
Kui Mete kuulis, et ma tahan Kukupessa minna, siis ta nagu kohe mainis, et no selge. Ta teab, et mind sellise suunitlusega poed huvitavad. Aga...Kukupesas on põhiliselt pildiraamid, postrid, tassid jne. Erikujulisi tasse ma oma majapidamisse enam ammu juba ei igatse. Postreid ma oma kodus ette ei kujuta. Olen küll püüdnud vaimusilmas ette kujutada, et kuhu mida panna, aga ei ole sellist kohta leidnud. Peeglid olid kenad, aga jällegi, minu kodus sellist ruumi pole ja no ei sobi meie uberikku selline kraam. Seinavõrgud olid lahedad, aga hind enam nii lahe ei olnud. Ja nii ta läks. Aga et mitte tühjade kätega lahkuda, ostsin ühe küünla. Oleksin tahtnud heategevusliku küünla soetada, aga vaimustusin Sidrunihena kõhnalisest küünlast ja ostsin selle. Röögatu 9 eurot küünla eest, mis pole sugugi minu moodi, aga see tegi mind vähemalt õnnelikuks. Terve reisi ajal mõtlesin, et mul on nii lahe küünal, lähen koju ja kohe süütan põlema. Selline "mitteküünlafänn" ma olengi.D
Mete valis ühe sünnipäevakaardi 2,50 eest, mille ta kavatseb oma klassiõele kinkida. Ikkagi Kukupesa omatoode. Aga jah, palju edu Miiule. Nad peavad oma tiimiga ikka väga leidlikud olema, et veepeal püsida. Paljalt poega tundub see küll paras pähkel olevat. E-pood (LINK) on neile suureks abiks ja eks nad ragistavad kogu aeg ajusid, et kasvada. Tublid!
Siinkohal tahaks kohe ära märkida ka tööliste tasustatmise. Niipalju kui ma olen tööandjatega kokku puutunud, alati mainitakse, et tööline peab firmale midagi sisse ka tooma, alles siis saab talle paremat palka maksta. See jutt on pidev. Silmnähtavalt läheb aga tööandjal hästi - reisid, uhked autod, ilus kodu jne. Tööline aga peab leppima piskuga ja oma peret üleval pidama ja lootma, et ka tema saab kunagi õiglast palka. Tulu tuluks, aga tööline tuleb iga päev kodust välja, annab oma maksimumi, vahel rohkemgi, aga tööandja on selle koha pealt pimedusega löödud. Lõpuks töötaja lihtsalt lahkub. Hea töötaja - ma pean siinkohal mainima. Mul on jäänud mulje, et Miiul on väga tublid inimesed poes, kes panustavad oma ideede ja kõige muuga. Tasub hoida oma töölisi, sest õhust ja armastusest ei suuda meist keegi elada. Ja kaadri voolavus ei tee ühelegi firmale au. Jõudu!
6 kommentaari:
Mind siiralt huvitab, kust sa oma fakte võtad. Päriselt.
Aga palun, kinnita või lükka ümber.
olen minagi seda titeuudist kuulnud
Palun blogi ometi 🙂
Issand ma püüan, aga siis jälle mõtlen, et keda ikka huvitab, midagi inteligentset jagada ju ei ole.
Huvitav on lugeda ikka teiste ägedaid seiklusi 😁 Sul neid ikka jagub 🙂
Postita kommentaar