Ma ei hakka kohe soiguma, et pole nagu tahtmist ja tuhinat siin enam eriti oma elu lahata. Kellegil jääb ikka midagi ette ja et seda vältida, olen parem vait ja elan oma elu. Saan aru kül, et kui ikkagi avalikult kõigest kirjutan, siis pean ka leppima sellega, et inimesed ja arvamused on erinevad. Seega jätan paljust huvitavast parem kirjutamata ja kirjutan vaid ilusatest asjadest...siis paistan mina ja minu elu ka ilusam. Ma tean, et see on igav, aga enamus ju nii teevad. Ja kes kõik letti laoavad, on pahad.
Seega tuleb igav postitus meie ilusast elust, kus probleeme ei ole ja kõik on päikesepaisteline.
Alustaks siis neist kolmest päevast, kui käisime kogu perega pannkooke küpsetamas. Jällegi üsna vana traditsioon meie peres. Võtame oma välipliidi ja taigna ja käime vähemalt aastas korra kuskil üritusel kooke küpsetamas ja müümas. Seekord oli ema ka abiks ja tegime asja natukene suuremalt - värskelt küpsetatud lihapirukate, kaneelirullide, kohvi ja morsiga. Äri läks hästi ja ajasime kolme päevaga kokku üle 600€. Kulu oli minimaalne, rohkem oli ikka oma tööd. Lapsed olid meelsasti abiks ja järgmisel aastal lubati jälle platsisi olla. Tore, mulle sobib.
Tänu sellele ootamatule otsale on meil nüüd ka lahedamalt raha käes. Ma ei tea, aga alati, kui näpud põhjas on, siis kuskilt ikka abi tuleb. Päris hätta pole me veel jäänud. Mete ja Sten said kumbki taskurahaks oma panuse eest 25€ ja olid sellega rahul. Siis pidasime natukene nõu ja leppisime kokku, et ostame ka uue muruniiduki.
Sel puhul käisime eile Valmieras Depos. Ema sai sealt möödunud aastal ca. 140 € eest "vägagi" muruniiduki ja niidab sellega siiamaani ja ainult kiidab oma masinat. Kahjuks meie eelarvesse ühtki muruniidukit eilsel retkel ei jäänud ehk siis nii odavat varianti ei olnud. Vaatame veel ringi, äkki näkkab.
See eest saime Läti metsas mustikaid korjata ja Sten ostis omale taskuraha eest lõpuks kauaihaldatud telgi, eriti soodsalt, 4- kohaline 24€. Ta oli väga rahul oma ostuga. Täna pani ta selle aeda üles ja seal ta praegu ka on. Voolu vedas sisse ja naudib pilkast vaikust, vaid öö hääled on temaga.
Muidu on meil päev olnud mõnus ja rahulik. Süüa ma ei tee ja seega on aega rohkem oma huvidega tegeleda. Ma ei suuda süüa teha, sest olen kolm päeva kuuma pliidi taga seisnud. Aga see on miju puhul täitsa normaalne. Mul käib see söögitegemine tuhinatega. Kui teen, siis korralikult ja kui ikka isu midagi teha ei ole, siis sööme, mida kätte saame. Praegu on see eelis, et kui tiiru aias ära teeme, on suurem nälg kustutatud. Aeg on saaki nautida ja kasutame seda võimalust päris agaralt. Eriline hitt on herned ja maasikad. Meenale meeldivad ka porgandid.
Jõudumööda korjan talveks ka tilli, et seda siis kuivatada. Till hakkab õitsema minema juba, mis on ka omamoodi hea. Kurki ju vaja kohe kohe marineerima hakata. Kõik asjad on selleks operatsiooniks juba aegsasti varutud - purgid, sool, pipar, äädikas, kaaned. Isegi mädarõigast olen muruniiduki eest püüdnud päästa. Küll omatehtud kurgid on ikka head, poe omad ei saa jaolegi, igavesti äädikased.
Maitserohelisest kuivatan veel kindlasti peterselli ja sügavkülma panen nii tilli, peterselli kui läiklehist peterselli. Talvel hea kraam toidutegemisel tarvitamiseks.
Mardikate (kartuli) korjamine käib meil ka ikka täies hoos. See on Mete meelistegevus juba eelnevatest aastatetst. Ta nii väga ootas neid:D Väga hulusti neid ei ole, aga kui nii kolme päeva tagant vaadata, siis ikka leiab - nii lendureid, kui pisikesi.
Kui kõigest sellest siin küll saab, siis on meil vaba voli teha, mis me parajasti tahame. Nii hea on nii. Täielik vabadus. Ja eks raha teeb ka natukene vabaks ikka. Ei mingit muret küttega. Tangime ja sõidame. Võtame poest igale jäätise ja läheme kolama.
Täna plaanisime minna ühe ilusa järve äärde, kus me
eelmisel aastal käisime ratastega. Elu on nii palju mugavaks läinud, et sel korral ei tulnud mõttessegi, et see tohutu ring ratastega jälle teha. Autoga on ikka igatepidi mugavam ja kergem. Ja eks ma vaikselt plaanisin ikka mustikaid ka piiluda.
Alustasime siis Konsumiga ja võtsime jäätised, tankisime ja põrutasime Taagepera poole. Näitasin lastele, kus ma maasikal käisin ja põikasime ka Taagepera lossi vaatama, korraga seal kandis ikkagi. See oli midagi Meenale. Ta juba kujutles, kuidas ta seal lossipreili oleks ja pargis ringi ilutseks vastavates riietes. Temale oli see elamus ja sealt saab ta nüüd edasi fanatseerida. Kustumatu mulje taaskord. Uuris ka juba, et ei tea kui palju see loss maksta võiks:) Ma pakkusin jumalast võhikuna, et miljon kindlasti:D
Üsna Taagepera külje all hakkavad tohutud mustikametsad. Jätsingi sobivas kohas auto lihtsalt seisma ja astusin metsa. Lapsed ei saanud aega isegi mitte protesteerima hakata. Nad juba teavad, et kui mina metsa lähen, siis sinna ma ka jään...pikemaks ajaks. Ja neil on ju siis igav. Aga mustikaid on meeletult. Ma juba kujutan ette, kui ma ükspäev üksi metsa saan. Vaikus ja rahu ja muudkui ainult korja. Paradiis lausa. Homme peaks see juhtuma ka minu plaanide kohaselt:)
Sel ajal kui mina mustikaid sõin (korjamisnõu oli koju jäänud), oli Sten nõuks võtnud natukene autoasjandust uurida. Tal hakkab vaikselt juba huvi tekkima autosõidu vastu ja ka kapotialuse vastu. Aeg sealmaal ka juba ju. Mina sõitsin juba agaralt 13 aastaselt. Harjutasin, sõiduks seda nimetada ei saanud. Ja ma tean omast käest, kui raske see algus oli.
Seal nad siis Metega uurisid ja leppisime kokku, et kumbki saab ka rooli. Metsatee ja liiklus puudub, võib ju harjutada.
Kui Sten oma osa ära sõitis, siis Metel oli tahtmine juba üle läinud. Niivõrd pinges oli ta, kui Sten sõitis. Nojah. Teinekord siis Mete.
Järv ei olnud enam kaugel ja lapsed ootasid seda kõige magusamat osa. Isegi rätikud olid igaks juhuks kaasa võetud. Aga jällegi olid seal juba suvitajad ees, nii et jäi üle ainult järve ilu silmaga imetleda.
Kui olime kõigele pilgu peale heitnud ja ei tahtnud enam teisi inimesi tülitada, asusime uuesti teele. Sedapuhku siis kohta, kus ka ujuda saaks - Ruhijärve. Lapsed olid sellega vägagi päri, nii et mingeid probleeme ei tekkinud. Teepeal näitasin ma lastele veel maja paksus metsas, mis müügis on ja eks me siis arutlesime ka teemal, kui mõttekas see maja kellegil soetada omale on. Palun väga, kes soovib eraklikult elada
LINK.
Siis sõitsime me mööda veel maasikalangist, kust me tohutud maasikad saime. Tahtsin seal korra ka peatuda ja silma peale visata, aga kisakoor läks suureks. Ei mingil juhul ei mingit peatust, otse järve äärde ikka. Vaene mina:)
Järve ääres oli ka uudistamist. Me polnud veel oma silmaga näinud, aga küla poisid tegid ranna ilusasti korda. Kaevasid mättaid minema ja vedasid hulga uut liiva. Väga kiiduväärt ettevõtmine. Aga rahvast seal pole. Sel suvel pole me seal veel kedagi trehvanud, aga kõrvalistes kohtades on alati inimesi. Kummaline. Inimesed on ujumisest võõrdunud. Saan aru, ilm on ka siiski vilu, aga ikkagi...
Vette läksid vaid suuremad. Stig oleks ka oma aruga läinud, aga minul oli kõhe ja ma ei maldanud Stigi märjaks teha lasta. Mängisid Meenaga niisama kaldal. Mete igatahes kiitis vett ja oli väga rahul, et lõpuks ujuma sai. Päevast päeva käib peale, et tema tahab ujuma. Aga ma ei viitsi temaga ekstra sõita, kui temal tuju ujuda tuleb. Ujugu tiigis, kui nii suur häda on. Aga ta kardab konna kahjuks...:D Ja tiigis on konnad.
Koju jõudsime üsna hilja. Päris mitme tunnine väljasõit oli. Andis peaaegu meie suvise reisi mõõdu välja küll, mis meil veel tegemata on.
Keegi tark oli maja ukse pärani jätnud ja tuba tundus üsna kõle. Panin kohe pliidi alla tule, et sooja saada. Sten pesi hambad ja läks oma telki testima. Mete pakkis asjad ja läks rattaga vanaema juurde, et hommikul Setomaale küla ekskursioonile vanaemaga minna. Nii me siis üsna hõredalt täna kodus oleme. Telekas isegi vaikib. Mõnus vaikne. Meena ja Stig kustusid ka üsna kiiresti. Ju oli siis väsitav (kosutav) päev.
Stigi päeva mahtus ka veel pisikene rattaremont. Mäng on lapse töö!
