No nii, maandusin nüüd arvuti taha. Meil on momendil majas vaikne tund, nii palju kui see siin võimalik on ja kasutan seda aega nii oma nutikella laadimiseks, kui ka blogisse üle pika aja sissekande tegemiseks. Ja läpakaga läheb kirjutamine päris kippelt.
Millega me siis tegelenud oleme? Eile ma sain aru, kui suure osa minu ajast võtab ikkagi minu täisttööajaga töö. Need kaks vaba päeva, mis ma töölt võtsin seoses esimese septembriga tuletasid mulle väga selgelt meelde aegu, kui ma veel kodune olin. Jõudsin kõike teha, omas tempos küll, aga sain 100% pühenduda kodule. Lastele on see väga oluline. Jõudsin teha neile lõunaks midagi süüa, õhtusöögi jõudsin teha, toad üle käia, pesumajanduse kontrolli all hoida jne. jne.
Töö kõrvalt ma seda kõike teha ei jõua. Asi on kontrolli alt väljas, teen vaid niipalju, kui hädasti vaja on. Soojast söögist saame vaid unistada. Korra nädalas ma pingutan, et süüa teha. Aga see paratamatus. Oma tööd ma sellepärast ei jäta. Rahaliselt oleme me väga heal järjel. Kuu lõpuks ei suuda me kogu oma sissetulekut ära kulutada, sest selleks pole lihtsalt aega. Lastel on kõik vajalik olemas, kõhud on täis. Küll enamasti rämpsu, aga parem kui tühi kõht.
Ise olen ma ka kõvasti kosunud. Kaal, kui ta nüüd ei valeta, näitab juba üle 70 kilo. Aga pole hullu. Leidsin kavala nipi, kuidas ennast oma kehas paremini tunda. Te võite nüüd naerda või nutta, aga muretsesin omale rasedate teksad, mis on hiiglama mugavad. Rasedate osakonnast olen teisigi riideid ostnud ja isegi kiidusõnu saanud oma riietuse kohta. Ja tööl päev aega laua taga istudes on kõrge värvliga teksades väga mugav istuda. Kuskilt ei sooni sisse ja selg ei lähe paljaks.
Seoses Meena 1. klassi minekuga oli meil Saksamaalt nädal aega külaline - Meena issi. Ok, Stigi issi ikka ka. Vot see oli horror. Alguses oli jutt, et ta otsib omale majutuse meie lähedusse, aga kui ta üks õhtu siia maandus, oli selge, et ta siiski ööbib meil. Loovutasin talle oma voodi ja magasin ise kitsas voodis, kuhu poole öö pealt puges ka Meena. Õige magamine see muidugi ei olnud, eriti kui on vaja järgmine päev vara tõusta ja tööle minna. Stig oli õnneks nõus kohe esimesel ööl issi kaisus magama, ikkagi tema harjumuspärane voodi. Temaga probleeme ei olnud.
Lõpuks aga muutus Meena millegipärast issiga sõjakaks ja nende sõprus oli läbi. Mille iganes pärast siis. Meena ise tõi põhjuseks selle, et sissi on teda alati hellitanud ja kõik talle ostnud, mida ta iganes soovinud on ja siis ühtäkki ei ostnud ta talle mingisugust mikrofoni, mida Meena nii vajalikuks pidas. Mina näiteks ei lange Meena manipulatsioonide ohvriks (ok, vahest ainult), aga issi teenib sellega justkui Meena silmis pluss punkte ja mina pean siis hiljem, kui issi oma teed läinud on, selle jamaga siin hakkama saama. Rikutud lapse ja hunniku sogaga. Asjad, asjad, asjad. Ja kui ma seda ära märgin, siis olen mina paha, kes ei mõista.
Sama lugu magusaga. Külakostiks tuuakse hunnikute viisi shokolaadi ja limonaadi. Hommikul, kui Stig tõuseb, et lasteaeda minna, topitakse lapsele limonaadi pudel kohe pihku. Minu jaoks see ei ole OK. Mis sest, et harva. Igal asjal on piir. See selleks.
Erimeelsusi oli veel hunnikute viisi. Lõpuks, kui hakati aru saama, et mul pole õiget kohta, kus magada, loovutati minu voodi jälle mulle. Ise otsustas külaline minna välja telki magama. Aga seda just siis, kui ma ise olin nõus seda tegema, et piisavalt ruumi ja vaikust oleks. Siis tekkis minul jälle tunne, et oleme oma külalise välja visanud ja tema peab nüüd külmas ja vihmas magama. Üks õhtu ta siis tuppa koliski, sest õues olevat vaid 9 kraadi. Õnneks oli Sten sõpradega telkimas ja ma sain tema voodis magada.
Kuna mina päevad läbi tööl olin ja Stigi ka ikka püüdsin võimalikult iga kord lasteaeda viia, siis Meena sai oma päevi issiga veeta. Ühel hommikul andsin ma idee, et nad võiksid Lottemaal ära käia kahekesi. Mis siin kodus ikka iga jumala päev vahtida. Läksidki. Aga minu eelnevad juhtnöörid, et Meena kui koolimineja, piletit ostma ei peaks, oli juskui kurtidele kõrvadele. Maksid täie rauaga pluss veel igasugu kallist pahna kohapealt. Mulje välismaalasele Lottemaast jäi juskui kohalikust maffiast, kes sind rahast tühjaks pumpab. Loodus ja meri aga olid väga meeldinud. Mina püüan sellest kohast eemale hoida, jätkuvalt.
Ühel järjekordsel päeval aga otsustas külaline ennast liigutama hakata, kaua sa ikka jõude vahid. See töötegemine sakslastel on ikka paras huumor. Võtsin mina sibulaid, kui varsti kõpsti oli ta põllu ääres ja palus mul paus teha. Tema olevat kohvi mulle valmis teinud. Põhiline tekst on ikka: "Pause machen!". Nuta või naera, aga mul on niigi seda aega napilt ja sibul oli vaja üles võtta. Polnud seda seal ju niipalju, et peaks seda tööd pausidega tegema. Tegin oma töö ikka lõpuni. Sakslase jaoks on see täielik utoopia. Aga orjarahvas me juba kord oleme. Siis muidugi hakkas ving pihta, miks üldse niipalju vaeva näha mingite sibulate pärast. mis kuradi vaev see on. Natuke rohimist, kasvab ju enamasti iseenesest. Ülesvõtmine on eriti meeldiv töö veel. Minu jaoks vähamalt. Sama nauditav, kui pesu kuivama riputamine.
Mis valdkonnas külaline ennast kodus tundis, olid minu õunapuud. Kui tal niisama vahtimisest kõrini sai, asus ta minu õunapuid kärpima. Selge see, et igal pool on tänavu õunapuud õuntest lookas. Nii ka minul. Kohati häirisid isegi normaalset liikumist. Kogu aeg pidi kuskil läbi pugema. Käis mullegi närvidele. Aga et kõik need oksad koos õuntega maha lõigata, vot sellepeale ma ise ei oleks tulnud. Sakslane aga tuli ja tegi mul aias suurpuhastuse. Aga just nende maitsvamate õuntega puudega. ja oksi, mida lõigata vaja ei olnud, raputas ta tühjaks ja vedas kõik komposti. Kujutate ette, mis tunne mul oli. Kuldrenetid suutsin osaliselt küll päästa, aga pool puud on tühi. Aias on meil üks hästi maitsev sort, mida ma ikka igal hommikul töö juurde ka kaasa võtsin kotiga, seal jõudis ta puhta töö teha. Ema oli samuti shoki äärel ja korjas kompostishunnikust veel õunu, et päästa, mis päästa annab.
Ime kombel pidasime me kõik ikka 1. septembrini vastu ja issi nägi ära, kuidas tema tütar esimesse klassi läheb. See ju eesmärk oligi. Saksamaal pidid need protseduurid lihtsamad olema ja nii suurt pidu ei toimu. Kuigi mina arvan teisiti. Mete ju alustas ka oma kooliteed Saksamaal ja siis olid lausa kohvi-ja koogilauad ka olemas pluss aktus piduliku osaga. Ma kahtlustan, et ta lihtsalt pole teadlik nendest asjadest. Veel vähem teab ta, et kõigega kaasnevad ka kulud. Sel ajal, kui klassijuhataja luges ette mida ja kui palju kuhugile kanda, oli tema jalutanud koridori peale ja arvab siiani, et küll on tore kahte last omada, ei midagi keerulist, kõik tuleb iseenesest. Vat selline mees. Mul ajab see kõik "sita nii hirmsasti keema"...vabandan väljenduse pärast...aga ma püüan ennast rahustada sellega, et ma saan hakkama ja ma ei hakka kohtuteed jalge alla võtma, et talt jälle hakata elatisraha lastele välja nõudma, sest Saksamaal sain ma lüüa ja pidin vaid advokaadi arveid tasuma. Tema tegi ennast rahatuks, töötuks ja haigeks, mina võõral maal talle vastu ei saanud igatahes. Nüüd võtsin otsuse vastu, et ma ei hakka oma närve kulutama. Ta pole seda väärt. Lapsed saavad ise aru tulevikus, kellega tegu on. Meil läheb iseenesest ju kenasti. Saame hakkama.
Igatahes, kui meie ükskord aktuselt koju jõudsime lastega, oli tema juba oma asjad pakkinud ja ilma hüvastijätmata jalga lasknud. Jumal temaga.
Millega me siis tegelenud oleme? Eile ma sain aru, kui suure osa minu ajast võtab ikkagi minu täisttööajaga töö. Need kaks vaba päeva, mis ma töölt võtsin seoses esimese septembriga tuletasid mulle väga selgelt meelde aegu, kui ma veel kodune olin. Jõudsin kõike teha, omas tempos küll, aga sain 100% pühenduda kodule. Lastele on see väga oluline. Jõudsin teha neile lõunaks midagi süüa, õhtusöögi jõudsin teha, toad üle käia, pesumajanduse kontrolli all hoida jne. jne.
Töö kõrvalt ma seda kõike teha ei jõua. Asi on kontrolli alt väljas, teen vaid niipalju, kui hädasti vaja on. Soojast söögist saame vaid unistada. Korra nädalas ma pingutan, et süüa teha. Aga see paratamatus. Oma tööd ma sellepärast ei jäta. Rahaliselt oleme me väga heal järjel. Kuu lõpuks ei suuda me kogu oma sissetulekut ära kulutada, sest selleks pole lihtsalt aega. Lastel on kõik vajalik olemas, kõhud on täis. Küll enamasti rämpsu, aga parem kui tühi kõht.
Ise olen ma ka kõvasti kosunud. Kaal, kui ta nüüd ei valeta, näitab juba üle 70 kilo. Aga pole hullu. Leidsin kavala nipi, kuidas ennast oma kehas paremini tunda. Te võite nüüd naerda või nutta, aga muretsesin omale rasedate teksad, mis on hiiglama mugavad. Rasedate osakonnast olen teisigi riideid ostnud ja isegi kiidusõnu saanud oma riietuse kohta. Ja tööl päev aega laua taga istudes on kõrge värvliga teksades väga mugav istuda. Kuskilt ei sooni sisse ja selg ei lähe paljaks.
Seoses Meena 1. klassi minekuga oli meil Saksamaalt nädal aega külaline - Meena issi. Ok, Stigi issi ikka ka. Vot see oli horror. Alguses oli jutt, et ta otsib omale majutuse meie lähedusse, aga kui ta üks õhtu siia maandus, oli selge, et ta siiski ööbib meil. Loovutasin talle oma voodi ja magasin ise kitsas voodis, kuhu poole öö pealt puges ka Meena. Õige magamine see muidugi ei olnud, eriti kui on vaja järgmine päev vara tõusta ja tööle minna. Stig oli õnneks nõus kohe esimesel ööl issi kaisus magama, ikkagi tema harjumuspärane voodi. Temaga probleeme ei olnud.
Lõpuks aga muutus Meena millegipärast issiga sõjakaks ja nende sõprus oli läbi. Mille iganes pärast siis. Meena ise tõi põhjuseks selle, et sissi on teda alati hellitanud ja kõik talle ostnud, mida ta iganes soovinud on ja siis ühtäkki ei ostnud ta talle mingisugust mikrofoni, mida Meena nii vajalikuks pidas. Mina näiteks ei lange Meena manipulatsioonide ohvriks (ok, vahest ainult), aga issi teenib sellega justkui Meena silmis pluss punkte ja mina pean siis hiljem, kui issi oma teed läinud on, selle jamaga siin hakkama saama. Rikutud lapse ja hunniku sogaga. Asjad, asjad, asjad. Ja kui ma seda ära märgin, siis olen mina paha, kes ei mõista.
Sama lugu magusaga. Külakostiks tuuakse hunnikute viisi shokolaadi ja limonaadi. Hommikul, kui Stig tõuseb, et lasteaeda minna, topitakse lapsele limonaadi pudel kohe pihku. Minu jaoks see ei ole OK. Mis sest, et harva. Igal asjal on piir. See selleks.
Erimeelsusi oli veel hunnikute viisi. Lõpuks, kui hakati aru saama, et mul pole õiget kohta, kus magada, loovutati minu voodi jälle mulle. Ise otsustas külaline minna välja telki magama. Aga seda just siis, kui ma ise olin nõus seda tegema, et piisavalt ruumi ja vaikust oleks. Siis tekkis minul jälle tunne, et oleme oma külalise välja visanud ja tema peab nüüd külmas ja vihmas magama. Üks õhtu ta siis tuppa koliski, sest õues olevat vaid 9 kraadi. Õnneks oli Sten sõpradega telkimas ja ma sain tema voodis magada.
Kuna mina päevad läbi tööl olin ja Stigi ka ikka püüdsin võimalikult iga kord lasteaeda viia, siis Meena sai oma päevi issiga veeta. Ühel hommikul andsin ma idee, et nad võiksid Lottemaal ära käia kahekesi. Mis siin kodus ikka iga jumala päev vahtida. Läksidki. Aga minu eelnevad juhtnöörid, et Meena kui koolimineja, piletit ostma ei peaks, oli juskui kurtidele kõrvadele. Maksid täie rauaga pluss veel igasugu kallist pahna kohapealt. Mulje välismaalasele Lottemaast jäi juskui kohalikust maffiast, kes sind rahast tühjaks pumpab. Loodus ja meri aga olid väga meeldinud. Mina püüan sellest kohast eemale hoida, jätkuvalt.
Ühel järjekordsel päeval aga otsustas külaline ennast liigutama hakata, kaua sa ikka jõude vahid. See töötegemine sakslastel on ikka paras huumor. Võtsin mina sibulaid, kui varsti kõpsti oli ta põllu ääres ja palus mul paus teha. Tema olevat kohvi mulle valmis teinud. Põhiline tekst on ikka: "Pause machen!". Nuta või naera, aga mul on niigi seda aega napilt ja sibul oli vaja üles võtta. Polnud seda seal ju niipalju, et peaks seda tööd pausidega tegema. Tegin oma töö ikka lõpuni. Sakslase jaoks on see täielik utoopia. Aga orjarahvas me juba kord oleme. Siis muidugi hakkas ving pihta, miks üldse niipalju vaeva näha mingite sibulate pärast. mis kuradi vaev see on. Natuke rohimist, kasvab ju enamasti iseenesest. Ülesvõtmine on eriti meeldiv töö veel. Minu jaoks vähamalt. Sama nauditav, kui pesu kuivama riputamine.
Mis valdkonnas külaline ennast kodus tundis, olid minu õunapuud. Kui tal niisama vahtimisest kõrini sai, asus ta minu õunapuid kärpima. Selge see, et igal pool on tänavu õunapuud õuntest lookas. Nii ka minul. Kohati häirisid isegi normaalset liikumist. Kogu aeg pidi kuskil läbi pugema. Käis mullegi närvidele. Aga et kõik need oksad koos õuntega maha lõigata, vot sellepeale ma ise ei oleks tulnud. Sakslane aga tuli ja tegi mul aias suurpuhastuse. Aga just nende maitsvamate õuntega puudega. ja oksi, mida lõigata vaja ei olnud, raputas ta tühjaks ja vedas kõik komposti. Kujutate ette, mis tunne mul oli. Kuldrenetid suutsin osaliselt küll päästa, aga pool puud on tühi. Aias on meil üks hästi maitsev sort, mida ma ikka igal hommikul töö juurde ka kaasa võtsin kotiga, seal jõudis ta puhta töö teha. Ema oli samuti shoki äärel ja korjas kompostishunnikust veel õunu, et päästa, mis päästa annab.
Ime kombel pidasime me kõik ikka 1. septembrini vastu ja issi nägi ära, kuidas tema tütar esimesse klassi läheb. See ju eesmärk oligi. Saksamaal pidid need protseduurid lihtsamad olema ja nii suurt pidu ei toimu. Kuigi mina arvan teisiti. Mete ju alustas ka oma kooliteed Saksamaal ja siis olid lausa kohvi-ja koogilauad ka olemas pluss aktus piduliku osaga. Ma kahtlustan, et ta lihtsalt pole teadlik nendest asjadest. Veel vähem teab ta, et kõigega kaasnevad ka kulud. Sel ajal, kui klassijuhataja luges ette mida ja kui palju kuhugile kanda, oli tema jalutanud koridori peale ja arvab siiani, et küll on tore kahte last omada, ei midagi keerulist, kõik tuleb iseenesest. Vat selline mees. Mul ajab see kõik "sita nii hirmsasti keema"...vabandan väljenduse pärast...aga ma püüan ennast rahustada sellega, et ma saan hakkama ja ma ei hakka kohtuteed jalge alla võtma, et talt jälle hakata elatisraha lastele välja nõudma, sest Saksamaal sain ma lüüa ja pidin vaid advokaadi arveid tasuma. Tema tegi ennast rahatuks, töötuks ja haigeks, mina võõral maal talle vastu ei saanud igatahes. Nüüd võtsin otsuse vastu, et ma ei hakka oma närve kulutama. Ta pole seda väärt. Lapsed saavad ise aru tulevikus, kellega tegu on. Meil läheb iseenesest ju kenasti. Saame hakkama.
Igatahes, kui meie ükskord aktuselt koju jõudsime lastega, oli tema juba oma asjad pakkinud ja ilma hüvastijätmata jalga lasknud. Jumal temaga.
6 kommentaari:
Ma arvan, et sinu käitumine olukorras ongi kõige õigem. Suhtled laste isaga mingil määral, end peale ei suru ning lased lastel ise otsustada kuidas nad oma isasse suhtuvad. Sulle jääb hingerahu, et oled omalt poolt vajaliku teinud ning lastel ei jää ka kehva kogemust, et ema räägib isa kohta halbu asju.
Aga see aiavärk on küll jabur. Kust tuleb külaliselt üldse mõte hakata ilma pererahvalt küsimata midagi lõikuma või mingeid otsuseid tegemata. Suht matslik käitumine tundub.
Aga sulle ja su perele jaksu! Tee õhtul suurem laar lihtsalt toitu lastele valmis, et saaks soojendada. Kartulit ja kastet saab ju teha mitmeks päevaks. Ja lapsed saavad sul ju ise juba kartulid kooritud-keedetud või makaronid keedetud. Kasvuhoonest kurki-tomatit kõrvale ja päris viisakas toit. Või tee nädalavahetusel näiteks hunnik kotlette või praeliha ning pane portsudena sügavkülma, siis nädala sees hea võtta ja soojendada. Töö kõrvalt kodust ohjes hoida on küll keeruline aga kui planeerida ja laste abi kasutada siis saab ju küll :D
Väga tubli oled igastahes, jõudu ja jaksu! Lapsed kasvavad, saavad iseseisvamaks ja siis on juba mõnus tööl käia.
Super naine oled ... Mul oli sama teema, et selle mehega ei ole mõtet asju ajada. Väga raske oli aga minu pojal olid ka kõik olemas ja nüüd kui ta 20 aastane, siis saab ise aru milline ta isa on. Mina ise pole isa kohta talle mitte kunagi halvasti rääkinud ja just selle pärast, et hiljem taipab ise kes on kes.
Ega lapsed näljas olnud ei olegi, aga tihedamaks on läinud sniki-snäki söömine. Nüüd õnneks saavad lapsed koolis korra sooja toitu ja õhtul võime vähe kergemalt läbi küll ajada.
Töökohaga on mul tõesti vedanud.
Aitäh Rita!
Postita kommentaar