Lahe oli!

See oli Steni arvamus päevast.
Üle pika aja oli ilus ilm ja selle puhul planeerisime tänasesse päeva ühe vahva jalgrattamatka. Asja võtsime rahulikult. Kostitasime külalisi ja seadsime vaikselt atra. Kodust minema saime õhtul viie paiku. Kui sellise suure seltskonnaga kuskile minna, siis peavad ikka üsna head närvid olema. Koos ju kõik erinevad isiksused oma erinevate tujudega. Leivakoti pidi igaüks ise omale kaasa pakkima oma soovide järgi. Vett lasti ka pudelitesse piisavalt. Sobiv riietus, kaasa veel igaksjuhuks midagi sooja...mine tea kaua selle matkaga minna võib:) Äkki eksime äragi. Esimene jant läks lahti kiivrite päehepanekuga. Meena leidis sada viga, miks kiiver talle ei sobi. Küll kratsis siit ja küll oli sealt liiga tihe. No ok, saime sellega ühelepoole suure surmaga, Meenal hakkas endal ka vist imelik juba oma vingumisest. Saime lõpuks teele asutud.
Esimene peatus oli 4 km pärast, teel olime olnud 21 minutit:D

Esimene "stop"

Aeg leivakotti tühjendada

Stig einestab

Vahva juhend puulõhkumiseks

Täpselt Steni teema

Oli näha, kuidas poisile "silm säras"

No siis oli küll tunne, et rohkem edasi minna ei riski, tuleb paus teha ja ots kodu poole tagasi. Meena lihtsalt vingus lõputult iga pisema tõusu juures ja ei saanud aru, miks me juba kohal pole. Ega see siis mingi naljasõit plaanis ei olnud. Plaan oli ikka korralik ring teha ja mõni uus koht ka avastada koduümbruses. Lõpuks saime siis niikaugele Meena, et ta kodu tagasi ei tahtnud ja lubas ennast inimese moodi üleval pidada. See õnnestus tal muidugi üle kivide ja kändude. Pidin pidevalt ta tähelepanu rattasõidust mujale juhtima ja juttu tegema maast ja ilmast. Täielik diplomaatia. Ei ole minu elu ka kerge:) Stig oli kõige vapram matkasell, ei "õiendanud" vähemalt. Maastik oli kohati päris hull ja pidi rattaid käekõrval lükkama. Suured veeloigud ja rööpad metsateedel. Aga vähemalt liiklust ei olnud ja hea ohutu liigelda.

Kole...

...aga see oli juba südantlõhestav, niivõrd ideaalne maastik

Metsateelt väljas ja kruusakattega teel lõpuks

Jõudsime siis mõningate pausidega sihtkohta, Tündre järve äärde, RMK puhkekohta. Läbitud oli 11 km. Keegi meist polnud seal enne käinud. Järv oli kena, loodus kaunis. Kahjuks oli sel ainsamal momendil seal ka üks "romantiline paarike" veini nautimas järvesillal. Nii et oli natukene rikutud nii meie olemine ja ka nende. Sillale meie ei saanudki, et järve lähemalt uurida.  Muinasjutulised vaated olid igatahes. Suvel lubasime autoga sinna ühe ujumis reisi teha. Raba järves ennegi ujumas käidud ja üks lahe asi avastatud. Kui ihul karvu on, siis raba veest välja tulles on inimene nagi "ahv". Turvas, mis põhjast üles keerutatakse, jääb kõiks ihukarvade külge ja mõne võib see päris ära ehmatada, kui veest välja ronib. Mina olen igatahes kõhutäie naerda saanud ennast :D Kui marki maani ei taha teha seltskonna ees, soovitaks ennast enne ikka rasseerida:))))

Siis sõitsime 5 km tagasi ja suutsin Endomondo kuidagi kinni lülitada. Suund oli juba enamvähem kodu poole. Pidin nullist kilomeetrid jooksma laskma. Öpin ja tutvun alles selle app´iga.Selleks ajaks olime läbinud 16 km. Päike hakkas juba loojuma ja otsustasin "hooldemeeskonna" järgi kutsuda nõrgematele. Mete tahtis vahepeal metsapeatust, aga tema ei oska meil ju kükitada. Jah, lihtsalt ei oska ja kätel ma ei jõua ka nii suurt tüdrukut hoida. Tema saab ainult potil oma hädasi ajada. Üks paha asi, muidu on ta tore tüdruk ja ei hädaldanud kordagi teekonna jooksul. Oli ainuke 100%  positiivselt meelestatud ja kiitis ettevõtmist. Peale minu muidugi, mina olen alati positiivne. Ükskõik, mis siis teoksil on.

"Hooldemeeskond" kohal

Sig hakkaski juba vaikselt lootust kaotama, arvas, et edaspidine elu möödubki tal ratastel:)

Ära andsime kodu saatmiseks 17. kilomeetril Meena, Stigi ja Steni. Mete lubas kannatada oma hädasid ja jäi mulle seltsi, et teekond lõpuni sõita. Oh mis lust oli sõita, kui hädaldajaid ei olnud. Aga mitte kauaks. Siis hakkas Mete väsima ja rattasõitu maapöhja kiruma. Ootasin teda ikka järele ja ergutasin. Kui aus olla, siis mina ei saanud selle jandiga isegi nahka soojaks. Ma olen ikka hästi treenitud:) Lõpuks saime kokku Metega ca.  24 km-t ja 743 kcl-t. Kui täpsed need kalorid on, on juba teine teema.
Kodu jõudsime kuskil kümne paiku ja pikka juttu ei olnud. Nii kiiret magamaminekut tahaks igal õhtul näha. Näis, kuidas hommik on. Kas magatakse ka kauem ja kas üldse liikuma saavad:)

Meie "tubli" seltskond ja viimane vapper...

Järgmine suurem katsumus on munade värvimine ja koksimine...peavad mul ikka närvid olema.

Minu teine 6 kuud Saksamaal

Esimest korrast sai juba põgusalt kirjutatud siin.
Teine võimalus tuli aastal 2001. Käisin sel ajal parasjagu Viljandi Ühendatud Kutsekeskkooli Infotehnoloogia aluseid õppimas. Taluliidu kuulutuse praktika kohta leidsin "Sakalast" ja kuna mul oli kogemus olemas, ei mõelnud ma kaua.Täitsin vajalikud paberid ja asi oli otsustatud.Seiklushimuline nagu ma olen. Kooli pidin lõpetama suvel jaanipäeva paiku. Paraku aga langes praktika aeg jällegi aprilli kuusse ja kestis 6 kuud. Nii et kool jäi lõpetamata. Pidasin tol ajal Saksamaale minekut tähtsamaks, kui koolist saadavat paberit. Kasu oli koolist mulle palju. Seal sai õpitud moodulite kaupa arvutit ja ka asjaamise alused said selgeks. Pluss veel palju tuttavaid ja lahe kooliaeg.

Vykk-i aegne seltskond,aasta 2000-2001

Tol korral sõitsin Saksamaale lennukiga Tallinnast Frankfurti ja sealt ühe "moosiriiuliga " Friedrichshafen´isse. Minu tulevane pere oli mul vastas. Sattusin väga toredasse perekonda. Neljalapseline, kus oli ka paar kaksikuid , kes olid tol ajal 2-aastased. Nüüdseks siis juba noored neiud:)
Pere tegeles põllumajandusega ja piimakarjaga. Kui peremees ja perenaine puhkusele sõitisd, jäid 50 lehma minu lüpsta. Sain hakkama. Olin ennegi lehma näinud.
Ka selle praktika aeg oli nädalane koolitus ja kokkusaamine teiste praktikantidega. Oli eestlasi, lätlasi, leedukaid ja ka "pilusilmi".  Kohale sõitsime igaüks omal käel erinevatest Saksamaa piirkondadest. Mina rongiga, mis oli minu esimene kiirrongi kogemus. Kohanime enam ei suuda meenutada. Kuidas hakkama sain, on täielik utoopia.

Erineva munaraku kaksikud Selina ja Larissa

2-aastased Larissa ja Selina aastal 2001

8-kohaline lüpsiplats

Kokkutulekul teiste eestlastega.

Olen lapse ära rikkunud

Ja seda märkamatult. Lapsed on ikka nutikad ja nii kui natukene lõdvemaks lased ja valvsuse kaotad, keeravad nad sind ümber sõrme. Probleem Stigiga ja tema magama minekuga. Varem oli nii, et kui ta väsinud oli, säädisin ta magamiseks valmis ja pistsin võrevoodisse ja ta jäi sinna. Ja mõne hetke pärast magas. Nüüd aga ei lase ta ennast sinna pikaligi panna, kohe hakkab hüsteeritsema. Olen teda mingi aeg enda kaissu õhtuti võtnud ja ta on aru saanud, kus parem on. Kordagi pole ta öösel minu juures maganud. Kui ta uinunud on, tõstan ta võrekasse. Magab ilusasti edasi. Aga on ka juhuseid, kus ta öösel märkab, et teda on jälle soojast pesast minema tõstetud ja siis annab ta kurjalt märku. Ja loomulikult ei lase ma tal üle maja karjuda, võtan enda juurde. Kohe on ka vaikus. Vahel õnnestub ka nii, et ta vaikselt nohiseb ja ma ei tee väljagi ja ta magab edasi. Täna näiteks oli ta nii väsinud, et magas kogu öö rahulikult oma voodis ja kauemgi. Tavaliselt on tema hommikul esimene ärkaja, täna oli ta neljas:) Päevauned teeb ta väljas kärus. Panen lapse kärru, lükkan aeda õunapuu alla ja ta magab. Ei mingit kilomeetrite viisi kärutamist, et laps magama saada. Nüüd on see koht, kus tahaks kiita käru, kus laps saab pikalt uinakuid teha. Tihti on ju probleem, et laps ei mahu enam kärru magama. Stig on umbes 81-83 cm pikk ja ta magab edukalt veel talveriietega lambanahkses kotis kärus ja kitsas tal pole. Ideaalne väljasmagamise käru. Kärust lähemalt selles postituses.
Selline "väike" probleem on tekkinud meil siis selle magamisega.

Kui veel magamine oma voodis mingi probleem ei olnud :D

Väljas magamine on mõnus...rahulikult 3 tundi.

Palju värsket õhku

Teist päeva on väljas palju tegutsemist olnud, eriti täna. Ja terviski on tagasi, palju värsket õhku ja liikumist ja majaümbrus muutub järjest kaunimaks ja õdusamaks. Valmistume nädalalõpuks, lubati ju + 18 kraadi sooja. Äkki õnnestub midagi grillidagi ja väike istumine teha pereringis.
Eile sai isegi vihmaga väljas toimetatud. Liivakast sai kokku ja kiigu jalad maasse valatud. Enne õhtut saabus veel mõnus pehme liiv liivakasti jaoks, mille pärast tekkis segi väike tüli, kuigi nüüd on laste päralt kaks liivakasti. Täna vedasime batuudi pööningult alla ja panime nii mööda minnes kokku. Võrkaeda sai ehitatud, et lapsed tiikide äärde ei saaks vabalt kõndida. Vaja veel hulga võrku juurde osta, et kõik mulgud kenasti kinni saaks. Ja arvake ära, tänu kellele see kõik tehtud on? Ikka ja jälle on kõik tööd tehtud tänu meie pere suurele abilisele. Mida me küll ilma temata teeksime. Isegi väike jume on tänu väljasviibimisele peal. Stig on ka üks õnnelik laps, kes saab suurema osa päevast õues olla, kas siis magades vöi mängides. Väga mõnus on tal siin võrreldes ikka Saksamaaga. Teistest lastest ei hakka rääkimagi. Absoluutselt õige otsus oli kodu tagasi tulek. Meil on tohutult armas koht siin.

Stig liiva ootel

Esimene kiigukatsetus

Jõukohane ülesanne Meenale

Ettevalmistused munadepühaks

Hakkab looma

Esimesed batuudilised

Örnalt võib juba kiikuda

Mete on õnnelik

Nojah...ma ka rahul:)

Munadepüha kohta Saksamaal ka paar sõna. Vaheaeg kestab munadepüha ajal Saksamaal kaks nädalat. Puud kaunistatakse koduaedades plastikmunadega ja juba tükk aega enne munadepühi. Lapsed saavad kinke nagu jõulude aeg. Aeda peidetakse laste jaoks maiustuste korvikesi ja maiustusi, mida siis lapsed otsima peavad. Poed on muidugi kõike teematilist täis juba enne munadepühi..

Vist jälle rase...

Nii...täna öösel jälle meeletu pearinglus ja iiveldus. Oleks peaaegu Stigiga pikali öösel kukkunud, sest pea käis nii meeletult ringi ja ei saanud enne arugi, kui Stigi sülle olin võtnud,et teda enda kaissu võtta. Kui pikali sain, siis tundsin kuidas maailm ümber minu tiirleb ja süda läikis. Hommikul sain niipalju, et lapsed kooli ja ise tagasi voodisse, kauss kaasas okse tarvis. Jube oli. Eriti kui väiksed lapsed majas ja sa pole lihtsalt võimeline nende eest hoolitsema.Lõunaks sain jalgele ja nüüdseks on ka olemine pigem kahtlane, kui et kontrolli all. Nii et pikka juttu täna pole, võtan kausi ja head ööd!

P.S. Nõrganärvilistele...rasedus on välistatud! :D

Minu töö hakkab tasapisi vilja kandma

Selles postituses tahaksin kiita oma lapsi ja iseennast ka natuke, sest minu lapsed on minu töö vili. Olen ju neid üksi kasvatanud mõningase ema ja minu sõbra abiga. Nemad olid need, kes võtsid Jaskari enda kasvatada, kui mina aastal 2000 otsusastasin veel ühe 6. kuulise praktika Saksamaal teha kodumajanduse vallas, Eesti Taluliidu kaudu. Enne seda olin teinud aastal 1994, kui mul veel lapsi ei olnud ja käisin veel Helme Kutsekeskkoolis, esimese välispraktika, 6 kuud, Saksamaal Bayern´is. Olin siis 17, 18 saamas, juhiload olin vahetult enne reisi kätte saanud. Kehtima hakkasid, kui sain 18.Sel aastal oli ka Estonia katastroof, kui mina kodumaalt eemal viibisin.
Mäletan, et Taluliidus Sakus  olid veel keelekatsed. No pehmelt õeldes ei osanud ma siis eriti mitte midagi saksa keelt. Niipalju kui koolis kõrvataha jäänud oli. Aga katsetest sain läbi, oli tähtis ainult mõningane keeleoskus ja see, et üldse saksa keelt koolis õppinud olin. Ja nii ma siis grupi Eesti noorte talupidajatega Tartust "mugava Zetra bussiga" reisi alustasin. 1994 aasta aprilli lõpu paiku, vahetult enne oma kaheksateistkümnendat sünnipäeva.Önneks olime enne taludesse jagamist grupiga nädalasel koolitusel Landsbergis. See oli lahe aeg, saime sisse elada ennast  ja mina kui noorim grupi liige, sain vanematelt ja kogenumatelt natukenegi julgust ja näpunäiteid, kuidas välismaal asjad käivad. Oli see  mul ju esimene välismaa kogemus. Noor ja loll on ikka hea olla, hüppad ikka vette tundmatus kohas ja karta ei oska midagi. Praegu nii lihtsalt ja kergelt sellist sammu vist ei teeks. Aga mine tea, olen alati selline äkkotsustaja olnud, eriti ei mõtle, lihtsalt teen. Ju see pidi olema üks eluetapp minu elus. Neid on mul peale seda veel palju-palju olnud, eriti seoses Saksamaaga. See koht on kohe kuidagi südamelähedaseks saanud. Kaks lastki on saksa soost mul seoses sellega :D Oehh....Jube tüüp olen ikka:)

Meie Eesti grupp. Külastame mingisugust piimatööstust parasjagu.

Minu töökaaslased Jugendhaus´is, ajateenijad, kes ei taha relva kanda ja teenivad oma aega tööd tehes.

Nii, tagasi minu laste juurde nüüd. Avastasin ükspäev, et Mete on 9-aastane ja pole oma elus ühtki nõud puhtaks pesnud ja selles saab süüdistada ainult mind. Olen iseenesest mõistetavaks pidanud, et see on minu töö ja seda alati ise teinud. Isegi nõudepesumasina ostsin, et mul kergem oleks:) Peale seda avastust ütlesin Metele, et ole pai, pese nõud ära, annan sulle 5 eurot. Kraanikauss oli kuhjas täis ja ma olin nii väsinud, ei tahtnud nähagi mingit nõudepesu. Mete kohe naksti nõus ja asus asja kallale. Mul oli ükskõik, kuidas ta seda tööd teeb, kas korralikult või mitte, peaasi, et kraanikauss tühjaks saab ja "puhtaid" nõusid jälle võtta oleks. Töö sai tehtud, maksin palga välja. Mina kirjutasin selle oma mõtetes taskuraha arvele. Kes on õelnud, et taskuraha peab niisama mittemillegi eest jagama. Tuleb ikka välja teenida. Peale seda aktsiooni peseb Mete vabatahtlikult nõusid ja jälgib iseseisvalt, et kraanikauss alati tühi oleks. Mina hoolitsen selle eest, et nõuderestil alati ruumi oleks. Nii, see on siis üks suur abi mul majapidamises, teine õnneks kasvab, Meena. Tema on ennegi mind köögis "aidanud", tahab ikka igas asjas käe külge lüüa ja veega tal meeldib ka mängida. Tihti olen pidanud teda sujuvalt muudele teguvustele suunama, et köögis päris katastroofi ei toimuks ja mul seega tööd juurde ei tuleks:)
Eile sai mul lõpuks kõrini sellest, et Mete kogu aeg telefonis istub ja oma "kroutoopiat" mängib. Mingi ülivinge mäng pidi olema. Aga asi hakkas juba kontrolli alt väljuma ja võtsin telefoni lihtsalt ära. Et tegevust leida, hakkasid Mete ja Sten jumala lambist oma kappi korrastama. Uskumatu, muigasin ainult vaikselt ja tundsin rõõmu. Mul lihtsam jälle ja siis õpivad nad natuke võib-olla oma asju paremini ka kappi sättima, ise peavad ju nad seal majandama ja riietest ülevaadet omama. See selleks. Üleüldse olid nad eile tublid. Sten võttis Meena kampa ja vedasid ilma käsuta sauna puud ja vee ära. Olin siis nii lahke ja tegin tuled sauna alla, tore ju, kui kõik majapidamises kaasa löövad. Võib-olla mõjus neile hästi ka see, et neil mängukaaslane käis. Maalapsele on see ju suur sündmus, kui keegi külla tuleb. Onunaine (minu või minu laste vanatädi...ei teagi nüüd täpselt kuidas see nimetus minu jaoks oleks) käis oma 6-aastase poisiga meil. Algul ei saanud vedama, pärast ei saanud enam pidama. Aga tore vaheldus nii meile kui neile.
Veel üks tore asi, et meie lapsed on lugemise avastanud. Lugemine on ju kõige alus. Siis saavad nad koolis õppimisega paremini hakkam, kõne areneb, silmaring jne. Suure tänud nede õpetajale, kes on selles osas palju kaasa aidanud.
Istusin laste juurde diivanile ja ütlesin tõsise häälega. Lapsed, mul on Teile üks küsimus. Üks küsimus kõigile. Miks te täna nii tublid olete? Oi nende nägusid, see oli küll ootamatu küsimus. Mõningase kokutamise peale sai Sten esimese vastuse välja käia. Aga sul tuleb ju sünnipäev? Vastan neile alati, kui nad küsivad, mida ma sünnipäevaks tahan, et ainult häid lapsi. Seega nad teavad, milles point  on. Loodan ainult, et see mingi ühekordne kiiks neil ei ole ja asi läheb samas vaimus edasi.
Nii, nüüd hakkab tööpäev pihta, vaja vist segu tegema hakata, et kiik paika istutada. Segu kuvamise kohta sain ka midagi uskumatut teada... 1 cm kuivad ühe nädala. Loodame, et see mingi nali pole :D Siis kivistub suveks äkki betoon ära ka:))))
Üks "selfie" ka tublist emmest

Kui tühine võib üks mure olla

Olen aru saanud, kui tühised on mõned mured võrreldes sellega, et minu lapsed terved oleks,sama pereliikmete ja lähedastega, et koolis kõik sujuks, lapsed elust rõõmu tunneks. Sama soovin ka endale. Mingi Nokia Lumia, mis vastu betooni puruks kukub, on köki möki ja ei vääri küll pisaraid. Lapsed sellest veel aru ei saa, eriti Mete ja Sten. Stenil oli silm märg igatahes ja Mete karjatas ja ei uskunud oma silmi.
Ja sama Jaskari politseile vahelejäämisega. Sai õppetunni, peaasi, et poisiga kõik korras ja vastutab oma tegude eest. See pole veel maailmalõpp, pange rõhku oma kõige kallimatele.
 

Pakk myToys.de- st

Täna sain paki myToyis.de- st. Tellimuse tegin 3.04, nii et aega läks täpselt 10 päeva, kui kaup minuni jõudis. Teade tuli telefoni peale sõnumina ja järel käisin lähimas postipunktis. Postivedajal oli pakk juba oma auto peale pandud, nii et oleks ka kodu kätte toodud, mida sõnumis märgitud ei olnud kahjuks.
Juurde ostsin ka kohe koti tsementi, sest nii palju kui minu naise mõistus ütleb, oleks hea, kui kiiguraami jalad on maasse valatud, siis on kogu kupatus stabiilsem. Ühed võib-olla vajalikud asjad ostsin ka veel, beebikiigu riputamiseks...

 

Sten siin käib ja vingub, temal igav. Andsin talle paki kätte, las nuputab. Paras töö 10-aastasele, nagu konstruktori eest või nii:) Juhendid kaasas, keelt oskab, lugeda ka oskab. Võttis rõõmuga töö vastu ja nüüd ta siis väljas nokitseb tähtsa näoga. Saab ka ennast kasulikuna tunda.

Nüüd hakkan aga ehitusraamatuid sirvima, äkki saab häid ideid, mida ellu viia:)

Kõrvitsaküpsised

Vaja läheb:

200 g võid
300 g pruuni suhkrut
400 g kõrvitsapüreed
100 g shokolaadinööpe
2 tl vanilje ekstrakti
450 g jahu
3 tl küpsetuspulbrit
2 tl kaneeli


Või sulatada ja lisada suhkur ja kõrvitsapüree. Kuivained ühendada ja lisada võimassile. Juurde segada shokolaadinööbid. Ahjuplaadile tõsta kahe lusika abil pätsikesed. Küpsetada 200 kraadi juures 15- 20 minutit.

Kuidas mina tegin...

Retsepti kahekordistasin ja sain kokku 5 plaaditäit küpsiseid. Shokolaadinööpe ei olnud, riivisin küpsetusshokolaadist suured rasplid taignasse. Või lisasin toasoojana, oleks võinud sulatada enne. Suhkur oli valge, kuna pruuni lihtsalt polnud.
Keetsin terve kõrvitsajagu püreed ja ülejääk läks kilekottidega sügavkülma, alati hea võtta ja kõrvits ei võta kööginurgas enam ruumi.
Head katsetamist!

Mure Metega

Alguse sai asi neljapäeval. Mete kurtis, et jalad pidid hirmus valusad olema ja kõht ka.Lihased. Keka tunnist, mis oli kolmapäeval. Oli pidanud kolm staadioni ringi jooksma. Kõik klassi lapsed, mitte ainult Mete. Aga jalgu loopab ja veab järel Mete,teistel ei pidavat häda midagi olema. Õhtul pidin teda isegi voodisse aitama. Küsisin isegi, ega koolis mingit süstimist ei olnud, vaktsineerimist noh. Jube mure, ta liigutab ennast ikka nii imelikult. Hommikul täitsa jälgisin aknast, kui ta bussijaama läks ja tahtsin juba helistada, et teda kodu tagasi kutsuda. No kas saab keka tunnist nii haigeks jääda, liikuv tüdruk ka veel? Kas peaksin arsti poole pöörduma?

Täna olen täitsa "köögi Kata" olnud

Kell on kümme ja ma olen hommikul 6-st täiega toimetanud. Loen ette, mis kõik tehtud on. Esiteks lapsed kooli saadetud ja suurem poiss läks raha teenima, et oma meeletud kulud katta :D Trahvid ja mölkis auto momendil aktuaalsed. Minul ahi juba kõetud ja kena seapraad ahju pandud. Potitäis "seakartult" keedetud, mida plaanin liha kõrvale teha. Koorin mingi aeg ära ja siis praen oliiviõlis. Kõrvits on välja tõstetud. See on ka plaanis keetmiseks ettevalmistada ja siis teen püree ja panen osaliselt sügavkülma, küpsiste tegemiseks. Panen siia ka retsepti, kui täna ühe laari ära teen. Pesu on juba masinatäis pestud ja teine käib.
 Meena jätsin täna lasteaiast kodu, vaatab momendil "Barbie" dvd-d ja tuletab saksa keelt meelde. Koristasin oma sahvrit ja viskasin palju jama ära. Kohe kergem tunne on  ja õhk ka puhtam. Aga igale poole kuhu ma siin kodus vaatan, on vaja koristada, lõppu ei paista tulema ja see ajab ikka masendusse küll kohati. Aga kui käega lüüa, siis upume varsti "pasamerre". Nii et peab ikka tasapisi tegutsema ja mingigi raja sees hoidma:)

Selg on ka üsna talutav. Eile määrisin korra  möödaminnes ja aitas küll. Tervis on ikka väga tähtis ja naljalt paljalt hoovipeale ikka enam ei jookse. Mis siis saab, kui mina rivist väljas olen. Katastroof!

Meenal tuli nüüd peale filmi vaatamist Barbie hullustus peale. Valas oma Barbie laeka tühjaks ja asus mängima. Stig visati välja, ju siis on tähtis  mäng käsil. Stig peab puuklotsidega leppima.

Eile nägin oma selle kevade esimese konna ka ära ja ema muidugi kohe vanarahvatarkust ütlema. Kui oli kuiva koha peal, tuleb kuiv suvi. Oli kuiva koha peal, kuigi keldris nägin ka juba varem, see oli niiske põranda peal. See sel juhul ikka ei loe:D Hea, kui keegi järeltulevale põlvele selliseid tarkusi edasi annab. Ise polnud seda veel kuulnudki, suur uudis minujaoks.
Täna ilmajaam päikest ei lubanud ja mina nii välja ei lähe. Toimetan toas. Väljatööd võivad rahulikult oodata.
Lähen nüüd seda jurakat kõrvitsat lahendama, see on jube raske töö, koorimine just. Tükeldamine on naljamäng. Ja kindad panen kätte, käsi peab ju hoidma:)

Tulnukad on maal

Täielik tulnuka tunne, liigun nimelt nagu tulnukas. Selg ikka veel teeb valu. Kohe varsti teen käed voltareniga ja ehk saan penskari tunde ka kätte. See ju haiseb nagu vanainimene :D Vaja oleks kodust välja minna, paar asja vaja korda ajada. Eks näis, kas õnnestub.
Meenaga sujus täna kenasti. Tagasi ta igatahes ei ole tulnud. Eks Mete pingutas ka jälle, et talle meelejärgi olla, ega see kerge ei ole.
Teen siis politseijuttu ka, mis eile alguse sai. Nimelt helistas Jaskar mulle eile hommikul, mis on üsna ebatavaline. Esimene mõte oli, et ju tal on raha vaja. Ei olnudki:D Kuigi see oleks parem variant olnud, kui see, mis tulema hakkas. Ta olevat politseile vahele jäänud...mingi autoga, ilma lubadeta, kuskil Häädemeeste kandis ja mis kõige kummalisem, oli Leedust tulnud:) Jah, täitsa "kino" ju:D Mingi sõbraga olid käinud autot toomas ja tema oli siis juhiks võetud, ilma lubedeta juhiks? Koolinädalal?? Öösel vist isegi. Kuidas küll saab usaldada oma lapse kooli, ühikasse ja toimuvad sellised asjad. Uurisin muidugi kõik järgi, niipalju kui ma küsida oskasin, nimed, autod jne. Helistas ta mulle sellepärast, et ma rabandust ei saaks, kui politsei peaks mulle helistama. Ma olen juba üsna tundlikuks muutunud nendest Jaskari seiklustest ja ma olen temaga sel teemal palju juba rääkinud, et ei tasu teha midagi, millest jama tuleb. Tal on juba piisavalt seaduserikkumisi olnud.Tunni aja pärast tuligi kõne politseist, mina kenasti ettevalmistatud ja asjaga juba kursis. Sõbralik naisterahvas oli ja soovitas poisil kahetsuskiri valmis kirjutada. Leevendavat karistust. Ja Jaskar loomulikult lubas selle valmis kirjutada ja mulle kontrolliks saata. Eks näis, mis ta siis seal kokku "luuletab".Selline ootamatu lugu siis jälle. Väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed, suured mured.

Olen ainuke, kes ravi vajab praegu

Ei tule selle Eesti filmi pealkiri meelde, kus on selline repliik:" Te olete ainuke, kes siin ravi vajab".Tegemist Lia Laatsi ja Ervin Abeliga. Mäluga on mul kehvasti, nagu alati. Mu selg tahab juba päev aega pooleks minna. Eile andis õrnalt tunda, täna on asi juba hullem. Homme peab juba ravile mõtlema hakkama, kui paremaks pole läinud. Endaarust midagi rasket teinud ei ole ja tõstnud ka midagi pole. Puukorvi ei saa arvestada, seda teen jooksvalt kogu aeg. Stigi tõstan kraanikaussi kolm korda päevas, et tema nr.2 häda kasida. Seda on küll tunduvalt rohkemaks läinud, hambad tulevad vist..Hea ju hammaste kaela veeretada, aga mina pean 13 kilo tõstma ja eks see ole haige seljaga üpris ränk, pisar tuleb silma. 8 hammast on juba pikka aega suus, siiani pole kippu ega kõppu lisast.
Selle haige seljaga ronisin täna veel pööningule ka, hädaolukord oli ja hoidsin suu kinni. Oli tähtis käik, ehitusfirma vaatas objekti üle hinnapakkumise jaoks. Minu nägemus, mõõdud, materjalid. Eks näis, mis number ette lööb, kas lööb hingest kinni või saab asjast asja. Järgmise nädala lõpuks selgub. Firma iseenesest on väga soliidne. E-mailile saadeti koheselt ka väike feedback ja nii. Igati korrektne käitumine.
Meenast...tema on üks ettearvamatu ja kummaline laps. Üleeile oli jälle Metega bussipeatuses mingi arusaamatus ja Meena lihtsalt keeras kannalt ringi ja kodu tagasi. Kuni sinnani sujus kõik õlitatult, patsid, hambad, riided, " ilusat päeva".Hingasin juba kergendatult, kui helises telefon.Mete kurtis, et Meena jooksis kodu. Kui nii, siis nii.Sõitsin ta ise lasteaeda. Täna niikuinii, jalgratta päev lasteaias ja oli vaja ratas kohale transportida. Eks näis, mis homme juhtuma hakkab, olen juba põnevil, undki ei tule :D
No ja siis veel kõne Kilingi-Nõmme politseist...mul hakkab süda vaikselt seisma jääma. Sellest kirjutan juba homme, kui veel elus olen:)
Imetlen kuud ja tähti nüüd, tehke sama.
 

Naiselik kadedus

Loomulik nähtus. Ei midagi uut ja arvan, et täitsa lubatud. Mingigi edasiviiv jõud. Kellestki tahaks ju ikka parem olla, kasvõi endaarvates. Tahaks ju ikka parem, ilusam, saledam jne. olla. Loomulikult on mul palju miinuseid. Esiteks , millega ma üldse rahul ei ole ja mida enda juures muuta tahaks on hambad. Nendega ei ole ma kohe üldse rahul. Aga pean elama nendega. On muidugi ka hullemaid hambaid olemas, kui mul, nii et ei tasu jälle väga kiunuda. Vähemalt pole proteesid, vat see oleks minuarvates veel hullem. Ja on veel palju hullemaid variante, kui minu hambumus. Katsun needki niipalju korras hoida, kui minu võimuses ja üks hullemaid asju on hambavalu. See on selline asi, mis tuleb alati ootamatult ja siis mõtled, miks küll minuga sellised asjad juhtuvad.

Sellised võiks olla




Aga sellistega pean leppima :)

Juuksed võiks paremad olla. Kõhupekki võiks vähem olla, sangad võiks väiksemad olla.
Positiivset on ikka ka. Jalad on mul täitsa normaalsed endaarvates, mitte lauajalad ja mitte ka kõverad, täitsa sellised okeid. Käed on ka talutavad, kui nende eest natukene hoolitseda. Jalanumber on ka viimase piiri peal, 41, jalanõude valikut on piisavalt sellele suurusele. Tagumiku suuruse katsun ka kontrolli all hoida, see vajab ikka pingutust. Niisama ei tule midagi. Sama üleüldise kehakaaluga. Töö, töö ja veelkord töö, et vähegi inimese moodi välja näha. Meik. Õnneks võin rahumeeli ilma meigita kodust välja minna, kedagi veel ära hirmutanud ei ole vist. Peaasi, et ise rahul olen ja sellest sõltuvusest vaba olen. Kotti pähe tõmbama ei pea. Piisab päevakreemist.
Rinnad. Tunnen kaasa naistele, kel on suured rinnad. Jumal, ole tänatud rindade eest, mis mul on. Raseduste aeg olen tunda saanud, mis tunne on suurerinnaline olla ja ei, tänan, selle pärast ma kade pole. Minu kaastunne ainult.
Rahaliselt kellestki sõltuv ei ole, õnneks. Kui kitsas käes, oskan majandada küll. Mis selle jutu mõte nüüd oli, küsite. Sain südamelt ära. Õhtul tuleb parem uni võib-olla:) Lase vabaks, nagu Mare Peterson armastab õelda :D

Vihm, vihm, vihm...

Hommikul kiitsin ilma, et isegi vihm on järgi jäänud. Ja mis nüüd väljas on, lõunast saati sajab. Ilma vaheta. Isegi vihmaveetünn on täis saanud, 200 liitrit, ja jookseb juba üle. Aga enne vihma jõudsin palju ära teha, pesu kaks masina täit pesta. Üks neist sai aeda kuivama ja nüüd see pesu seal siis tilgub. Välja viisin kuivema pesu, kui see praegu on. Laisa inimese asi :) Teine masinatäis sai pesurestile pandud välja varju alla.Muideks, sõber Tudva tõi mulle pisikese kebadise kingi, rõõmsavärvilised pesulõksud koos korvikesega. Ise ostsin ka Konsumist päris kenad pesupulgad just täna. Täitsa pesulõksu päev.
Stig tegi ka järjekordse super une väljas, 12:00- 16:00. Vahepeal lükkasin muidugi käru vihma varju. Ilma oli mõnus tuulevaikne ja soe ja kasutasin aega, et aias natukene tegutseda, kaks paari kindadid käes, et kätele liiga ei teeks :D. Päästsin roosid kuuseokste alt välja, kolm aiakäru täit tuli seda rämpsu.

Täna leppisime lastega kokku, et läheme 19:00 voodisse, öörahu. Eelmine õhtu saime hilja voodi, sest oli saunaöhtu. Öö oli meile köigile liiga lühike ja hommikul olid probleemid. Metel oli ikka täiega paha tuju ja sellega hirmutas ta Meena ka ära. Nii et tuli minul Meena lasteaeda sõita, Metega ta minna ei soovinud. Öösel oli veel Stigiga ka probleeme, mis ei ole kuigi tavaline. Ei tea, miks ta nuttis. Tuli oma kaissu võtta, et natukenegi magada saaks. No ja hommikul vara üleval, kuuest juba uni tikkus ligi. Aga nagu näha, ei saa täna ka varem magama. Lapsed on küll enamvähem unedemaal, tundub vähemalt nii.Meena, tema jutt ei lõpe iial, pean minema, siis äkki kunagi saavad minu kõrvad ka puhata:)
Head und!