Justkui töövarjupäev

Tunnen ennast juba teist päeva tõbisena ja pole viitsinud midagi eriti liigutada. Eilse päeva molutasin maha niisama. Süüa tegin, aga see oli ka kõik. Väljas oleks nii palju teha, aga no ei olnud tahtmist välja minna. Minu jaoks oli külm ja tuuline. Tervist on ka vaja hoida ja kui pea natukene nina piirkonnast mitte päris okei ei ole, siis ei kisugi midagi tegema, veel vähem välja valju tuule kätte.

Nii ma siis tubane olengi olnud kuni tänaseni. Täna oli mul vaim valmis, et teen oma juustele ühe kosutava kookosõli-meemaski ja siis keeran rätinutsu pähe ja lähen tegutsema. Sain Mask tehtud ja juustest välja ka juba loputatud, helistas isa. Uuris, mis teoksil, millega tegelen ja mis plaanis. Rääksisin oma tohutud plaanid õuega ära ja kuulasin, mis tal välja pakkuda on. Midagi pidi ju olema. Oligi. Pakkus võimalust temaga üks tööreis Tallinnasse kaasa teha.

Nojah, polegi teab mis ajast pealinnas käinud. Viimati vist siis, kui see kurikuulus Vabaduserist avati. Siis sai ka möödasõidul seda vaadatud. Meena oli siis titt ja ma arvan, et see juhtus nii umbes 5 aastat tagasi. Uskumatu, aga tõsi. Meil pole sinna kanti lihtsalt asja olnud. Asja on ikka rohkem suts üle piiri ja nii edasi. Maksimum Pärnu, kui Eesti poole vaadata. Ja ongi nii, et Tallinn on meist ikkagi liiga kaugel.

Mina ütlesin igatahes "ja" peale mõningast kalkuleerimist. Kodus on momendil olukord üsna nutune ja mis minagi siin üksi rabelen. Päästa niikuinii midagi eriti enam ei ole.

Mete muidugi kikitas üleval kõrvul ja kui ta kuulis, et midagi toimuma hakkab, lendas ta hoobilt oma soojast pesast välja ja tuli asja uurima. Seletasin lühidalt plaani ära ja ta arvas, et tema pole ka Tallinnas peaaegu et üldsegi käinud. Korra elus vist ikka on :) Ainuke tingimus, et ta kaasa võtan, oli ülihelikiirusel hammaste pesu. Mete jaoks oli see nalja teha nii hea pakkumise peale. Stig sai iseenesestmõistevalt loa kaasa tulla. Temale see reis kõige rohkem mõeldud oligi. Vana masinamees ikkagi ju.

Nii, mõeldud - tehtud. Föönitasin juuksed, pakkisin Stigile teki ja nossu kaasa ja lahkusime. Tagasi vaatamata. Meena oli juba varem vanaemaga kaasa läinud, tema oli kindlas kohas. Sten oli jälle sõbra juures ja Jaskar hindas hommikul vara oma kahjud üle ja keeras uuesti magama. Täiesti süüdimatult. Ise lubas trimmerdama hakata. Hea mees, kui lubabki. Niigi palju rõõmu mulle :D No ja mis mul enam passida. Tuld!

Olime õigeaegselt kohal, et vanaisa autosse ümber kolida oma kaasa võetud nodiga. Stigil silmad särasid. Ta ei aimanudki, mis teda ees ootas.

Selleks ajaks, kui meie isaga ühinesime, oli temal juba Tõrvast koorem võetud, see Pärnusse viidud ja oli juba Nuias uue järel (saepuru), et see siis jälle Tõrva viia. Sealt tühjalt Võrru sõita, kraanulid peale võtta ja need Talinnasse Bekkeri sadamasse viia.

Märg saepuru Tõrva tehasesse

Spetsiaalne atribuutika saepurutolmu eemaldamiseks

Kraanulid saime Eesti kõige moodsamast ja suuremast graanulitehasest Osulas. Meeletud saepuru hunnikud ja uued hooned. Väravateks kaalud, kust tuli sisenemisel üle sõita, et tühimass teada saada.

Meie koormasse mahtus ca. 30 tonni graanulit, mis oli vaja toimetada Bekkeri sadamasse. Üks sama firma auto juba ootas, et siis kõik koos kolonnis see reis ette võtta.

See oli ka üsna huvitav jälgida. Suheldi raadiosaatjatega, vahetati infot kiiruskaamerate asukohtadest, kiruti sõiduautosid, kes kolonnile vahele sättisid ennast. Pidi väga ohtlik koht sõitmiseks olema. Kui midagu juhtub, pidi väga kehvasti olema, kui suurte autode vahel sõita. Võtsin teadmiseks. Poolas ma ikka alatihti võtsin "rekkadele" sappa, et kellegi kaitsva tiiva all kulgeda. Sabas vist nii hull ei ole, kui kahe suure auto vahel.

Kolmas autojuht, kes meie järel sõitis ja rääkis vene keeles, muretses autode pärast, kes pidid tal sabas olema ja ei saa temast kuidagi mööda. Palus üht peatust, et olukord normaliseeruda saaks. Õige pea aga läks tee mitme realiseks ja siis oli selline tunne, nagu autod oleks punase fooritule tagant pääsenud. Vabanemine. Ja asi oli lahenenud.

Peatustega on nii kolonnis sõites üldsegi kitsas. Metsapeatusest ei saanud unistadagi. Sellepärast pidi Stig oma häda tegema rahumeeli tühjaks saanud viineri karpi. Muud võimalust lihtsalt ei olnud. Saime hakkama.

Näksimisvarud võtsime Tõrva Konsumist, sest mida sa sõidu ajal ikka teed. Sööd loomulikult. Nii ka meie. Stig tegi ka pisikese lõuna une ja Mete kasutas ka juhust, et ennast välja magada. Tallinnas oli muidugi kohustuslik üleval olla. Ajalooline hetk siiski. Ei saa ju maha magada.

Mõeldud  jällegi rekkameestele

Spetsialiteet rekkameestele

Suur - Emajõgi

Adavere tuulik

Viikingite küla

Oleme sihtpunktis

Nägime ka natuke merd

Angaar, kuhu kraanulid varju alla saavad

Koormaid laetakse maha

Koorma sisu lähemalt

Finaal

Kui eesmärk täidetud oli, sõitsid teised autod Osilasse uue koorma järgi, isal aga vahetus lõppes ja oli koju sõit - tühjalt, ilma koormata. Selge raiskamine, aga paratamatus. Nädalaga sõidab ta maha keskmiselt 11 000 km. Täna oli keskmine kütusekulu ca. 27 - 28 l/100 km. Paagi suurus pidi olema 800 l, kui ma nüüd õigesti mäletan. Ma ikka pärisin igasuguseid asju ja tegin ka tarka nägu :D Meie saime vist sõita täna priilt kuskil 500 km.

Kohe oleme õhtal ja metsapeatus oli täitsa võimalik juba

Läbisõit Türilt

Enne vahetuse üle andmist peab autol paak silmini täis olema ja auto peab seest läikima. Pidavat hiljem lihtsam olema korraga, kui alati puhas auto hoida. Selline töö siis minu isal. Mul ka nüüd selgem pilt ja saksin ise ka sellise tööga hakkama, kui keegi auto angaaridest välja aitaks juhtida ja tagurdamine on ka päris julm sellise jurakaga. Aga maanteesõit oli mõnus rahulik, 85 -90 km /h. Pärast oma autosse istudes oli tunne, nagu mingi ilge parsaga sõidaks. Pea lõin ka kohe ära. Nii kuradima uberik võib üks sõiduauto ikka olla :D

Oli vahva päev, ei kahetse, ei mina ega ka Mete - Stig.

Apsud liikluses

Kõik, kes vähegi on autosõiduga kokku puutunud, oskavad kindlasti pajatada mõne apsu või olukorra, mis nendega juhtunud on. Kas siis nende endi süül või on sattutud kokku teise liiklejaga, kes pole eriti arukalt käitunud.

Minul oli ühel lasteaia hommikul näiteks juhus, kus mulle täiskiirusel sõitis üks ilmatuma uhke ja suur bemm lihtsalt peateele ette. Õnneks suutsin kokkupõrke ära hoida ja tõmbasin niipalju äärde, kui kannatas. Ja pidurdus oli ka päris korralik. Ehmatusest ei tasu rääkidagi. Pisikesed lapsed peal, sõitsin jalad all värisedes lastaia juurde. Enne seda tegin loomulikult ka ise apsu, sest ei suutnud adekvaatselt käituda äsjasest ehmatusest tingituna.

Lasteaia juurde jõudes märkasin, et toosama uhke bemm oli ka samal kursil sõitnud, aga teist teed ja poole kiiremini kui mina. Sattusin ulja juhiga vastamisi ja loomulikult vabandati. Arusaadav, juhtub ikka. Mina omakorda vabandasin selle juhi ees, kellele ma korralikult teed ei andnud peale oma ehmatust. Oleme ju siiski inimesed ja suudame normaalselt suhelda kaaskodanikega. Ega keegi ju meelega selliseid asju ei tee.

Üldsegi olen ma rahulik, nii muidu elus, kui liikluses. Ma ei sõida ringi vihaselt ja ei kiru rooli taga omaette kaasliiklejaid, kui nad ei sõida nii nagu mina neilt ootan ja eeldan. Eks meil kõigil ole hetki, kui kõik perfektne ei ole.

Eile oli juhus, kui koolimaja juurest oli peateele sõitnud just mitte õigel ajal üks teenekas õpetaja ja ta seisis seal poolenisti peateel ja oli nõutu. Ootas, kuni asi laheneb, et siis ohutult oma teed jätkata. Saime kõik aru, et oli tekkinud probleem ja lahendasime selle rahulikult ja viisakalt, teisi austades. Normaalne ju. Selliseid juhuseid on palju. Nii teiste algatatuid kui ka minu süül olevaid. Ei õigusta ennast üldsegi.

Kuhu ma jõuda tahan, on aga tänane situatsioon, mis jäi küll hinge kriipima. Mitte sellepärast, et mina nüüd kibestnud oleksin, aga kibestunud tundus hoopis teine pool olevat, kellele ma pöördumatuid kannatusi vist tekitasin.

Tegelikult on asi siiski vist sallimatuses, kui järele mõelda. Juhtus siis nii, et vahetult enne koju jõudmist, siinsama meie oma tee peal, kus liiklust eriti ei ole, sõitsin mina juhuslikult vastassuunas. Juhtub. Ei tohiks, aga näed... Nägin, et auto tuleb vastu ja hakkasin sujuvalt oma ritta tõmbama. Oli natukene ootamatu loomulikult, et auto tuli, aga rahulikult asja ajades sain oma suunda ja mahtusid kõik sõitma.


Vastutulija oli tuttav. Seda enam lootsin, et asi oli sellega lahendatud. Aga ei. Minu naeratusest ei piisanud sel korral. Üsna läbi hammaste ja vihast nõretava tooniga mainiti ära, kui ohtlik ma liikluses olen ja korralikud/korrektsed, mitte iialgi eksivad liiklejad ei julgevat enam maanteele tullagi, kui mina ringi liigun.

Siit on kohe näha, kui palju viha ja kurjust tegelikult inimestes on. Mul on ainult hea meel, et mina isiklikult suudan sellistest asjadest üle olla ja liiga teevad need vihast nõretavad inimesed ainult ja ainult iseendale. Olgem sallivamad! Iseenda huvideski vähemalt :D

Kuidas käitud sina ootamatutes olukordades, mis liikluses tihtipeale juhtuvad?

Annan ära!

Annan ära mõned TW asjad. Lähim info siin.

Spordipisik meie peres

Ma ei ole kunagi mingi spordi kummardaja olnud. Kehalises kasvatuses olin kooliajal keskmine. Ei osanud ma turiseisu, ei kõiest ronida. Tegin oma alad ära, et keskminegi hinne kätte saada. Ujumistrennis ma küll mingi aeg käisin, aga ujuda ei oska ma tänaseni - korralikult. Vee peal seisan, edasi saan, aga kroolist pole mul õrna aimugi. Mis mul hästi meeles on, kui ma kord ujumistrennis sain ühe korraliku peaka hüpatud. See on mu elu suurim saavutus ka vist spordivallas :D

Sellist mitte mõisapeale liikumist armastan ma aga väga. Rattamatkad, orienteerumised, kerged jooksud, kiirem jalutamine, ujumine oma lõbuks. Viimasel ajal on mu päevad täis väga sarnast trenni, mida saaks jõusaalis teha. Iga päev saan ma aru, et mul on lihased täitsa olemas. Vagude vahel koogutamine on väga tõhus trenn. Nii et ei saa õelda, et ma päris spordivõõras oleks momendil.

Millest  ma aga tegelikult rääkida tahtsin, on minu lapsed. Mete ja Sten tegelikult. Sten tundub küll selline pontsakas ja natukene nagu ülekaaluline. Nüüd viimasel ajal on asi küll paremuse poole läinud. Eks pikkust tuleb ka juurde ja liikumist on palju. Ja mis mind imestama paneb, koolis jooksmises on ta üsna hea. Spordipäeval oli napilt teiseks jäänud. Mete on suts parem, aga ega Sten alla ei jää. Kodus nad ikka korraldavad jooksuvõistlust ja kasutavad kartulipõldu staadionina :D Mete püüab ikka Stigi ka treenida ja utsitab teda jooksma. Stig loomulikult jookseb ka (hästi vahvalt, kätega annab ikka kõvasti hoogu, nagu vana proff) ja vudib ikka ringi ära ilma pukamata. Hingeldab küll sealjuures kõvasti. Ma ikka ütlen Metele, et ta Stigiga üle ei pingutaks, ikkagi kahe aastane teine alles.

Kolmapäeval oligi siis jälle iga kevadine spordipäev koolis. Seda oodati nagu jumala õnnistust. Tore ju iseenesest. Mina pole kunagi spordipäevadest nii vaimustuses olnud, sama Meenaga. Tema on selline laiskloom nagu mina. Aga Sten ja Mete küll spordivad meelsasti.

Sten vist sai kokkuvõtteks 6. Koha, Mete aga 2. koha. Tuleval reedel said nad võimaluse aga võistlustele sõita ja oma kooli esindada. Ka seda päeva juba oodatakase.

Minu suur kirg

Pean kahjuks jälle tõdema, et olen suure hulga raha kulutanud oma nõrkusele - nõudele. Arve pole küll veel makstud, aga mul on see raha spetsiaalselt kõrvale pandud. Ma võib - olla olen imelik, aga ma jumaldan TW nõusid, eriti kui ma saan neid endale sooduspakkumistega soetada. Ja kuna mu madal lauapärl läks "jalutama" sel ajal, kui ise reisil olin (kes asjast midagi teab, paluks vaevatasu eest teada anda), siis oli just soodne komplekti pakkumine madal lauapärl + 2 x 450 ml lauapärli sarja kaanega kaussi ja ma pidin need omale muretsema. Loomulikult ei saanud ma keeldudad ka Eco joogipudelist, mis maksis vaid 3€ ja puudu oli mul ka veel üks normaalsuuruses supikulp, millega on hea rabarberi kisselli tõsta :D Ja et Konsumis on sooduspakkumises Saaremaa soolakristallidega või (meie pere lemmik!), siis kulus meile ka üks "luksuslik" võitoos ära. Kirsiks tordil oli pakis veel vertikaalne koorimisnuga (ilusat kollast värvi), mis kulub meile ka kindlasti ära. Õnneks pole palju vaja ja mind teevad need asjad üliõnnelikuks.

Nüüd aga hakkan selle hooaja kohustuslikku rabarberikooki küpsetama. Kes veel proovinud ei ole, soovitan soojalt. Te ei pea pettuma :)

Igal asjal oma aeg

Kindlasti on paljud huvitatud, millega ma tegelenud olen ja mis teoksil. Paljudele on see ka suva, need ei pea edasi lugema :D

Kodutunne käis külas, tegid oma võtted, ajasid juttu, sõime õues pannkooke ja saadet peaks saama näha juba tuleval esmaspäeval. Kui külalised lahkunud olid, oli vaja hakata kartuli paneku peale mõtlema.

Nüüdseks on kartul maas, täitsa üksi panin, vaikuses ja rahus. Mitte küll 100%-liselt, sest Stig tegi ikka parajat trianglit oma hädadega. Sain põllule, kindad kätte ja juba parajas hoos, kui oli vaja jälle Stigiga vetsu joosta. Loomulikult asjata, ei tulnud sealt midagi. Ja nii sada korda. Olin murdumise ääre peal. Aga see on minu elu, tuleb elada.

Õnneks raskemad tööd tegi Jaskar. Kartulite põllu äärde vedamine ja vao kartult pani ka ikka maha. Mete tuli ka ikka töö juurde, aga siis pidi ta jälle Stigiga tegelema, et keegigi saaks tööd teha.

Aiavilja sain eile maha. Põhilised asjad, mis mind huvitasid, olid porgand, punane peet, till, petersell, redis, sibul, hernes. Kaalika ja kapsa taimed saan millalgi ema käest. Nendega on veel aega. Ja kurgi panen ka kindlasti maha veel. Siis mulle aitab.

Kogu selle krempli vahel olen suutnud ka ühe cv saata. Mõtlesin vähe firmade kodulehtedel ringi kolada ja uurida, mis tööpakkumised saadaval on. Ja nagu tellitult leidsin üsna oma unistuste tööpakkumise, millele kandideerimine lõppes kahe päeva pärast. Kandideerida oli vaja läbi cvkeskuse, nii et oli vaja ka konto sinna teha ja cv koostada. Kõike tegin püsti jalu ja jooksu pealt, laste kisa vahelt. Korra jooksis asi isegi lurri, sest ühendus oli kehva ja mu poole peal olev cv lihtsalt haihtus. Pidin juba käega lööma ja oma peas mõtlesin, ju siis polnud ette nähtud.

Natuke ennast kogunud, hakkasin siiski otsast pihta. Polnud ju ammu cv koostanud ja oli vaja kõik oma haridus ja oskused koos aastaarvudega jälle meelde tuletada. Õnneks oli tööraamat suureks abiks ja cv sai uhke. Minu arumsaamist mööda. Ise ka imestasin. Ja saigi kandideeritud.

Ülejärgmine päev oli juba kiri, et olen teise vooru pääsenud ja kutsuti siis tänaseks kohale. 20 kandideerijat oli ja 5 valiti välja. Mina nende hulgas. Pole paha minu arust. Räägiti töö iseloomust, anti ülesandeid, mida tuli aja peale lahendada ja nüüd jääb ainult oodata, kes saavad võimaluse proovipäeva teha. Töö saab siiski üks inimene viiest, konkurents on tugev. Kaks meest, kolm naist ja kõik tasemel. Ühesõnaga firma poolt väga hea valik tehtud minu vaatevinklist.

KUI ma saan selle töö, on super. Kui ei, olen ma jätkuvalt oma lastele olemas, ka suvel. Igal asjal oma aeg.

Pisikene tähistamine

Aprilli lõpp ja mai algus on meie peres väga tihe sünnipäevade poolest, pidu pidu otsa. Peale tänast peaks tulema vähe rahulikum aeg.

Võtsin kätte ja panin pärmitaigna kerkima, et meie jumalikest rabarberitest ometigi midagi teha. Kasvavad teised sellise mühinaga, et hoia ja keela.

Stig on äsja taignakulbi puhastamise lõpetanud

Et Stigi natukenegi taignast eemal hoida, on mul alati üks nipp varuks. Annan talle taignasegamis puulusika kätte, et ta seda siis aplalt limpsida saaks, seni kui mina taigna lauale kallan ja püüan midagi vormida, ilma et keegi kogu aeg tainast näppama ei tuleks. Küll minu lastele ikka maitseb igasugune tainas.

Üritasin teha midagi teistmoodi. Lõikasin taignast ringid ja panin rabarberi peale, määrisin munaga ja raputasin kaneelisuhkruga üle. Mõnusad pisikesed rabarberikoogi ampsud said.

Teisest osast taignast tegin kringli ja panin ahju küpsema. Ise samal ajal tegin isale kõne, et teda aegsasti sooja kringlit sööma kutsuda. Tal on (oli) täna sünnipäev ja kuidagi ju tuleb oma isa meeles pidada, natukene erilisemalt. Temal aga oli teine ettepanek ja ta arvas, et minul oma pudinatega ja küpsetistega on lihtsam tema juurde sõita.

Mis meil selle vastu olla sai. Teist korda kutsuda ei lasknud. Eks isal olid ka omad kasud mängus. Ta oli hulgim liha ostnud ja tema ainus soov oli, et keegi selle kohe ja kiiresti ära praeks. Aastas korra polevat ju palju tahetud. Kui nüüd mõelda, siis pole isegi juba ammu aega sellisel viisil liha süüa saanud. Pann käis kohe tulele ja varsti liha praadiski. Niikaua tegime kohvi, sõime kringlit ja ma kujutan ette, et suurem osa Nuiast oli vastupandamatut lihapraadimise lõhna täis.

Oi kui maitsev sai. Sten ja Mete sõid ja kiitsid, isast ma ei räägigi. Tõesti oli hea.

Parimate toitudega sünnipäev

Andsin loa õlut maitsta :D

Mõnus tähistamine mõnusate söökidega ja ilma suurema organiseerimiseta. Ka nii saab.

Sirkel

Eile, natukene enne kella seitset õhtul, ilmus Mete minu juurde ja andis edasi tähtsa teate. Temal olevat järgmisel päeval koolis kindlasti sirklit vaja. Miks see mind üldsegi enam ei üllata? Sellepärast, et Stenil oli eelmisel aastal samal ajal sama jama.

Tal oli isegi natukene suurem see jama, sest tema tuli minu juurde ja alustas vestlust natukene teisiti. Esimene asi, mida ta uuris, oli: "Emme, mis asi see sirkel on?" Ta vaesekene polnud elus seda sõna kuulnud ja veelvähem sellist asja näinud. Ma ei taha midagi halvasti õelda, aga kui õpetaja siiski koolis selist asja nõuab, võiks igaks juhuks klassi ees näidata reaalselt asja, mida ta lastelt ootab. No nii igaks juhuks. Sest on selliseid, kes on vähe kitsama silmaringiga :D

Stenile seletasin eelmisel aastal asja ära ja sirkli viisin kooli järgi, mille ta sai kätte valvelauast. Kus Mete tol ajal oli, ma ei mäleta, igatahes on temast see mööda läinud.

Nüüd siis oli kord Mete käes. Tema küll teadis, mida ta soovib, aga et ta õhtul oma sooviga lagedale ilmus, oli sarnane Steni situatsioonile aasta tagasi. Ma veel naljaga pooleks, nagu kogu elu meil siin tavaliselt käib, soovitasin Metel oma sooviga uuesti peale kaheksat välja ilmuda. Siis on ikka maksimaalselt hilja juba. Konsum kindlalt kinni ja mul pole kuskilt seda sirklit välja võluda.

Saime siis niipalju kokuleppele, et ma järgmisel päeval organiseerin selle talle kooli, et tal matemaatika tunniks töövahend olemas oleks. Ta lihtsalt ei jätnud mind enne rahule, igal sammul oli mul kannul ja tahtis teada, kuidas sellega siis jääb. Loomulikult lisas ta nimekirja ka kohe tintelpeni ja joonlaua. Ma olen selle kooliaasta jooksul Metele vist sada tintelpeni ostnud, mille tüki hind ca. 3€. Kohutav väljaminek pidevalt. Ja ükski odavam kirjutusvahend ei pidavat sobima.

Kõik oli ilus. Püüdsin hommikul asjad nii korraldada, et sain tiiru kodust ära käia. Raha mul ju niikuinii ei olnud. Selle plaanisin taararahast organiseerida. Sõidan siis uhkelt taarakoormaga automaadi juurde ja äkitselt hakkas rahvas lahkuma, koos taaraga. Midagi pidi valesti olema. Läksin uurima. Oligi. Automaadil olevat mingi rike, sest taarat tuuakse nii meeletult. Minul aga uus mure kaelas. Mille eest ma selle sirkli ostan?

Võtsin mõtlemisaega ja viisin tähtsa kirja niikaua posti. Kirja saatmiseks ikka arvel veel mõni sent oli. Ja ma pidin jälle selle kuradi Omniva hinnapoliitika peale ennast siniseks vihastama. Lihtkiri kuskil 70 sendi ringis, tähitult 2.80€. 2.80€, kas nad on hulluks läinud või? :D Paki saatmiseks on seda isegi palju. Tegin odavama variandi ja loodan siiralt, et kiri kaduma ei lähe. Aga ega ma ei imesta ka, kui läheb.

Vahepeal sain ühegi rõõmustava sõnumi. Tore on vahest laenu anda, sest mingi aeg makstakse see jälle tagasi. Nii oligi. Küsimus oli ainult, kas see ka laekunud juba on, sest ühest pangast teise liigub see üsna aeglaselt. Pangaautomaadid olid rahvast ummistunud, pensipäev ju täna. Sain ikka ligi ja raha oli laekunud. Olin jälle rikas :D

Kui ma uuesti taaraga üritama läksin, paistis asi lootustandev. Ootasin kannatlikult oma korda, kuni masin jälle kinni jooksis. Minust jäid inimesed sinna ootama, minule aitas. Lasin jalga. Sirkel koos joonlaua ja tintelpenniga said kooli. Minu ülesanne oli täidetud. Taaraga üritan teine kord.

See polnud minu tänase päeva ainus lubadus. Sten käib juba pikka aega peale, et temal on vaja juuksurise minna. Homme on teatrisse minek ja poiss tahab ilus olla. Arusaadav ju. Andisn oma rahalisest seisust ausa ülevaate ja ta lubas oma raha eest selle asja korda ajada. Mina pidin ainult sobiva aja talle panema. Ja ta käiski omal käel täna juuksuris. Sai hakkama. Samm edasi jälle, et minu elu ka lihtsamaks muutuks. Selles mõttes on tüdrukutega lihtsam, praegu vähemalt. Nende juuksed kasvavad omasoodu.

Mete sõidab ka homme Steni klassiga teatrisse (Peeter Paan) ja siis on see hetk, kui ta oma uue kleidi peab selga panema. Ootan juba seda hetke :D Äkki saan pildile ka:)

Mida ma sünnipäevaks skoorisin endale :D

Ütlesin esimese asjana ära oma tutvusringkonnas, et mina sel aastal mingit sünnipäeva ei pea. Kes tahavad, külla võib alati tulla, aga mingit lookas lauda endale ette kujutada ei tasu. Suht kurb on alati sünipäevalapsi vaadata, kes omaenda pidupäeval peavad palehigis köögis toimetama ja külalistele pärast kõik ette kandma ja siis päeva lõpuks veel kõik ära kraamima.

Sünnipäevadel käia on hoopis teine lugu. Lähed ja naudid küla toite, ajad juttu, kuskile pole kiiret ja sind teenendatakse. Mulle meeldib.

Seega külalisi mul sel aastal õigel päeval ei käinudki. Ema küll jah, tema käib nii kui nii iga päev. Võtsin hoopis tüdrukud (Mete ja Meena) peale ja tegime ühe sünnipäevareisi Valka. Nende esimene Valga reis. Valga on üks huvitav linn. Sõidad teise tänavasse ja oled Lätis :) Mingit süsteemi seal linnas ei ole minu silme läbi. Kitsad tänavad, pisikesed majakesed, sekka paar uhket maja. Kõik kuidagi nagu seisma jäänud ajas.

Aga esindatud on nii Rimi, Selver, Maxima kui ka Magaziin. Palju mustlasi ja Läti numbrimärkidega masinaid.

Kui ma autojuhi lube kunagi ammu tegin, siis oma eksamisõidu tegin ma rohelise Moskvitšiga Valga linnas. Ja load sain ka sealsest ARKist. Mälestused.

Ega me sinna Valka päris nii lambist ka ei sõitnud. Tellisin eelmisel päeval oma endise klassiõe käest tordi ja olime seda torti toomas. Ühendasime kaks asja ja tore oli. Esimene sünnipäev, kui kuhugile kiiret ei olnud. Lihtsalt läksime ja seiklesime.

Ega ma seepärast kinkidest ilma ei jäänud. Kes tahtis, sai kingi ikka üle anda :D Vaadake ise...

Korvike

Saunatarvete komplekt

Käte- ja kehakreem

Kaks pirnipuud

Satiinist voodipesu

Kaks kaltsuvaipa

Sularaha, millest rahastasin osaliselt oma uut telefoni

Aitäh kinkide eest!

Tutu seelikutes sünnipäevalised

Kont hambus? :D

Tundub, et minu eelmine postitus tekitab paljudes vastakaid tundeid ja seda konti on tükiks ajaks mõnele pureda. Aga ma olen kindel, et minu pere siin maamunal ei ole ainus, kes selliste probleemidega kokku puutub. On veelgi hullemaid perekondi tegelikult, aga minu asi ei ole neile näpuga näidata.  Ok, mina kirjutan sellest avalikult ja tunnistan probleemi, seega ka kriitikud kohe platsis, kellel elus midagi sellist ei ole juhtunud ja kes teavad kõige paremini kõigist ja kõigest. Andke minna ja lootke, et teie pojad-tütred kasvavad kõige eeskujulikumalt ja iialgi ei puutu alkoholiga kokku :D

Minu päev on alanud peavaludega. Ma ei kujuta ette, kuidas need veel ennast tunnevad, kes nädalavahetusel peale magamatuse veel kõvasti pummeldanud on. Mul on paljast magamatusest juba vilets olla :) Ei saa käima. Õnneks on ilmgi ilus ja kohe-kohe olen omadega nii kaugel, et lähen lastega välja. Saab äkki mõne puu riita. Lapsi aeda ma sel nädalal ei saada veel. Meena on külmetusnähtudega ja Stig on jälle selles staadiumis, et tema on hädas oma kakahädaga. Jooksen iga natukese aja tagant tenaga ws-sse ja tulen sama targalt tagasi. Kohutavalt närvesööv aeg. Ja raha on ka niikuinii otsas, et autole kütust osta. Natukene tagavara on mul taara näol, leiva-saia-piima saame kätte. ja kaheksas on veel nii-nii kaugel. Aga nii kange olen ma küll, et säästude kallale ma ei lähe. Saame hakkama:)

Lasteaia kevadpeod jätame sel korral vahele. Liiga palju on seda kõike minu jaoks praegu. Võtame rahulikult ja ega meil kodus ka viga ei ole. Olgem positiivsed!