Jätkan meie suvise reisi seiklustega. Eelmine kord jäin pooleli kohas, kui me olime külastanud Gdanski loomaaeda ja Ikeat.
Peale ööbimist ühes põlismetsas "ei tea kus" raudtee läheduses võtsime suuna Puck'i peale. Püüdsime nii jõuda võimalikult mere piirile kindla plaaniga ükskord endid ka merevette kasta.
Vees käisime ära vaatamata sellele, et ega seal traditsiooniliselt vees ei käida. Kallas oli nii sügavalt kajaka sitta täis, et meil oli tegu, et sõnnikusse kinnijäänud jalanõud tagasi saada. Pärast avastasime muidugi, et saab ka natuke eemalt kividele astudes vette.
Kaardile oli see koht märgitud kui ilusa vaatega koht. Seal oli korralik parkla, istumiskohad, hiljem samat teed tagasi tulles oli sinna tekkijud ka väike müügiputka ratastel - ühesõnaga turistide tõmbenumber. Aegajalt jäi seal ka autosid seisma, imetleti vaadet, söödi kaasavõetud võileibu ja kujutage siis ette, et mingi kamp "jõmme" Eestist otsustab äkki vette minna. Aga kuna keegi meid niikuinii ei tundnud ja igaühe oma valik, kas ta tahab ennast kajaka sitas leotada või mitte, nii et meie ennast segada ei lasknud. Saime mõnusa hommikuse värskenduslaksu igatahes kätte.
Sellega seoses meenub mulle, kuidas ühes rekkade ja muidu autode parklas, kus on wc ja istumiskohad, olid mustlased oma laagri püsti löönud. Telgid haljasalale püsti pandud, pesu kuivas ja elu oli ilus. Ma siis naljaga pooleks mainisin, et krt, meie peame kuskil metsas konutama, ilma vee ja wc-ta :D
Kui me enne jälle teele asumist kaarti uurisime, selgus, et sealt samast merepiirilt näeme me üht poolsaart, mis läks merre ca. 40 km. Otsustasime selle teekonna ette võtta. Sihtkohaks siis poolsaar nimega Hel.
Tee ääres nägime sellist vahvast ettevõtmist nagu laburünt maisi põllus. Jällegi osta aga pilet ja mölla seal põllus niipalju kui tahad väljapääsu otsides. Et kuidagigi möödasõitjate tähelepanu püüda, on kaugelt juba näha, et buss on katusele keeranud ennast. Kui juba asjale pihta saad, selgub, et reklmaaitrikk siiski vaid.
Sellel teekonnal jäi meile teepeale ka muuseumi laadne koht sõjaagesest punkrist. Kui me juba sealkandis olime, käisime selgi ära. Punker asus männimetsa all, üsna mere lähedal. Punkri uks oli lahti, ukse taga istus mees, kes müüs pileteid ja "ole mees" ja astu aga sisse.
Kuna minule ja lastele on sööjateema päris kauge asi, siis isa natukene seletas ühe ja teise asja otstarvet ja muidu sõjaaegset olukorda. Ise ta kiitis selle hoone seinte paksust...
Tundus, et see kant oli väga tihedasti seotud sõjalise tsooniga. Igal pool kõrged aiad ja sõjatehnika metsaalustes polügonides. Piiriäärne tsoon ka siiski ja raudtee oli ka esindatud.
Mida lähemale Hel'ile jõudsime, seda rohkem hakkas tunduma, et tegu on kuurortiga. Teeäärtes olid müügiputkad kõige rannas vajaminevaga, kinnised aiad telkimiskohtadega. Ostad pileti ja pääsed rannale lähemale. Lisaks olid pisemad kohad kohvikute, saiapoodide ja hotellidega. Nagu välismaal, tõesti:D
Hel'i jõudnud, hakkasime parkikiskohta otsima. Üsna võimatu missioon, kui raha välja käia ei taha. Seal oli iga maalapi omanik oma müügikoha üles seadnud ja müüs oma maale parkimispileteid. Kui kuskil vähe toppama jäid ja silmadega ringi lasid käia, oli kohe keegi platsis ja viipas käega, et ole hea, pargi ometi siia, siin ju vaba ruumi on. Üsna pea oli selge, et igaüks võitles ikka oma huvide eest ja püüdis nii parkijaid ligi meelitada.
Lõpuks olime nii taibukad, et sõitsime ühe supermarketi parklasse, mis oli tasuta, aga kus tohtis teatud aja parkida ja maandusime seal. Võtsime oma rannavarustuse ja jalutasime mõõda mõnusat rannarajooni mere äärde. Stenile ja Metele meenutasid need kitsad tänavad ohtrate lilledega natukene Saksamaad ja nad oli väga vaimustuses. Saksamaal puudus vaid see, mis tänava lõppedes meid ootas - MERI.
Vesi oli üllatavalt soe ja mõnus, ilm tuuline ja seega olid ka lained suured. Sten ja Mete nautisid seda kõik niipalju kui võimalik. Stig käis küll korra vees, aga tema jaoks olid lained ohtlikud ja üldsegi talle sel korral vesi ei istunud. Ju ta oli lõunaune ootel juba. Mina sain ka päikese käes peesitades silma korraks kinni lasta. Mõnus oli.
Isa vaatas korra merele ja varsti oli ta kadunud. Eks tema kolas Hel'i peal. Meie tema pärast ei muretsenud, sest oli teada, kus auto pargib ja vaikival kokkuleppel kogunesime jälle kokku ja istusime veel viludas pargis, kus lapsed said mänguväljakul natukene mängida.
Olime piisavalt Hel'iga tutvunud ja otsustasime tagasi sõitma hakata. Kohe linna piiril peatas meid piirivalve kinni. Esimene juhus kogu meie reisi jooksul. Küsiti kõigi autosolijate id-kaardid, autopass ja mindi siis maad sondeerima oma autosse. Oi see oli pikk aeg. Mine tea, mis vanad trahvid jälle isal välja kaevatakse. Aga ei, kõik oli parimas korras, vabandati ja sooviti head teed.
Natukene maad sõitnud, mõtlesime, et jälgime veel merel sõitvaid purilaudureid ja surfajaid. Korraga tegime ära ka pisikese pikniku.
Selline mõnus retk oli meil täiesti üllatavale poolsaarele. See on koht, kuhu tahaks küll tagasi minna, aga ma arvan, et takistuseks saab siiski meeletu vahemaa meiega (ca. 1000 km).
Et olime seigelnud juba neljandat päeva ja ma olen siiski naisterahavas, hakkasid mulle juba vaikselt muret tegema minu juuksed. Mõtlesin küll, et peaks just sel ajal hakkama pihta eksperimendiga "pea pesemata kuu aega", mis pidi "treenima"juukseid harvem pesema ja seega võitleb see ka juuste kuivuse vastu :D
Huvitav arutelu sel teemal on siin.
See eksperimendi värk oleks mul lihtsalt ettekääne muidugi olnud, aga katsu sa seda inimestele selgitada või siis kõnni ringi rasvaste juustega. Ma olin valmis juba üsna äärmuslike meetoteid kasutama, et see probleem kiiresti lahendada. Muu hügieeniga oli kordades lihtsam.
Nii ma siis valmistasingi ennast ette, et kui tuleb järgmine kohvi peatus kuskil bentsukas, siis minul on šampoon juba ettenägelikult käekotis valmis. Ainuke oluline asi, mille unustasin kotti pista, oli käterätik. Seda taipasin ma siis, kui pea invaliididele mõeldud privaatses wc-s kraanikausi alt juba välja tõmbasin ja tahtsin juukseid kuivatama hakata. No mida teha. Juuksed täiega tilkusid ja ma pidin mingil moel läbi teenindussaali sealt välja saama. Võtsin aga suurema koguse wc paberit ja tupsutasin suurema vee ära. Plaanisin juuksed kenasti patsi tõmmata ja no las inimesed siis arvavad, mida tahavad. Aga krt. Järgmine jama. Patsikumm oli seal üsna hämaras ruumis kuhugile ära kadunud. Veel hullem, kui räti puudumine. Ma olin juba kirumas, et mida kuradit ma siin üritan, kui leidsin prügikasti kukkunud patsikummi. Tõmbasin juuksed pealaele kokku, pakkisin oma asjad kokku, tõmbasin põranda paberiga vähe kuivemaks ja vaatasin, kuidas ma minema saan sealt.
Õnneks oli minu kõige suurem probleem lahenenud. Küll mõningaste takistustega, aga väljas oli mõnus kuum ilm ja sain juuksed auto juures kiirelt jonksu. Küll oli hea olla puhaste juustega. Nagu uuesti sündinud.
Õnnega koos, hakkasime sõitma Slupsk'i poole, sealt Koszalin'i peale. Mis vahepeal tegime - nägime, ei mäletagi enam. Ju me mööda külasid kolistasime, aegajalt mõnda külapoodi sisse astudes ja võimalikult palju jäätist süües. Stenile ostsin ühel korral veel ekstra suure jäätise, et tal süda ükskord juba läikima hakkaks ja isu täis saaks.
Kołobrzeg'is hakkasime otsima, kuhu me saaksime ööbima jääda. Ikka telkidega. Vihma oli ka hakanud tasapisi sadama ja asi oli üsna hapu. Paistis turistidele suunatud linn olema, kus käis kõva pidu veel öötundidelgi.
Saime parima võimaliku koha üsna randa ja linnapiirile, keelumärgi alt julmalt sisse sõites. Lapsed ja isa käisid liivaranda ka vaatamas, mina vaatasin, kuidas vihmavarju saada ja isegi ühtki pilti pole mul sellest kohast.
Hommik oli aga masendav. Öö läbi sadas, millest me endid küll segada ei lasknud, sest me ikkagi olime väsinud ja magasime. Seda masendavama oli tõusta, kui padi pea all tilkus. Küljealused olid märjad ja no mis siin ikka rääkida. Kõik meie magamiseks ettenähtud varustus eesotsas telkidega tilkusid. Pakkisime selle"pasa" head nägu tehes kokku, sõime ja lasime jalga, teadmata, mis järgmise ööga saab.
Peale ööbimist ühes põlismetsas "ei tea kus" raudtee läheduses võtsime suuna Puck'i peale. Püüdsime nii jõuda võimalikult mere piirile kindla plaaniga ükskord endid ka merevette kasta.
 |
| Pilt internetist |
Vees käisime ära vaatamata sellele, et ega seal traditsiooniliselt vees ei käida. Kallas oli nii sügavalt kajaka sitta täis, et meil oli tegu, et sõnnikusse kinnijäänud jalanõud tagasi saada. Pärast avastasime muidugi, et saab ka natuke eemalt kividele astudes vette.
Kaardile oli see koht märgitud kui ilusa vaatega koht. Seal oli korralik parkla, istumiskohad, hiljem samat teed tagasi tulles oli sinna tekkijud ka väike müügiputka ratastel - ühesõnaga turistide tõmbenumber. Aegajalt jäi seal ka autosid seisma, imetleti vaadet, söödi kaasavõetud võileibu ja kujutage siis ette, et mingi kamp "jõmme" Eestist otsustab äkki vette minna. Aga kuna keegi meid niikuinii ei tundnud ja igaühe oma valik, kas ta tahab ennast kajaka sitas leotada või mitte, nii et meie ennast segada ei lasknud. Saime mõnusa hommikuse värskenduslaksu igatahes kätte.
Sellega seoses meenub mulle, kuidas ühes rekkade ja muidu autode parklas, kus on wc ja istumiskohad, olid mustlased oma laagri püsti löönud. Telgid haljasalale püsti pandud, pesu kuivas ja elu oli ilus. Ma siis naljaga pooleks mainisin, et krt, meie peame kuskil metsas konutama, ilma vee ja wc-ta :D
Kui me enne jälle teele asumist kaarti uurisime, selgus, et sealt samast merepiirilt näeme me üht poolsaart, mis läks merre ca. 40 km. Otsustasime selle teekonna ette võtta. Sihtkohaks siis poolsaar nimega Hel.
Tee ääres nägime sellist vahvast ettevõtmist nagu laburünt maisi põllus. Jällegi osta aga pilet ja mölla seal põllus niipalju kui tahad väljapääsu otsides. Et kuidagigi möödasõitjate tähelepanu püüda, on kaugelt juba näha, et buss on katusele keeranud ennast. Kui juba asjale pihta saad, selgub, et reklmaaitrikk siiski vaid.
Sellel teekonnal jäi meile teepeale ka muuseumi laadne koht sõjaagesest punkrist. Kui me juba sealkandis olime, käisime selgi ära. Punker asus männimetsa all, üsna mere lähedal. Punkri uks oli lahti, ukse taga istus mees, kes müüs pileteid ja "ole mees" ja astu aga sisse.
Kuna minule ja lastele on sööjateema päris kauge asi, siis isa natukene seletas ühe ja teise asja otstarvet ja muidu sõjaaegset olukorda. Ise ta kiitis selle hoone seinte paksust...
Tundus, et see kant oli väga tihedasti seotud sõjalise tsooniga. Igal pool kõrged aiad ja sõjatehnika metsaalustes polügonides. Piiriäärne tsoon ka siiski ja raudtee oli ka esindatud.
Mida lähemale Hel'ile jõudsime, seda rohkem hakkas tunduma, et tegu on kuurortiga. Teeäärtes olid müügiputkad kõige rannas vajaminevaga, kinnised aiad telkimiskohtadega. Ostad pileti ja pääsed rannale lähemale. Lisaks olid pisemad kohad kohvikute, saiapoodide ja hotellidega. Nagu välismaal, tõesti:D
Hel'i jõudnud, hakkasime parkikiskohta otsima. Üsna võimatu missioon, kui raha välja käia ei taha. Seal oli iga maalapi omanik oma müügikoha üles seadnud ja müüs oma maale parkimispileteid. Kui kuskil vähe toppama jäid ja silmadega ringi lasid käia, oli kohe keegi platsis ja viipas käega, et ole hea, pargi ometi siia, siin ju vaba ruumi on. Üsna pea oli selge, et igaüks võitles ikka oma huvide eest ja püüdis nii parkijaid ligi meelitada.
Lõpuks olime nii taibukad, et sõitsime ühe supermarketi parklasse, mis oli tasuta, aga kus tohtis teatud aja parkida ja maandusime seal. Võtsime oma rannavarustuse ja jalutasime mõõda mõnusat rannarajooni mere äärde. Stenile ja Metele meenutasid need kitsad tänavad ohtrate lilledega natukene Saksamaad ja nad oli väga vaimustuses. Saksamaal puudus vaid see, mis tänava lõppedes meid ootas - MERI.
Vesi oli üllatavalt soe ja mõnus, ilm tuuline ja seega olid ka lained suured. Sten ja Mete nautisid seda kõik niipalju kui võimalik. Stig käis küll korra vees, aga tema jaoks olid lained ohtlikud ja üldsegi talle sel korral vesi ei istunud. Ju ta oli lõunaune ootel juba. Mina sain ka päikese käes peesitades silma korraks kinni lasta. Mõnus oli.
Isa vaatas korra merele ja varsti oli ta kadunud. Eks tema kolas Hel'i peal. Meie tema pärast ei muretsenud, sest oli teada, kus auto pargib ja vaikival kokkuleppel kogunesime jälle kokku ja istusime veel viludas pargis, kus lapsed said mänguväljakul natukene mängida.
Olime piisavalt Hel'iga tutvunud ja otsustasime tagasi sõitma hakata. Kohe linna piiril peatas meid piirivalve kinni. Esimene juhus kogu meie reisi jooksul. Küsiti kõigi autosolijate id-kaardid, autopass ja mindi siis maad sondeerima oma autosse. Oi see oli pikk aeg. Mine tea, mis vanad trahvid jälle isal välja kaevatakse. Aga ei, kõik oli parimas korras, vabandati ja sooviti head teed.
Natukene maad sõitnud, mõtlesime, et jälgime veel merel sõitvaid purilaudureid ja surfajaid. Korraga tegime ära ka pisikese pikniku.
Selline mõnus retk oli meil täiesti üllatavale poolsaarele. See on koht, kuhu tahaks küll tagasi minna, aga ma arvan, et takistuseks saab siiski meeletu vahemaa meiega (ca. 1000 km).
Et olime seigelnud juba neljandat päeva ja ma olen siiski naisterahavas, hakkasid mulle juba vaikselt muret tegema minu juuksed. Mõtlesin küll, et peaks just sel ajal hakkama pihta eksperimendiga "pea pesemata kuu aega", mis pidi "treenima"juukseid harvem pesema ja seega võitleb see ka juuste kuivuse vastu :D
Huvitav arutelu sel teemal on siin.
See eksperimendi värk oleks mul lihtsalt ettekääne muidugi olnud, aga katsu sa seda inimestele selgitada või siis kõnni ringi rasvaste juustega. Ma olin valmis juba üsna äärmuslike meetoteid kasutama, et see probleem kiiresti lahendada. Muu hügieeniga oli kordades lihtsam.
Nii ma siis valmistasingi ennast ette, et kui tuleb järgmine kohvi peatus kuskil bentsukas, siis minul on šampoon juba ettenägelikult käekotis valmis. Ainuke oluline asi, mille unustasin kotti pista, oli käterätik. Seda taipasin ma siis, kui pea invaliididele mõeldud privaatses wc-s kraanikausi alt juba välja tõmbasin ja tahtsin juukseid kuivatama hakata. No mida teha. Juuksed täiega tilkusid ja ma pidin mingil moel läbi teenindussaali sealt välja saama. Võtsin aga suurema koguse wc paberit ja tupsutasin suurema vee ära. Plaanisin juuksed kenasti patsi tõmmata ja no las inimesed siis arvavad, mida tahavad. Aga krt. Järgmine jama. Patsikumm oli seal üsna hämaras ruumis kuhugile ära kadunud. Veel hullem, kui räti puudumine. Ma olin juba kirumas, et mida kuradit ma siin üritan, kui leidsin prügikasti kukkunud patsikummi. Tõmbasin juuksed pealaele kokku, pakkisin oma asjad kokku, tõmbasin põranda paberiga vähe kuivemaks ja vaatasin, kuidas ma minema saan sealt.
Õnneks oli minu kõige suurem probleem lahenenud. Küll mõningaste takistustega, aga väljas oli mõnus kuum ilm ja sain juuksed auto juures kiirelt jonksu. Küll oli hea olla puhaste juustega. Nagu uuesti sündinud.
Õnnega koos, hakkasime sõitma Slupsk'i poole, sealt Koszalin'i peale. Mis vahepeal tegime - nägime, ei mäletagi enam. Ju me mööda külasid kolistasime, aegajalt mõnda külapoodi sisse astudes ja võimalikult palju jäätist süües. Stenile ostsin ühel korral veel ekstra suure jäätise, et tal süda ükskord juba läikima hakkaks ja isu täis saaks.
Kołobrzeg'is hakkasime otsima, kuhu me saaksime ööbima jääda. Ikka telkidega. Vihma oli ka hakanud tasapisi sadama ja asi oli üsna hapu. Paistis turistidele suunatud linn olema, kus käis kõva pidu veel öötundidelgi.
Saime parima võimaliku koha üsna randa ja linnapiirile, keelumärgi alt julmalt sisse sõites. Lapsed ja isa käisid liivaranda ka vaatamas, mina vaatasin, kuidas vihmavarju saada ja isegi ühtki pilti pole mul sellest kohast.
Hommik oli aga masendav. Öö läbi sadas, millest me endid küll segada ei lasknud, sest me ikkagi olime väsinud ja magasime. Seda masendavama oli tõusta, kui padi pea all tilkus. Küljealused olid märjad ja no mis siin ikka rääkida. Kõik meie magamiseks ettenähtud varustus eesotsas telkidega tilkusid. Pakkisime selle"pasa" head nägu tehes kokku, sõime ja lasime jalga, teadmata, mis järgmise ööga saab.
5 kommentaari:
Lõpuks ometi! Kuna käisime oma perega umbes neli nädalat varem autoga Saksamaal ja tagasi, olen pikisilmi ja põnevusega oodanud, millal Sa reisist edasi kirjutad, ja väga kartnud, et unustasid äkki ära, et reisi lõpp on kirja panemata. Tore, et teil meri soe oli, meie käisime 1. augustil Usedomi saarel varbaga vett katsumas ja nii kole külm oli, et rohkem kui varbaga sisse minna ei kannatanud. See soe august mõjutas ilmselt Läänemere sealpoolset otsa ka.
Ma tahtsin ära unustada küll, aga üks lugeja juhtis tähelepanu, et asi oleks vaja siiski lõpule viia. Hea, kui keegi takka utsitab:)
Kuidas te sinna Usedomile saite, kas maismaad pidi või pidite mingit abivahendit kasutama. Tundub, et e oleks võinud ka seigelda natuke, aga sõitsime kaarega mööda.
Sõitsime kõigepealt Wolini saare kaudu Swinoujscie linna serva, kust on võimalik tasuta praamiga üle väikese väinakese Usedomile sõita. Kohe linna teises servas algab Saksamaa, aga meie maitsele oli seal kuurortlinnades liiga palju rahvast ja siis me liikusime mööda teed nr 111, läbi Wolgasti maismaale tagasi. Praamisõit oli puhtalt laste rõõmuks tehtud, seal peab päris kaua ootama, meil isegi vedas, et tunniga praamile saime. Ma enam puhkuste hooajal sinnakanti ei trügiks, aga kui kunagi näiteks maikuus õnnestuks minna, siis vaataks kohe põhjalikult.
Oh, tore, et ikka jätkad.
Ilmselt oleks Sinu isale (ja arvatavasti ka kogu ülejäänud seltskonnale ) huvi pakkunud ka Hitleri Hundikoobas. Seal on punkrid, mille lagi on 8m ja seinad 6m. Need on sakslaste ehitatud.
Aga ka poolakad armastavad oma punkreid ja igasugu metsavenna koopaid ja eksponeerivad neid igal võimalikul puhul/juhul.
Ja peapesust. Mina olen pead pesnud wc-des küll ja küll (muidugi välismaal ja teel olles), seda harrastavad paljud rännumehed. Jalgratturitest - automatkajateni- Kuskil tuleb ju ennast kasida :)
M
Ootan järge :)
Tõesti vahvad fotod, ;)
Postita kommentaar