Pakilised asjad

Müttasin nüüd päris mitu tundi väljas, et pakilisemad asjad ära teha. Ega tööd ei lõpegi, seepärast lõpetasin lihtsalt momendiks ära ja tulin tuppa. Nälg tahab silmanägemise ära võtta. Päris mitu korda pidin seisatama ja ootama, kui pildi selgemaks lööb.

Ema, tubli nagu ta mul on, kasvatas sel aastal kõiksugu taimi. Mina midagi ette ei kasvatanud. Saan jooksvalt kõik taimed tema käest. Eks ta suruks mulle rohkem, kui mina vastu võtta jõaun. Katsun teda ikka ohjeldada ja ise ka normaalsuse piiridesse jääda. Palju ühele inimesele ikka vaja on.

Kartuli panin lolli peaga kõik maha. Poleks ju niipalju vaja olnud. Aga kuidas sa jätad panemata, kui sügisel on ikkagi seemnekartul kõrvale pandud. Õnneks jäi maad ikka köögiviljale ka ja ISEGI lilledele. Varemalt külvasin juba vao päevalilli, täna vao tageteseid ('KARMEN). Lilleseemet on mul veel. Jooksvalt katsun kõik maha saada. Väga vinge, kui kõik see õitemeri vohama hakkab siin :D

Ema üks tingimusi, kui ta mulle tomatitaimi annab oli, et ma nad kohe ka maha istutaks. Olen küll tuntud valetaja, aga sel korral ma oma lubadust pidasin. Kohe kui koju jõudsin lasteaia tiirult, hakkasin tegutsema. Jaskar tegi kasvuhoonetele ilusad uued uksed, kaevas ja minu vaevaks oli vaid natukene mulda turba, kanakaka ja tuhaga segada. Taimed mulda ja natukene juurevett ja saigi tehtud. Ülemisse kasvuhoonesse sai 13 taime, alumisse 7. See on meile küll ja veel. Kurki tahaks panna ja paar paprikat poleks ka paha. Eelmisest aastast on till ennast ise külvanud ja selle jätsin ka vohama. Igati tarvilik maitsetaim köögis ja eriti suvisel ajal.

Meenal on lasteaias välja kujunenud traditsioon, et lapsed kingivad emadele emadepäevaks alati ühe kenasti dekoreeritud  potis kasvatud tomatitaime. Nii ka sel aastal. Siiamaani seisis see meil köögiaknal, täna sai lõpuks oma viimsele paigale ja ilusasti mulda. Meena saab uhkusega selle eest nüüd hoolitseda ja kui esimesed punased tomatid tulevad, on see meie jaoks üks suur sündmus. Tore traditsioon kasvatajatel välja mõeldud :)

Emadepäevakink Meenalt

Ühe huvitava asja proovisin veel ära, millest ma "Maahommikus" kuulsin. Kuna mina eriti poest väetist osta ei raatsi, peale kanakaka siis (seda on mul ka eelmisest aastast veel hulga järel), siis üks kodune väetise tegemise nipp ajas mul küll kõrva kikki. Tuleb koguda pangitäis nõgeseid, kallata üle täiesti tavalise külma veega ja lasta seista 3-4 nädalat. Nimetatakse seda kääritatud nõgese leotiseks. Siis tuleb seda leotist ime vähe lisada kastmisveele ja pidi olema täiesti arvestatav väetis taimedele. Kahjureid pidi ka peletama veel boonuseks. Mina panin igatahes hakama oma käärituse.

Likku pandud nõgesed

Väike tiir aias ka...

Tillikasvatus

Kas ma olen konfliktne inimene?

Ma olen tagasihoidlikult õeldes kergelt šokis. Kas ma olen tõesti selline kiusu ajav ja konflikte otsiv inimene ja kujutan endale asju ette? Pean ennast tõsiselt analüüsima või lihtsalt tagasi tõmbama. Ma tunnen, et mind lausa tõrjutakse...seda küll seljataga. Silme ees on kõik meeldivad ja armsad inimesed. Ise püüan ma inimestega avatud ja rõõmus olla, alati abivalmis, lõõn kaasa, kui võimalik ja äkki, pauhti,  tunnen ennast petetuna ja reedetuna.

Asi siis nii...Moodustati meil siin külas külakogu, kes käivad aegajalt koos, et arutada küla asju (üritused, koostegemised jne.) Alati on kokkusaamised kokkulepitud ja osalistega läbi arutatud ja loomulikult on ka teised külainimesed alati oodatud osa võtma. Tahan seda õelda, et üsna armsalt ja personaalselt on asjale lähenetud ja kõik on teate kätte saanud ja kohale tulnud, on isegi sobivat aega passitatud, et kõik soovijad ikka kohale saaks tulla.

Seekordne kogunemine aga läks minust totaalselt mööda ja päris mitmed olid küll FB-ist teadet lugenud ja sealsamas selle ka kohe unustanud. Inimestel on ju siiski ka muud tegemised ja tööd, pered, üritused ja kõik ei seisa meeles. Elu on kiire ja hullumeelne kohati. Seepärast on alati natukene personaalsem lähenemine igati teretulnud. Nagu varem.

Sellel korral piirduti ainult FB-ga ja minul isiklikult on arvutil mitu kasutajat ja minu FB on minu pereliikmetele alati avatud. Ju siis keegi ( kindlasti kohe Jaskar sel korral) luges seda teavitust ja mulle ei lausunud sõnagi. Kuna mulle tuleb teavitusi ikka päris arvestataval hulgal päeva jooksul, siis minust läks see sel korral mööda ja ise ma tavaliselt ei tuhni erinevatel lehtedel, et äkki on kuskil midagi olulist infot.

Täna siis sattusin peale teatele eilsest koosolekust, kus tänati kohale tulnuid. Muidugi tundisn ma kohe huvi, et mis ja kus. Mulle tehti kohe selgeks, et teated olid juba nädal varem väljas ja ma olevat isegi lugenud seda. Kõik eeldasid, et sellega peaks kõik parimas korras olema. Aga miks rahvast koosolekul ei olnud, see ei huvitanud enam kedagi.

Peeti see koosolemine ära, arutati asjad ära ja mis veel haiget tegi, minu idee, et Jaanipäeval võiks DJ sel korral muusikat teha (mis sai ka külakogu toetuse), oli juba pikemat aega vastukaja leidnud, millest minul polnud aimugi. Susistati selja taga, selleasemel et kohe, kui oli selge, et keegi tegelikult DJ-d ei soovigi, mulle ka seda viisakusest mainida. Võimlusi oli ju mitmeid. Ja astuti meie vana eelkäija jälgedesse, kes alatihti tellis pidudele ikka üht ja sama bändi. Nii ka meie "uue valitsuse"ajal. Bänd, kes meid Jaanipäeval lõbustama tuleb, tegi seda ka naistepäeval. Mul pole selle vastu midagi, aga milleks siis süüdistada meie eelmist Külamaja juhatajat samas asjas, kui astutakse ise samas rütmis.



Mine siis veel oma ideid pakkuma, et külaellu natukenegi vaheldust tuua. Eriti, kui sellega veel nõus oldi. Paha maik jäi asjast ja enam ei kipugi oma nina kuhugile toppima. Võib-olla on asi minu isikus ja mulle on nõiajaht kuulutatud. Või näen ma hunti seal, kus seda tegelikult ei ole. Äkki ma reageerin üle ja võiksin oma asjadega tegeleda. Ma ei tea...

Eriti piinlik on, kuidas meie kinnises grupis asju arutatakse. Omaarust läksin heaga asja uurima ja sain vastu ainult nähvamised või üldsegi vaikiti. No nii ei saa ju asju ajada. Tuldi isegi suure žestiga avalikult minu ette vabandama, mis oli puhas mõnitamine.

Ma lähen nüüd patja nutma, ma ei suuda enam :D

Kauaoodatud kinoõhtu

Meil ka siis täna see palju kiidetud Eesti uus perefilm üle vaadatud. Siinsamas meie oma kultuurikeskuses 2€ nägu. Tohutu kokkuhoid. Ei olnudki vaja Pärnusse sõita. Seega kasutame ikka alati juhust, et kohapeal pakutavast meelelahutusest osa saada. "0 Punkti" käisime ka ju vaatamas ja jäime rahule.

Kinos käisin Mete ja Meenaga. Meena oli juba nädal varem õhinal, luges lausa päevi ja elas selle nimel. Nii väga oodati kinoõhtut. Kuulutused olid igal poole üleval - koolis, lasteaias, Nuia peal, Kultuurikeskuses ja loomulikult ka FB-is. Ma ei julenud isegi jagada kuulutust, kartsin, et äkki huvi läheb nii suureks, et saalis ei jätku kohti äkki. Põhilised vaatajad olid lapsed, nii pisemaid kui suuremaid ja sekka ka lapsevanemaid. Vahetult enne filmi algust palus Meena ennast näpistada, et veenduda, ega see uni ei ole ometigi :D Ta teeb alati nii, kui midagi eriti lahedat toimuma hakab.

Film kestis peaaegu 1 tund ja 40 minutit. Väga keerukas film Eesti oludes valmis tehtud. Kui ei teaks, et meie oma film, siis ei oskaks aimatagi. Sisu oli ka üsna tihe ja huvitav. Oli ka hirmuäratavaid kohti ja nalja sai ka. Metele kohe eriti meeldis, sest peaosaline Mari oli ka natukene selline poisilik tüdruk, julge, kihutas jalgrattaga ringi ja Mete tahaks ka kindlasti selline tüdruk olla. Eks kogu see filmis olev lastekamp oli just sellises Mete eas. Minule meeldisid osaliste nimed, ilusad ja lihtsad: Mari, Olav, Sadu, Leo, Kadri, Anton. Ilusad vaated olid ka Tartu linnast ja üldsegi selline ilus Eesti film heade Eesti näitlejatega.

Meena vaatas ka filmi huviga ja isegi naeris kaasa paaris kohas. Saab naljast aru küll :D Sain lastel silmad särama jälle.

Elsa fännidele

Meena on meil tsüklis, kus ta fännab tohutult "Lumekuninganna ja igavene talv" tegelast Elsat. See hakkas tal pihta kuskil aasta alguses. Ära oleme käinud kinos ja filmi üle vaadanud, ostetud on üks mitte just eriti odav Elsa nukk ( ca. 27€, on olemas ka veel topeltkallimaid nukke), ühe Elsa teemalise pikavarrukaga pluusi olen talle Hiinast tellinud ja viimane asi, mille ta mult välja rääkis, oli kleit. Selle sain ma siis suure surve ja surmaga tellitud 19. aprillil.

Kleit on tänaseks kohal (postitädi käest allkirja vastu sain). Kuu aega võttis aega. Ma kohe pakist välja ei võtnud. Mõtlesin, et teen Meenale üllatuse ja viin postkasti. Las siis ise peale lasteaeda läheb rattaga vaatama, kas posti ka tulnud on. Oleks ju lapsel vahva oma kaua oodatud pakk kleidiga postkastist leida.

Kuna meil täna on natukene mitte eriti traditsiooniline päev ja jõuame koju hilja, siis pika kaalumise järel tegin paki lahti. Olin juba unustanud, milline kleit tellitud sai. See on selline rohkem maskeraadi kleit. Igapäevaselt sellega kõndida ei kõlba, eriti kodust välja. Kodus ringi lendlemiseks ja ennast printsessina tundmiseks on aga väga hea. Meil on sarnaseid kleite Saksamaa ajast päris palju ja ma olen ikka hädas olnud, et Meenat talitseda nendega mitte inimeste sekka minemast. Lasteaias võiks ta sellega vast ainult mänguasja päeval olla, siis on nagu natukenegi teemakohane.

Kleidi juurde nüüd. Suuruse tellisin taas +8, mis vastab suurusele 140. Kuidas ta seljas istub, saan õhtul teada ja äkki pildi ka (loodetavasti). Kvaliteet on nii nagu ta on, ei saa kurta. Kleidi link on siin. Meena isiklik valik. Mina vormistasin ainult tellimuse. Ja see valimine kestis tal pikalt-pikalt, sest valik on/oli meeletu. Vaadake ise.

Et väikegi üllatus oleks, panin kleidi riidepuule ja Meena voodi juurde. Õhtuks üllatus missugune. Enne aga ei tohi ma piuksugi teha, muidu ei jõua ära kuulata, millal koju saame. See kleit võib isegi meie täna õhtuse suure sündmuse muidu ära nullida.

Kaua ma lolli mängin?

Ma ei hakka oma postitust isegi mitte parooliga kaitsma. Annan avalikult edasi teate, et ma ei soovi enam suhelda oma mõnede sugulastega. Ei taha lihtsalt. Küll nad ise teavad, miks. Anonüümselt on kõvad tegijad, silma all lausa sulavad. Pole vaja.

Nii...edasi tõsistema asjade juurde. Täna oli päev, kui on vist minu põdemise tipphetk. Nina hakkab peast ära kukkuma kohe. Leidis ka aja (haigus), mil mind kimbutama tulla. Kõige olulisemal päeval.

Proovipäev läks nagu läks. Uus asi ja eks õppimist ja harjumist on palju. Üks päev piisas vaid põgusalt tutvumiseks ja töö olemusest aimu saamiseks. Iseenesest ma tunnen, et saaksin hakkama küll ja see oleks üsna minu unistuste töö. Minu osa on antud, nüüd jääb ainult oodata. Tuleb mis tuleb, mina enam midagi muuta ei saa.

Kui ma täna töö lõpetasin ja oma sõnumeid lugesin, siis tulid mulle lausa pisarad silma. Paar head sõna ja mõju on tohutu. Aitäh, kes ei pea paljuks ka sekka sellele pasale midagi positiivset õelda. See juba on midagi. Mõnel on aga kohe raske ja valus pool sõnagi midagi head õelda. Kasvõi mokaotsast naeratadagi :D

Hobikorras :D

Jaskaril algas praktikaaeg, kooliga on selleks õppeaastaks vist kõik. Mingit kindlat praktika kohta tal ei ole. Ta on selle eest alati ise seisnud, et tal asjad korda saaks. Alustas ta täna vanaisa abistamisega, mis on ka justkui natukene ehitusega seotud ja eks ta on alati vanaisa kõrvalt ühtteist õppinud ja vanaisal ka üsna arvestatav abi Jaskari näol. Nad paistavad hea tiim olevat.

Täna olid nad juba päris hulga vanat katust eemaldanud. Väga tervist kahjustav töö, sest tegu on asbestiga. Aga ega nemad sellest ei hooli, mida see tervisele kõike kahjulikku tekitada võib. Tuuakse ikka sadu näiteid veneajast ja kõik pidavat veel elus olema. Ei kasutata kaitsevahendeid ega  midagi.

Mina ei käinud seal täna ei õiendamas ega ka mitte abis. Läksin rahus, koos toidukorviga. Mure ju, et lapsel äkki kõht tühi. Hommikul ju lendasime kõik otse voodist välja. Söögist ei jõudnud isegi unistada. Keetsin kilo Euroabi makarone, praadisin hakkliha ohtra küüslaugu ja porgandiga juurde ja saigi kiire ja maitsev söök. Signe soovitus :)

Kahjuks olin natukene hiljaks jäänud. Nad olid juba vanaisa juures söömas käinud ja kõvasti vaaritanud iseendile. Saavad hakkama küll, kui nälg ikka näpistab. Viisakusest sõid nad ikka minu toodud sööki ka natukene.

Niikaua kui  nemad sõid, kolasin mina natukene ringi sealses majapidamises. Isa on mul kirglik "soga" koguja. Saksamaal nimetatakse selliseid inimesi messie - syndrom'iga inimesteks ja neile on ka spetsiaalne saade tehtud. Tal on see nn. soga küll kõik korralikult sätitud ja ta kogub seda justkui hobina. Tegelikult aitame meie ka tal seda hobi edendada. Alati, kui me kuskil reisime ja teeäärtes ilukilpe näeme, siis kõik tuleb üles korjata, mis võimalik. Viimaselt Saksamaa reisilt saime 5 kilpi. Eriti hinnatud on originaalkilbid. Kogu on suur. Vaadake ise...

Kilpe on väljapnemist ootamas hunnikute viisi. Mõned nubrimärgid on ka kogunenud.

Selline kummaline hobi mu isal, millega on ta ka meid nakatanud kuigipalju. Üks lahe uunikum on tal ka väravas. Tegin pildi ja lubasin soov.ee - sse müüki panna :D Nalja peab saama ;)

Mina kogusin noorena (vene ajal) taskurätte (uusi), seepe, titeriideid ja postkaarte.

Mida kummalist teie või teie lähedased kogute/koguvad?

Jumal, milline hommik :D

Eile, kui ma oma postitusega olin valmi saanud ja kela vaatasin, pidin ära minestama. Ei olnudki enam eile, vaid lausa täna varahommik. Mina olin mõistlik ja katsusin kiirest magama jääda. Minu telefon aga võttis asja tõsisemalt ja magas hommikul sisse.

Mul hakkas uni pealt ära juba minema, kui vaatasin, et väljas on kahtlaselt valge. Mete ka üleval juba kobistas. Asi tundus imelik. Mõtlesin, et magan ikka edasi ja ootan ikka äratuskella tirina ära. Usalduse värk. Sisetunne aga käskis korra telefonile pilgu peale visata. Telefon hoolega äratas, aga millegipärast ilma hääleta ja oli seda juba pikalt teinud. Kell oli 7:17. Koolilaste buss oli juba 7 minutit olnud teel kooli poole.



Kiired liigutused, häire antud, asusime tegutsema, et päästa mis päästa annab. Väga hull seis ju ei olnud, meil oli pisuke edumaa. Bussi variant langes küll välja, aga Jaskar tubli ja kiire mees organiseeris kõigile autosse kohad. Isegi Meena jalgrattale (täna lasteaias jalgratta päev). Tema oli ka ainuke, kes endast väljas ei olnud ja inetuid sõnu ei karjunud repliikideks. Stenil läks küll asi käest. Nii käest, et ma lihtsalt krabasin teda jopest ja kutsusin teda korrale. Oli pahane minuga, et mina mõkutan ja tema jääb kooli hiljaks. Krt. Ikka mina süüdi alati. Ükskõik, milles siis.

Siis hakkas Meena ja Stigi etteaste. Nemad kemplesid ühe pulgakommi pärast. Meena kasutas pulgakommi Stigi meelitamiseks. Nii üles tõusmisel, kui riietamisel ja kui asjad korras olid ja Stig teenitud kommi nõudis, keeldus Meena talle seda andmast. Siis tuli omakorda Jaskar ja lõi selle pundi laiali. Meena muidugi solvus ja ronis ära teki alla. Normaalne ju. Sul on elu kiireim hommik ja ta hakkab tsirkust tegema :D

Kui olime kõik valmis minema sõitma, keeldus Stig autosse tulemast. Siis jäi tal veel nossu koju. Selle ma sain õnneks vanaema tagavaradest pooelet teelt kaasa haarata. Ilma oleks üsna keeruline päev lasteaias tulnud. Kasvatajatel oleks raske olnud. Talle sobib küll enamasti ka muu kalts (minu trussikud näiteks), aga originaal on ikka kindla peale minek.

Asusime teele. Loomulikult püüdsin eeskujulik liikleja olla, oma rajas püsida ja kõiki eelneva nädala sündmusi meeles pidada ja kõik õigesti teha. Eksida ju ei tohi. Liiatigi, kui ma liiklemisteemasid ise käsitlen oma kirjutistes. Kõik jälgivad mind kindlasti kullipilgul :D Kujutan endale asju väga elavalt ette ;)

Teepeal tuli vastu isa, kes oli teel Jaskarile järgi, et teda enda jurde appi viia. Pidime peatuma ja Jaskari maha laskma. Siis läks Metel kops üle maksa. Pidime selle manöövriga tohutult väärtuslikke sekundeid kaotama. Õnneks oli see Mete poolt ainuke prentensioon kogu kiire hommiku vältel. Oli teine üsna mõistlik. Stenist tuleb ka aru saada, valus ju puberteedi eas olla :D

Minut enne kaheksat oli peatus kooli ees. Minu osa oli antud. Palusin lastel ilusasti vabandada, kui nad hilinevad ja asi oli korras minu poolt.

Siis tuli lasteaed. Ratas, kodinad, lapsed, erinevad rühmad, kes enne, kes pärast. Sebimist oli. Meenal olid juuksed ka nagu takud peas, see oli ka veel vaja korda saada, enne kui laps rühma läks. Palju kahtlaselt morne nägusid. Eks ikka minu üllitiste pärast. Aga ma ei lasknud ennast heidutada. Minul probleeme pole. Naeratus näol sõitsin pilkases vaikuses koju, et omale lõpuks üks kohvi teha ja tühjas kodus vaikust nautida. Pisikene stress oli seda väärt.

Homne hommik võiks siiski natukene organiseeritum olla. Siis ma pean olema puhanud ja valmis oma oluliseks proovipäevaks.

Justkui töövarjupäev

Tunnen ennast juba teist päeva tõbisena ja pole viitsinud midagi eriti liigutada. Eilse päeva molutasin maha niisama. Süüa tegin, aga see oli ka kõik. Väljas oleks nii palju teha, aga no ei olnud tahtmist välja minna. Minu jaoks oli külm ja tuuline. Tervist on ka vaja hoida ja kui pea natukene nina piirkonnast mitte päris okei ei ole, siis ei kisugi midagi tegema, veel vähem välja valju tuule kätte.

Nii ma siis tubane olengi olnud kuni tänaseni. Täna oli mul vaim valmis, et teen oma juustele ühe kosutava kookosõli-meemaski ja siis keeran rätinutsu pähe ja lähen tegutsema. Sain Mask tehtud ja juustest välja ka juba loputatud, helistas isa. Uuris, mis teoksil, millega tegelen ja mis plaanis. Rääksisin oma tohutud plaanid õuega ära ja kuulasin, mis tal välja pakkuda on. Midagi pidi ju olema. Oligi. Pakkus võimalust temaga üks tööreis Tallinnasse kaasa teha.

Nojah, polegi teab mis ajast pealinnas käinud. Viimati vist siis, kui see kurikuulus Vabaduserist avati. Siis sai ka möödasõidul seda vaadatud. Meena oli siis titt ja ma arvan, et see juhtus nii umbes 5 aastat tagasi. Uskumatu, aga tõsi. Meil pole sinna kanti lihtsalt asja olnud. Asja on ikka rohkem suts üle piiri ja nii edasi. Maksimum Pärnu, kui Eesti poole vaadata. Ja ongi nii, et Tallinn on meist ikkagi liiga kaugel.

Mina ütlesin igatahes "ja" peale mõningast kalkuleerimist. Kodus on momendil olukord üsna nutune ja mis minagi siin üksi rabelen. Päästa niikuinii midagi eriti enam ei ole.

Mete muidugi kikitas üleval kõrvul ja kui ta kuulis, et midagi toimuma hakkab, lendas ta hoobilt oma soojast pesast välja ja tuli asja uurima. Seletasin lühidalt plaani ära ja ta arvas, et tema pole ka Tallinnas peaaegu et üldsegi käinud. Korra elus vist ikka on :) Ainuke tingimus, et ta kaasa võtan, oli ülihelikiirusel hammaste pesu. Mete jaoks oli see nalja teha nii hea pakkumise peale. Stig sai iseenesestmõistevalt loa kaasa tulla. Temale see reis kõige rohkem mõeldud oligi. Vana masinamees ikkagi ju.

Nii, mõeldud - tehtud. Föönitasin juuksed, pakkisin Stigile teki ja nossu kaasa ja lahkusime. Tagasi vaatamata. Meena oli juba varem vanaemaga kaasa läinud, tema oli kindlas kohas. Sten oli jälle sõbra juures ja Jaskar hindas hommikul vara oma kahjud üle ja keeras uuesti magama. Täiesti süüdimatult. Ise lubas trimmerdama hakata. Hea mees, kui lubabki. Niigi palju rõõmu mulle :D No ja mis mul enam passida. Tuld!

Olime õigeaegselt kohal, et vanaisa autosse ümber kolida oma kaasa võetud nodiga. Stigil silmad särasid. Ta ei aimanudki, mis teda ees ootas.

Selleks ajaks, kui meie isaga ühinesime, oli temal juba Tõrvast koorem võetud, see Pärnusse viidud ja oli juba Nuias uue järel (saepuru), et see siis jälle Tõrva viia. Sealt tühjalt Võrru sõita, kraanulid peale võtta ja need Talinnasse Bekkeri sadamasse viia.

Märg saepuru Tõrva tehasesse

Spetsiaalne atribuutika saepurutolmu eemaldamiseks

Kraanulid saime Eesti kõige moodsamast ja suuremast graanulitehasest Osulas. Meeletud saepuru hunnikud ja uued hooned. Väravateks kaalud, kust tuli sisenemisel üle sõita, et tühimass teada saada.

Meie koormasse mahtus ca. 30 tonni graanulit, mis oli vaja toimetada Bekkeri sadamasse. Üks sama firma auto juba ootas, et siis kõik koos kolonnis see reis ette võtta.

See oli ka üsna huvitav jälgida. Suheldi raadiosaatjatega, vahetati infot kiiruskaamerate asukohtadest, kiruti sõiduautosid, kes kolonnile vahele sättisid ennast. Pidi väga ohtlik koht sõitmiseks olema. Kui midagu juhtub, pidi väga kehvasti olema, kui suurte autode vahel sõita. Võtsin teadmiseks. Poolas ma ikka alatihti võtsin "rekkadele" sappa, et kellegi kaitsva tiiva all kulgeda. Sabas vist nii hull ei ole, kui kahe suure auto vahel.

Kolmas autojuht, kes meie järel sõitis ja rääkis vene keeles, muretses autode pärast, kes pidid tal sabas olema ja ei saa temast kuidagi mööda. Palus üht peatust, et olukord normaliseeruda saaks. Õige pea aga läks tee mitme realiseks ja siis oli selline tunne, nagu autod oleks punase fooritule tagant pääsenud. Vabanemine. Ja asi oli lahenenud.

Peatustega on nii kolonnis sõites üldsegi kitsas. Metsapeatusest ei saanud unistadagi. Sellepärast pidi Stig oma häda tegema rahumeeli tühjaks saanud viineri karpi. Muud võimalust lihtsalt ei olnud. Saime hakkama.

Näksimisvarud võtsime Tõrva Konsumist, sest mida sa sõidu ajal ikka teed. Sööd loomulikult. Nii ka meie. Stig tegi ka pisikese lõuna une ja Mete kasutas ka juhust, et ennast välja magada. Tallinnas oli muidugi kohustuslik üleval olla. Ajalooline hetk siiski. Ei saa ju maha magada.

Mõeldud  jällegi rekkameestele

Spetsialiteet rekkameestele

Suur - Emajõgi

Adavere tuulik

Viikingite küla

Oleme sihtpunktis

Nägime ka natuke merd

Angaar, kuhu kraanulid varju alla saavad

Koormaid laetakse maha

Koorma sisu lähemalt

Finaal

Kui eesmärk täidetud oli, sõitsid teised autod Osilasse uue koorma järgi, isal aga vahetus lõppes ja oli koju sõit - tühjalt, ilma koormata. Selge raiskamine, aga paratamatus. Nädalaga sõidab ta maha keskmiselt 11 000 km. Täna oli keskmine kütusekulu ca. 27 - 28 l/100 km. Paagi suurus pidi olema 800 l, kui ma nüüd õigesti mäletan. Ma ikka pärisin igasuguseid asju ja tegin ka tarka nägu :D Meie saime vist sõita täna priilt kuskil 500 km.

Kohe oleme õhtal ja metsapeatus oli täitsa võimalik juba

Läbisõit Türilt

Enne vahetuse üle andmist peab autol paak silmini täis olema ja auto peab seest läikima. Pidavat hiljem lihtsam olema korraga, kui alati puhas auto hoida. Selline töö siis minu isal. Mul ka nüüd selgem pilt ja saksin ise ka sellise tööga hakkama, kui keegi auto angaaridest välja aitaks juhtida ja tagurdamine on ka päris julm sellise jurakaga. Aga maanteesõit oli mõnus rahulik, 85 -90 km /h. Pärast oma autosse istudes oli tunne, nagu mingi ilge parsaga sõidaks. Pea lõin ka kohe ära. Nii kuradima uberik võib üks sõiduauto ikka olla :D

Oli vahva päev, ei kahetse, ei mina ega ka Mete - Stig.