Täna on tegelikult see kuupäev, kui aasta tagasi Eestisse kolisime - jõudsime. Jah, otseses mõttes kolisime. Ega ma seda kolimist hästi ette ei kujutanud, kui olime otsustanud, et tuleme tagasi. Asju oli kogunenud parasjagu ja just vahetult enne tähtsa otsuse langetamist olime soetanud endile palju uut mööblit - kaks uut riidekappi, kaks koolilauda, kaks bürootooli, täispuidust voodi, üks voodi oli meil juba varasemast, mis oli ka vaja kindlasti kaasa tuua. Stigi mööbel - võrevoodi ja kummut. Madratsid, mis on ka väga mahukad. Ja muu pudi padi. Batuut. Lisaks veel viis jalgratast, titekäru. Lõpuks ostsin veel Ikeast ühe kummuti ja diivani. Ah jaa. Oli veel vahetult enne jõule üks hea nõudepesumasina pakkumine ja see oli mu unistus. Selle tõin ka poest veel ära.Et Eesti niigi karmile elule ka üks luksus pakkuda oleks - nõude pesemine masinaga:) No täitsa hull:D Eks mul oli tunne, et pean veel kokku ostma, mis kannatab, sest need ajad saavad kohe - kohe läbi, mil saime endale lubada natuke rohkem, kui avaliselt.
Oli juba vana nali, et kui mina ükskord Eestisse tagasi tulema hakkan, on vaja merekonteiner tellida:D Ja kui ükskord oli juba vaja kindlad plaanid teha kolimise suhtes, siis sai tellitud Ants Viljandist kaubik nädalaks. Sten, teades asjade käiku ja hinnates kõike seda kohapeal kaine peaga, ütles kohe, et käru on ka vaja järgi võtta. Aga kes seda uskus. Arvati, et me teeme järjekordselt nalja. Tõsiselt ei võtnud tookord seda keegi.
Ja kui ükskord meil eskort järel oli ja olime juba kaks päeva pakkinud, selgus tõsiasi, et meil ei mah mingi valemiga need asjad kõik kaubikusse. Siis oli vaja pead tööle panna. võtsime meie küla kõige tähtsama mehega ühendust ja kurtsime oma muret. Tema võttis natukene mõtlemisaega ja oligi meil varsti järelkäru olemas. Pisike küll, aga diisli peale sai ka päris palju nodi kinnitada ja taeva all oli veel ruumi küllaga:)
Oh, see oli naljakas. Ma naersin nii, et pisarad olid silmis, kui ma hoolikalt pakitud "kolimisteenuse" masinat hoovis nägin. Isa ütles kohe ära, et venitame palun ikka hämarani, tema päevavalges sõitma hakata ei julge sellise koormaga. Kujutate ette küll ju. Laske fantaasial lennata. Homme katsun mõne pildi ka sellest "naljast" leida:) Ja minu isa polnud elus nii palju riidepuid näinud, kui mul kolida vaja oli. Tema seda mõista ei suutnud. Milleks on vaja nii palju riidepuid:D Naiste värk:)
Sõit kodu poole sujus kenasti, ei midagi rasket. Meil oli veel peale minu kaks sõitjat - kokku kolm sõidumeest kahe auto peale. Mina aga käisin kaubikus kõrvalistujana magamas ja autod muudkui liikusid kodu poole. Mis nii viga sõita. magades ju aeg lendab:) Mingeid viperusi ei juhtunud ja olime 21. detsembri õhtuks Eestimaal, kodus, kogu varandusega. Maha jäi ainult minu põll, ülejäänu sai kõik kaasa.
Sisse sättimisega läks meil ka omajagu aega. Mingi paar kuud kindlasti. Oli ju vaja mööbel kõik jälle kokku monteerida, ruumi teha, asjad paigutada, midagi eest ära viia. Nii nagu ikka. Suureks abiks oli jällegi kogu selle protsessi juures minu eks, kes talub minu kummalist huumorimeelt ja õnneks mõitsab seda. Vist isegi naudib:D
Nii et siis aasta on tänasega täis. Aeg on lennanud ja kõik on HÄSTI!
Oli juba vana nali, et kui mina ükskord Eestisse tagasi tulema hakkan, on vaja merekonteiner tellida:D Ja kui ükskord oli juba vaja kindlad plaanid teha kolimise suhtes, siis sai tellitud Ants Viljandist kaubik nädalaks. Sten, teades asjade käiku ja hinnates kõike seda kohapeal kaine peaga, ütles kohe, et käru on ka vaja järgi võtta. Aga kes seda uskus. Arvati, et me teeme järjekordselt nalja. Tõsiselt ei võtnud tookord seda keegi.
Ja kui ükskord meil eskort järel oli ja olime juba kaks päeva pakkinud, selgus tõsiasi, et meil ei mah mingi valemiga need asjad kõik kaubikusse. Siis oli vaja pead tööle panna. võtsime meie küla kõige tähtsama mehega ühendust ja kurtsime oma muret. Tema võttis natukene mõtlemisaega ja oligi meil varsti järelkäru olemas. Pisike küll, aga diisli peale sai ka päris palju nodi kinnitada ja taeva all oli veel ruumi küllaga:)
Oh, see oli naljakas. Ma naersin nii, et pisarad olid silmis, kui ma hoolikalt pakitud "kolimisteenuse" masinat hoovis nägin. Isa ütles kohe ära, et venitame palun ikka hämarani, tema päevavalges sõitma hakata ei julge sellise koormaga. Kujutate ette küll ju. Laske fantaasial lennata. Homme katsun mõne pildi ka sellest "naljast" leida:) Ja minu isa polnud elus nii palju riidepuid näinud, kui mul kolida vaja oli. Tema seda mõista ei suutnud. Milleks on vaja nii palju riidepuid:D Naiste värk:)
Sõit kodu poole sujus kenasti, ei midagi rasket. Meil oli veel peale minu kaks sõitjat - kokku kolm sõidumeest kahe auto peale. Mina aga käisin kaubikus kõrvalistujana magamas ja autod muudkui liikusid kodu poole. Mis nii viga sõita. magades ju aeg lendab:) Mingeid viperusi ei juhtunud ja olime 21. detsembri õhtuks Eestimaal, kodus, kogu varandusega. Maha jäi ainult minu põll, ülejäänu sai kõik kaasa.
Sisse sättimisega läks meil ka omajagu aega. Mingi paar kuud kindlasti. Oli ju vaja mööbel kõik jälle kokku monteerida, ruumi teha, asjad paigutada, midagi eest ära viia. Nii nagu ikka. Suureks abiks oli jällegi kogu selle protsessi juures minu eks, kes talub minu kummalist huumorimeelt ja õnneks mõitsab seda. Vist isegi naudib:D
Nii et siis aasta on tänasega täis. Aeg on lennanud ja kõik on HÄSTI!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar