No nii, loodetavasti on kõik see rahvas ennast välja elada saanud ja torm hakkab vaibuma. Mis ma oskan öelda, jah, olen sitt inimene ja elu on nii läinud, nagu ta on. Ma ei kahetse, et mul on 5 last kolme erineva mehega. Kõik need mehed on olnud (ja on) toredad. Lapsed on mul tublid, terved ja hästi välja kukkunud. Mis mõtet oleks elul, kui lapsi ei ole, olgu nad siis erinevate isadega - me oleme siiski üks perekond.
Kodutunne - paljud on verised, et meie pere polnud Kodutunde abi väärt. Tol hetkel, kui ma Kodutundele kirjutasin, olin ma üsna põhjas omadega. Äsja Saksamaalt oma lastega tulnud, elasin toimetulekutoetusest, laste isad tol ajal veel elatise näol ei panustanud. Huvitatud nad oma lastest ka ei olnud, ei ole siiani välja arvatud Meena ja Stigi issi. Elasime kolmes toas kuuekesi.
Alusatsin juba Kredexi taotlusega, et saaksime lasta pööningu välja ehitada ja ruumi juurde. Saime positiivse vastuse. 5000 eurot oli meil ehituseks kindlustatud. Selgelt oli seda liiga vähe, et tööd lõpule saaks viia ja saaks ka reaalselt teisel korrusel sees elada. Tegime perega tohutu eeltöö, pööning oli puhtaks tehtud ja tööd võisid alata. Omalt poolt oli meil suurem osa puidumaterjali olemas.
Olin sisimas aga suures masenduses ja nutsin õhtuti patja, sest ma teadsin, et meil ei ole kuskilt võtta sellist raha, et Kredexi projekt lõpuni viia. Nende nõue ju oli, et elamistingimused ka paraneksid peale projekti lõppemist.
Siis saigi Kodutundele kirjutatud. Midagi ma ei lootnud, aga tol hetkel sain kõik endast välja kirjutada ja sinna see jäi. Olin juba kogu loo unustanud, peaaegu käed löönud, kes Kredexi rahaga ehitama tuleb (ehitaja pakkumine tööde lõpule viimiseks oli muidugi kordades suurem), kui sain kõne Kodutundelt, et nad soovivad meile vaatama tulla, mis seis on.
See tundus nii uskumatuna, et ma ei piiksatanud sellest kellelegi. Enne õhtut hõisata ei ole eriti tore. Läks veel jupp aega, kui ühel kenal talvepäeval, kui lastega kelgumäel olime, helistas Anneli Lahe isiklikult ja leppisime kohtumise kokku. Ja nii ta läks...Üks parimaid asju elus, mis meiega juhtund on. Ja nüüd rahvas ilgub. Ütlen nimelt rahvas, sest inimesteks nimetada on neid palju.
Eriti nõme on see tehnika metsa vedamise teema, mida kedratakse ja kedratakse. Mäletan, et ema juurde sa viidud meie pere teine auto, sest aeg oli porine ja kui Kodutunne kogu oma tehnikaga siia tuli, polnud siin ruumi vabalt kõndimiseksi, tuli külg ees hoovis autode ja masinate vahel kõndida. Seega keegi pole midagi peitnud. Eile läks asi veel eriti imelikuks, kui onutütar hakkas juba kodumasinate peitmisest rääkima. Nii need külajutud tulevad. Üks ei kuule, teine ei näe. Nagu telefoni mäng:D
Ja see jutt, et sugulased minuga suhelda ei taha. No ma ei tea, kes ei taha? Nemad minuga või mina nendega. On ikka suur vahe sees. Puhake jalga, ütlen ma.
Kodutundest saati on meie elu ülesmäge läinud. Sain tohutult motivatsiooni, et hakata alumist korrust remontima. Selleks ajaks oli mulle kogunenud suurem summa Saksamaa lastetoetust, mis korraga välja maksti. Kui ema küsis, kas ostan nüüd uue auto, siis jäi mul suu lahti. Mis auto, olin kindlalt plaaninud hakata alumist korrust remontima. Kõik toad ja köök said soojad põrandad, sirged ja soojad seinad. Kredexilt sain veel kolmandatki korda toetust. Sellega said uueks ehitatud ahi ja pliit, mis olid ka väga halvas olukorras. Selleks ajaks olin ka töö leidnud, mis paljudele pinnuks silmas oli, sest olin kodune oma alla 3 aastase lapsega pikka aega.
Nüüdseks olen tööl käinud üle kahe aasta, olen väga rahul oma tööga. Laste isad toetavad oma lapsi ja mina omalt poolt olen teinud kõik, et neil ilus kodu oleks, toit laual (kasvatame väga palju ise), riided seljas terved ja puhtad jne. Uue auto ostsin, reisime nii või naa. Varem väga piiratud eelarvega, nüüd juba lahedamalt. Soojamaareise me ei igatse, aga Poola-Saksamaa sobib väga hästi. Isegi hotellis saame ööbida. Varem magasime lageda taeva all, peaasi, et kodust väljas. Igal aastal ööbime korra mere ääres.
Ükski mees mu kõrval ei püsi, muretsete. Pole vaja muretseda. Ma ei otsi omale meest. Olen edukalt 5 aastat juba tsölibaadis elanud, kuigi mind peetakse kerglaseks. Oeh, miks ma üldse peaks ennast õigustama. Mingi peputeema pärast nii keema minna, mul pole sõnu.
Kodutunne - paljud on verised, et meie pere polnud Kodutunde abi väärt. Tol hetkel, kui ma Kodutundele kirjutasin, olin ma üsna põhjas omadega. Äsja Saksamaalt oma lastega tulnud, elasin toimetulekutoetusest, laste isad tol ajal veel elatise näol ei panustanud. Huvitatud nad oma lastest ka ei olnud, ei ole siiani välja arvatud Meena ja Stigi issi. Elasime kolmes toas kuuekesi.
Alusatsin juba Kredexi taotlusega, et saaksime lasta pööningu välja ehitada ja ruumi juurde. Saime positiivse vastuse. 5000 eurot oli meil ehituseks kindlustatud. Selgelt oli seda liiga vähe, et tööd lõpule saaks viia ja saaks ka reaalselt teisel korrusel sees elada. Tegime perega tohutu eeltöö, pööning oli puhtaks tehtud ja tööd võisid alata. Omalt poolt oli meil suurem osa puidumaterjali olemas.
Olin sisimas aga suures masenduses ja nutsin õhtuti patja, sest ma teadsin, et meil ei ole kuskilt võtta sellist raha, et Kredexi projekt lõpuni viia. Nende nõue ju oli, et elamistingimused ka paraneksid peale projekti lõppemist.
Siis saigi Kodutundele kirjutatud. Midagi ma ei lootnud, aga tol hetkel sain kõik endast välja kirjutada ja sinna see jäi. Olin juba kogu loo unustanud, peaaegu käed löönud, kes Kredexi rahaga ehitama tuleb (ehitaja pakkumine tööde lõpule viimiseks oli muidugi kordades suurem), kui sain kõne Kodutundelt, et nad soovivad meile vaatama tulla, mis seis on.
See tundus nii uskumatuna, et ma ei piiksatanud sellest kellelegi. Enne õhtut hõisata ei ole eriti tore. Läks veel jupp aega, kui ühel kenal talvepäeval, kui lastega kelgumäel olime, helistas Anneli Lahe isiklikult ja leppisime kohtumise kokku. Ja nii ta läks...Üks parimaid asju elus, mis meiega juhtund on. Ja nüüd rahvas ilgub. Ütlen nimelt rahvas, sest inimesteks nimetada on neid palju.
Eriti nõme on see tehnika metsa vedamise teema, mida kedratakse ja kedratakse. Mäletan, et ema juurde sa viidud meie pere teine auto, sest aeg oli porine ja kui Kodutunne kogu oma tehnikaga siia tuli, polnud siin ruumi vabalt kõndimiseksi, tuli külg ees hoovis autode ja masinate vahel kõndida. Seega keegi pole midagi peitnud. Eile läks asi veel eriti imelikuks, kui onutütar hakkas juba kodumasinate peitmisest rääkima. Nii need külajutud tulevad. Üks ei kuule, teine ei näe. Nagu telefoni mäng:D
Ja see jutt, et sugulased minuga suhelda ei taha. No ma ei tea, kes ei taha? Nemad minuga või mina nendega. On ikka suur vahe sees. Puhake jalga, ütlen ma.
Kodutundest saati on meie elu ülesmäge läinud. Sain tohutult motivatsiooni, et hakata alumist korrust remontima. Selleks ajaks oli mulle kogunenud suurem summa Saksamaa lastetoetust, mis korraga välja maksti. Kui ema küsis, kas ostan nüüd uue auto, siis jäi mul suu lahti. Mis auto, olin kindlalt plaaninud hakata alumist korrust remontima. Kõik toad ja köök said soojad põrandad, sirged ja soojad seinad. Kredexilt sain veel kolmandatki korda toetust. Sellega said uueks ehitatud ahi ja pliit, mis olid ka väga halvas olukorras. Selleks ajaks olin ka töö leidnud, mis paljudele pinnuks silmas oli, sest olin kodune oma alla 3 aastase lapsega pikka aega.
Nüüdseks olen tööl käinud üle kahe aasta, olen väga rahul oma tööga. Laste isad toetavad oma lapsi ja mina omalt poolt olen teinud kõik, et neil ilus kodu oleks, toit laual (kasvatame väga palju ise), riided seljas terved ja puhtad jne. Uue auto ostsin, reisime nii või naa. Varem väga piiratud eelarvega, nüüd juba lahedamalt. Soojamaareise me ei igatse, aga Poola-Saksamaa sobib väga hästi. Isegi hotellis saame ööbida. Varem magasime lageda taeva all, peaasi, et kodust väljas. Igal aastal ööbime korra mere ääres.
Ükski mees mu kõrval ei püsi, muretsete. Pole vaja muretseda. Ma ei otsi omale meest. Olen edukalt 5 aastat juba tsölibaadis elanud, kuigi mind peetakse kerglaseks. Oeh, miks ma üldse peaks ennast õigustama. Mingi peputeema pärast nii keema minna, mul pole sõnu.
22 kommentaari:
Pean ütlema, et ka mina sinu püsilugejana olin natuke ehk kortsus kulmuga, kui seda tagumendipostitust lugesin... samas see ei tulnud otseselt üllatusena. Pigem ajas natuke segadusse, miks seda vaja oli, aga teisalt ma tean, et sa ei peagi vajalikuks asju oma teada hoida ja ütled, mida mõtled. No jumala eest, mis seal siis ikka. :D Ise ma seda ei teeks, aga inimesed ongi erinevad.
See aga, et siin (ja vist ka Malluka blogis) eriti tähtsalt välja toodi vastu argumendinajälle see "Kodutunne", on lihtsalt imelik. Kaua võib seda kedrata..
Oeh, Internet on ju lõputu suur ja nüüd siis ei mahu blogijad ja kommentaatorid oma arvamustega rahumeelselt ära... :D Võibolla meil ongi liiga palju poliitkorrektsust ja enda teada hoidmist, võibolla mitte, aga mingit kisa tõsta selle postituse peale on kah nagu tobe. Presidendi vastuvõttu ja vaatame ja kommenteerime ilmselt päris paljud meist, mis nüüd siis üks auhinnagala nii puutumatu ja püha on, et inimene omaenda lehel ei tohi arvamust avaldada.
Teie aga seal maal jätkake ikka samas vaimus ja õnneks on sul vast piisavalt paks nahk küll, et mitte välja teha neist, kes kohe nokkima tulevad. Kirjuta ikka edasi.
Selle kirjelduse peale, eriti reisimise väärtusamine, mere ääres ööbimine jne - tahaksin ise Sinu laps olla! Eks ta nii ole, et koerad hauguvad, aga karvan läheb edasi!
sa ajad erinevad ja seostamatud asjad omavahel segamini. Mitte ühtegi normaalset inimest tegelikult ei huvita, mitu meest sul on olnud ja kas Kodutunne toetas sind asja eest - see valik oli niikuinii nende teha.
Küll aga ärritab väga paljusid normintellektiga ja normaalse EQ-ga inimesi see, kui rõvedalt sa praegu teisi EBA-l käijaid oma blogis rappisid.
See, mida sa oled saavutanud või kavatsed saavutada, ei puutu asjasse. Oluline on, et sa selles ühes asjas käitusid väga paljude inimeste suhtes väga-väga vastikult.
Tere Jaanika. Blogi lugenud olen juba paar aastat, kirjutad oma pereelust soojalt ja siiralt. Mõnus lugemine. Erinevalt paljudest ei häiri mind, et sul on lastel on erinevad isad, no kellel poleks? Just tubli et kirjutad kuidas oma lastekarjaga üksi toime tuled. :)
mu meelest sa ei peaks ennast õigustama, oled tubli ja jätka oma elu nii nagu on sulle ja su lastele parem! ole tubli ja kirjuta tihemini!
Sa oled ikka naljakas küll, ise kritiseerid teisi aga kui keegi sind kritiseerib, on nutt lahti.
Ta polegi nutnud aga see et inimesed levitavad vale infot,ajab tigedaks...nagu inimesed elaks Jaanika elu,käivad Jaanika jalanõudes et teavad kus ja kellega ja miks..inimesed kes ei tunne Jaanikat, jäävad kõike seda paska uskuma ja nii tekibki vale arusaam inimesest.
Kodutunde teemal kritiseerijatest ma aru ei saa. Selle saate mõte peakski minu arvates olema aidata neid, kes iseennast aidata tahavad. Ja kuna sinu perel oli juba endal ehitusmaterjale varutud ning algus tehtud siis oli saatepoolne abi igati õigustatud.
Aga sellest blogijate vastu käivast kriitikast või siis pigem selle mõttest mina ka aru ei saanud.
Nendest (kuulu)juttudest on mul täitsa savi. Inimesest tekib arusaam tema tegude põhjal (minu puhul) ja Jaanika oma blogipostitusega tõmbas ise endale vee peale. Mulle ei meeldi selliseid sõnu kasutada aga kui sa ikka lähed teisi sitaga loopima siis pole vaja hiljem nutta (ennast õigustavaid postitusi kirjutada) kui sind ennast sitaga loopima hakatakse. Miks on Jaanikal õigus teisi inetult kritiseerida aga tema ise on nagu püha lehm, keda puutuda ei tohi? Ma ei oota vastust, ma ei hakka siin kellegagi vaidlema.
EBA-teemal huvitab selline küsimus, et kas sa oleksid seda "tõde" ka näost-näkku neile öelnud? Kui ei, siis miks see sinu arvates blogis ok on (arvestades, et see on avalik blogi ja nende inimesteni silmadeni jõudmine ette ennustatav)? Muus osas hindan sinu ettevõtlikust ja sihikindlust eesmärkide saavutamisel ja iseseisvalt hakkama saamisel. Tore, et kasvatad ise köögivilju, pead kanu, käid kirbukal ja põnev on lugeda ka kokkuhoiu teemadel. Jaksu!
Mina püsilugeja ei ole, kuid aegajalt siiski satun siia.
No sinu EBA postitus on minu viimase aja üks lemmikuid- nii aus ja filtrita.
Igal inimesel on õigus oma arvamusele ja kui sa avaldad seda oma isiklikus blogis, siis kelle asi on kobiseda?
Mulle meeldivad endaga (ja oma lastehulgaga) hakkama saavad hakkajad inimesed.
Mis tööd sa muidu teed?
Arvasin ise ka, et mul paks nahk on, aga eile oli küll tunne, et mind pole siin ilmas küll kellelegi enam vaja. Õnneks oli hommik õhtust targem ja täna tunnen ennast juba paremini.
Olen oma lapsepõlves palju isaga reisinud (suurel Venemaal) ja igal aastal mere ääres - seega traditsioonid põlvest põlve.
Vaidlen vastu, midagi rõvedat see küll ei olnud, lilleke.
Täpselt, rahvas võiks tänulik olla, et saavad oma pilgu meie pereelule heita (aknast sisse piiluda).
Ma püüan, kuigi tahaks ikka asjadest nii kirjutada nagu nad on. Enda talitsemine on väga raske. See pole enam mina siis.
Kes kus nuttis? Kui nutan, siis ikka vaikselt ja omaette.
Miks mingit mõtet otsida igast asjast?
Ma olen alati otsekohese ütlemisega olnud, kasvõi läbi lillede.
Oled vist ainuke, kes traumat ei saanud?:D
Ma olen ühe firma müügiassistent saksa osakonnas e. töö käib enamasti saksa keeles ja sakslastega.
Huvitav kokkusattumus. Lugesin siin seda postitust ja olen aegajalt ikka su lugusid lugenud. Huvitav aga see, et kui enda väites olid igasugustes rahalistes raskustes siis peale kodutunnet hakkasid igasugused rahavood järsku liikuma. Anna andeks aga ka mina pidin selle välja ütlema. Rahakütt? Või võluvägi? Kummaline juhus.
Aasta peale Kodutund käiku sain töökoha, Saksamaa lastetoetus laekus a. 1,5 aastat peale Kodutunnet. Läbimõeldud majandamisega said need rahavood asjalikult investeeritud. Ei mingit huvitavat kokkusattumust. Paranoiad?
Postita kommentaar