Küsimused mulle

21. aprill 2016

Iga päev kogen midagi uut

Olen siin, et jällegi väike jälg maha jätta ja et oleks, mida meenutada...näiteks aasta pärast. Täna oli mul hetk aega ja ma lihtsalt kerisin vanu postitusi, et vaadata, mis olnud ja mida me kõike teinud oleme. Väga mõnus oli meenutada. Ilma üles märkimata ei mäletaks ma pooli asjugi. Seepärast olengi ma täna jälle kohal, et midagi meenutamiseks kirja panna. Ema küll arvas, et kui internett ükskord millegipärast ära kaduma peaks, siis on kõik läinud. Mina aga vastasin, et internetist ei pidavat ju midagi kaduma minema, kõik mis sa sinna riputad, jääb igaveseks sinna. Mine sa tea, kuidas tegelikult on ja mida tulevik toob. Mina loodan ikka vanas eas oma meenutusi mõne kaasaegse nutiseadme vahendusel meenutada.

On kuidas on sellega, mina jätkan.

Millest ma siis alustan. Aeg on mul tegus olnud, nagu alati. Tänu ema vastutulelikusele on mul piisavalt aega oma eraelu jaoks olnud. Ta võtab peale tööd meelsasti lapsed, et ma ei peaks otsejuttis kohe kodu kihutama vaid saaksin ka natukene enda jaoks elada. Nii ma siis olen päris tihti juhust kasutanud ja ühtteist organiseerinud ja asjalikke asju teinud. Vahest on süümekad küll, aga siis helistab jällegi ema ise ja uurib, kas lapsi poleks vaja tuua lasteaiast. See võtab vähe pinget maha ja pole probleemi, kuidas ma sedajagu vaba aega kasutada saaksin.

Nii ma olen osa saanud paberimaailma töötoast, mis toimus meil ühe sünnipäeva raames töökohas. Olin küll algul nördinud ja pika näoga, kui aru sain, mis tegelikult toimuma hakkab. Ma kujutasin ikka ette, et istume kõik ühiselt pika ja lookas laua taha, nagu traditsiooniline on sünnipäevadel. Aga ei, hakkasime hoopis paberimaailma avastama. Ja ma pean ütlema, et vägagi huvitav oli. Minu maailmapilt sai hoopis avaramaks.




Väga huvitav oli. Mida kõike saab paberist valmistada, saavad huvilised vaadata siit. Täielik uudis minu jaoks ja mina lollike pusisin Meena sünnipäeva dekoratsioonide kallal paljaste kääridega. Täiesti mõttetu aktsioon minu poolt peale seda, kui ma nägin, kuidas tegelikult asjad käivad. Saab hoopis lihtsamalt, loomingulisemalt ja kvaliteetsemalt. Aga eks me iga päev õpime midagi, mina küll vähemalt.

Üheks õhtuks tegime Metega plaanid. Leppisime kokku, et ta sõidab bussiga Viljandisse, veedab seal omapäi poolteist tundi ja siis saame kokku. See oli tal esmakordne pikem reis üksipäini ja bussiga. Mina tema vanuses sõitsin juba ammu Ruhja ja Viljandi vahet liinibussidega. Aeg temalgi natukene ilma näha. Põhiline oli see, et paar päeva varem, kui ma oma plaani talle teatavaks tegin, käis ta mul sabas ja küsis pidevalt, kas midagi aidata on vaja. Kuradi head päevad olid. Nüüd on see muidugi kõik läbi. Elu läheb vana rada pidi edasi.

Ega me siis niisama asjata ka seda õhtut ei plaaninud. Metekesele oli jalanõusid vaja. Käis mulle juba ammu peale, et millal ometi? Et see jutt juba lõppeks, oli vaja asjaga tegeleda. Saime siis linnas kokku, nagu plaanitud, Jaskar ühines ka meiega ja esimese asjana otsustasime sööma minna. Kõik olid nõus minu plaaniga.



Lapsed tellisid omale pitsad, mina kinoa salati rohelisel padjal (seda saate vaadata minu Instagramist). Ma olen juba mõned päevad rämpstoidust eemal ja püüan midagi oma lisakilodega ette võtta. Ma tean, et see ei huvita kedagi. Igal pool ainult üks kaalulangetamine ja tervislik toit. Ega see mind ka igal eluhetkel ei huvita, eriti veel teiste võitlused, aga praegu on see mul teema, nii et kannatage ära. Hood käivad ikka hooti peale.

No ja kui kõhud täis, mõtlesin ma sisimas, et sellega asi piirdub ja kodu sõit. Mete oli eelnevalt saanud poolteist tundi tahtmist mööda poodides ringi vaadata. Viljandis on teada tuntud vilets jalanõude valik ja mina ei lootnudki mingit lahendust leida. Aga ei, Metel alles siis elu sisse tuli. Talle hirmsasti meeldib poodides ringi vaadata, eriti minuga.

Jaskar aimas halba ja läks kohe rahus ära autosse ootama. Vaatasime siis kõik tähtsamad poed üle, aga jalanõusid ei leidnud. Mete aga nõudis, et Rademanni on ka vaja minna. Ahaahaa, Rademanni. Ise ei oska poe nimegi korralikult välja õelda.

Jaskar sõidutas meid siis järgmisesse kaubanduskeskusesse. Mugav oli seigelda, kui juht ees.

Rademarist me lõpuks pika valimise ja proovimise peale sobivad jalanõud leidsime. Jumal tänatud. Muidu poleks ma edasist häda jõudnud ära kuulata.

Mete jäi õhtuga igati rahule ja oh häda, palus, et me kordaks midagi sarnast jälle. Ma ei hakanud midagi lubama, muidu ta hakkab kohe mulle jälle uue hooga peale käima.

Sellega meie seiklused ei piirdunud. Jaskar otsustas äkki, et temal on vaja sõbra juurde saada ja see jäävat tee peale. Mis sest, et kruusatee. Kruusateel sõitmine tähendab, et auto on pärast ülepeakaela porine. Kõige hullem, et ta sõitis kohale, astus autost välja ja ei seletanud üldsegi, kus me asume. Pärapõrgus kuskil olime. Kuidas ma oleks pidanud kodutee üles leidma. Õnneks oli Mete mulle seltsiks ja kahepeale ruiusime välja sealt ja saime jälle õigele teele. Tol õhtul oli imeline ilm kahe vikerkaarega, mida me püüdsime ka pildile saada, aga minul see ei õnnestunudki. Hiljem oli FB aga ilusaid ülesvõtteid täis.

Ühel õhtul sain ma maniküüris käia, teisel "eksiga" söömas, kolmandal kinos, neljandal jälle söömas. Mis elul viga.

Kõige suurem töövõit on olnud Kredexi väljamakse, milleni jõudmiseks on kulunud üsna palju aega ja asjaajamist. Lõpuks oleme nii kaugel, et homme saabub osaliselt materjal, teine osa saabub juba koos potsepaga ja tööd võivad alata. Alustame uue pottahju ehitusega. Ok, enne tuleb vana lammutada, see pidi kõige hullem asi olema. Ma ei taha mõeldagi, milline apats siin jälle olema hakkab. Õnneks olen ma suurema osa ajast tööl.

Nagu te teate, siis ma alustasin enda liigutamisega. Pargin auto töökohast 1,3 km kaugusele ja jalutan tööle, et siis päev aega istuda. Vahelduseks ka süüa. Lubasin oma päeva menüüd ka näidata.

Kolmapäev nägi välja selline. Hommikul joon kodus suure kruusi rohelist teed piimaga. Kohvi ma enam ei joo. Hakkas tervisele.

Kuna töö juures oli hommikuks omlett, siis seda ma tavaliselt ei söö. See on kord nädalas nii. Ülejäänud hommikud söön putru. Õnneks on meil igal kolmapäeval puuvilja päev, peab kenasti lõunani vastu, kui saab õunu, banaane, viinamarju näksida.

Lõunasöök oli teisipäeval valitud mul praad. Tavaliselt söön suppi või mingit huvitavat salatit. Magustoitu söön haruharva.

Hakkpraad, 2.20€

Igal võimalikul hetkel püüan rohelist teed juua, kuhu lõikan sisse ingverit ja sidrunit.


Kolmapäevast reedeni on puuviljad kogu aeg vabalt saada. Kui tuleb isu midagi näksida, saab söögisaalist alati tuua.


Kõik võimalused tervislikuks toitumiseks on töö juures olemas. Nii ma siis olen hakanud ennast ka liigutama rohkem ja pean ütlema, üks võit on juba käes - ainevahetus on korras.

Samal õhtul käisin ma  veel linna peal ja kuna mul oli natukene vaba aega, mõtlesin külastada järjekordselt City Lokaali. Olin seal kinagi ammu käinud ja isegi kirjutasin sellest siin blogis. Mida ja kunas, ma ei mäleta. Aga no kesklinnas, otse Grand Hotelli kõrval selline keskpärane koht, et anna olla. Ma olen nii pettunud. Täiesti väsinud on see söögikoht. Ja millised hinnad. Tellisin värske salati feta juustuga ja lootsin, et 4€ eest peaks juba paljast salati nägemisest kõhu täis saama. See aga, mis lauda toodi,  võttis küll sõnatuks. Hiinakapsas oli ära ribastatud, paar oliivi, tomatit, sibularõngast ja juustu tükki ja vsjo.


Ma saan aru, et taldrik oleks hinna sees olnud, siis küll. Ilus taldrik oli, aga see õhuke kiht salatit taldrikul valmistas küll pettumuse.

Ütleme nii, et ega seal rahvast ka ei olnud. Teenindaja lõsutas tooli otsas kellegi tuttavaga juttu puhuda, ühed daamid olid tulnud lihtsalt kohvitassi taha sooja kohta lobisema ja oligi kõik. Menüü oli lihtsamate killast, ei midagi erilist. Aga mis ma ikka seletan, minge vaadake ise.

Meeldiv avastus Viljandis on olnud söögikoht Herr Artur, Kauba tänava nurgal. Teenimatult vähe rahvast on sealgi, aga toit on üllatavalt hea ja näeb ilus välja.

Jutt käib vaid toidu ümber, siis mainiks ära ka, et meil oli üks tööhommikusöök üllataval kombel Grand Hotelli restoranis. Kas pole mitte vahva. Sain elus esimest korda Brita torti maitsta. Inimene õpib kogu elu...


Kommentaare ei ole: