Täna oli siis see päev, kui lapsed olid varakult üleval, mina ka muidugi ja esimene kolipäev. Mete läks vabatahtlikult, ilma minu sekkumiseta, kooli kleidiga. Ikkagi pidulik päev ja aktus ja puha. Sten, tema pani küll dresside asemel teksad, aga jakiks oli ikka dressikas. No ei saa mina midagi teha. Küll oleks hea üks ühtlane koolivorm, et siis laps ei põeks oma krdi ülikonnaga pidulikemal puhkudel kodust välja minna. Siis ta teaks, et nii peabki ja teised on ka. Võetakse ülikonna kandmist loomulikuna äkki.
Täna oli FB -is arusaadavalt palju postitusi koliminejatest ja üks on kirjum, kui teine. Viljandis kohtasin ma Uku Keskuses koolipoisse, kes olid kenasti ülikonnas. Hea oli vaadata kohe. Ja FB -is üks vana koolivend oli postitanud oma koolipoistest pildi, kes olid vormis. Ilus, ma ütleks...väga ilus vaadata. Nojah...see selleks. Äkki tulevad veel ajad, kui koolivorm taas ausse tõuseb.
Meil Meenaga oli täna arstilkäigu päev, kuhu siis võtsime olude sunnil Stigi ka kaasa. No anna kannatust, kui jube on kahe vahetpidamata kõneleva lapsega kuhugile minna. Pidevalt seletavad, küsivad, ei saa aru, küsivad üle...mul suu vahutas juba ja kõrvad valutasid.
Viljandi haiglas käisime jälle sööklas, seal pidasid nad ennast küll viisakalt üleval. Lahkudes ütlesid isegi kõva häälega üle söökla "aitäh":D Inimesed vaatsid imelikult, pole ju harjunud.
Järgnev käik oli hambaarstile. Meenaga siis. Ta on muidu üsna vapper ja mingeid probleeme ei ole kartusega. Olen igasugu jutte hambaarstidest kuulnud ja pole kunagi uskunud, et mõni arst sinu peale karjuks või nii. Olin alati kindlal veendumusel, et nii nagu sina külale, nii küla sinule. Et kui ise normaalne oled, ollakse sinuga ka inimene.
Hakati siis Meena prooviplommi ehtsa vastu vahetama ja Meena kippus kätega vehkima. Hambaarsti assistendil ta oma tööd eriti teha ei lasknud, muudkui vehkis ja siples. Ühtäkki sai assistendil hing täis ja ta sõna otseses mõttes virutas Meenale. Haaras käed ja virutas need litakaga kõhu peale. No ma olin sõnatu. Sellist käiku ma küll ei oodanud. Tundus, et hambaarst ise oli ka hetkeks hämmingus. Siis käratas too abiline, et kodus võid sa mänguda, siin pead paigal olema ja laskma meil oma tööd teha. Õige ju ka, aga kätega nõnda kallale minna. Minagi ei sõandaks seda oma lapsele teha, liiatigi siis võõras inimene. Oleks võinud kuidagi inimlikumalt asi lahendada.
Meena kodus arutas, et talle meeldis see prillidega tädi, aga see, kes talle kallale tuli, see talle küll ei meeldinud. Et miks ta küll nii tegi. Ma siis püüdsin seletada ja siluda, aga väga ebameeldiv oli küll selline käitumine. Kui ma kabinetti kaasa poleks läinud, oleks too tädi võib - olla mu lapse läbi klobinud oimetuks, et ta saaks rahulikult oma tööd teha.
Panime aga "rõõmsalt" uue aja nende juurde, eks näis, mis järgmine kord saab:D
Et rõõmsamalt edasi minna, võtsime Kivi Pagarist viimase Trühvli tordi, kaks viineri pirukat ja otsustasime ka koolialgust kodus tähistada. Minu imestuseks haaras Meena sooja viineripiruka ja pistis selle lihtsalt nahka. Ma lootsin, et üks ikka mulle ja teine Stigile, aga võta näpust. Meena teeb imesi.
Tort oli maitsev ja loodame, et kooliaasta tuleb Metel ja Stenil uute klassijuhatajatega edukas ja pakub lastele rõõmu.
Täna oli FB -is arusaadavalt palju postitusi koliminejatest ja üks on kirjum, kui teine. Viljandis kohtasin ma Uku Keskuses koolipoisse, kes olid kenasti ülikonnas. Hea oli vaadata kohe. Ja FB -is üks vana koolivend oli postitanud oma koolipoistest pildi, kes olid vormis. Ilus, ma ütleks...väga ilus vaadata. Nojah...see selleks. Äkki tulevad veel ajad, kui koolivorm taas ausse tõuseb.
Meil Meenaga oli täna arstilkäigu päev, kuhu siis võtsime olude sunnil Stigi ka kaasa. No anna kannatust, kui jube on kahe vahetpidamata kõneleva lapsega kuhugile minna. Pidevalt seletavad, küsivad, ei saa aru, küsivad üle...mul suu vahutas juba ja kõrvad valutasid.
Viljandi haiglas käisime jälle sööklas, seal pidasid nad ennast küll viisakalt üleval. Lahkudes ütlesid isegi kõva häälega üle söökla "aitäh":D Inimesed vaatsid imelikult, pole ju harjunud.
Järgnev käik oli hambaarstile. Meenaga siis. Ta on muidu üsna vapper ja mingeid probleeme ei ole kartusega. Olen igasugu jutte hambaarstidest kuulnud ja pole kunagi uskunud, et mõni arst sinu peale karjuks või nii. Olin alati kindlal veendumusel, et nii nagu sina külale, nii küla sinule. Et kui ise normaalne oled, ollakse sinuga ka inimene.
Hakati siis Meena prooviplommi ehtsa vastu vahetama ja Meena kippus kätega vehkima. Hambaarsti assistendil ta oma tööd eriti teha ei lasknud, muudkui vehkis ja siples. Ühtäkki sai assistendil hing täis ja ta sõna otseses mõttes virutas Meenale. Haaras käed ja virutas need litakaga kõhu peale. No ma olin sõnatu. Sellist käiku ma küll ei oodanud. Tundus, et hambaarst ise oli ka hetkeks hämmingus. Siis käratas too abiline, et kodus võid sa mänguda, siin pead paigal olema ja laskma meil oma tööd teha. Õige ju ka, aga kätega nõnda kallale minna. Minagi ei sõandaks seda oma lapsele teha, liiatigi siis võõras inimene. Oleks võinud kuidagi inimlikumalt asi lahendada.
Meena kodus arutas, et talle meeldis see prillidega tädi, aga see, kes talle kallale tuli, see talle küll ei meeldinud. Et miks ta küll nii tegi. Ma siis püüdsin seletada ja siluda, aga väga ebameeldiv oli küll selline käitumine. Kui ma kabinetti kaasa poleks läinud, oleks too tädi võib - olla mu lapse läbi klobinud oimetuks, et ta saaks rahulikult oma tööd teha.
Panime aga "rõõmsalt" uue aja nende juurde, eks näis, mis järgmine kord saab:D
Et rõõmsamalt edasi minna, võtsime Kivi Pagarist viimase Trühvli tordi, kaks viineri pirukat ja otsustasime ka koolialgust kodus tähistada. Minu imestuseks haaras Meena sooja viineripiruka ja pistis selle lihtsalt nahka. Ma lootsin, et üks ikka mulle ja teine Stigile, aga võta näpust. Meena teeb imesi.
Tort oli maitsev ja loodame, et kooliaasta tuleb Metel ja Stenil uute klassijuhatajatega edukas ja pakub lastele rõõmu.
9 kommentaari:
Jeerum, eriline närvihaige tädi see õde, tundub vähemalt. Järgmine kord kui jälle närvitsema kukub siis ma küll Sinu asemel paneks asja paika :D
Kuigi ma ei arva, et hambaarsti assistent oleks õigesti käitunud, peaks iga normaalse arenguga kuueaastane laps - kui tal just mingit tõsist haigust või häda ei ole, hambaarsti puhul on piisavaks hädaks ka hirm - suutma käsu peale paar minutit olla praktiliselt liikumatult. Loodetavasti Meena seda ikka oskab. Näiteks mängida kivikuju?
Ma olen suht tagasihoidlik, aga oma lapse eest astuksin vast välja küll, kui asi korduks.
Proovin või?:D
Ta on ennegi hambaarstil käinud ja alati eeskujulikult käitunud. Täna aga eputas ta küll, ei vaidle vastu.
Selline käitumine professionaalse töötaja poolt ei ole kuidagi vabandav. Ka siis kui laps toolis käsi vehib või muud moodi sipleb (kas siis hirmust, valust või muidui lollitades. Eestis aga kahjuks tundub selline käitumine üsna tavaline olevat ja ka paljude arvates normaalne :(
No palun!?! "Normaalse arenguga kuueaastane laps peaks suutma käsu peale paar minutit liikumatult olla". Kus sellised normid eksisteerivad? Võimalik, et laps kartis toimuvat. Miks paljud muidu normaalse arenguga täiskasvanudki hambaarsti, lendamist, kõrgust, putukaid jms kardavad ning oma hirmuobjektidega kokku puutudes just kuigi täiskasvanulikult ei käitu?
Jaanikale ja lastele ilusat uut kooliaastat!
See laps ongi selline,ta on väga püsimatu, kui mina teda näen siis ta tahab alati midagi tasuta saada. Terve pere on sellega harjunud et asjad tulevad tasuta kätte.
Meena on maias jah villaste sokkide peale:D Peaasi, et tasuta saaks, ükskõik siis mis...hästi paned nn. Anonüümne (mitte minu jaoks). Võiksid korraks ennast ka kõrvalt vaadata, võtab muigama. Aga ei, last näed, ennast mitte.
Mnjah... Ei oska midagi kosta. Ehk järgmine kord teed ise enne natuke "kurja ema", kui keegi jõuab lapsele kallale minna. Kui meie poiss väike oli, sai hambaarsti juures nii mõnigi piinlik hetk üle elatud. Meie arst ja tema assistent on lastega sellised ninnu-nännud (et ei tekiks hambaarsti-hirmu), meie poiss oli aga paras kraade. Olles aru saanud, et hambaarsti poolt teda ükski karm sõna ega pilk ei ohusta, võttis ta juhtimise enda kätte. Näiteks valis, mida arst talle suhu tohib panna. Ikka nii, et selle "imeja" võid, aga puuri ei tohi. Ükskord keeras ennast toolis tagurpidi, ajas pepu püsti ja teatas, et tee siitkaudu... Kui poleks karmi ema kaasas olnud, oleksid need hambad võinud suhu ära lagunedagi... No umbes neljane võis ta siis olla. Igatahes ise ta oma tempe täna enam ei mäleta (või ei taha mäletada).
Postita kommentaar