Täna võib õelda, et pinge on langenud ja ma ei pea laste igapäevasele pärimisele "kunas trepp tuleb?", enam vastama.
Taedaolevalt käis Kodutunne meil siin ehitamas märtsi keskpaigas. Eile meenutasime vanu aegu ja vaatasime veel kord kogu saate koos lastega läbi. Jätkuvalt pean ütlema, et väga ilus saade oli ja tulemus on super. Tol korral lubati trepp paari nädala jooksul. Sõitsime lastega puhkusele ja mina olin üsna kindel, et kui tagasi oleme, on meil trepp olemas. Aga ei olnud.
Järgmine aeg, millal lubati, oli mais. Taas ei midagi. Mõõtjad-poisid käisid ära mai alguses ja siis viimasel filmimisel saime infot, et karkass olevat juba valmis. Probleemid olevat tööjõuga.
Septembris - oktoobris olin ma juba lootuse kaotanud ja küsisin isegi mõned hinnapakkumised trepifirmadest, et äkki saame ise kuidagi asja lahendada. Aga ei, pakkumised olid meie jaoks kolossaalsed. Asi jäi sinnapaika ja leppisime juba armsaks saanud ajutise trepiga. Vahepeal on meie alumine korrus uue ilme saanud ja eks võetud mõõdudki natukene muutunud (kipsi ja põranda arvelt).
Suurem murdepunkt tuli Kodutunde jõulupeolt, kus Sander isiklikult tuli minu juurde ja tänas mind kannatlikkuse eest (no problem) ja ütles otse välja, et jõuludeks peaks asi lahendatud olema. Ma seda eriti suurelt ei kuulutanud, sest ma polnud enam milleski kindel, enne kui ma oma silmaga seda imet näinud ei ole. Aga hea oli teada siiski.
Esmaspäeval sain kõne võõralt numbrilt, meesterahvalt, kes ütles, et kolmapäeva hommikul on mehed siin koos trepiga ja see pannakse meile üles. Vat siis tuli mulle küll pisar silma ja ma teatasin kohe lastele koos suure kallistusega. Nii hea meel oli mul. Tundus reaalne.
Ja täna, kui ma veel öösärgis ringi trippisin, olid lubatud mehed koos trepiga kohal. Mida veel tahta. Väga toredad töömehed, teadsid, mida teevad. Mõõdud isegi veel klappisid ja kõi sobis perfekteselt.
Et meil siin natukene ruumi oleks, saatsin lapsed Meena ja Stigi issiga kinno (külaline Saksamaalt). nüüdseks on trepp omal kohal, töömehed kodu poole teel ja isa abiga mööbel taaskord paika tõstetud.
Püüdsin natukene infi ka välja pressida, et natukene meie trepi tausta teada. Pärit on ta Pärnu firmast Leksa Äri Oü. Omanikul olevat süda juba ammu kriipinud selle venimise pärast ja ta pingutas selle nimel, et veel vana aasta sees südamelt ära saada suur murekoorem ja üks pere õnnelikuks teha. See tal 100% õnnestus. AITÄH!
Kodutundele aga palju jõudu ja et neil jätkuks tahtmist veel paljusid peresid aidata ja neile uut jõudu edasiminekuks süstida:)
Taedaolevalt käis Kodutunne meil siin ehitamas märtsi keskpaigas. Eile meenutasime vanu aegu ja vaatasime veel kord kogu saate koos lastega läbi. Jätkuvalt pean ütlema, et väga ilus saade oli ja tulemus on super. Tol korral lubati trepp paari nädala jooksul. Sõitsime lastega puhkusele ja mina olin üsna kindel, et kui tagasi oleme, on meil trepp olemas. Aga ei olnud.
Järgmine aeg, millal lubati, oli mais. Taas ei midagi. Mõõtjad-poisid käisid ära mai alguses ja siis viimasel filmimisel saime infot, et karkass olevat juba valmis. Probleemid olevat tööjõuga.
Septembris - oktoobris olin ma juba lootuse kaotanud ja küsisin isegi mõned hinnapakkumised trepifirmadest, et äkki saame ise kuidagi asja lahendada. Aga ei, pakkumised olid meie jaoks kolossaalsed. Asi jäi sinnapaika ja leppisime juba armsaks saanud ajutise trepiga. Vahepeal on meie alumine korrus uue ilme saanud ja eks võetud mõõdudki natukene muutunud (kipsi ja põranda arvelt).
Suurem murdepunkt tuli Kodutunde jõulupeolt, kus Sander isiklikult tuli minu juurde ja tänas mind kannatlikkuse eest (no problem) ja ütles otse välja, et jõuludeks peaks asi lahendatud olema. Ma seda eriti suurelt ei kuulutanud, sest ma polnud enam milleski kindel, enne kui ma oma silmaga seda imet näinud ei ole. Aga hea oli teada siiski.
Esmaspäeval sain kõne võõralt numbrilt, meesterahvalt, kes ütles, et kolmapäeva hommikul on mehed siin koos trepiga ja see pannakse meile üles. Vat siis tuli mulle küll pisar silma ja ma teatasin kohe lastele koos suure kallistusega. Nii hea meel oli mul. Tundus reaalne.
Ja täna, kui ma veel öösärgis ringi trippisin, olid lubatud mehed koos trepiga kohal. Mida veel tahta. Väga toredad töömehed, teadsid, mida teevad. Mõõdud isegi veel klappisid ja kõi sobis perfekteselt.
Et meil siin natukene ruumi oleks, saatsin lapsed Meena ja Stigi issiga kinno (külaline Saksamaalt). nüüdseks on trepp omal kohal, töömehed kodu poole teel ja isa abiga mööbel taaskord paika tõstetud.
Püüdsin natukene infi ka välja pressida, et natukene meie trepi tausta teada. Pärit on ta Pärnu firmast Leksa Äri Oü. Omanikul olevat süda juba ammu kriipinud selle venimise pärast ja ta pingutas selle nimel, et veel vana aasta sees südamelt ära saada suur murekoorem ja üks pere õnnelikuks teha. See tal 100% õnnestus. AITÄH!
Kodutundele aga palju jõudu ja et neil jätkuks tahtmist veel paljusid peresid aidata ja neile uut jõudu edasiminekuks süstida:)
 |
| Enne |
 |
| Nüüd |
8 kommentaari:
Tore, et trepp on paigas - aga minu jaoks on selline trepp kindel õnnetus, mis ootab juhtumist. Kas Su lapsed on trepi peal nii usaldusväärsed, et keegi üle serva alla ei veere? Pildi peal läheb Stig küll väga ilusti neljakäpukil, aga ... ühesõnaga, topin puruvõõrana oma nina.
Lapsed harjuvad treppidega väga kiirelt ära. Võõrastel on hirmus vaadata vbl jah, aga mu oma laps hakkas korralikult trepist üles alla ronima juba aastaselt. pea sama ajal, kui kõndimagi hakkas. Ei ole kordagi õnnetusi olnud. Kui ta roomav beebi oli, siis oli trepil see turvavärav ees, kuid ta õppis seda ise lahti tegema peagi ja palju kasu sellest polnud.
Iseenesest väga ilus trepp, aga siiski üliohtlik.
Mina ilma käsipuudeta treppi enda koju ei tahaks ilma lastetagi ja kui on väikesed lapsed, siis kohe kindlasti mingid piirded peaks olema.
Aga kui teile sobib, siis on hästi. Kauneid pühi ja jätku blogimisel!
Ilus trepp! Õnneks ometi saite selle:) Väljas on nii pime..ei tea,kuidas te saate ülesse ja alla sealt nt hommikul. Mina küll kardan sellist trepi,kus pole käepide.
Seina külge käepideme kinnitamine ei tohiks keeruline olla ja piduriribad soovitan astmetele kleepida. Muidu on ikka tiba ohtlik küll.
mu sõbranna libises samasugusest trepist alla, villased sokid olid jalas ja kauss käes, kukkus selja peale, kuklast kannikani sai iga trepiastmega korraliku paugu, ribid olid mõranenud ja haigusleht kestis kuu aega. Tal oli selline trepp juba 3 aastat ja kogu aeg räägiti et oleme harjunud ja ei kuku aga kui kiire on ja juba liiga harjunud, ununeb valvsus ja võib kõike juhtuda. Seina külge käepide on juba sellepärast hea et muidu hõõrutakse kätega sein nagunii ära.
Seina poole polekski vaja, sealt turvab sein ise. Oht igast kõrgusest alla kukkuda on rohkem ikka lahtisest küljest. Üks asi on astmeid pidi alla libiseda (haiget saab siis ka), aga ülevalt ütse, üle serva alla kukkuda on palju hullem.
Lisa ka oma projekti (väljaspool oleva käepideme) joonis.
Postita kommentaar