Juba eelmisest nädalast saati loeme me päkapikujutte. Igal õhtul võtame ette kaks juttu. Peaks ütlema, et hea valik sellise umbropsu valimise peale. Raamat on pärit raamatukogust. Väga sobilik enne algavat päkapikuaega ette lugeda, teemakohased jutud, huvitavalt lahendatud. Kohati küll väga pikkade ja keeruliste lausetega, annab lugeda nii, et lapsed midagi aru saaks. Aga harjutamise asi. Eks see tuleb sellest, et pole ammu juba raamatuid lugenud ja sõnavara tahab harjutamist. Lasteraamatud ongi praegu minu põhiline lugemisvara - vastavalt võimetele ikka :D
Raamat on nii kõitev, et isegi Mete kuulab hoolega ja kui me Meenaga parasjagu mõnda lõiku läbi arutame, siis Mete annab närviliselt märku, et võiksime juba edasi minna lugemisega. Järelikult siis on ka 10 aastasele huvitav.
Meenal on juba oma lemmiklõik ka raamatust, mida ta palub korduvale endale ette lugeda. See on lihtsalt nii naljakas ja kui seda meisterlikult esitada, siis on see eriti mahlaks pala.
Tegu siis "Kaisupäkapiku" jutuga, kus Britta hülgab oma tavapärased kaisuloomad ja võtab kaissu hoopis kaisupäkapiku. Hommikul, kui ema-isa teda äratama tulevad, poeb Britta teki alla ja lükkab kaisupäkapiku tekiääre alt välja ja ütleb piiksuval häälel: "Tele ommikust". Ema ja isa imestavad. "Kes sina siis niisugune oled?" Britta vastab: "Mina olen kaisupäkapikk. Aga Brittat siin küll ei ole, tema läks öösel jõuluvanale mehele ja keedab nüüd oma lastele, tillukestele päkapikumehikestele putru."
Selle lõigu peale naeris Meena laginal ja nõudis aga uuesti, et ma seda ette loeks. Vaat, mis lapsele rõõmu valmistab.
Nii, nüüd küll magama ja soovitan raamatut soojalt :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar