Eile, peale Viljandi reisi kasutasin juhust ja läksin rappa jõhvikale. Ilm oli ilus ja Stigil oli parasjagu uneaeg. Nii et miks niisama vahtida. Sten jäi kodu lapsevalvesse ja õppima. Kahjuks oli tema koolikott mulle autosse jäänud ja oli mul rabas kaasas. Midagi polnud teha:D
Koht, kus ma marju korjamas käin, jääb parklast ca. 700 meetri kaugusele. Õnneks on minek mööda laudteed. Päris paras maa astuda. Ja eks ma kasutasin aega ratsionaalselt ja klõpsutasin pilte, millest saate teie ka osa. Ise mõelge juurde vaikus ja selline mõnus raba lõhn päikese lisanditega:)
Jõhvikatega on see hea asi, et neid ei ole vaja kohe sissetegema hakata, võivad rahulikult seista nädalaid, kuni aega ja tahtmist on moosi keetma hakata.
Koht, kus ma marju korjamas käin, jääb parklast ca. 700 meetri kaugusele. Õnneks on minek mööda laudteed. Päris paras maa astuda. Ja eks ma kasutasin aega ratsionaalselt ja klõpsutasin pilte, millest saate teie ka osa. Ise mõelge juurde vaikus ja selline mõnus raba lõhn päikese lisanditega:)
Jõhvikatega on see hea asi, et neid ei ole vaja kohe sissetegema hakata, võivad rahulikult seista nädalaid, kuni aega ja tahtmist on moosi keetma hakata.
 |
| Viimane kord keetsin viimased valged klaarid, mis veel puuotsa olid jäänud, jõhvikatega |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar