Ma siin mõtlesin, et uhkustan oma eilse poes käiguga ja annan teada, et tegin ostud väga läbi mõeldult ja mõtlesin igale päevale asju korvi tõstes. Põhiliselt sai ostetud asju, millest saab toidukorra teha. Süüa teen ma korra päevas ja mitte päris iga jumala päev. Vahest ajame eelmise päeva jääkidega ka läbi ja muidu natuke lihtsamalt.
Mis siis korvi sai - jahutatud seamaks. Sellest tegin tänaseks toidu. Ikkagi selline kiiresti riknev asi ja värskelt kõige maitsvam. Mis aga asja juures kurb on. Kui lapsed koolist jõudsid ja kuulsid, mis menüüs on, olid nad päris vihased ja palusid neile mitte süüa teha. Nemad maksa ei söö ja kartul ei pidanud ka eriti tervislik olema. Nõuavad vaid riisi ja kana. Õnneks Stig sõi lõunat siis, kui neid "pirtspekke" kodus ei olnud ja tal kellestki halba eeskuju võtta ei olnud. Tema sõi oma taldriku tühjaks ja arvas, et maitsev oli. Oli küll. Endale praadisin veel ekstra maksa niisama näksimiseks - hommikusöögiks:)
Jääb vaid loota, et Jaskar mu toitu maatasa ei tee. Tee siis soodsalt süüa perele, kui sööjaid ei ole:( Sten vaaritab endale nüüd omletti. Täiesti mõistuse vastane ju...
Kui homseks seda maksa toitu veel alles on, siis homme ei toimu siin mingit söögitegemist. Edasiseks nädalaks on mul vürtsikilu varutud, mida ma siis ise puhastan ja plaanin piima-klimbisuppi kõrvale teha.
Viinereid ostsin, et neist kaste teha ja kartuliputru juurde teha. Suitsulihalaadset asja tangukartulipudru jaoks ja päris suure valiku külmutatud köögivilju, mida siis erineval viisil kana ja riisiga teha. Selle nädala lõpuni peaks lahedalt välja vedama toiduvarudega.
Ostud tegin jällegi Lätimaal, sest seal on lihakraami valik parem, kui meie Konsumis. Kulu toidule alates 1. veebruarist on tabeli järgi 80 eurot ja kapid on toitu täis. Põnev:)
Preagu on hea hetk jutustada lugu, kuidas Mete ka koolis söögitegemist mingil määral õpib. Viimane kord oli neil õppimisel frikadellisupp. No tore. Tuli siis Mete koju ja oli väga õhinal, et ta võib ükspäev täitsa vabalt ise suppi teha, muretsegu ma vaid frikadellid kappi.
Kui frikadellid oli olemas, andsin Metele veel mõned juhtnöörid, et kust ta porgandid saab ja kuidas neid sügavkülmast võetuna eeltöödelda.
Tol päeval, kui ta kokkama hakkas, olin mina kontoris tööl. Püüdsin niipalju kui võimalik tema küsimustele SMS-i teel vastata, aga mingi aeg jäi asi soiku ja lootsin, et kui koju jõuan, on pott suppi täis.
Mis aga oli. Kartul oli tükeldatud ja vedeles lõikelaual, poolenisti juba halliks muutunud.. Potis oli puhas kraanivesi ainult, supist polnud lõhnagi. Porgandid olid pannil. Uurisin, mis siis juhtus, et söök valmis pole. Mete polevat puljongikuubikut meie elamisest leidnud. Kujutate ette. Mina sellist keemiat ei kasuta, saab väga edukalt ilma kuubikuta supi valmis teha, kui frikadellid, sool ja pipar olemas. Koolis aga tehti kuubikuga ja ei mainitud, et ei juhtu midagi, kui kuubikut pole. Seega Metel jooksis juhe kinni:D
Mina mäletan, et kui meil omal ajal praktiline pool oli, keetsime me kontidest ise puljongi supi tarvis. See oli küll Kutsekoolis ja ma saan aru, et koolitunnis on ajaline piirang, aga ilma saab ka väga edukalt.
* - omalajal oli meil siin külas üks vanapapi, kes oli alati külalislahke. See on tema ütlus, kui külarahvas jõi - sõi ja praetud maksa ei oldudki märgatud võtta. "Massa" kõlas naljaga pooleks, nagu aeg oleks maksta ka:)
Mis siis korvi sai - jahutatud seamaks. Sellest tegin tänaseks toidu. Ikkagi selline kiiresti riknev asi ja värskelt kõige maitsvam. Mis aga asja juures kurb on. Kui lapsed koolist jõudsid ja kuulsid, mis menüüs on, olid nad päris vihased ja palusid neile mitte süüa teha. Nemad maksa ei söö ja kartul ei pidanud ka eriti tervislik olema. Nõuavad vaid riisi ja kana. Õnneks Stig sõi lõunat siis, kui neid "pirtspekke" kodus ei olnud ja tal kellestki halba eeskuju võtta ei olnud. Tema sõi oma taldriku tühjaks ja arvas, et maitsev oli. Oli küll. Endale praadisin veel ekstra maksa niisama näksimiseks - hommikusöögiks:)
Jääb vaid loota, et Jaskar mu toitu maatasa ei tee. Tee siis soodsalt süüa perele, kui sööjaid ei ole:( Sten vaaritab endale nüüd omletti. Täiesti mõistuse vastane ju...
Kui homseks seda maksa toitu veel alles on, siis homme ei toimu siin mingit söögitegemist. Edasiseks nädalaks on mul vürtsikilu varutud, mida ma siis ise puhastan ja plaanin piima-klimbisuppi kõrvale teha.
Viinereid ostsin, et neist kaste teha ja kartuliputru juurde teha. Suitsulihalaadset asja tangukartulipudru jaoks ja päris suure valiku külmutatud köögivilju, mida siis erineval viisil kana ja riisiga teha. Selle nädala lõpuni peaks lahedalt välja vedama toiduvarudega.
Ostud tegin jällegi Lätimaal, sest seal on lihakraami valik parem, kui meie Konsumis. Kulu toidule alates 1. veebruarist on tabeli järgi 80 eurot ja kapid on toitu täis. Põnev:)
Preagu on hea hetk jutustada lugu, kuidas Mete ka koolis söögitegemist mingil määral õpib. Viimane kord oli neil õppimisel frikadellisupp. No tore. Tuli siis Mete koju ja oli väga õhinal, et ta võib ükspäev täitsa vabalt ise suppi teha, muretsegu ma vaid frikadellid kappi.
Kui frikadellid oli olemas, andsin Metele veel mõned juhtnöörid, et kust ta porgandid saab ja kuidas neid sügavkülmast võetuna eeltöödelda.
Tol päeval, kui ta kokkama hakkas, olin mina kontoris tööl. Püüdsin niipalju kui võimalik tema küsimustele SMS-i teel vastata, aga mingi aeg jäi asi soiku ja lootsin, et kui koju jõuan, on pott suppi täis.
Mis aga oli. Kartul oli tükeldatud ja vedeles lõikelaual, poolenisti juba halliks muutunud.. Potis oli puhas kraanivesi ainult, supist polnud lõhnagi. Porgandid olid pannil. Uurisin, mis siis juhtus, et söök valmis pole. Mete polevat puljongikuubikut meie elamisest leidnud. Kujutate ette. Mina sellist keemiat ei kasuta, saab väga edukalt ilma kuubikuta supi valmis teha, kui frikadellid, sool ja pipar olemas. Koolis aga tehti kuubikuga ja ei mainitud, et ei juhtu midagi, kui kuubikut pole. Seega Metel jooksis juhe kinni:D
Mina mäletan, et kui meil omal ajal praktiline pool oli, keetsime me kontidest ise puljongi supi tarvis. See oli küll Kutsekoolis ja ma saan aru, et koolitunnis on ajaline piirang, aga ilma saab ka väga edukalt.
* - omalajal oli meil siin külas üks vanapapi, kes oli alati külalislahke. See on tema ütlus, kui külarahvas jõi - sõi ja praetud maksa ei oldudki märgatud võtta. "Massa" kõlas naljaga pooleks, nagu aeg oleks maksta ka:)
23 kommentaari:
Võeh, ma oleks ainuüksi maksa lõhna peale majast minema jooksnud :D On üks maailma kõige rõvedama "toit" ja see on maks! Mäletan nii selgelt kui koolis oli lõunasöögiks kord nädalas maksakaste ning iga vahetund kui kell helises söögiajaks, ei olnud tavapärast jooksurallit sööklasse vaid üksikud, kes vantsisid. Aru ei saa kuhu see raiskuläinud kraam visati pärast...
Maks, keel, süda - tõelised delikatessid, eriti kui hästi kokata osatakse!
olen siin blogis mitte just sage külaline, aga see lugu mulle meeldis. maks maitseb ka väga, ise praen endale pooltoore, aga perele (kui veel lapsed kodus olid) sousti ja kartuliga, sibul muidugi ka. Maksapasteet on mu firmakas, ega ma eriline söögimeister ole. Frikatellisuppi tehti meie kooli (töötan koolis) kokandustunnis ka puljongikuubikutega, pani mindki imestama.. Aga kogu see söögindus oli jutuvestmise kõrvalosa - pealkiri ja lõpulõik olid see, mis muigama pani.
Minul sama teema maksa ei sööda ja isegi kastet mitte aga pasteeti süüakse....
Eks on palju erinevaid "rõvedaid" toite. Aga praetud maks...tõeline delikatess! Minu jaoks:)
Nojah...keel ja süda? Minu jaoks kahjuks võõrad ja ei oska tahtagi.
Maksapasteeti pole ma elus ise teinud, aga võiks küll proovida. Pasteeti meil peres ikka süüakse.
Pasteediga saakski siis ju ülejäänud perele ka maksa manustada:D Peab plaani võtma!
Üsna kummastav on lugeda, kui täiskasvanud (ma eeldan?) inimene toitu rõvedaks nimetab :(. Mul tuleb ikka täitsa fossiili tunne peale niimoodi, aga tõesti vist rohi oli kunagi rohelisem ja nii ... :). Minu jaoks on ka maks delikatess, aga meil samuti ükski laps seda ei söö. Mulle tundub, et teil on veel isegi hästi - meie peres ainus nö kindla peale minek on erinevad supid (makaronid, pitsad jms sama ka muidugi), aga natukenegi "teistmoodi" lihatoidud, kala jms ei lähe kohe üldse :(
Praetud maks on hea, eriti veisemaks, eriti peale seda, kui ma selgeks õppisin, kuidas seda õieti teha :)
Minu meelest on maks maitsev, kui seda mitte üle praadida vaid pehmeks jätta. Mina praen 3 kuni 5 minutit gaasipliidil
Kylli ei ole ju kummaline - mina näiteks maksa ei söö, sest ainuüksi juba praetud või pasteeditud maksa lõhn ajab mu oksendama - valimatult ja alati. Selle vastu ei saa ju midagi teha kui miski "rõve" tundub (ega Kris siis Jaanikal ei keelanud maksa süüa :D), aga eriti kui see oksendama ajab. Erinevad inimesed, erinevad maitsed!
Frikadellisupi osas olen imestunud... meil omal ajal - ca 15 aastat tagasi - keelati puljongikuubikute kasutamine. Öeldi, et kui ise puljongit teha ei oska, siis ainult sool-pipar-maitseroheline ja tuleb hakkama saada. Aga eks ajad ole muutunud ja õpetajast sõltub ka natukene ;)
Tuleks sinu juurde maksakastet sööma, kui sa ainult nii kaugel ei elaks!
Mina pole oma lastel ja lastel astel lubanud öelda toidu kohta "rõve" Võib ju öelda lihtsalt, et ei maitse. Ja kui kaste ei meeldi, siis kartulit ja salatit saaks ju ikka süüa.
Eks suurele perele ongi raske süüa teha et kõik oleks rahul.
Minu lemmik on kanamaks, pehmem veel kui sea või veise. Mmm.Lapsed ka õnneks kiidavad.
Ükskord söögikohas sain medium ehk pooltoorest maksa...see ausalt ajas öökima ja jäi minust taldrikule. Ise ikka praen läbi hoolega ja lisan sibulat.
Mulle meeldis ka väiksena, kui liha pätitolu veel teada oli, niisama toorelt liha süüa. Maksa ma praen ikka korralikult ära. Kui veri välja pritsib...no ei, ei taha päris nii.
Meena mul lepipki vaid keedukartulitega sel juhul ja kui kapis juhtub olema "ajas" kodujuustu, siis seda võetakse kõrvale.
PS. Kastet on täitsa alles veel. Soojendasin lõunaks ja hää oli:)
Mina olen enda jaoks avastanud tursamaksa. On küll kallis, aga vahest luban omale. Söön karpi mitu päeva. Hea soolane suutäis leivaga ja loodetavasti kasulik ka.
Ooo, peab ka proovima.
Ma olen avastanud veel konservi Lõhe omas mahlas. Nii hea on võtta kui isu kala järele aga poodi värske kala järele pole asja jne. Suured lõhe tükid sees, söön niisama salatiga, panen võiku peale või mis iganes.Hea kiire asi toidu tegemiseks.
gaasipliidil nii tugev kuumus, et mingit verd sealt 3 minutilise praadimise järel küll enam välja ei pritsi :) Elektripllidl või puupliidil läheks tõenäoliselt kauem. Ma praen sibula enne ära, siis valan sibula pannilt kaussi, õli üritan alles jätta ja sama õli sees tulikuumal pannil praen väikseks lõigatud maksatükid suurel tulel ja pidevalt segades, tuli kinni ja siis valan sibulatükid uuesti pannile ning segan läbi. Sibulat suure tulega praadida eriti ei saa, võib kõrbema minna. Seamaksa leotan vahel kui aega on pool tundi piimas, veisemaksa praen kohe.
Ka lemmik, lisan keedumuna ja sibulat ja maitsestada ning jätkub leivale /saiale panemiseks päris mitmeks korraks..
K.
Sa oled superkokkaja, uskumatu, et pasteeditegu on Sinust mööda läinud.
Minu kodus tehti keedetud südamest / nn vene ajal oli see ju suht odav kraam / lihapirukaid, ilmselt muid võimalusi ka olemas.
Aga keedetud keel on ikka delikatess, puhas maitsev liha, kuigi vajab mässamist,,
K.
Keedetud seakeel leival koos sinepiga on imehea. Suhteliselt mõistliku hinnaga vorsti aseaine minu jaoks. Näiteks see retsept :http://nami-nami.ee/retsept/1001/keedetud_veisekeel. Südamest teeb mu vanaema näiteks lihapirukate täidist. tegelikult on tegu ju puhta tailihaga.
Odavam variant on skumbria õlis keedumuna, sibula ja majoneesi-hapukoorekastmega. Nokin luud alati välja ja segan kõik kokku. Väääga hea.
Heh,äsja praetud sea maks,kuum ja veel särisev,nämmmm.
Pole sellel maksal häda midagi,ma lapsest saati söönud ja teadsin ka seda kus kohast ja miss moodi seda saadakse.
Aga paistab et Sten on sull tubli ja nälga ei sure.
Janek.
Postita kommentaar