Küsimused mulle

26. juuli 2019

Õudusunenägu

Tõusin hommikul äratuskella peale. Tavaliselt olen enne helinat üleva, aga täna oli see uni kuidagi magusam, kui tavaliselt. Sai ju õhtul värskes õhus viibitud hiliste õhtutundideni ja aken lahti magan ma niikuinii aegadest ammustest.

Et siis see unenägu, mis täna jooksis. Ma olin viimast otsa rase, aga selline saledapoolsem, nagu ma tavaliselt olnud ei ole. Alati on mul ikka üle 80 kilo kaalu visanud lõpus. Unes võis mul olla vast selline praegune kaal, aga kõht oli ees. Ja ma ei tahtnud seda last, kes sündima pidi. Mõtlesin, et milleks küll, olin juba seal maal oma titemajandusega, et kõigil jalad all ja kannavad kaela, nüüd hakka jälle titega otsast pihta. Ei ole niipea mul oma elu loota. Lapse liigutusi ma ei tundnud ja ma lootsin, et ma ei tunnegi neid kunagi. Saate aru küll. Selline kummaline uni. Õnneks kell helises ja ma sain aru, et see on halb uni ja ma olen siiski titeorjusest edaspidi ka vaba. Hakkasin tegutsema.

Sten ärkas ka minu liikumise peale. Mainis veel, et ta poleks ise ärganudki, sest oli äratuse unustanud. Ta on meil samuti tööinimene ja teenib juba mitmendat suve ise omale raha. Oma teenistusega käib ta äärmiselt ratsionaalselt ringi. Need 10 päevakest, mis me reisil olime, selle aja sees oli ta korra poes käinud ja ostnud pool arbuusi ja liitri piima - kõik. Pole paha ju. Eks ma olin talle ühtteist ette ka varunud, söögi vaaritas ta endale ise nagu alati. Tema meie igapäevast toitu ei söö, tal oma fit retseptid. Ok, vahest ta murdub ja ajab donuts´e sisse endale ja eile sõi pannkooke ka.

Kui me Stigiga metsatuurilt koju jõudsime, soovis ta veel päeva lõpetuseks pannkooke ka. Neid ülepanni omi. Korjasin oma viimased jõuvarud kokku ja täitsin sellegi soovi. Ühest munast tegin taigna, öösel ju tervele külale küpsetama ei hakka. Stig on alati taigna tegemisel abiks, aitab maitsestada ja vahustada ja siis ta alati kiidab mind, et kuidas ma ikka jõuan nii palju jahu taignale sisse segada. Temale tundub, et ma teen seda kerglevate liigutustega. Tegelikult on ikka paras jant ja raske töö. Esimene kook läks aia taha, nagu ikka. See on suht reeglipärane alati. Söödi see käkk ka ära, raisku ei läinud midagi. Lootsin, et jääb mul hommikul tööle võtmiseks ka mõni kook, aga Sten tegi lõpu peale ja arvas, et ma võin putru ka omale kaasa teha. Endale tegi ta hommikul soojad söögid lõunaks kaasa, on ikka visadus ja tahtmine. Ma olen enne näljas. Pesin hoopis nõud ära, et tüdrukutel hommikul päevale ilusam algus oleks.

Sten on kõva trenni poiss. Käib tööl, aga õhtul jõuab veel jooksma ka minna. Ja tihtipeale näen teda higisena meie välijõusaaalist tulemas. Kaalu peal käib ka regulaarselt, hullem kui mina. Mina enam üldse ei kaalu ennast.

Kui ma ükskord kella vaatasin, hakkas mul kiire. Ma olen viimasel ajal sõitnud püsikiirusehoidjaga. Õppisin hiljuti kasutama seda imeasja. Tuleb kasuks rahakotile ja sama ajaga jõuab kohale. Kihutamisega ei võida eriti midagi, ainult kütust kulub rohkem. ja nüüd võeti need mobiilsed kiirusemõõtjad ju ka kasutusele, mine tea, kuhu metsavahele see harkjalg üles on pandud. Nii ma siis kulgengi viimasel ajal nii 94 km/h maanteel. Jään jalgu küll teistele, aga see on juba nende mure. Reisil olles sõitsin ma enamasti matkabussil sabas, et trahvisaamist vältida. Ma tihtipeale kipun ennast unustama. Ja sai sõidetud küll, kuskile hiljaks ei jäänud. Kütusekulu oli ka rekordmadalal tasemel, 4,5 l/100 km. Elu parim saavutus ses vallas. Kusjuures boks oli peal ja last ka veel. Ei sõitnud tühja autoga. Ja trahvikviitungeid ei tohiks ka tulla.

No ja sellepärast ongi hommikuti kasulik õigeaegselt startida. Täna olin nii oma mõtetes, et ükskord, kui maaga jälle ühendust sain, olin tupikusse sõitnud. Nuia on nimelt sel suvel üles kaevataud ja on mitmesugused ümbersõidud. Niigi hakkas juba kiire ja siis sõitsin veel valesti ka. Aga loll pea on jalgade nuhtlus, nagu vanarahvas teab rääkida. ja vanarahva tarkused on meie peres väga hinnas., igaks elujuhtumiks leidub üks või isegi mitu.Eriti agar on Stig selles vallas. Laps on ju kodu peegel - see on meie armastatuim vanasõna.

Töö rindelt niipalju, et sain bossiga jutule. Ikka teadis enamvähem, kes ja kust ma olen. Aga ma olen üllatunud, et ta ei tea päris täpselt, mis tema enda firmas tegelikult päris toimub ja sellega seoses on tal päris lennukad plaanid. Ma saan muidugi aru, et meil siin kõlakad liiguvad kiiremini kui tähtis ja vajalik info. Sain teada, et varsti pole minu töökohal enam vajadustki, nii innovatiivseks hakkab asi kiskuma. Töö automatiseeritakse ja poole aasta pärast on minu tööga nii või naa finito. Need on prognoosid.

Kuna boss midagi põhjapanevat ei otsustanud (kellegi kurvastuseks), vaid tegi sellise üldisema ettepaneku töö tükitööks ümber kombineerida. Mina sellel mingit tulevikku ei näe, sest meie töö on nii eripalgeline kohati, et suht on võimatu on seda kuidagi tükkideks jagada. Et ei teagi, kuhu asi välja viib. Kolleeg tuli mulle siis niipalju vastu esialgu, et käin kaks päeva nädalas, siis vaatame edasi. Ülejäänud aja töötan kodus ja jääb seda sõitmist natukene vähemaks. Tore on kontoris käia, mul pole selle vastu midagi. Aga elame näeme.

Ilusat nädalavahetust. Minul tuleb pojake koju käima üle pika aja. Terve pere jälle koos:)


Kommentaare ei ole: