Küsimused mulle

13. märts 2014

Õnnetus ei hüüa tulles

Selline vanasõna.
Juhtus meilgi õnnetus,mida ei osanud oodatagi.Võid ju plaanida mida iganes ja siis ühtäkki kõik peapeal.
Tavaline hommik nagu iga teine.Lapsed said kooli-lasteaeda saadetud.Meena läheb nüüd ka hommikuti bussiga ja Mete viib ta kenasti lasteaeda.Pidi igati lahe ülesanne olema.
Tegin omale suure tassi kohvi ja enne joomist otsustasin põrandalt mõned purud kokku pühkida ja nii kui ma kühvli-harjaga objektile jõudsin,tõmbas Stig kapi pealt omale selle kuuma kohvi kaela...otse minu silme all.Kohutav.
Tegutsesin kiirelt.Laps oli body väel.Selle krahmasin kohe seljast ära ja kiirelt laps külma dushi alla.See oli esmane abi.Siis muidugi käte värisedes mõtlesin edasist plaani.Perearst jäi ära,tema alustab tööd alles 8.00.Kell oli seitse.Kutsusin oma sõbra(eksi).Tema oli kiirelt kohal ja järgmine teekond oli Viljandisse haigla vastvõttu.Seal pandi Stigile tohutu geelpadi kõhule,mis leevendas valu + valuvaigisti muidugi ja seoti korralikult kinni.Siis oli Stigil ka juba parem olek.Saatekiri anti kohe Tartusse lastekirurgiasse,et jälgida,kui sügavad vigastused on.
Siin me nüüd oleme.Laps on arstide hoole all ja tunneb ennast hästi,väljaarvatud sideme vahetamine.Muidu rõõmsameelne,sööb hästi ja suhtleb teiste lastega.Praegu magab hommikustest protseduuridest.

Kommentaare ei ole: