Suvi on meie endi kätes:)

Me oleme Metega nii tublid olnud juba teist õhtut, et pean sellest lausa kirjutama.

Hommikud venivad meil tavaliselt pikale. Hommikust sööme kuskil 11 paiku, kui kõik enamvähem juba ärkvel on. Jaskar on muidugi hommikul vara juba iseseisvalt tööle läinud. Mina ajan ennast Stigi pärast kuskil 8-9 ajal voodist välja, et teda pissitama minna. Meena  vaatab tavaliselt varakult juba multikaid.

Tiksun kohvitassi ja mõne ajakirja taga, kuni siis saab hakata hommikusöögiga tegelema. Tavaliselt siis neljaviljapuder. Olen katsunud ikka päeva vahele jätta, et tüütuks ei muutu, aga lapsed ikka nõuavad. Kui on nõudlust, pole minul  selle vastu midagi. Meil süüakse seda kaneelisuhkruga ja tõesti iga ilmaga. Teen tavaliselt sellise koguse, mis korraga ära süüakse ja potist jagan kohe välja portsjoniteks, et pott kohe pessu saaks. Kuumalt on see puder parim.

Kui kõhud täis, on vaja hakata aegsasti mõtlema, mis järgmiseks söögiks saab. Ja et midagi üldse tegema saab hakata, on vaja natukene korda luua. Ega ma siis ei istu laua ääres ja ei mõtle - koristan, kraamin, lähen välja, teen kasvuhoonete uksed lahti, kastan, kakun heina, kohendan siit ja sealt. Siis jälle tiir tuppa, et kohvipaus teha ja söögitegemisega alustada.

Täna tegin ema toodud soolaseentest mõnusa seenekastme ohtra tilli ja kartulitega. Peaaegu, et null kulu. Ainult oma vaev ja maitsev söök olemas. Stig on selline mees vist, et tema sööb silmadega. Ega see söök eriti hea väljanägemisega ei olnud, eriti, kui ma veel kartuli olin tükkideks teinud ja kastmega seganud. Stig ei arvanud igatahes asjast midagi. Palusin tal küll nuusutada, et ta taipaks, kui hea söök tal taldrikus on, aga ei.

Täna oli meil natukene elevust ka rästiku näol, kelle Meena rattaga sõites meie tee pealt leidis. Siis kogunesid kõik sinna ja eks ma pidin ka lõpuks vaatama minema. Meil oli lausa perekondlik kogunemine oma kodutee peal. Suht õudsaks kiskus. Isegi minul oli kõhe, kui ma üritasin lõmastatud rästiku tee pealt võssa trantsportida. Nii kui ma tokiga teda võtma minna üritasin, hakkas ta närviliselt visklema. Lapsed jooksid kahte lehte laial ja olid minu pärast hirmul. Arvasime kõik, et ta on surnud. Sinna ta meist jäi. Jube...ma ei tea, kes lehti veel tooma minna julgeb postkastist. Mina küll mitte.

Ajab hirmu nahka küll

Kogunemine lõppenud, koju minek

Õhtuti, kuskil kuue paiku, tekib meil alles õige tahtmine mindagi korda saata. Siis on Mete ka mestis ja igati asjalik aiatöödel. Mina kakun umbrohtu, tema Stigiga veab. Mäng ja töö käsikäes. Ja minule suur abi. Täna vedas isegi turvast mulle peenardesse ja saime maja ümbrust jälle ilusamaks. Hästi mõnus on aias tegutseda õhtuti, kui on tuulevaikne ja mõnus soe õhk. Tõeline suvetunne.

Kui "Kättemaksukontor" hakkas, saatsin lapsed tuppa, et vaadata, palju maasikapõllus maasikaid on. Nad olid eelmisel päeval iseseisvalt sealt juba läbi käi ud, nii et ega ma eriti mudagi ei lootnud. Seepärast tahtsin seda täna salaja teha, et äkki õnnestub midagi saada. Midagi sain ka, aga moosikeetmiseks on seda vast vähe. Puhastasin ära ja panin suhkru alla. Hommikul saaks sellest kuningliku hommikusöögi ülepannikookidega. Vaatame, kas õnnestub:D

Kui ma õhtul tuppa tulin, seisis Stigi söök ikka puutumatult laual. Panin kastet juurde ja tegin soojaks. Pakkusin uuest Stigile.Stig, otsekohene, nagu ta on, ütles kohe ausalt ära, et "rõve" on:D Jaskar kuulis seda pealt ja muigas omaette. Ma ka muigasin...Istusin Stigiga lauda ja tegin meie vanat mängu, mis talle väga hästi istub. Võtan lusikatäie sööki ja ütlen: "Suu lahti, vanaema tuleb bussiga". Stig on sellisest lähenemisest vaimustuses ja nii need ampsud suhu saavad. Küll tuleb vanaisa, küll Jaskar jne., kuni taldrik tühi. Polnudki nii rõve. Jõi tassitäie piima peale ja rohkem ma teda köögis nälga taga ajamas ei näinud.

Selline vahva päev meil, mis venib julgelt kella 23-ni välja, kuni sääsed lihtsalt tuppa peletavad. Homme oleme Metega sama tegusad aias. Tööd on palju. Isegi ema käis täna oma vaheltharimise agregaadiga abis ja põld sai hoopis ilusama ilme. Homme algab isal vaba nädal ja siis saavad kartulid ka haritud.

Naudime igat maal veedetud päeva. Tulge maale elama:D

38. Jaanijooks

Sain nüüd lõpuks peale suurt küürimist ja koristamist majapidamise kontrolli alla. Sellised pidupäevad löövad graafiku täitsa segi. Siis joostakse kodust ainult läbi ja kui seda kuus inimest mitu päeva järjest teeb ja kui kellegil natukenegi aega oma järelt asju ära panna ei ole, siis on ikka täielik kaos. Lisaks veel meeletu kogus musta pesu, musti nõusid, esik on jalanõudest kuhjas, wc-sse mahub suure hädaga veel. Kaevust pidi vesi ka kohe kohe otsa saama. Ma ei tea, mis siis saab. Loodame vihma peale. Sajaks ometi veel paar nädalat :D

Lastel koristasin teise korruse ka ära. Sinna satun ma üliharva. Neil on seal jätkuvalt väga mõnus ja koristamine on lausa lust.

Nüüd proovin eilse  sportliku päeva kuidagi kokku võtta - 38. Jaanijooksu ümber Karksi - Nuia paisjärve. Eelmise aasta Jaanijooksu kohta saate lugeda siit.

Nagu ma FB-is lubasin, siis 100 laigi täitudes ma võtan sel aastal esimest korda jooksust osa. 100 laiki küll kokku ei tulnud, aga kuna toetajaid ja kaasaelajaid  oli arvestatav osa, siis neid ma ka alt vedada ei tahtnud. Olin siiski kogu aeg nii meelestatud, et lähen starti. Küll ilma eelneva ettevalmistuseta ja absoluutselt ilma mingisuguse sportliku vormita. Eks ta natukene riskantne oli, aga võitma ma ei läinudki. Osavõtt oli ikka tähtis ja eks mind huvitas ka see rada, et kust ja kuidas see läheb. Aastaid olen ma sellest ainult kuulnud.

Nüüd on mul selge pilt asjast, nii rajast, kui selle raskusastmest. Karksi vald võib uhke olla sellise ilusa trassi eest, mida on kokku lausa 4,4 km ja kulgeb väga looduskaunilt.

Startis meid siis meie seltskonnast koos minuga viis - mina, Jaskar, minu "eks", Mete ja Sten. No nemad on juba "vanad kalad", ennegi osa võtnud. Väga armas oli stardis näha Maarikat, kes sõbralikult lehvitas (tema elas ka fb-is minu laikide kogumisele hoogsalt kaasa). Üldsegi on see üks väga asjalik traditsioon Jaanipäeval meil siin vallas. Kõik endised ja praegused Nuia elanikud on koos, alati kohtab palju kooliaegseid tuttavaid.

Põhijooksu start
Foto: A. Peensoo

Kuidas mul siis läks. Algus oli paljulubav. Kohe minu ees startiska vabatahtlike pritsimeeste grupp - täis varustuses (kirsad, kiivrid, rasked ülikonnad). Mul oli hea meel, et nendel jõuan ikka sabas püsida. Sõrkisin rahulikult neil kannul. Parkla kohal aga suundusid nemad rõõmsalt oma vilkuritega auto juurde ja oligi mul "lips" läbi.

Õnneks ootas "eks" mind viisakalt järgi ja nii me siis kulgesime. Tema suts eespool, mina tasapisi järel. Eks ma kõndisin ka ikka, ei ole sellist iseloomu, et terves jutis kogu aeg jooksusammu teha, kasvõi kiirkõndigi. Ei suutnud. Kõige ku mmalisem oli, et kohe põhijooksjate järel lasti rajale ka kepikõndijad ja üks kiiremaid oli mul kogu aeg kannul. Kuidas see võimalik oli, ei saanudki ma aru. Kas ma tõesti nii aeglane olin?:D Minu vähim eesmärk oli vähemalt teda mitte mööda lasta. Ühest jooksjast ma siiski sain mööda ka:)

"Eks" püüdis mul ikka tuju üleval hoida ja kiitis, kui heas sportlikus vormis ma olen. Ma tean, et ta valetas, aga abiks ikka. Mäe alla jõudsin ma rahuldavas seisus ära, siis hakkas see kõigeraskem osa - mäkketõus. See pole mingi suvaline tõus, uskuge mind. Isegi puhanult jalutades on sealt tegu ülessaamisega. Mina aga oli juba peaaegu "poolsurnud". "Eks" ootas mind nõlval ja haaras sõbralikul käest. Eks ta aimas, et vabatahtlikult ma ise ülesse sealt ei sõrgi. No ja siis hakkas rahvas ka kaasa elama. Karjusid muudkui: "Edasi Anni" ja "edasi Anni". Täpselt selline tunne oli nagu sünnitusel. Sul on niigi valus ja keegi julgeb veel sind utsitada ja ergutada. Oleks siis veel minu nime karjutud. Ma pole ju ometi Anni. Sel hetkel soovisin ma ainult vaikust ja et kõik vait jääks. Nii viimasel piiril olin ma.

Lõpuks sain ma aru, et Anni oli kohe minu ees. Viimase lõpu "eks" sõna otseses mõttes vedas mind sealt mäest üles. Mina haarasin veel Anni ka sleppi ja nii me kolmekesi finiši poole pressisime. Oleksin heameelega allaandnud, Anni sedaka püüdis mitu korda teha, aga ma haarasin uuesti ta käest ja tirisin teda kaasa. "Eks" lasi meid vahetult enne finišit ette, nagu naistega viisakas on käituda ja saime rahulikult edasi "surra". Otsisin vaikse nurga, mul oli süda nii paha ja lasin ennast murule pikali. Sai lõpuks läbi see õudus. Lõpp oli hirmus mis hirmus. Kui te ei usu, minge ise proovima.

Mete ja Sten oli minust ikka sada korda tublimad. Mete oli vahetult enne veel osalenud 9 - 10 aastaste tüdrukute 700 m jooksus, kus ta sai auväärse II. koha koos hõbemedaliga.

9 - 10 aastaste tüdrukute start

Mete on kõige kiirema tüdruku kannul

Meena osales 5 - 6 aastaste tüdrukute jooksus ja saavutas 7. koha. Tema võttis jooksu natukene lõdvemalat, kui Mete. Nägu oli tal küll pingevaba ja jooksis ainult selle nimel, et finišis ootas teda Tupla ja Arbuusijook.

5 - 6 aastaste tüdrukute start

Jaskar oli mul kogu aeg silmapiiril. Sai loomulikult minust parema aja, mis talle muidugi rõõmu tegi. Mind rõõmustas aga, et ta üldse osa võttis. Meelelahutus missugune kogu perele.

Vahetult peale lõpetamist

Peale autasustamist, kus õnne meile kellestki ei naeratanud (kahjuks), hakkasime koju sättima. Jäätist me kohapealt osta ei raatsinud ja pisukesel läbirääkimisel leppisime kokku, et teeme seda Konsumis, kust iga üks võis valida kaks jäätist omal soovil. Sellega oli jäätisemure lahendatud. Jaskar magas selle pakkumise muidugi maha ja pidi "näppu imema" :D

Kodus ootas meid soe tuba ja kütte pandud saun. Olime ilma vahetusriieteta kodust väljas ja seega ka üsna läbikülmunud vihmast. Kartulisalati teoga oli ema ka juba alustanud, mille mina siis peale mõningast hingetõmbamist lõpule viisin. "Eks" grillis veel viimase portsu "home made" šašlõkki ära ja riburada pidi said kõik kuumas saunas ka käidud, isegi mina sel korral. Nii külm oli. Mõnulesin kohe pikalt laval, silm tahtis lausa kinni vajuda. Pole juba ammu nii väsinud olnud.

Saunaline

Järgmiseks aastaks ma pole valmis veel mingeid lubadusi andma...veel mitte :D

P. S. Pildid, mis postitasin, on enda tehtud, kui pole teisiti märgitud. Luba ma kelleltki küsima ei hakka (võimatu missioon), kui on  fotole jäänud ka kõrvalisi isikuid. Ärge pikka viha pidage :D

Igal asjal oma aeg

Kindlasti on paljud huvitatud, millega ma tegelenud olen ja mis teoksil. Paljudele on see ka suva, need ei pea edasi lugema :D

Kodutunne käis külas, tegid oma võtted, ajasid juttu, sõime õues pannkooke ja saadet peaks saama näha juba tuleval esmaspäeval. Kui külalised lahkunud olid, oli vaja hakata kartuli paneku peale mõtlema.

Nüüdseks on kartul maas, täitsa üksi panin, vaikuses ja rahus. Mitte küll 100%-liselt, sest Stig tegi ikka parajat trianglit oma hädadega. Sain põllule, kindad kätte ja juba parajas hoos, kui oli vaja jälle Stigiga vetsu joosta. Loomulikult asjata, ei tulnud sealt midagi. Ja nii sada korda. Olin murdumise ääre peal. Aga see on minu elu, tuleb elada.

Õnneks raskemad tööd tegi Jaskar. Kartulite põllu äärde vedamine ja vao kartult pani ka ikka maha. Mete tuli ka ikka töö juurde, aga siis pidi ta jälle Stigiga tegelema, et keegigi saaks tööd teha.

Aiavilja sain eile maha. Põhilised asjad, mis mind huvitasid, olid porgand, punane peet, till, petersell, redis, sibul, hernes. Kaalika ja kapsa taimed saan millalgi ema käest. Nendega on veel aega. Ja kurgi panen ka kindlasti maha veel. Siis mulle aitab.

Kogu selle krempli vahel olen suutnud ka ühe cv saata. Mõtlesin vähe firmade kodulehtedel ringi kolada ja uurida, mis tööpakkumised saadaval on. Ja nagu tellitult leidsin üsna oma unistuste tööpakkumise, millele kandideerimine lõppes kahe päeva pärast. Kandideerida oli vaja läbi cvkeskuse, nii et oli vaja ka konto sinna teha ja cv koostada. Kõike tegin püsti jalu ja jooksu pealt, laste kisa vahelt. Korra jooksis asi isegi lurri, sest ühendus oli kehva ja mu poole peal olev cv lihtsalt haihtus. Pidin juba käega lööma ja oma peas mõtlesin, ju siis polnud ette nähtud.

Natuke ennast kogunud, hakkasin siiski otsast pihta. Polnud ju ammu cv koostanud ja oli vaja kõik oma haridus ja oskused koos aastaarvudega jälle meelde tuletada. Õnneks oli tööraamat suureks abiks ja cv sai uhke. Minu arumsaamist mööda. Ise ka imestasin. Ja saigi kandideeritud.

Ülejärgmine päev oli juba kiri, et olen teise vooru pääsenud ja kutsuti siis tänaseks kohale. 20 kandideerijat oli ja 5 valiti välja. Mina nende hulgas. Pole paha minu arust. Räägiti töö iseloomust, anti ülesandeid, mida tuli aja peale lahendada ja nüüd jääb ainult oodata, kes saavad võimaluse proovipäeva teha. Töö saab siiski üks inimene viiest, konkurents on tugev. Kaks meest, kolm naist ja kõik tasemel. Ühesõnaga firma poolt väga hea valik tehtud minu vaatevinklist.

KUI ma saan selle töö, on super. Kui ei, olen ma jätkuvalt oma lastele olemas, ka suvel. Igal asjal oma aeg.

Sirkel

Eile, natukene enne kella seitset õhtul, ilmus Mete minu juurde ja andis edasi tähtsa teate. Temal olevat järgmisel päeval koolis kindlasti sirklit vaja. Miks see mind üldsegi enam ei üllata? Sellepärast, et Stenil oli eelmisel aastal samal ajal sama jama.

Tal oli isegi natukene suurem see jama, sest tema tuli minu juurde ja alustas vestlust natukene teisiti. Esimene asi, mida ta uuris, oli: "Emme, mis asi see sirkel on?" Ta vaesekene polnud elus seda sõna kuulnud ja veelvähem sellist asja näinud. Ma ei taha midagi halvasti õelda, aga kui õpetaja siiski koolis selist asja nõuab, võiks igaks juhuks klassi ees näidata reaalselt asja, mida ta lastelt ootab. No nii igaks juhuks. Sest on selliseid, kes on vähe kitsama silmaringiga :D

Stenile seletasin eelmisel aastal asja ära ja sirkli viisin kooli järgi, mille ta sai kätte valvelauast. Kus Mete tol ajal oli, ma ei mäleta, igatahes on temast see mööda läinud.

Nüüd siis oli kord Mete käes. Tema küll teadis, mida ta soovib, aga et ta õhtul oma sooviga lagedale ilmus, oli sarnane Steni situatsioonile aasta tagasi. Ma veel naljaga pooleks, nagu kogu elu meil siin tavaliselt käib, soovitasin Metel oma sooviga uuesti peale kaheksat välja ilmuda. Siis on ikka maksimaalselt hilja juba. Konsum kindlalt kinni ja mul pole kuskilt seda sirklit välja võluda.

Saime siis niipalju kokuleppele, et ma järgmisel päeval organiseerin selle talle kooli, et tal matemaatika tunniks töövahend olemas oleks. Ta lihtsalt ei jätnud mind enne rahule, igal sammul oli mul kannul ja tahtis teada, kuidas sellega siis jääb. Loomulikult lisas ta nimekirja ka kohe tintelpeni ja joonlaua. Ma olen selle kooliaasta jooksul Metele vist sada tintelpeni ostnud, mille tüki hind ca. 3€. Kohutav väljaminek pidevalt. Ja ükski odavam kirjutusvahend ei pidavat sobima.

Kõik oli ilus. Püüdsin hommikul asjad nii korraldada, et sain tiiru kodust ära käia. Raha mul ju niikuinii ei olnud. Selle plaanisin taararahast organiseerida. Sõidan siis uhkelt taarakoormaga automaadi juurde ja äkitselt hakkas rahvas lahkuma, koos taaraga. Midagi pidi valesti olema. Läksin uurima. Oligi. Automaadil olevat mingi rike, sest taarat tuuakse nii meeletult. Minul aga uus mure kaelas. Mille eest ma selle sirkli ostan?

Võtsin mõtlemisaega ja viisin tähtsa kirja niikaua posti. Kirja saatmiseks ikka arvel veel mõni sent oli. Ja ma pidin jälle selle kuradi Omniva hinnapoliitika peale ennast siniseks vihastama. Lihtkiri kuskil 70 sendi ringis, tähitult 2.80€. 2.80€, kas nad on hulluks läinud või? :D Paki saatmiseks on seda isegi palju. Tegin odavama variandi ja loodan siiralt, et kiri kaduma ei lähe. Aga ega ma ei imesta ka, kui läheb.

Vahepeal sain ühegi rõõmustava sõnumi. Tore on vahest laenu anda, sest mingi aeg makstakse see jälle tagasi. Nii oligi. Küsimus oli ainult, kas see ka laekunud juba on, sest ühest pangast teise liigub see üsna aeglaselt. Pangaautomaadid olid rahvast ummistunud, pensipäev ju täna. Sain ikka ligi ja raha oli laekunud. Olin jälle rikas :D

Kui ma uuesti taaraga üritama läksin, paistis asi lootustandev. Ootasin kannatlikult oma korda, kuni masin jälle kinni jooksis. Minust jäid inimesed sinna ootama, minule aitas. Lasin jalga. Sirkel koos joonlaua ja tintelpenniga said kooli. Minu ülesanne oli täidetud. Taaraga üritan teine kord.

See polnud minu tänase päeva ainus lubadus. Sten käib juba pikka aega peale, et temal on vaja juuksurise minna. Homme on teatrisse minek ja poiss tahab ilus olla. Arusaadav ju. Andisn oma rahalisest seisust ausa ülevaate ja ta lubas oma raha eest selle asja korda ajada. Mina pidin ainult sobiva aja talle panema. Ja ta käiski omal käel täna juuksuris. Sai hakkama. Samm edasi jälle, et minu elu ka lihtsamaks muutuks. Selles mõttes on tüdrukutega lihtsam, praegu vähemalt. Nende juuksed kasvavad omasoodu.

Mete sõidab ka homme Steni klassiga teatrisse (Peeter Paan) ja siis on see hetk, kui ta oma uue kleidi peab selga panema. Ootan juba seda hetke :D Äkki saan pildile ka:)

Kont hambus? :D

Tundub, et minu eelmine postitus tekitab paljudes vastakaid tundeid ja seda konti on tükiks ajaks mõnele pureda. Aga ma olen kindel, et minu pere siin maamunal ei ole ainus, kes selliste probleemidega kokku puutub. On veelgi hullemaid perekondi tegelikult, aga minu asi ei ole neile näpuga näidata.  Ok, mina kirjutan sellest avalikult ja tunnistan probleemi, seega ka kriitikud kohe platsis, kellel elus midagi sellist ei ole juhtunud ja kes teavad kõige paremini kõigist ja kõigest. Andke minna ja lootke, et teie pojad-tütred kasvavad kõige eeskujulikumalt ja iialgi ei puutu alkoholiga kokku :D

Minu päev on alanud peavaludega. Ma ei kujuta ette, kuidas need veel ennast tunnevad, kes nädalavahetusel peale magamatuse veel kõvasti pummeldanud on. Mul on paljast magamatusest juba vilets olla :) Ei saa käima. Õnneks on ilmgi ilus ja kohe-kohe olen omadega nii kaugel, et lähen lastega välja. Saab äkki mõne puu riita. Lapsi aeda ma sel nädalal ei saada veel. Meena on külmetusnähtudega ja Stig on jälle selles staadiumis, et tema on hädas oma kakahädaga. Jooksen iga natukese aja tagant tenaga ws-sse ja tulen sama targalt tagasi. Kohutavalt närvesööv aeg. Ja raha on ka niikuinii otsas, et autole kütust osta. Natukene tagavara on mul taara näol, leiva-saia-piima saame kätte. ja kaheksas on veel nii-nii kaugel. Aga nii kange olen ma küll, et säästude kallale ma ei lähe. Saame hakkama:)

Lasteaia kevadpeod jätame sel korral vahele. Liiga palju on seda kõike minu jaoks praegu. Võtame rahulikult ja ega meil kodus ka viga ei ole. Olgem positiivsed!

Mehed, mis teil viga on?

Võin ka täna uhke olla ja kiidelda - mul on mees majas. Aga mis kuradi pärast te mehed norskama peate? :D Üsna valutult sai selgeks, et külalisele saab Jaskari tuba ja Jaskari voodi. Loomulikult olin enne sellise parseldamise jaoks ka loa saanud. Ja ma olin valikuga rahul. Mina sain oma tuppa jääda, kus on mul ju ka kõik eluks vajalik. Vilets oleks olnud kogu aeg voorida ja omale vajalikku otsida ja teise privaatsust rikkuda. Ja ega see minu voodi madrats ka teab mis hea ole, vedrud pidevalt külje all tunda. Jaskari voodil on super madrats, otse Saksamaa prügimäelt. Seal on ju kombeks, et inimesed veavad mittevajaliku värava taha ja siis prügiauto korjab kindlatel aegadel selle sodi koku, mida siis teiste inimeste poolt veel ära veetud ei ole. Nii saime meie ka oma külast hea ja ausa madratsi, mida meil seal tol hetkel väga vaja oli ja tänaval täitsa saadaval oli. See tuli meiega loomulikult Eestimaale kaasa ja on meie maja üks parimaid madratseid. Kui ma vahest Jaskari toas pikali viskan, siis ma alati kiidan ta voodit. Ja meie külaline saab ka head aset tunda. Kui ta vaid teaks, mille peal ta magab :D

Ja põhjus, miks ma praegu keset ööd postitust kirjutama kukkusin, on norskamine. Otse minu seina taga, nii et maja väriseb. Ei saa mina nii magada.

Mees, kes meil momendil majas on, saabus nii umbes nelja - viie paiku. Kui kauaks ta jääb, pole mina sõandanud küsida. Äkki arvab, et ootan juba tema lahkumist. Umbes et nodi käes, head aega :)

Sõit oli raske olnud. Leedus ja Lätis mahukad teeehitused ja sellest tingitult ka palju ummikuid. Reis oli otse juttis meile, ilma ööbimiseta. Ööbimist segas väärtuslik koorem, mida ei saanud päris ilma valveta jätta. Meena jalgratas, mis oli auto kastis, hoolikalt ökopolsterdustega kaetud. Kasutatud oli oksi, sammalt ja muid biojäätmeid, et ratast mitte ära kriimustada transpordi käigus :D

Mina sain loomulikult oma teksad kätte. Minuga olevat seekord kerge olnud, olin ise omale meeldiva välja valinud :) Ja kui ma kogu oma julguse kokku olin võtnud, siis üsna viimasel htkel julgesin paluda ka kohvimasina patju tuua, mida Aldis eriti soodsalt müüakse. Oma Saksamaa reisi ajal tegin selle avastuse ja tõin ise ka 10 x 40 patja. Need aga hakkavad õige pea lõppema ja miks mitte juhust kasutada ja korrata sama lugu. Kohv on maitsev ja soodne ju.

3.59€ pakk

Nüüd on mul need padjad olemas ja elu läheb edasi. Koos kohvinaudinguga ikka.

Mete ja Sten said endale tuttuued jalgpalli putsad. Suurused sobisid ja näod olid naerul. Ja mis te arvate, kui tee viis? Kohe jalkat mängima ikka.

Mete ja Sten ajavad uusi putsasid jalga

Kui kõik olid oma kingid kätte saanud, läks Meena issiga pisikesele jalutuskäigule. Meena muidugi oma uue rattaga. Ja kui ma pärast kuulsin, kuhu Meena oma jutuga issi meelitanud oli, siis ma hoidsin ainult oma pead kinni. Ja edaspidi soovitasin Meena juttu mitte eriti tõsiselt võtta ja mitte tema pilli järgi tantsida. Ta juhatas issi meie sugulaste juurde. Meena oli muidugi väitnud, et temal elavad seal sõbrad ja vaja on sinna külla minna. Uksele oli aga minu onu tulnud, kes ei osanud midagi lausuda selles olukorras. No ja siis said meie maailmarändurid ise juba aru, et nad ei olnud teretulnud sel hetkel ja keerasid kiirelt otsa ringi ja koju tagasi :D No lihtsalt mark oli kuulata seda. Meena ikka oskab ;)

Ja kui me siis ükskord kõik saime aega maha istuda, oli ka minu "eks" kohal. Nemad on "külalisega" vanad sõbrad juba. Suhtlevad vabalt ja rõõmustavad alati teineteist nähes. Näiliselt muidugi, sisimas mis toimub, mina ei tea.

Õhtusel ajal on tavaline, et meile rahvas kokku voolab, eriti kui ma süüa teen. Seekord süüa küll ei olnud, aga ema oli ka kohal. "Külaline" kiitis minu ema juuksevärvi, millest ema selles suures melus vist aru ei saanudki. Mina siis selgitasin, et see on loomulik värv. Geenid. Et varemalt oli mu ema blondeeritud , nüüd aga on välja kasvanud värvitud osa ja juuksed on ilusad tumedad. Ja siis märgiti mulle nii muuseas ära, et minule need geenid küll edasi ei ole kandunud, mul pidi pea hall olema. Võib - olla, jumala eest, ma ei teadnudki :D

Lõpuks tundus, et mehed saavad ka ilma naisteta hakkama. Hüppasime Meenaga rataste selga ja jätsime mehed koju. Tegime esimese proovitiiru, nii mina kui Meena. Selle aasta esimene sõit. Saame nüüd kogu perega pikemaid reise ka ette võtta, lahe :)

Meil külas on selle kevade hitt jalgratas. Päris paljud on omale selle kasuliku riista juba muretsenud. Saame ühiseid retki korraldama hakata.

Kokkuvõtteks tahaks õelda, et vägagi hea mõte oli meie külalist siinsamas meie kodus vastu võtta. See on ikka midagi hoopis muud, kui õhtuti kuskil külalistemajas üksi konutada. Meil käib siin ikka elu ja siis näeb laste issi ka, kuidas meie argipäevad välja näevad, millega lapsed tegelevad, mis huvid neil on, kui palju tööd ja tegemist mul nendega on jne.

Homme hakkame Steni sünnipäeva tähistama ja hommik möödub mul kindlasti köögis askeldades. Kujuta juba ette, kuidas ma ahjusooja kringlit hammustan.

Homseni!

Saime jagu

Kõigile muretsejatele teadmiseks, et Stigil läheb juba paremini. Võib isegi õelda, et hästi. Viimase annuse palavikualandajat sai ta eile hommikul ja siiani ei ole palavikku enam olnud. Laps on rõõmus ja krutskeid täis. Antibiootikumi annan vastavalt juhistele edasi. Õue me teda veel ei lase paar päeva, igaks juhuks.

Praegu on ülikiired ajad. Sain mõni aeg tagasi sõnumi, et Saksamaa külaline on juba Riia all. Päev varem. Mul kõik nagu seapesa alles siin. Nii kiirelt pole ma juba ammu koristanud. Elementaarne kord on majas nüüdseks ja oleme ootel, kui külaline hoovi sõidab. Kuhu ma ta magama panen, on veel küsimärgi all. Saab valida :D

Kui siin asjad normaliseeruvad, siis kirjutan oma kinkidest ka :) Eilsest saati siiski 39 ju :D

Ära unista, vaid ela hetkes

Elu on ikka habras küll. Kohutav loodusõnnetus Nepaalis. Lähed heas usus reisile ja tagasi enam ei tulegi. Jääd lihtsalt mudalaviini alla ja ongi kõik.

Hakkasime isaga sel teemal diskuteerima. Tema leiab, et elame meie ikka heas kohas siin maamunal, ei mingeid loodusõnnetusi. Mina aga vaidlen vastu. Kogu meie elu siin ongi üks suur loodusõnnetus. Sääsed on kohal, kihulased ka. Pidevalt on ilm tuuline, sajab, niiske, sombune, porine. Päikest näeb üliharva ja siis on metsikult kuum jälle. Ühesõnaga ilusat ja normaalset ilma on väga harva. Ilma, mis nurisema ei ajaks. Isa jälle arvas, et kui meil ilm kogu aeg sama ilus oleks, kui Mallorcal, siis hakkaksime õige pea igatsema lund ja kõiki meie nelja aastaaega nii nagu nad on, oma heas ja halvas. Eks ta ole jah nii. Alati on seal parem, kus meid ei ole.

Meil on ju ka laias laastus väga mõnusad ilmad, eriti praegu. Hommikul astusin välja, mõnus vihmajärgne soe õhk, kõik nii värske, linnulaulune. Ega ma ei vingugi meie kliima pärast ja tõesti, mujal on ikka jubedad katastroofid võrreldes meie eluga. Oleme rahul ja võtame parima.

Sinine ülane

Jaskaril algas pisikene nädalane vaheaeg ja tegime selleks puhuks ka pisikesed plaanid, mida me ära teha tahame selle ajaga. Tema siis tegelikult, mina olen rohkem tubase poole peal. Stig tegi meile vingerpussi ja jäi haigeks. Asi on päris tõsine. Nii tõsine, et pidin taas maksumaksja raha kulutama ja talle kiirabi kutsuma.

Eile tundus, et Stigil pole õiget tuju õues olla. Arvasin ise, et äkki kakamise pärast. No et ta on vaevas ja ootab viimast hetke, et siis potile tormata, kui enam kinni pidada ei suuda. Ta nii hirmsasti kardab seda valu, mis kinnine kõht talle teeb. Siis aga ühtäkki tundsin, et ta on kahtlaselt tuline. Nõgesesupi sööjat temast ka ei olnud, mis oli juba kummaline. Eile hommikul ta vist viimati üldse sõigi.

Kraadisin teda ja oli pisikene palavik. Stig oli nõus kohe voodisse minema ja nii ta magaski õige pea. Öö oli raske. Nii kui ma silma kinni sain, oli vaja Stigil wc-sse. Põhiliselt jooksin ma sinna temaga asjata, ei sõandanud ta pissida. Selline asi on päris väsitav ja närve sööv, aga võtsin ennast kokku ja tegin kõik, mida "härra" soovis. Siis andisn talle ka palavikku alandavat siirupit. Püüdsin küll venitada ja lasta organismil ise haigusega võidelda, aga lõpuks murdusin.

Paremaks see midagi ei teinud. Ärkamised olid ikka iga natukese aja tagant. Ma pole tükk aega nii mitmekesiseid unenägusid näinud, kui täna öösel. Ikka üks algas sama kiirelt, kui lõppes ja nii kogu öö.

Hommikul oli Stig seitsme paiku üleval, nagu tavapäraselt nädalavahetusel. Aga ainult pissimiseks. Kohe keeras uuesti magama ja nii ta pöönutas pool päeva. Kui ta siis ükshetk köögi laua ääres istus, nägin ma, kui paistes on tema kael kõrvade alt. Justkui mumps paistis. Mul endal olnud ja see on haigus, mida ma väga hästi mäletan. Jube oli. Siis hakkasin asja tõsisemalt võtma. Panin tähele, et ta ei saa pead keerata, keerab koos kehaga või käivad ainult silmad. Magada tahtis ta ka ikka ühel küljel ainult. Ei saanud asi olla ainult pelgalt külmetuses ja palavikus.

Helistasin kiirabisse. Vastasin tohututele küsimustele ja ei olnud küsimustki, et kiirabi ei tule. Jäime ootele.

Kiirabi kahtlustas mädast mandlite põletikku ja oli nõus meid haiglasse viima kontrolli. Pakkusin, et lähen ise, siis saame iga kell koju tagasi, kui haigla vajadust pole.

Läksime EMO-sse. Mul on häbi tunistada, aga ma ei tea, mis see lühend sõnades tähendab. Kohe uurin targa google abiga...Erakorralise Meditsiini Osakond, selge. Jälle targem.

Käisin alles nädal tagasi seal ja olen alati igasuguse arstide tegevuse ja suhtumisega rahul olnud ja isegi maininud, et sinusse suhtutakse täpselt nii nagu sinu suhtumine on. Täna aga tundsin, et olen aktsiaseltsis "Aega küll". Ma ei kaeba millegi üle, aga Stigil oli ikka nii paha olla ja ta oli ,oid, aga tundus, et kedagi see ei huvita. Formaalsused ikka ennekõike, siis alles hakkame vaatama, mis mureks.

Ja oligi. Hakati otsast pihta, et mida me kurdame. Ma eeldasin, et digitaalne haiguslugu, mille kiirabiarst valmis kirjutas, jooksis nende arvutisse momentaalselt ja neile piisab isikukoodist, kui pilt selge. Aga ei, nemad ei teadnud sellest midagi. Hakkasin siis kolmas kord ette lugema, mida kurdame ja miks EMO- s oleme.

Selgitused jagatud, mured kurdetud, saadeti meid ühte palatisse ootama. Stig püüdis iga hetke kasutada magamiseks. Ka autosõidu ajal ta magas. Suht ebatavaline. Kirabi pani talle paratsetamooli küünla ja olemine oleks võinud vähe parem olla selleks ajaks, aga ei.

Ootasime päris pikalt, kui sisse astus üks plikaohtu naisterahvas. Praktikant? Ei, päris arst pidi see olema. Rääkis aktsendiga ja tegi kiirabi diagnoosi hoobilt maatasa. Vaatas kurku, kõrvu ja arvas, et tavaline külmetus. Ma siis natukene usutlesin, et kas tõesti. Sellepeale ta saatis meid neljandale korrusele laborisse vereproovi andma.

Tulime siis samasse palatisse ja ootasime veel mailmatuma aja. Stig magas, pea minu süles, magusat und jällegi. Lõpuks siis tulid vastused. Kahepoolne mandlite põletik. See on nüüd maakeeli. Kas viiruslik või bakteriaalne, jäi selgusetuks ka arstile. Ühtki paberit ma ei saanud, kõik on digitaalne nüüd.

Ootasime siis veel jupp aega, kui arst tuli ühe koguse antibiootikumiga, mis oli vaja kohe võtta. Ülejäänu tuleb homme apteegist tuua ja üks kuur läbi teha. Pakuti võimalust haiglasse jälgimisele jääda, aga kodus ju teised lapsed, kes ka hoolt vajavad. Tulime siiski koju. Kui muresid pidi olema, paluti kohe tagasi pöörduda.

Nii me nüüd siis haigevoodis olemegi. Püüan võimalikult palju Stigi kõrval olla ja jälgida teda. Hea tal see olemine ei ole. Söönud pole suutäitki. Vahest harva joob ainult.

Kuidas meil Jaskariga plaanitud vanaraua äri läheb, veel ei tea. Tal ju sohvrit vaja.

Homme ja edaspidi on ka Meena kodus, nii et ei tule tavapärane nädal meil. Põhiline, et Stig jälle endine vahva ja lõbus poiss oleks ja 2. mail  saaksime talgupäeval kohal olla. Kodus on meil jooksvalt kogu aeg talgud kuni lume tulekuni :D

Soovin kõigile ilusat algavat nädalat ja palju päikest!

Pakk Aliexpressist

Lõpuks saabusid Hiinast rihmikud Stigile, mis ma tellisin 18. veebruaril. Tunduvad päris ilusad, mugavad ja pehmed ja täitsa nahast. Paki avamisel lõi ainult vänge hais ninna. Mis hais see on, aru ei saagi. Selline keemia vist. Kummikud, mis ma kunagi tellisin, haisesid ka hirmsasti. Nüüd enam ei haise. 13€ eest on aga jalanõusid küll. Talla all on suurus 26 ja jalanõu sisetalla pikkus sellel suurusel on 16 cm. Silmaga paistavad üsna pisikesed. Loodan, et ikka jalga sobivad Stigi poisile :) Seda saan katsetada üsna pea ja postitan ka jalas pildid, kui laps lasteaiast kodus.

See polnud aga ainuke asi, mille eest ma oma allkirja täna postitädile andma pidin. Mingi kummaline tähitud kiri oli ka Saksamaalt. Mina kardan selliseid asju, see on selge. Värina võttis sisse igatahes. Mine tea, mis nõuded (laste hooldusõigus vm.) olla võivad või äkki veel mõni advokaadi arve.

Kannatasin siis koduni ära, tee peal kirja lahti rebima ei hakanud. Ja nüüd on värin veel suurem sees. Niipalju kui minu tagasihoidlik saksa keele oskus võimaldas ja mulle arusaadavaks tegi, siis Stig ja Meena pärivad midagi oma vanaisalt, keda nad elus näinud ei ole. Mina ka ei ole näinud, aga mina olen selles tehingus oma laste seaduslik esindaja ja pean 6 nädala jooksul allkirja kuhugile andma. Tundub Saksamaa otsa moodi :D Rohkem ma aru ei saanud...

Juhe hakkab kokku jooksma

Eile, peale Töömessi, võtsin ühendust Rattapoega, kuhu ma viimases hädas Steni ratta remonti viisin. See ratas on algusest peale paras peavalu olnud. Kui ma ta kaks aastat tagasi myToysist tellisin, ilmnes kohe viga väntade juures. Võtsin sealse klienditeenindusega ühendust ja saime niipalju kokkuleppele, et garantiisse saatma ei hakka, suur töö siiski sellise suure asjaga. Mulle kompenseeriti mingi summa ja ma tegelesin ise remonti viimisega. Saksamaal aga on teadupärast kõik kordi kallim ja see vea eemaldamine läks mulle kuskil 50€ maksma. See oli nii meeletu summa minu jaoks ja ma põdesin pikalt.

Sten muidugi püüdis oma ratast hoida ja käis igal võimalikul juhul ikka jala, ratas seisis garaazis. Kartis temagi, et jälle midagi katki minna võib. Ratas tuli meiega Eestisse ja eks ta ikka on sõitnud ka ja ma arvan, et ta oma instinktide ajel (omaarust suur remondimees) on ratast ka ise putitanud. Meestemängud. Igatahes viimasel ajal ratas muudkui seisis ja Sten lippas Mete rattal sabas, jala. On teine ennast juba päris kõhnaks jooksnud :D

Nii ma siis otsustasin, et on vaja ikkagi spetsialistil lasta ratas üle vaadata. Esimene koht, mis mulle meie kandis pähe tuli, oli Joosepi Jalgrattapood. Nad just äsja kolisid paremale asukohale ja sinna ma ratta viisingi.

Eks ma olin arvestanud (nagu ma ikka alati teen), et Töömessile sõit ei ole minu ainus prioriteet vaid katsun ikka ratta ka kätte saada selleks päevaks. Helistasingi, kui ma olin oma masendused ära masendanud ja päikese käes peaaegu lolliks läinud. Ratas oli valmis ja ootas järgi minekut ja arve tasumist. Rahadega on ka suht kitsas, kuhugile sööma minna ei saanud. Ei osanudki linnas midagi ette ka võtta, kiiret ka kuhugile ei olnud. Hea, et oli siht, mida järgmisena ette võtta.

Seal rattapoes on nii värvikirevad ja rõõmsad rattad müügil ja rattakorvide valik on ka täitsa olemas, nii punutud kui metallist variante.

Maksin arve ära ja olin õnnelik, et see nüüd möödas on. Uurisin ka, millest see ratas nii kolk olla võib, et vastu üldse ei pea. Pole ju vana. Kas viga on poisis, kes ei oska ratast hoida? Pidigi olema odavamate killast ratas ja viletsa kvaliteediga. Kuigi Metel on sama firma ratas, suts võib-olla uuem, aga sellist jama pole olnud, et pidev remont oleks vajalik. Sattusime lihtsalt kehva ratta otsa ja eks Stenil on ka oma osa. Ikkagi poiss ja vaja ju tõmbeid teha ja terve jõuga ratta seljas sõtkuda.

Juppide peale kulus seekord 56.50€ ja töörahaks 48€. Päris korralik summa. Mitte et kallis, aga välja vahetada oli vaja päris hulk asju. Saksamaal oleks selline remont jalust nõrgaks võtnud. Nüüd on ratas korras ja ma loodan, et Sten on rahul...isegi sellega, et see on minu sünnipäeva kink talle. Ja punkt. Ma olen laostunud :D

Edasi käisin tiiru Rimis, et midagi hamba alla võtta ja ei pea kahetsema. Esiteks oli seal piima liiter 0.35€ (võtsin kohe 8 l) ja kassas laenasin veel ühe inimese kliendikaarti (teen seda regulaarselt), kes osutus Rimi oma töötajaks ja sain veel lisaks -5%. Oi kui vähe on õnneks vaja :D See intsident päästis natukenegi mu päeva.

Rohkem targemat ei tulnud mul linnas midagi enam pähe ja sättisin kodu poole. Koju mul muidugi plaani minna ei olnud, sest lasteaias oli peredele mõeldud matk. Meena pole küll ühisüritustest ja üldsegi lasteaia tegevustest viimasel ajal eriti vaimustuses. See on lausa kohutav, kuidas ta ajab vastu ja protsesteerib, kui on vaja kuhugile minna ja midagi teha. Eriti liigutamisega seoses. Mul on kõrini sellest, jah!

Loll, nagu ma olen, pingutasin ma seegi kord. Tegin aega parajaks (ei ütle, kus) ja sain imeliku kõne. Rannar Raba Sakalast. Küll asjad käivad ikka kähku. Ei saanud Viljandist tagasigi, kui neile oli juba teada, et mina Töömessil osalesin. Ja kust ta mu numbri sai, oli eriti kummaline. Igatahes uuris ta minu rahulolu ja muljeid seoses Töömessiga. Need ta sai. Pärast emaga rääkides selgus, et ta oli numbri ema käest saanud. Hea seegi. Ma eeldan, et mu number siiski väga avalik olla ei tohiks. Ja täna siis ongi Sakalas väike nupuke minu tagasihoidliku arvamusega. Ajasin ka euro sentidest kokku ja ostsin tänase Sakala, et oma nime lehes näha :D

Lasteias jooksis asi muidugi kõik liiva. Stig oli kui metsaline (vasikas uuel karjamaal) ja jooksis pea laiali otsas suurte majade vahele seni kui mina Meenat kasvatasin. Ma ei suutnud neid ohjeldada ja neile ohutust tagada seal rahvamassis ja autode teel. Ma ei saa aru, kuidas minu lapsed sellised "hullud"on. Sain nad suuri vaevu kokku ja autosse ja koju sõit. Selliseid matku tahaks siiski rahus teha ja nautida, mitte higist vahutada ja võhmal olles.

Kodus lasin need hullumeelsed autost välja ja oli rahu majas. Joosta polnud neil kuskile, on nad ju vabal pidamisel. Harjunud oma turvalises keskkonnas, kus liiklust ei ole, on vaid vaikus ja rahu linnulauluga. Omad tegevused oma asjade keskel. Mängiti väljas, kuni isu täis saadi. Ei jäänud nad ilma millestki ja tervislikum kõigile, eriti minu närvidele. Need on mul üsna ära söödud viimasel ajal. Ei imesta, kui ma lihtsalt metsa ära jooksen ühel ilusal päeval. Ei oska lapsed hinnata, et neil ema on. Peavad seda iseenesest mõistetavaks. Mõistavad alles siis, kui hilja on. Kahjuks on see kõigega siin elus nii.

No ei hakka igav....

Oleme taas uue nädala alguses. Läbi see raske nädalavahetus, kui kõik lapsed on kodus. Siis on vaja kõike kuus korda rohkem teha ja veel aias müttamiseks leidsin ka aega. Tänu Jaskarile ja Meenale.

Laupäeva hommikul oli Jaskar see, kes mind toast välja kupatas. Lõpuks leidis ta aega, et mulle õunapuude lõikamisel appi tulla. Mootorsaega. Mina näitasin, mida saagida, tema ronis puu otsas ja täitis käsku. Käsisaega oleks natukene karmiks läinud. Sai ikka päris julmalt puid harvendatud. Õeldakse ju, et laske vihavaenlasel puid lõigata. Pidi kõige parem tulemus tulema.

Õige pea lähevad puudõide ja vat see on ilus vaatepilt. Katsun veel aiale tiiru peale teha, et kõik vanad varred ära koristada ja rehaga siit-sealt kratsida. Rehaga kratsimine kiirendab kuivamist ja kõik hakkab kiiremini rohetama. Umbrohi tuleb ka praegu peenardest eriti kergesti välja ja ühtlasi kuivatab selline siblimine ka mulda. Eile olime Meenaga päris mitu tundi aias ja tegutsesime. Tema on selline, kes tahab igale poole käe külge panna. Mete vastupidiselt ei tule isegi vaatama, mis toimub.

Ja kui ma siis ükskord tuppa saan, on köök nagu sealaut. See teeb küll viha. Mina tehku väljas ja siis pean toas ka veel teiste järelt koristama hakkama. Eks see ole mu oma viga, et kõik seda iseenesest mõistetavaks peavad. Vait olla ja edasi teenida :D Muidu me uppuks sita sisse ära, kui ma eiraks seda situatsiooni.

Täna on ilma taas tuuline ja sellise ilmaga pole küll isu välja tööle minna. Pea niigi kogu aeg valutab. Äkki võtan kätte, panen soojalt riidesse ja teen uhkes üksinduses ühe raba tiiru. Oleks päris ahvatlev ja mõjuks tervisele ka hästi.

Mul on üsna tihe programm eesolevatel nädalatel ees. Paljalt sellele mõtlemine ajab kananaha ihule. Kas ikka on vaja nii palju ette võtta ja oma elu keeruliseks elada. Aga eks inimene on juba kord selline, ei saa elu nauditud.

See nädal on südame nädal ja lasteaeda olenlubanud neljapäeval lõunat sööma minna. 1€ eest, miks mitte. Valisin guljašši päeva. Täna pakuti ka Stigi rühmas sellist varianti ja siis reedeks. Pean õhtuks ütlema, mida otsustan.

Nelapäeval on üsna kindel, et võtame osa ka Jüripäeva orienteerumisest. Oma küla naistega. Ikka ja alati samad aktiivsed inimesed, kelle peale saab alati kindel olla. Eilegi tegime pisikese metsa matka küla aktivistidega ja silmaring jälle avaram tänu sellele. Polnud aimugi, et paari kilomeetri raadiuses selline mõnus matkatee on. Ja Loodusmaja loomad nii sõbralikud on. Lammas kõnnib hoovis nagu koer ja tuleb sind tervitama. Vabal pidamisel seal teisigi vahvaid loomi. Mõnus kodune õhustik :)

Metsast ka paar huvitavat teadmist teile:

1. mail on meile Saksamaalt külalist oodata, kes tuleb ka ühtlasi justkui Steni sünnipäevale. Miks mitte minu? Nojah, on kuidas on. Meena saab oma jalgratta siis kätte ja mina lasin oma ilmatuma "kallid ja udupeened" teksad ka Saksamaa aadressile saata. Postikulus võitsin kõvasti, 16€ vs. 4.50€. Ja päris palja persega ma ka ei ole, et oodata kannatanud ei oleks.

Teksadega oli selline lugu, et pakk jõudis kenasti sihtkohta. Olin muidugi enne selleks luba küsinud ja aru andnud, et ei võta palju ruumi autos. Üks sakslane ei ole ju nõus reisima nii nagu mustlane, auto kuhjas. Pakk jõudis kohale ja siis võeti minuga kohe ühendust, et kas asi ikka on õige. Liiga pisike olevat saadetis. Et kas äkki siiski Stigi teksad peaksid seal sees olema. Läksin natuke ähmi täis. Mine tea. Lasin paki lahti võtta igaks juhuks, et hiljem ebameeldivat üllatust ei tuleks. Kõik oli õige ja kirjeldus ületas isegi  minu ootusi. Pidid olema väga kõrgekvaliteedilised ja hea kangaga kvaliteetsed püksid.

Tuleb päris tegus aeg - kaks sünnipäeva, kauge külaline, "Teeme ära" projekt, külas veel 2. mail suurem jämm ("Au tööle"). Lähen nüüd rappa, et kõik kenasti oma peakeses läbi mõelda ja planeerida.