Minu viimane kohv

Ärge saage valesti aru. Ma ei kavatse kohvi joomist maha jätta. Lihtsalt selline kurb asi on, et ma lasin masinast läbi viimase kohvipadja meie majapidamises. Sellist asja pole enne juhtunud. Ma ei saa ka ennast süüdistada, sest ma tõesti tegin kõik endast oleneva, et sellist vahet sisse ei tuleks.

Viimane tilk kohvi

Koht (LINK), kust ma juba pikka aega patju tellisin, lõpetas väga äkitselt tarnimise teistesse riikidesse seoses massiliste probleemidega välissaadetistega. No ma ei tea, minul nendega küll probleeme ei olnud. Pakk tuli nädalaga ja saatekulu oli 0. Ideaalne koht kohvi tellimiseks ja siis äkki neil probleemid.

Vastus minu järelepärimisele:

"Wir versenden aufgrund von massiven Problemen mit Auslandssendungen nur noch innerhalb Deutschlands."

 Ma saan aru küll, oligi liiga ilus, et saatmine Eestisse tasuta oli. Isegi "sakslane" tegi selle jutu peale suuri silmi, kui imestas, miks ma ei lase Aldist omale kohvipatju lasta tuua. Polnud vaja, tol momendil. Nüüd juba oleks, aga pole toojat.

Kui ma asjale ükskord pihta sain, miks ma oma tellimust teha ei saa ja paar päeva juba lahendust olin otsinud, leidsin lõpuks mingigi lahenduse ja kõige võimalikumalt soodsama koha, mis mu probleemi natukene küll leevendaks. Kas ma ka edaspidi seda varianti kasutama hakkan, ei tea.

Vaatsin läbi ka Eesti pakkujad, aga 15 eurosenti padja eest + veel saatekulu on natukene liiast minu jaoks. eBays on küll soodne kohvi, aga saatekulu kipub ikka sinna 12 euro kanti.

Viimases hädas mõtlesin, et viskan Tchibole pilgu peale. Nemad on tuntud oma hea kohvi poolest. Olin meeldivalt üllatunud, kui märkasin, et ka nemad müüvad nüüd kohvi sajastes kottides. Postikulu väljaspoole Saksamaad on 9,95€, aga kaval nagu ma olen, optimeerisin ma reklaami tellimisega kulusid 10% ja sain  6,59€ kogu tellimuselt alla. Lõppkokkuvõttes tuleb ühe kohvipadja lõpphind mulle 11 eurosenti. Pole küll eriti suur võit aga põhimõtte küsimus.

Mis edasi saab, ei tea. Korra käis peast läbi mõte osta uus masin, mis tarbiks ubasid. Level ülespoole jälle. Laiekraan-teler on, miks mitte ka korralikum kohvimasin osta :D Tuludeklaratsiooni rahad on tulemas, leiaks praktilist kasutust rahale.

Siinkohal väike üleskutse. Mida ma uue täisautomaatse masina puhul silmas pidama peaksin? Eks ma olen silma juba visanud ka mõnele masinale, aga soovitused on teretulnud.

Tuleb leidlik olla

Päev on õhtus ja sõna otses mõttes magasin tänase päeva maha. Ja ma tegin seda rahuliku südamega, sest minu viimase aja magamised on ikka väga puudulikud ja lünklikud olnud, rääkimata päevasest uinakust, mis on puudunud juba ma ei tea mis ajast.

Hiljem lugesin Delfist, et täna on/oli aasta masendavam päev. Iga aasta kolmas esmaspäev pidi uuringute kohaselt olema aasta kõige masendavam. Põhjused halvas ilmas (mina leian, et täna oli super talveilm ilusa lume ja normaalse temperatuuriga), jõulukulutusteks kasutatud krediitkaartide arvete laekumises (pole ühtki sellist võlga, seega 0 sellist arvet) ja suveilma kauguses (mõtlesin kõhedusega ajale, kui on vaja hakata jälle muru niitma). Kokkuvõtteks, ei mingit masendust, olin lihtsalt kogu sellest kremplist väsinud.

Lapsed olid hommikul tublid. Eriti tahan kiita Metet, kes paneb omale iseseisvalt äratuse ja peab sellest ka kinni. Kohe peale äratust ta tõuseb ja hakkab tegutsema. Ja seda igal hommikul, kui vaja kooli minna. Kui mina ärkasin, oli temal juba pats tehtud. Kiitsin teda ja sain kohe vastuseks, et hambad pidid ka pestud juba olema. Rõõm ju lausa sellist last omada. Parim tunne päeva alustamiseks.

Viisin lapsed lasteaeda, käisin tiiru poes ja tulin kohe koju. Tõin puid, tegin tule pliidi alla, söötsin kassid ja hakkasin söögiettevalmistusi tegema. Plaanisin teha tangukartuliputru. Ostsin poest isegi suitsupõske selle tarbeks. Kõik muu pidi mul kodus olemas olema. Kui kartul tükeldatud oli ja juba peatselt keema hakanud vette pandud, selgus, et mul on vaid peotäis tangu. Juhtub. Mis kärutädi puder" sellest tuleb, kui mul tangu liiga vähe on. Oli vaja kapis inventuur teha, äkki leian midagi. Tangu ei leidnu, aga leidsin bulgurit. Kui ma seda viimati kasutasin salati tarbeks, meenutas see mulle täitsa tangu. Mul oli see veel väga hästi meeles. Asi tundus lahenduse saanud olevat. Valasin bulguri kartulitele peale ja jäin lootma, et asi toimib.

Puupliit on üks tänuväärne asi. Hoiab voolu kokku, kütab toa soojaks ja söögi võib ka sinna rahuliku südamega podisema jätta. Oleneb muidugi söögist, aga sellised pikavalmimisega asjad küll. Nii ma tegingi. Panin potile kaane peale, rohkem puid ei lisanud ja keerasin magama. Isegi käsitööringi ei suutnud minna, selline väsimus oli peal.

Tõusin, kui Sten koolist tuli. Aeg oli uskumatult kiirelt läinud ja mul oli hea meel, et ma selle aja ikka kenasti magasin ka mitte telefonis ei istunud. Vahepeal käis keegi aknale ka koputamas. Jehoova tunnistajad tõid on brožüürikese. Nad teevad seda regulaarselt, ikka esmaspäeviti. Aga nad olid mõistvad ja lasid mul edasi magada. Ja see et ma tiiru üles pidin tõusma, mind ka ei heidutanud. Und jätkus edasi.

Igatahes söök oli mul valmis, kui Sten saabus. Pidin vaid liha ja sibula kõrvale praadima. Siis oli aeg juba sealmaal, et pidin minema Meenale lasteaeda järgi, et teda lauliringi viia.

Kui me koju lõpuks jõudsime, oli pudru potist jõudsalt vähenenud. Keegi ei saanud arugi, et olin tangu asendanud bulguriga. Meena sõi ka hoolega. Sain isegi kiidusõnu, et söök oli maitsev. Parim tasu. Ma arvan, et hakkangi edaspidi tangukartulipudru tegemisel tangu bulguriga asendama.

On teil ka olnud juhuseid, kus tuleb käigu pealt midagi välja mõelda, et söögitegu seisma ei jääks puuduoleva toiduaine pärast.Mida millega asendanud olete?

Mets

Nädalavahetus on möödunud meil töiselt. Oli ka tilk tõrva meepotis, mis mind öösel soojast voodist välja ajas, aga ju siis nii pidi olema. Sain auru välja lasta, natukene mõelda ja tõdeda, et sel teemal pole mul abi kuskilt loota. Pean oma tarkusega hakkama saama või siis leppima oma saatusega. Loodan siiski, et asjad loksuvad kunagi ise paika, enne kui ma enesevalitsust ei kaota.

Paar päeva on aga jälle nii hästi läinud, et kõik halb lihtsalt ununeb...kuni jägmise korrani.

Mille üle ma siis rõõmustan. Oma metsa üle. Käisin täna üht äppi (Metsaeraldised) metsas testimas, millega ma siis püüdsin metsa piiridest ülevaadet saada. Isa ja Jaskar tegelevad piiride sisse lõikamisega ja tänu sellele oli mul lihtne orienteeruda. Muidu oleks ma vast hätta jäänud. Äpiga sain lihtsalt kinnitust, et kõik on õige ja piirid on paigas ja sain natukene parema ülevaate ka oma valdustest. Ma polegi vist nii põhjalikku ringkäiku oma metsas veel teinud.

Tänu minu perele (vanemad, vennad, pojad) muutub mets iga päevaga aina ilusamaks. Eks seda tööd on üksjagu ja see ei lõppe kunagi ja eks seda on tehtud ka juba peaaegu üks aastakümme. Üks osa metsast näeb eriti piltilus välja, nagu park. Kõik rämps on välja võetud, et puud valgust saaksid ja jõudsamini kasvaksid. Õige pea on kogu metsale tiir peale tehtud ja kogu mets hakkab sama kena välja nägema. Mõtlesin isegi omale ühe terviseraja sissekõndimise peale. Mõnus hommikuti üks metsajooks teha:D

Peale igat tormi käib isa tiiru jälle vaatamas, kas puid on maha langenud. Kui on, koristatakse see kohe ära. Kord on majas.

Minu ülesanne sealjuures on hoolitseda, et töömeestele oleks toit õigeaegselt laual. Tavaliselt ma metsa ei jõua. Täna oli aga nii ilus ilm, et kiskus kohe pliidi äärest minema hiilima. Tegin oma söögid järjepeale, panin soojalt riidesse, võtsin tahvli ja läksin. Hiljem tegin veel ühe tiiru, aga seda juba koos Stigiga. Ta oli peale haigust üle pika aja värskes õhus ja pisikene jalutuskäik enne homset töönädalat tuli talle vaid kasuks. Homme kõik kooli - lasteaeda ja algab minu puhkus. Pea kuu aega oleme kodused olnud pisematega.

Kes meie metsaskäiku veel näinud ei ole, aga tahavad seda teha, siis seda saab teha siit.

On jama...

Mul on suht jama seis praegu. Olin küll omaarust ettenägelik ja tegutsesin õigeaegselt, aga näe, Eestis käivad asjad teisiti.

Ma pole eriti kogenud Eesti netipoodide tellija. Kogemus, mis mul on, jääb vist üleeelmisesse aastasse, kui ma kohvipatju tellisin. Ma nimesid nimetama ei hakka, aga kui makse tegemisest mõned päevad möödas olid ja ma heauskselt juba oma kauba saabumist ootasin, sain kõne tollest e-poest, kust kohvi juba päevi varem tellitud oli. Minu imestus oli suur, kui vabandatati, et kohvipatju, mida soovisin, koguseliselt niipalju ei olnud, kui tellisin. Pakuti asenduseks muud sorti, millega olin nõus. Mulle oli oluline, et kohvi juba saabuks. Nemad aga alles avastasid, et polegi tellitud kaupa saata. Suht imelik minuarust nii viivitada. Kas äri tehaksegi Eestis nii?

Vist tehakse. Sest ükspäev tellisin ühest käsitöö e-poest omale heegelniiti juurde, millest ma laudlina praegu teen. Kaubandusest lihtsalt ei õnnestunud piisavat kogust saada ja oli vaja samasugust niiti kiiresti juurde. Tellimise ajal oli mul veel varu ja lootsin, et kui ma oma varu läbi heegeldanud olen, jõuab tellitud kaup juba minuni. Kaua see siis ikka aega võtab. Aga Eestis vist eriti kiirusele ei keskenduta. Ei ole kippu ega kõppu. Püüdsin täna helistada ja uurida, kas ikka kõik korras on  ja kas neil ikka on mulle soovitud kaupa saata, aga ei vastata ka telefonile.

Niit sai mul tänasega otsa ja töö seisab, millest on ikka kuradima kahju. Oleks hädasti lisa vaja. Täitsa huvitav, kaua selle asjaga läheb.

Millise "sita" sees küll elatakse

Pühapäeval, kui kõik pakiline tehtud oli ja lapsed rahulikult oma tegevuste juures, tuli mul tuhin peale ja võtsin ette ühe töö, mis juba pikka aega mu silma riivas ja pinnuks silmas oli.

Ma usun, et kõik teavad, kui jubedad on köögi rasvad. Võib - olla leidub inimesi, kes oma köögi regulaarselt lapiga üle käivad ja nad ei tea sellisest jubedast asjast mitte midagi.

Tegelikult sai kõik alguse sellest, et ma hakkasin köögikappide pealseid koristama. Seal seisavad juba iidamast aadamast sellised asjad, mida pole juba ammu vaja läinud. Selline kraam leidis tee prügikotti. Klaasitagused tühjendasin ka seisvatest nõudest ära. Panin kasti ja saatsin Jaskariga kõrvalhoone pööningule. Ikka lastele ja lastelastele mõeldes. Siis on neil kunagi avastamisrõõmu.

Soga eest ära koristatud, oli vaja ka lapiga üle käia. No õudne rasvakiht, mis laealustel kappidel pesitses. Lapiga ei olnud seal midagi teha. Võtsin oma kodukeemia varudest denatureeritud piirituse, mis teadupärast pidi rasvu hästi lõhutama. Valasin nuustikule ja hakkasin nühkima. Nuustikuid läks nagu leiba. Ega mul kahju ei olnud. Need on poes odavad ja mul on neid  varutud ka ikka omajagu. Lõpuks avastasin, et kasulikum on piiritus kohe mustale pinnale valada ja lasta sellel natuke mõjuda. Siis oli natukene hõlpsam see sita eemaldamine.

Neid kapi pealseid ei ole 11 aasta jooksul vist kordagi puhastatud. Võib - olla korra selle aja jooksul. Suur töö sai tehtud, palju rämpsu köögist minema ja mul on siin jälle palju-palju mugavam toimetada.

Läigib:)

Kuidas teie kapipelsetega lood on?

Et sooja saada

Küll on hea, kui sul on ikka lapsed. On mingigi motivatsioon ja kohustus ennast lõpuks voodist välja ajada. Hommikul saatsin küll koolilapsed kooli (ütlesin uksel "head aega"), nii et olin ikka varajane, aga kui lapsed olid läinud, keerasin uuesti magama. Oi kui raske oli täna tõusta. Õhtul kaua üleval olek annab ikka valusasti tunda.

Aga Stigile see korda ei lähe, et mina poole ööni üleval olin. Tema magas magusasti oma une täis ja hakkas mulle peale käima, et tema tahab teed jooma minna. Palusin tal natukene oodata, et ma veel magan natuke. Ta oli nõus. Aga vaid hetke. Pidin sooja teki alt välja ronima. Ja oi kui külm elamine oli. Minu tuba oki soe, aga muu avatud elamine oli ikka oi kui külm. Vist mingi 16 kraadi.

Panin kohe õhksoojuspumba tööle, pliidi alla olemasolevast peotäiest puidest tule alla, Stigile tegin kuuma vee eilsele pärnaõieteele peale, omale kohvi ja siis tegin pausi. Enne suuremat operatsioni õue. Natukene kannatas venitada, sest kõik soojusallikad olid töös.

Oli vaja minna puid tooma. Kõlab lihtsalt. Aga enne, kui puukuuri sai minna, tuli tee lumest lahti ajada. Ma pole eriliselt lumeajamise usku, tänamatu töö minu arust. Kevadel sulab ju niikuinii ise ära:D Aga tegin erandi ja lõin natukene korda majja. Võimalikult palju lund viskasin maja seina ääde. Toas äkki natukene soojem, kui lumega vooderdatud on. Päris mõnus ilm oli väljas, -7, tuulevaikne, mõnusalt valge ja lumine. Kassid mõllasid hangedes. Sain endale päris korraliku sooja sisse, nii hommikuvõimlemiseks päris hea. Selline tunne oli, et puid polekski tuppa vaja vedada, niigi kuum olemine:)

StigIle oli vaatepilt läbi akna nii ahvatleb, et tema lunis ennast välja. Ma veensin ta ümber, sest Meenal õuemineku tuju ei olnud ja üksi ma teda välja ei saada. See oleks vaid riidese paneku "rõõm" mulle olnud. Ta oleks kohe tagasi tuppa tahtnud. Lubasin talle, et kui Mete koolist tuleb, siis lähevad koos Metega.

Nüüdseks on tuled all, mina olen töösoojast maha jahtunud ja värisen jälle. Kui ahju kinni panen, viskan söögi ka korraga ahju. Kaks ühe hoobiga ja märgatav sääst jälle.

Ühe armsa topsikese sain ka juba valmis tehtud jooksu pealt...

Seeria täieneb, prügikast ja pliiatsitops

Selline elu meil siina paksus metsas, lumehangedes, haigete lastega.

Läbi see lust ja lillepidu

Tänasega algas lastel jälle koolitee. Vaheaeg oli imeline. Kas nüüd just laste jaoks, aga minu jaoks küll.

Kõige suurem pluss oli kaua magamine, mida me harrastasime vist kõik...peale Jaskari. Temal hakkas kool nädal varem.

Minu imestuseks suudavad ikka minu lapsed (tänapäeva lapsed) ka poole päevani magada. Ma juba mõtlesin, et ainult minu lapsepõlves oli see võimalik. Tavaliselt nädalavahetustel tõustakse vara ja mingit rahu ega pikalt magamist lihtsalt pole võimalik siinses saginas võimaldada.

Vaheajal näitasid lapsed hoopis teist palet. Isegi Stig ja Meena. Aga ma lubasin neil niikaua õhtuti üleval ka olla, kui nad jaksasid. Ise ronisin ära "põhku" (panen igaks juhuks jutumärgid, mine tea, mõni äkki arvabki, et magan põhus) ja suuremad lapsed hoolitsesid, et väiksem mulle kaissu saaks ja Meena oskab enda eest juba ise seista.

Külmad elasime üle. Ikkagi esimene talv, kui meil osa majast soojustatud on ja kui meil on kasutada õhksoojuspumbad. Mis ma oskan õelda. Oli natukene soojem. Ma ei kujuta enam ette, kuidas ilma nende luksusteta oli, kuidas me küll talved üle elasime.

Põrutavalt soe meie elamine selle soojustamise peale küll nüüd ei olnud. Kütsin korralikult ahju nagu ikka. Mõnel päeval iseg kaks korda. Pliidi all oli pidevalt tuli. Kolm puukorvi pliidipuid põletasin päevas läbi. Õhksoojuspumpa kasutasin ka ahjule toeks ja lapsed panid teisel korrusel ka mõned korrad pumba järgi. Üleval polnud probleemi. Tuba sai kiirelt soojaks (järelikult korralikult soojustatud). All aga neelas minu arvates kogu soojuse ilmatuma suur (veel) soojustamata köök. Seinad puhuvad lausa läbi, sahver õhkab karget külma ja esik on nagu hundilaut. Mis soojust sa siis saada tahad. Kõige suurema külmaga pumpas õhksoojuspump tuba vaid külmemaks. Aga kui muud sooja ei saanud, siis töösooja on alati saadud.

Kõige peenem avastus aga tuli välja minu magamistoas. Kõik, kellele ma seda rääkinud olen, ainult ahhetavad ja saavad omale paha tunde. Mul omal nii paha ei ole, sest ma mõtlen realistlokult. Palju meil neid külmi päevi aastas ikka on, elab üle. Iseasi, kui see maja kuidagi ei kahjusta.

Asi on selles, et üleeile avastasin oma toas põrandaliistul (välisseina nurgas) imeliku anomaalia. Natuke hämar oli ka ja ma ei saanud aru, mis värk on. Esiti mõtlesin, et olen voodijalaga liistu vigastqnud ja see on deformeerunud. Ajasin ennast siis kõhuli voodi peale ja lükkasin silmad nurgale lähemale. Pidin näpuga täitsa katsuma, mis kuradi jama see on. Kujutate ette, mu põrandaliist oli härmas. Soojustatud toas. Paras põnts ikka...mitte mulle nüüd nii väga, aga lähitutvuse "ehitusspetsialistid" sellest küll eriti hästi ei arva.

Nojah, oli mis oli. Nüüd on see härmatis sulanud ja elu läheb edasi. Loomulik ventilatsioon.

Vannitoaga olen ma juba aastaid jamanud. Ikka nii kui  -6 kraadi on, on meil vesi dušikabiini segistis külmunud. Algusaastatatel oli see paras peavalu. Ei teadnud ju, kust sulatada. Nüüd olen juba nii vilunud, et vaja on vaid föön vooluvõrku ühendada, kabiin eemale lükata ja lihtsalt kannatlikult kuuma anda õigetesse kohtadesse.  -6 kraadiga on see naljamäng. -27-ga läheb aga suts kauem. Paar päeva sai lausa vahetustega sulatatud. Ikka kuuma ja siis vahelduseks tegelisn natuke muude asjadega, siis jälle vannituppa ja nii oligi terve hommikupoolik sisustatud, enne kui veed lahti sain. Ei läinud kaua, kui vesi uuesti külmunud oli. Aga lahti oli vaja aegajalt sulatada, et asi hapuks ei läheks. Jama, aga saab hakkama. See on juba elustiiliks kujunenud, kui külmad ilmad on. Kunagi tulevikus saab see asi vast ka mingi lahenduse, selles ma üldse ei kahtle.

Viimasel vaheaja nädalal jäi Meena haigeks. See oli täpselt nädal tagasi esmaspäeval. Lihtsalt jäi loiuks, tõusis palavik ja laps oli voodis. Ei mingit köha ega nohu. Söögiisu 0, suure sundimise peale võttis tilga vett. Neljapäeval hakkasin juba murelikuks muutuma. Selleks ajaks olin talle kaks aspiriini andnud, et palavikku alandada. Lõpuks justkui palavikku enam ei olnud, aga silmad olid aukus, laps loid, kurtis kõhuvalu. Dr. Interneti abiga kahtlustasin juba pimesoolt, kuigi kõik sümptomid ei klappinud.  Neljapäeva õhtul hilja olin juba valmis kiirabi kutsuma, aga Meena arvas, et pole ikka vaja. Sinna ta jäi.

Reedel oli ta ikka voodis, aga ei kurtnud midagi. Tema ise ta veel ei olnud. Jõi aga vett ja oli teki all. Ei mingit vadistamist, nagu Meenale iseloomulik on. Nagu ümber vahetatud. Pakkusin talle välja, et ta võib omale ükskõik mida söödavat soovida ja ma täidan otsekohe ta soovi. Peaasi, et ta midagi sööks. Ta oli puhta söömata, vaid vee ja mõne viilu värske kurgi peal. Ta ei suutnud mitte midagi omale soovida, ei muhvineid, ei saiakesi, ei puuvilju. Täitsa uskumatu. Õnneks oli ta ärkvel ja vaatas huviga televiisoritki. Seegi oli juba edu.

Reede õhtul oli ta juba nii atsakas, et tegime laupäevaks plaani, et läheme koos poodi ja siis ta valib omale midagi meelepärast, et MIDAGIGI kõhtu saada. Ah jaa, üks Apfelsohrle oli meil ka jõuludest. Selle limpsis Meena ka reedese päevaga ära. Jumalale tänu, midagigi. Gaasiline jook haiguse ajal pidi hästi mõjuma. Ja mõjus ka.

Laupäev käes, pakkisin Meena soojalt riidesse. Ta oli küll üsna ebakindel alles püstiseismisega, aga tahtmist oli küllaga ja pidas reisi vapralt vastu. Poest valis ta omale mingisugused Piraadi krõpsud. Mul oli jumalast suva, mis rämpsu ta soovis, peaasi, et üldse soovis. Värsket kurki soovis ka, aga no kle...Eesti kurk ja üle 4 euro kilo. Minu käsi ei tõusnud seda kurki ostma. Lubasin talle keldrist marineeritud kurgid organiseerida ja oli asi lahendatud.

Ja sealtmaalt hakkas asi üles mäge minema. Vana tuttav Meena oli tagasi, mu kõrvad juba valutasid õhtuks:D Söömisega on küll üsna kehva veel, aga täna tellis ta omale juba lihavaba lasanjet ja nii me siis kõik, terve pere, sõime solidaarselt lihavabalt. Jaskar ei saanud esiti küll aru, mis söögiga lahti on, aga andsime info talle edasi ja kiitsime, et polnudki väga vigagi. Lisas omale maitseaineid ja paistis, et oli ka rahul. Meena sõi ka korralikult. Kolm korda nägin mina teda sööki juurde tõstmas.

See Meena haiguse nädal oli meil tõeline vaikuse nädal. Magasime pikalt, hommikud olid vaiksed, Meena muudkui magas. Vahest vaatas natukene telekat ja jälle magas. Mina sain pikad õhtud heegeldada. Laudlina heegeldamisega olen ma jõudsasti edasi läinud. Kõik vabad hetked ma lausa nautisin heegeldamist ja taustaks telekat. Absoluutselt mõnus nädal lastega kodus olla, kui saad teha, mida hing ihkab ja aega on küll.

Linaga olen poole peal- 30 ringi tehtud, üle 30-ne veel teha :D

Nüüd on Stig ka külmetunud ja Meenal hääl kähe. Ise tunnen ka, et kurgus on kuidagi imelik. Selge see, et lasteaeda selliseid lapsi ei saada ja pikeneb meie vaheaeg veel nädala võrra. Rõõmuga. Rohtu keegi nõus võtma ei ole, joome taimeteesid ja tegeleme ainult meeldivate asjadega. Meena 33-st kilost on saanud 28 ja ta näeb tõelise Aafrika näljahädalise moodi välja.

Meena viimane väljaskäik enne haigestumist ja suuri külmasid

Täna kappas ta juba minu kõrgete kontsadega ringi, mis on väga hea märk. Meena hakkab terveks saama. Vaja vaid söömine korda saada. Eks me näe, mille järgi tal homme isutab. Ma olen valmis kõike talle kokkama.

Täna alustasime jälle ettelugemistega. Vahepeal oli pisikene paus. Traditsioone peab ju austama:)

DIY: Linnumaja

Mõtlen juba päris mitu päeva, et peaks hakkama linnukestele süüa panema. Aga kuhu? Meie vana linnumaja on juba jupp aega lagunenud ja juba igavikuteel. Kuhu ma selle toidu panen lindudele. Kuskile madalale ei saa teri lihtsalt valada, sest kassid on meil ju ka.

Üks variant on plastikpudelist toidukoht välja lõigata. Hakkasingi siis lõiget selle tarvis otsima. Korra käis ka mõte peast läbi, et telliks/ostaks uue korraliku majakese.

Oma otsingutega jõudsin välja jällegi Pinteresti, nagu alati. Sealt saab alati abi ja häid ideid. Lõin otsingusse "vogelhaus basteln", lehitsesin natuke ja idee oli olemas - kohvitass alusega. Neid on mul küllaga ja kasutust nad niikuinii ei leia enam. Joome juba ammu kohvi suurtest kruusidest.

Otsisin välja mulle väga tähendusliku tassi koos alusega. See komplekt on pärit aastast 1995, kui ma esmakordselt Saksamaale praktikale läksin. Olin siis 17:) Sain selle kingiks oma perenaiselt. Saksa kvaliteet potselan ja mis peamine, minu lemmikvärvides. Nüüd ilutseb see mul hoovis õunapuu otsas ja sai omale uue funktsiooni. Loodan, et linnud oma uue söögilaua ka omaks võtavad.

Toiduks on neile Euroopa Liidu toiduabi tatar, jagan seda meelsasti lindudega:)

Valmistamine on imelihtne. Kasutust leidis uus liimipüstol. Riba liimi alustassile ja surusin kohe tassi sinna külge. Jupp nööri tassi sanga külge, toit sisse ja puu otsa.

Algne idee Pinterestist

Veel ideid siin (LINK).

Uus aasta täies hoos

Teine päev uuest aastat on käimas. Täna on justkui parem, kui eile. Eile sai päris palju pingutatud, et ennast käima saada. Magasin pikalt ja kõik vajas justkui pingutust ja tagant sundimist. Õhtuks aga sain niikaugele asja, et isegi kaneelirulle tegin. Ja siis me lihtsalt sõime neid, soojalt ja niipalju, kui sisse mahtus.

Jõuluaeg ja üldse aastalõpu söömingud pole minu kaalu üldsegi mõjutanud. Olen stabiilselt ca. 63,8 kilo ja väga rahul. Seega tundub, et kõik mis ma sisse söönud olen, olen ka sealsamas kohe maha rabelenud. Jooksmist on olnud ju üksjagu. Teleka ees istumist on minimaalselt olnud. Eile alles sain lubada omale enamvähem terves pikkuses filmi "Mamma mia". Täitsa ilus oli, eriti Abba laulud, üks ilusam kui teine:) Õnneks pole palju vaja mulle.

Kuna aastalõpp oli mul üsna üksildane, siis kaalusin varianti ja püüdsin endale ette kujutada, et mis oleks, kui otsiks endale kellegi, kellega oma olematut vaba aega veeta. Nojah, oli kohe selge, et vara veel. Mul ei ole sellisteks asjadeks praegu veel piisavalt aega. Siiski tegin omale kasutaja Tinderisse, et natukene maad uurida. Ma ei tea, kas mul on mingid nõmedad kriteeriumid, aga kui olin miljon pilti läbi lapanud, ei olnud ma veel kordagi tundnud, et vot seda profiili võiks lähemalt uurida. Siis ma lohutasin ennast sellega, et inimene, kes mind võib-olla kõnetaks, ei tea Tinderist midagi vaid rügab kuskil maakolkas hoolsasti tööd teha. See pole vast koht, kust mina peaksin omale kaaslast otsima. Sinnapaika ta jäi. Aega on ja ei põle ju.

Täna oli tõusmisega juba parem. Muidugi tänu Meenale. Temale lubasin ma eile õhtul, et kui ta iseseisvalt magama läheb, teen täna pannkooke. Meena veel palus ennast äratada, kui koogid valmis on. Ma vaid muigasin selle peale. On selge ju, et tema tõuseb alati peres esimesena. Ei tea kuidas need koogid enne valmis peaks saama:D

Nii ta siis sikutas mind voodist välja. Tekki ma ära kakkuda ei lubanud, sest päris külm oli. Stig oli vaja ka kohe riidesse panna, et ta ennast ära ei külmetaks. Termomeeter näitas toas +15, väljas -16. Esimene liigutus oli tuli pliidi alla panna. Meena hakkas mulle kohe kohvi valmistama ja oli igati abiks, et kiiresti ikka lubatud koogid lauale saaks. Otsisin kausi ja lõin munad kaussi. Kolmanda muna ajal pakkus Meena juba ennast jälle abiks. No mis siis ikka. Las teeb. Andsin asja üle. Et Stig oli ka juba ennast taignakausi juurde sättinud, siis Meena emalikult lubas temal ka visplit liigutada. Ikka nii et natuke Meena ja natuke Stig. Eks ma ka ikka natukene aitasin ja suunasin, aga enamasti segas ikka Meena taigna kokku. Pannid olid mul ammu juba pliidile sooja pandud, koos tulega pliidi alla. Et ikka kiiremini õige kuumus saavutada. Vahepeal sai  veel korvi täis puid toodud ja puukuuris sain ma tunda, mis tõeline külm tähendab. Näpud saidikka külma poolt kõvasti näpistada. See viis mu mõtted kohe Siberi peale. Mida pidid tundma tuhanded küüditatud eestlased, kes viidi loomavagunitega paukuvas pakases oma sojadest kodudest lihtsalt minema. Õudus. Minu puukuuri trett oli puha köömes selle kõrval ja toas +15 lausa luksus.

Oh jah. On üsna pakiline, et saaksime ka köögi põrandad ja seinad soojustatud, pluss veel sahver,esik ja vannituba. Sahvrit vist ei tohiks tegelikult soojustada, see peabki külm olema, aga korralik uks peaks sinna küll ette saama, mis jahedust kööki ei laseks. See ongi käesoleva aasta suurim projekt koos küttekolletega.

Muid lubadusi mul anda ei olegi. Suitsu ma ei tee, alkoholi ei tarbi, söön, kui süüa on. Lihtne. 

Kui esimene kook hakkas valmis saama, oli see nagu iseenesest mõistetavalt ette nähtud Stigile kui kõige pisemale. Mete ja Sten magasid veel, nii et järgmine oli Meena. Tavaliselt, kui kõik lapsed platsis on, tekib järjekord ja taldrikule ei teki mingisugust koogi hunnikut, sest kõigil kookidel on kohe omanikud olemas. Täna oli teisiti. Nõudlus oli tagasihoidlik ja kaks panni jõudsid küpsetada piisavalt. Isegi mina sain mõne koogi maitsta. Ja jõudsin omale isegi suure kruusi rohelist teed teha, et seda siis kuuma pliidi ääres koogi küpsetamise vahepeal limpsida.

Koogid küpsetatud, kõhud täis, tegime plaani, et läheme tiiru õue. Juba mitu päeva olen hellitanud mõtet, et väljas on niivõrd ilusad ilmad, et leiaks ometi aega välja minna. Imelised ilmad on. Aga päev on nii lühike, et lihtsalt pole hetke tabanud. Täna õnnestus. -15 küll külma, aga kui õige riietus valida, siis pole häda midagi. Ega ma vatipükse otsima hakata ei viitsinud, panin vaid sooja kampsuni jope alla ja läksin sellesama seelikuga, millega ma toas ringi lippan. Soojad saapad jalga, müts pähe, kindad kätte ja oli päris mõnus. Meena ajas muidugi vastu nagu alati ja ei pannud jope alla midagi sooja. Sall oli tal ka niru, nii et varsti hädaldas ta, et temal on külm ja tuppa ra kadus. Meie Stigiga tegime aga kelgusõitu ja pisikese jalutuskäigu, mis mõjus päris hästi vahelduseks tubastele toimetustele.

Lõpuks oli põskedel mõnus puna ja võisime tuppa tulla. Üle ka ei tohi pingutada, ega värskeõhu mürgitus ka eriti hea ei ole :D

Kõik oli ilus, kui välja arvata see, et fotokaga sain paar pilti teha ja aku oligi tühi. Nagu alati:) Tahaks hirmsasti seda ilu väljas pildistada. Kohe, kui aku laetud, hiilin välja. Lapsed on üleval teleka ees, nii et keegi ei märkagi minu kadumist.

Teile aga meeleolukat uut aastat!

Aastavahetus

Hakkabki lõppema aasta 2015. Teen ka pisikese kokkuvõtte.

Meie pere jaoks on aasta vaieldamatult väga väga hea olnd. Virisemiseks ei ole mingisugust põhjust. Meie elukvaliteet on tänu Kodutunde külastusele väga palju paranenud. Meil on ruumi topelt rohkem kui eelmisel aastal. Kodutunde suurepärasest remondist saime innustust ka alumist korrust natukene kohendada. Nüüdseks on see tehtud. See ongi lõppeva aasta suurim saavutus.

Blogiga seoses on püsilugejate arv tõusnud 200-lt umbes 600-ni, mis teeb loomulikult rõõmu. On tekkinud kindel seltskond, kes elavad meie tegemistele kaasa ja võtavad meid juba kui "perekonda". On ka kurjusest vaevatud inimesi, aga neid võtan ma alati kui huumorit. Annavad blogile natukene vürtsi juurde, muidu olekski kõik liiga imal ja liiga ilus.

Blogijad, kellele mina kaasa elan, leiate minu blogrollist. Vahest olen natuke kurb, sest enamus kirjutavad LIIGA harva. Tahaks tihemini uusi postitusi. Eks ma ise teen ka pikemaid pause, aga see on täiesti vajalik. Siis on mul lihtsalt tunne, et ma vajan puhkust ja ma ei taha millestki kirjutada (kuigi kirjutada oleks paljustki). Aga siis ma jälle mõtlen, et ei juhtu midagi, kui iga minu samm teada pole. Kirjutan jälle, kui tahtmine on. Iialgi ma ei sunni ennast.

Saan Mallukast täitsa aru, kui ta masendusse langeb, sest ta on kohustatud kirjutama jumal teab millisest sogast. Tema oma tunded ja läbielamised paneb ta aga väga huvitavalt ja oskuslikult kirja. Loen tema reklaamiväliseid postitusi väga hea meelega. Loodetavasti saab ta reele ja võib edaspidi iseendaks jääda ja kirjutada endale meelepärastest asjadest.

Minu aastavahetus möödub järjekordselt rahus. Mulle ei ole kunagi meeldinud rahvarohkus, kära ja müra, kallistused ja uusaasta soovid. Kuidagi võlts ja näitemängulik. Paras tsirkus. Ma tavaliselt magan, kui teised aastat vahetavad.

Sel aastal istun ma teleka ees, niikaua kui viitsin ja midagi vaadata on. Lapsed on ema juures, et siis külapeale ilutulestikku vaatama minna. Stig on minuga ja magab juba magusasti. Jaskar, suur mees, on oma sõpruskonnaga kuskil seiklemas. Päris mõnus on üksi vaikuses ja rahus olla. See on ainus asi, mida ma soovin. Muusika minu kõrvadele.

Teile, armsad lugejad, soovin sellist aastavahetust, mis oleks teile meelepärane. Olgu see siis uhkes üksinduses, pereringis, sõpradega, soojas voodis või lemmiklooma seltsis. Kuidas kellelegi. Kordaminekuid ja meelerahu teile uuel aastal!

Aasta viimane pidu

Ongi aeg sealmaal, et võin aasta lõppenuks pidada. Kõik tähtsad asjad on tehtud ja süda on rahul. Nüüd võib uus aasta tulla.

Täna sai lõpuks teoks üpris pikalt juba ette planeeritud Meena sünnipäevapidu. Sünnipäev oli tal tegelikult juba 18- ndal, aga et soengutegijal oli graafiks tihe ja esimene vaba aeg oli 27- ndal, siis tuli plaane natukene ümber teha. Ja polnudki tegelikult paha variant. Kiired ajad seoses jõuludega olid möödas ja oli paras hingetõmbehetk veel  vahel. Mulle tundud, et kutsutud külalistele see kuupäev päris sobis, sest 11-st kutsutust oli kohal 9, mis pole üldsegi paha tulemus.

Kutsetest niipalju, et tellitud sai need aegsasti Hiinast. Ikka Elsa teemalised, aga inglise keelsed. Võtsin päris pikalt hoogu ja murdsin pead, kuidas ma selle keeleprobleemi lahendan. Ei hakka ju võõrkeelseid kutseid laiali saatma. Kaanepilt iseenesest oli armas ja kinnitusviis samuti.

Võtsin siis nädal enne pidu asja tõsisemalt käsile ja tegin ära. Kleepisin ja kirjutasin, lõpptulemus sai minu arust päris okei. Kutsed said laiali jagatud ca. 9 päeva enne sündmust ja lapse tulekust või mittetulekust palusin teatada paar päeva enne pidu.

Lapsevanemad olid päris hoolsad, oli vaid päevane hilinemine mõnel teatamisel, aga kõik klappis väga hästi. On ju teada tuntud probleemid, et peetakse pidu ja kohale tuleb heal juhul vaid paar kutsutut. See oleks küll sünnipäevalapse suhtes väga alatu.

Kõik olid täpsed ja kenasti kohal, kes tulla lubanud olid. Suur aitäh, et Meena jaoks nii olulise sündmuse meeldejäävaks tegite. Ikkagi viimane lastaia-aasta ja esimene kogemus väljaspoolt perekonda külalistega pidu Meena jaoks. Minu jaoks ka.

Pidu hakkas kell 13:00 ja lõpu orientiiriks oli kell 19:00. Soengutegija tuli kella 14:30-ks ja kella 19:00-ks olid kõik 10 last omale saanud soengu ja näomaalingu. Maksis see lõbu mulle 60 eurot, mis on väga normaalne hind minu arust, kui arvestada, et inimene tuli kohale kuskilt Põlva kandist. Ma olen väga rahul ja ma arvan, et pisikesed külalised samamoodi. Soovitan soojalt, kel huvi, Birgit Truus teeb teie lapse sünnipäeva eriliseks.

Söögiga, nagu arvata oli, ei tasu üle pingutada. Meie laual olid kõige minevamad asjad friikartulid, isetehtud raffaellod, besee, kartulikrõpsud,Tarhun, pirnilõigud, viinamarjad, tarretis ja värske kurk. Makaronisalat oli ka, aga seda tõstis endale vist vaid paar last. Brokkoli, lillkapsas, kaalikas, porgand ja paprika nii popp ei olnud.

Kui aeg tordi käes oli, siis seda soovisid vaid mõned lapsed. Kõhud oli head paremat täis ja nälga lihtsalt polnud.

Mängisime ka ühe mängu ja iga laps sai kinnisilmi Olafile nina külge panna...juhuu.

Õues käisime tiiru, vaatasime, kuidas saag metsas töötab ja kas kiisud ka näole annavad.

Kiisusid nägime  vaid vilksamisi, sest nemad panid kabuhirmus peitu, kui nii suur hulk lapsi toast välja tuli. Musta kiisu saime natukeseks ära meelitada ja süles ka hoida. Ühe lapse jaoks oli see elus esmakordne kogemus kassipoega nii lähedalt näha ja veel silitada ka.

Toas pandi kokku puslesid, mängiti peitust, vaadati Meena nukumaailm üle ja tegutseti seal, Stigi koopas leiti ka tegevust. Paar last tundsid ka igavust, aga püüdsin neile kohe tegevust leida, et kodumõtted mujale saada.

Üritasin ka fotoseina teha, aga eriti õnnestunud see ei olnud.

Õhtu lõpetasime õues, kus lendas taevasse Kaisa kingitud ilutulestik. Väga asjakohane kink ja rõõmu said sellest päris paljud.

Ilus pidu oli! Võib-olla saab see isegi traditsiooniks, aastalõpupidu Meena juures. Stigile see väga meeldiks:) Stig tundis ennast täna vägagi häasti nii suure hulga tüdrukute seas ja tal oli vist kokkuvõttes kõige lõbusam:D