Nüüd sellest, mis saama hakkas, kui meil uus suusapaar majas oli. Mitte küll majas, jätsin kogu uue varustuse ööseks autosse, et toas asjatut elevust mitte tekitada. Oli juba suht hiline aeg, kui me lõpuks koju jõudsime. Magamineku aeg.
Magamisest rääkides...Stigi sain oma voodist väga lihtsalt võõrutatud. Isegi lubatud puldiautot pole pidanud talle Alist tellima. Ta on selle vist juba unustanud. Igatahes läheb ta igal õhtul rõõmuga oma pessa ja vist unub kohe, sest mingit tralli seal ei toimu, kohe on vaikus. Öösel saab isegi pissil omal käel käidud, kui vajadus tekib. Ronib kenasti redelist alla ja toimetab. Öiseid ärkamisi muid ei ole, minu voodisse ära eksinud ei ole. Väga lahe. Ja ta on ise ka enda üle uhke. Ma olen ka juba üksi magamisega ära harjunud, seega üks hea asigi kõige selle "jama" juures siin:)
Mis siis hommikul juhtuma hakkas. Kõigepealt avaldasin ka teistele saladuse, et meil uued suusad on. Selgitasin ka seda, et ühed suusad kolme peale ja peame normaalselt jagatud saama. Kuna mina olin kõige kiirem, sain esimesena suuski proovima. Stig oli mul ka muidugi sabas. Pidin tema ka suuskadele aitama, et siis koos minna põllule rada tegema. Selgus aga kurb tõsiasi, et olime unustanud uurida, kuidas saapad suuskadele kinnituvad ja kõige tähtsam, kuidas suusad alt ära käivad. Pidasin seda nii iseenesest mõistetavaks, et eraldi sellele ostu ajal ei keskendunud.
Kutsusin Mete appi ja sain ühe suusa mingi trikiga alla. Ronisin siis suusk jalas meie kitsast esikust õue, et hoovi peal teinegi suusk juba isesesivalt alla saada, aga no õudust. Nii krdi libe oli ja Stig ei suutnud mind paigal ka hoida, et saaksin suusa alla klõpsata. Nii me siis pusisime mailma aeg. Lõpuks oli mul nahk seljas märg ja suusad ka all. Esimene asi kukkusin kohe perseli. See oli nii naljakas, et ise ka naersin. Pole ju üle 20 aasta kindlasti suuskadele saanud ja tänapäeva suusad on hoopis midagi muud, kui meil omal ajal. Ikka jube libedad on. Poest anti mingi demo lapp ka kaasa, et suuki määrida, aga no pole vajadust. Praegu küll mitte.
Ukerdasin siis garaazhi juurde, et sealt kepid võtta ja asusime teele. Läksime koheva lume sisse, et mingi raja moodi värk sisse ajada põllule. Stig tuli mulle kenasti järgi. Esimese hooga sattusin paraja kallaku peale ja selline hoog tuli sisse, et sain vaevu enne kanalisatsiooni kaevu suunda muuta. Muidu oleks sinna sisse pannud otsapidi.
Vaevu saime pool ringi tehtu, kui Meena oli platsis ja ähvardas, et kui ma kohe ei tule ja talle suuski üle ai anna, siis läheb ta tuppa tagasi. Seda ei saanud ju juhtuda lasta, sest tema toast välja saamine ei ole lihtsamate asjade killast. Tegin paar kiiremat liigutust ja andsin talle suusad üle. Kui te arvata, et see lihtne oli, siis eksite. Mul olid vahetusjalanõid õues ja pidin saabastest välja astuma, et suusad alt saada. Kinnitustega ma saapaid lahti lasta ei osanud. Meena astus otse suusasaabastesse ja nii see asi meil käis. Piinlik jah, ma tean, aga tänapäeva tehnika ja pole kursis. Enne käisin muidugi garaazhis ka, et paras kruvikeeraja leida, mille sidemeid lahti kangutada. Aga kui kuskilt järgi ei andnud, lõin käega. Ei tahtnud ju toore jõuga midagi ära ka murda.
Meena tegi oma tiiru ära ja tundus, et on rahul. Tema on kooli kaudu suusatamise kunstiga tuttav, probleeme püsti seismisega ei olnud.
Järgmisena sai suuski testida Mete. Saapad oli statsionaarselt suuskade küljes ja nii astus ka Mete otse plätudest suusasaabastesse. Mete võttis Stigi sappa ja nemad läksid kodust natukene kaugemale. Hiljem ehitasid meie pisikesele mäele hüppe ja tegid seal trikke. Neil jätkus seda rõõmu ikka pikemaks.
Mina läksin vahepeal tuppa, lõin Youtube´i lahti ja katsusin välja raalida, kuidas saapad suuskadelt normaalselt kätte saada. Oma olematu inglise keelega sain sellele kiirelt jälile, läksin välja katsetama ja oligi asi lahendatud. Lihtne, aga geniaalne. Nüüd on sellega ka asi korras.
Kõik oli ilus, aga natukene kurvaks tegi, et kui mina tahaksingi suusatada, siis on "sada venelast" sabas ja igaüks nõuab oma. See on jagamise pahupool. Sel päeval ma enam üritama ei hakanudki, et saaks ka minna ja üksi, rahus, metsade vahel mõned tiirud teha ja niipalju ikka, kui süda lustib. Õhtul oleks ideaalne olnud minna, aga no sorry, me elame metsas ja siin ei ole tänavavalgustust. Korra kaalusin, et võiks ju auto tuled peale lasta ja siis üritada, aga mõtteks see jäigi.
Järgmisel päeval oli juba laus sula, oleks saanud kindlust ehitada, aga ma olin vait, ei piiksatanud Stigile sõnagi. Tööpäev ka ja kui ma ükskord oleks lõpeatnud, oleks juba pime olnud ja mina ramp väsinud.
Magamisest rääkides...Stigi sain oma voodist väga lihtsalt võõrutatud. Isegi lubatud puldiautot pole pidanud talle Alist tellima. Ta on selle vist juba unustanud. Igatahes läheb ta igal õhtul rõõmuga oma pessa ja vist unub kohe, sest mingit tralli seal ei toimu, kohe on vaikus. Öösel saab isegi pissil omal käel käidud, kui vajadus tekib. Ronib kenasti redelist alla ja toimetab. Öiseid ärkamisi muid ei ole, minu voodisse ära eksinud ei ole. Väga lahe. Ja ta on ise ka enda üle uhke. Ma olen ka juba üksi magamisega ära harjunud, seega üks hea asigi kõige selle "jama" juures siin:)
Mis siis hommikul juhtuma hakkas. Kõigepealt avaldasin ka teistele saladuse, et meil uued suusad on. Selgitasin ka seda, et ühed suusad kolme peale ja peame normaalselt jagatud saama. Kuna mina olin kõige kiirem, sain esimesena suuski proovima. Stig oli mul ka muidugi sabas. Pidin tema ka suuskadele aitama, et siis koos minna põllule rada tegema. Selgus aga kurb tõsiasi, et olime unustanud uurida, kuidas saapad suuskadele kinnituvad ja kõige tähtsam, kuidas suusad alt ära käivad. Pidasin seda nii iseenesest mõistetavaks, et eraldi sellele ostu ajal ei keskendunud.
Kutsusin Mete appi ja sain ühe suusa mingi trikiga alla. Ronisin siis suusk jalas meie kitsast esikust õue, et hoovi peal teinegi suusk juba isesesivalt alla saada, aga no õudust. Nii krdi libe oli ja Stig ei suutnud mind paigal ka hoida, et saaksin suusa alla klõpsata. Nii me siis pusisime mailma aeg. Lõpuks oli mul nahk seljas märg ja suusad ka all. Esimene asi kukkusin kohe perseli. See oli nii naljakas, et ise ka naersin. Pole ju üle 20 aasta kindlasti suuskadele saanud ja tänapäeva suusad on hoopis midagi muud, kui meil omal ajal. Ikka jube libedad on. Poest anti mingi demo lapp ka kaasa, et suuki määrida, aga no pole vajadust. Praegu küll mitte.
Ukerdasin siis garaazhi juurde, et sealt kepid võtta ja asusime teele. Läksime koheva lume sisse, et mingi raja moodi värk sisse ajada põllule. Stig tuli mulle kenasti järgi. Esimese hooga sattusin paraja kallaku peale ja selline hoog tuli sisse, et sain vaevu enne kanalisatsiooni kaevu suunda muuta. Muidu oleks sinna sisse pannud otsapidi.
Vaevu saime pool ringi tehtu, kui Meena oli platsis ja ähvardas, et kui ma kohe ei tule ja talle suuski üle ai anna, siis läheb ta tuppa tagasi. Seda ei saanud ju juhtuda lasta, sest tema toast välja saamine ei ole lihtsamate asjade killast. Tegin paar kiiremat liigutust ja andsin talle suusad üle. Kui te arvata, et see lihtne oli, siis eksite. Mul olid vahetusjalanõid õues ja pidin saabastest välja astuma, et suusad alt saada. Kinnitustega ma saapaid lahti lasta ei osanud. Meena astus otse suusasaabastesse ja nii see asi meil käis. Piinlik jah, ma tean, aga tänapäeva tehnika ja pole kursis. Enne käisin muidugi garaazhis ka, et paras kruvikeeraja leida, mille sidemeid lahti kangutada. Aga kui kuskilt järgi ei andnud, lõin käega. Ei tahtnud ju toore jõuga midagi ära ka murda.
Meena tegi oma tiiru ära ja tundus, et on rahul. Tema on kooli kaudu suusatamise kunstiga tuttav, probleeme püsti seismisega ei olnud.
Järgmisena sai suuski testida Mete. Saapad oli statsionaarselt suuskade küljes ja nii astus ka Mete otse plätudest suusasaabastesse. Mete võttis Stigi sappa ja nemad läksid kodust natukene kaugemale. Hiljem ehitasid meie pisikesele mäele hüppe ja tegid seal trikke. Neil jätkus seda rõõmu ikka pikemaks.
Mina läksin vahepeal tuppa, lõin Youtube´i lahti ja katsusin välja raalida, kuidas saapad suuskadelt normaalselt kätte saada. Oma olematu inglise keelega sain sellele kiirelt jälile, läksin välja katsetama ja oligi asi lahendatud. Lihtne, aga geniaalne. Nüüd on sellega ka asi korras.
Kõik oli ilus, aga natukene kurvaks tegi, et kui mina tahaksingi suusatada, siis on "sada venelast" sabas ja igaüks nõuab oma. See on jagamise pahupool. Sel päeval ma enam üritama ei hakanudki, et saaks ka minna ja üksi, rahus, metsade vahel mõned tiirud teha ja niipalju ikka, kui süda lustib. Õhtul oleks ideaalne olnud minna, aga no sorry, me elame metsas ja siin ei ole tänavavalgustust. Korra kaalusin, et võiks ju auto tuled peale lasta ja siis üritada, aga mõtteks see jäigi.
Järgmisel päeval oli juba laus sula, oleks saanud kindlust ehitada, aga ma olin vait, ei piiksatanud Stigile sõnagi. Tööpäev ka ja kui ma ükskord oleks lõpeatnud, oleks juba pime olnud ja mina ramp väsinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar