Perekonnaviga:D

Peod möödas, käes taas argipäev. Nüüd on rahu majas kuni jõuludeni. Stabiilsus mulle meeldib.

Olen nüüd aiale ka rohkem pihta saanud. Eile sai hilisõhtuni umbrohuga võideldud. See on saanud siin niiskuses ja soojas rahumeeli kasvada. Viimane aeg on mingi piir panna sellele vohamisele, muidu kasvab üle pea.

Kasvuhooned käisin ka üle. Murdsin kasve, sidusin, kakkusin umbrohtu, kastsin. Sten on täielikult murule spetsialiseerunud  - õnneks. Jaskar tegeleb trimmerdamisega. Mete palus ka tõsimeeli omale mingit tööd, mis ei tohtinud aga ainult mitte kõplamine olla. Kakkusin talle siis suure hulga ohakaid, mida ta täna komposti kärutas. Ühe männi palusin tal ka ära kärpida, mis talle rõõmu tegi.

Ega mul suurt aega väljas tegutsemiseks ei jää, süüa ka vaja teha. Siis tekivad jälle nõud, neid vaja pesta. Siit - sealt vaja koristada. Pesu seisab juba ammu kuivana restil ja ootab kokku lappimist.

Aga selle asemel, et neid ilma lõputa töid kodus teha, tegin mina õhtusöögi valmis, sõime kõhud täis ja tegime lastega ühe mõnusa väljasõidu. Läksime metsadesse kolama ja samal ajal viskasime silma peale ka võimalikele maasikakohtadele. Mannergud olid meil ettenägelikult kaasas. Stigile võtsime jooksuratta ka kaasa.

Kui metsavahele jõudsime, tegime igas vähegi maasikalangile sarnases kohas peatuse. Olime küll varased, aga keegi (tean juba kes) oli meist varajasem. Eks sõitsime edasi. Metsa on siin meie kandis nõrkemiseni. Kuskil peab ju ikka midagi leiduma.

Tegelikult tundub, et maasikate jaoks on natukene vara. Palju on õitsvaid maasikaid. Lagedamatel kohtadel leiab valminud marju, aga need on alles ühe kaupa. See aga ei ei ole põhjus kodus istumiseks. Läksime ka oma igaaastasesse kohta vaatama, aga seal on kõik kinni kasvanud ja lapsed said niisama luusida. See ka ju huvitav. Ega me meelt ei heitnud.

Lõpuks viimases kohas, kus me peatuse tegime, võtsin mina kaamera autost kaasa ja olin juba maasikate otsimisest loobunud. Pilte on ka mõnus teha, eriti kui nii head materjali on. Nii ma siis klõpsisin. Stig uhas rattaga ringi (olime 100% liiklusvabas kohas), lapsed kolistasid mööda mägesid ja võsa ringi.

h

Leia pildilt lennuk

Olin parasjagu ametis, kui lapsed hõikasid, et on sattunud meeletutele maasikaväljadele. Ma arvasin, et nad lollitavad. Sten oli enne juba paar korda üritanud meid haneks tõmmata. Kes siis ikka enam usub. Aga kui vaikseks jäi ja kõik nahistasid maasikaid korjata, siis muutus asi kahtlaseks.

Liikusin ka vaikselt sinna suurde leiukohta. Aegaajalt andsid nad oma imestushoogudega märku, et nad ikka olemas on. Stig pani kildu: "oh sa raks". Korje käis. Sten loomulikult tegi seda otse kõhtu, mille vastu mul midagi ei olnud. Kõigil pidi ju fun olema. Meena, nagu alati, surus kogu aeg oma korjatud marju minu marjade juurde. Mina muidugi keeldusin, sest ma tean, et pärast peab ta minu korjatud marju ka enda omaks, sest tema sinna paar marja pani. Seda ma ei soovinud. Mina korjasin marjad talveks. Lõpus korjasin suhu ka mõned, aga no nii head olid, et kui maigu suhu saad, ei tule korjamisest enam midagi välja.

Stigile õpetasime ka marjade suhu korjamise selgeks. Tema ei saanud esiti arugi, mis meil seal toimub. Tal andis oma pisikeste näppudega marjale pihta saada. Loomulikult tuletasin ma lastele meelde ka oma lapsepõlvest pärit kommet marjad heinakõrre otsa ajada. Jutustasin loo juurde ja õpetasin neile ka. Neile on see trikk Pipi Pikksukast juba tuttav, laia silmaringiga nagu nad mul on :D

Niikaua kui mina oma tarkust jagasin, kasutas Stig juhust ja kummutas peoga omale minu ämbrist maasikaid suhu. Ühekaupa noppida on ju tüütu:)

Kui Stigil magustoit söödud oli, arvas tema, et temal on uni peal. Nii on ta juba päris mitu korda viimasel ajal arvanud. Mugav ju, kui laps ise märku annab, et aeg on hakata otsi kokku tõmbama. Eks oli juba kolatud ka ja maasikaidki saadud.

Ega meil sellised  väljasõidud midagi uut ei ole. On minu vanemad nii teinud ja teen mina ka alati. Kuna ma isegi elasin mingi aeg linnas, kui Jaskar pisike oli, siis ema juurde sõites sõitsime alati läbi metsa. Päris vana traditsioon on see meie peres. Metsadki kõik enavähem ümbruskonnas tuttavad, niipalju, kui meile vaja.

Hakkasime siis koju sõitma ja keda näha, ema ka metsas. Vahetasime paar sõna, küsisin saagi kohta ja rõõmustasime lastega, et isegi selle paari tunni sees ja metsas võib kohata omasid. Puhtalt perekonnaviga:D

Tore oli. Ja veel toredam, et Stig on juba jupp aega unedemaal. Värske õhk ja liikumine on oma töö teinud.

38. Jaanijooksu tulemused

Jooksu tulemused leiad siit.

Keda huvitab, siis toon siin välja ka meie pere tulemused...

Kõige väledam oli Sten (303) ajaga 29:23,8, kiirus 8,98 km/h.
Järgmisena finišeerus Mete (312) ajaga 30:07,4 kiirusega 8,76 km/h.
Jaskar (323) saabus ajaga 32:43,0 kiirusega 8,06 km/h.
Minu (328) aeg oli 33:55,4 kiirus 7,78 km/h.

38. Jaanijooks

Sain nüüd lõpuks peale suurt küürimist ja koristamist majapidamise kontrolli alla. Sellised pidupäevad löövad graafiku täitsa segi. Siis joostakse kodust ainult läbi ja kui seda kuus inimest mitu päeva järjest teeb ja kui kellegil natukenegi aega oma järelt asju ära panna ei ole, siis on ikka täielik kaos. Lisaks veel meeletu kogus musta pesu, musti nõusid, esik on jalanõudest kuhjas, wc-sse mahub suure hädaga veel. Kaevust pidi vesi ka kohe kohe otsa saama. Ma ei tea, mis siis saab. Loodame vihma peale. Sajaks ometi veel paar nädalat :D

Lastel koristasin teise korruse ka ära. Sinna satun ma üliharva. Neil on seal jätkuvalt väga mõnus ja koristamine on lausa lust.

Nüüd proovin eilse  sportliku päeva kuidagi kokku võtta - 38. Jaanijooksu ümber Karksi - Nuia paisjärve. Eelmise aasta Jaanijooksu kohta saate lugeda siit.

Nagu ma FB-is lubasin, siis 100 laigi täitudes ma võtan sel aastal esimest korda jooksust osa. 100 laiki küll kokku ei tulnud, aga kuna toetajaid ja kaasaelajaid  oli arvestatav osa, siis neid ma ka alt vedada ei tahtnud. Olin siiski kogu aeg nii meelestatud, et lähen starti. Küll ilma eelneva ettevalmistuseta ja absoluutselt ilma mingisuguse sportliku vormita. Eks ta natukene riskantne oli, aga võitma ma ei läinudki. Osavõtt oli ikka tähtis ja eks mind huvitas ka see rada, et kust ja kuidas see läheb. Aastaid olen ma sellest ainult kuulnud.

Nüüd on mul selge pilt asjast, nii rajast, kui selle raskusastmest. Karksi vald võib uhke olla sellise ilusa trassi eest, mida on kokku lausa 4,4 km ja kulgeb väga looduskaunilt.

Startis meid siis meie seltskonnast koos minuga viis - mina, Jaskar, minu "eks", Mete ja Sten. No nemad on juba "vanad kalad", ennegi osa võtnud. Väga armas oli stardis näha Maarikat, kes sõbralikult lehvitas (tema elas ka fb-is minu laikide kogumisele hoogsalt kaasa). Üldsegi on see üks väga asjalik traditsioon Jaanipäeval meil siin vallas. Kõik endised ja praegused Nuia elanikud on koos, alati kohtab palju kooliaegseid tuttavaid.

Põhijooksu start
Foto: A. Peensoo

Kuidas mul siis läks. Algus oli paljulubav. Kohe minu ees startiska vabatahtlike pritsimeeste grupp - täis varustuses (kirsad, kiivrid, rasked ülikonnad). Mul oli hea meel, et nendel jõuan ikka sabas püsida. Sõrkisin rahulikult neil kannul. Parkla kohal aga suundusid nemad rõõmsalt oma vilkuritega auto juurde ja oligi mul "lips" läbi.

Õnneks ootas "eks" mind viisakalt järgi ja nii me siis kulgesime. Tema suts eespool, mina tasapisi järel. Eks ma kõndisin ka ikka, ei ole sellist iseloomu, et terves jutis kogu aeg jooksusammu teha, kasvõi kiirkõndigi. Ei suutnud. Kõige ku mmalisem oli, et kohe põhijooksjate järel lasti rajale ka kepikõndijad ja üks kiiremaid oli mul kogu aeg kannul. Kuidas see võimalik oli, ei saanudki ma aru. Kas ma tõesti nii aeglane olin?:D Minu vähim eesmärk oli vähemalt teda mitte mööda lasta. Ühest jooksjast ma siiski sain mööda ka:)

"Eks" püüdis mul ikka tuju üleval hoida ja kiitis, kui heas sportlikus vormis ma olen. Ma tean, et ta valetas, aga abiks ikka. Mäe alla jõudsin ma rahuldavas seisus ära, siis hakkas see kõigeraskem osa - mäkketõus. See pole mingi suvaline tõus, uskuge mind. Isegi puhanult jalutades on sealt tegu ülessaamisega. Mina aga oli juba peaaegu "poolsurnud". "Eks" ootas mind nõlval ja haaras sõbralikul käest. Eks ta aimas, et vabatahtlikult ma ise ülesse sealt ei sõrgi. No ja siis hakkas rahvas ka kaasa elama. Karjusid muudkui: "Edasi Anni" ja "edasi Anni". Täpselt selline tunne oli nagu sünnitusel. Sul on niigi valus ja keegi julgeb veel sind utsitada ja ergutada. Oleks siis veel minu nime karjutud. Ma pole ju ometi Anni. Sel hetkel soovisin ma ainult vaikust ja et kõik vait jääks. Nii viimasel piiril olin ma.

Lõpuks sain ma aru, et Anni oli kohe minu ees. Viimase lõpu "eks" sõna otseses mõttes vedas mind sealt mäest üles. Mina haarasin veel Anni ka sleppi ja nii me kolmekesi finiši poole pressisime. Oleksin heameelega allaandnud, Anni sedaka püüdis mitu korda teha, aga ma haarasin uuesti ta käest ja tirisin teda kaasa. "Eks" lasi meid vahetult enne finišit ette, nagu naistega viisakas on käituda ja saime rahulikult edasi "surra". Otsisin vaikse nurga, mul oli süda nii paha ja lasin ennast murule pikali. Sai lõpuks läbi see õudus. Lõpp oli hirmus mis hirmus. Kui te ei usu, minge ise proovima.

Mete ja Sten oli minust ikka sada korda tublimad. Mete oli vahetult enne veel osalenud 9 - 10 aastaste tüdrukute 700 m jooksus, kus ta sai auväärse II. koha koos hõbemedaliga.

9 - 10 aastaste tüdrukute start

Mete on kõige kiirema tüdruku kannul

Meena osales 5 - 6 aastaste tüdrukute jooksus ja saavutas 7. koha. Tema võttis jooksu natukene lõdvemalat, kui Mete. Nägu oli tal küll pingevaba ja jooksis ainult selle nimel, et finišis ootas teda Tupla ja Arbuusijook.

5 - 6 aastaste tüdrukute start

Jaskar oli mul kogu aeg silmapiiril. Sai loomulikult minust parema aja, mis talle muidugi rõõmu tegi. Mind rõõmustas aga, et ta üldse osa võttis. Meelelahutus missugune kogu perele.

Vahetult peale lõpetamist

Peale autasustamist, kus õnne meile kellestki ei naeratanud (kahjuks), hakkasime koju sättima. Jäätist me kohapealt osta ei raatsinud ja pisukesel läbirääkimisel leppisime kokku, et teeme seda Konsumis, kust iga üks võis valida kaks jäätist omal soovil. Sellega oli jäätisemure lahendatud. Jaskar magas selle pakkumise muidugi maha ja pidi "näppu imema" :D

Kodus ootas meid soe tuba ja kütte pandud saun. Olime ilma vahetusriieteta kodust väljas ja seega ka üsna läbikülmunud vihmast. Kartulisalati teoga oli ema ka juba alustanud, mille mina siis peale mõningast hingetõmbamist lõpule viisin. "Eks" grillis veel viimase portsu "home made" šašlõkki ära ja riburada pidi said kõik kuumas saunas ka käidud, isegi mina sel korral. Nii külm oli. Mõnulesin kohe pikalt laval, silm tahtis lausa kinni vajuda. Pole juba ammu nii väsinud olnud.

Saunaline

Järgmiseks aastaks ma pole valmis veel mingeid lubadusi andma...veel mitte :D

P. S. Pildid, mis postitasin, on enda tehtud, kui pole teisiti märgitud. Luba ma kelleltki küsima ei hakka (võimatu missioon), kui on  fotole jäänud ka kõrvalisi isikuid. Ärge pikka viha pidage :D

Selliseid pulmi sooviks endalegi

No nii. Lõpuks siis saan taas mahti midagi kirja panna. Usun, et ootate kõik pikkisilmi postitusi sellest, millega ma oma päevi sisustan. Igav mul ei ole. Elu on kirju ja kui tekib mõni õhtu ja hommik, kui kuhugile kiirustama ei pea, siis olen tänulik selle aja eest. Mõnus on niisama lihtsalt olla ilma kiirustamata ja aja planeerimiseta, ilma suurema stressita.

Kuna Jaanide aeg rohkem selline väljaskäimise aeg ja üritusi on rohkem kui tavaliselt, siis oma mugavuse huvides ja käisin eelmisel nädalal maniküüris ja pediküüris. Teen seda kõige rohkem kaks korda aastas, vahest ka harvemini. Omal käel saab ka muidugi kergemalt üle käidud, KUI vaja, aga tihti on mul ikka küüned nii üleval kui allpoool väljaspool arvestust. Pole lihtsalt mõtet ja võimalust ilutseda, kui pidevalt on mustad tööd käsil.

Võtsin ennast nüüd kätte ja panin isegi aja aegsasti ilusalongis kinni. Tavaliselt on ikka nii, et kui mulle midagi pähe turgatab, siis haaran kohe telefonitoru ja kui saab aja siis saab, kui ei, jääbki asi sinnapaika. Sel korral ma nii kärsitu ei olnud ja planeerisin aegsasti juba ette. Tavapäratu minu puhul.

Ootamine tasus ära. Mõnus on vahest lasta professionaalil selliseid asju teha, ise lihtsalt olles ja asjade käiku mõnuledes jälgida. Tulemusest rääkimata.

Kohavalikuga oli lihtne. Asukoha poolest on mulle kõige meelepärasemaks kohaks Viljandis "Ilustuudio". Parkimiskohti on meeletult, kõik käe-jala juures, salong ise väga armas ja tegijad on ka alati hea mulje jätnud. Alati satun erinevate inimeste otsa ja pole ühtki paha sõna õelda. Sel korral katsusin sellise aja saada, et korraga teha korda nii käed, jalad kui ka kulmud.

Sain elu esimese kogemuse ka püsilakiga...jah, nii ajast  maas olen ma omadega. Igatahes olen ma nüüd reedest saati kõike seda testida saanud - nii mullas kui vees ja lakk läheb aina ilusamaks:D Nagu mulle loodud. Eks näis, kui kaua see nii edasi kestab ja mis üldse edasi saab. Neid kogemusi mul veel ju ei ole.

Kui maniküür kuulis, et soovin kollast lakki, siis oli ta natukene jahmunud ja küsis, kas kollane on mu lemmik värv. Ei ole, kuigi ega tal värvina midagi ju viga ei ole. Malluka pulm kollasega oli väga armas näiteks. Aga mul see kleidi lugu. Linane kleit kollaste lilledega ja minu arvates kollane lakk varvastel ja sõrmedel sobis ideaalselt. See et ma muu ajal kannan muud riietust, aga lakk on ikka kollane, on mulle suva. Olen alati maisi armastanud :D

Igatahes sain oma jalad ja käed korda, maksis mis see siis maksis, tasus kuhjaga ära ja tasub veel mitu nädalat kindlasti. Endal on hea tunne ja see ju eesmärk ongi.

Ära on käidud juba meie küla Jaanipäeva sugemetega peol, mis oli väga vahva üritus. Peeti see siis 19. juunil. Rahvast oli meeletult. Mina ostsin pileti numbriga 51 ja ma polnud viimaste ostjate seas. Meie pisikese küla kohta ikka kõva tulemus. Kaasa sai võetud kõik lapsed, suurem vedas ennast ise kohale.

See oli vist Meenale aasta suursündmus. Onu Jaanus andis talle veel 5€ puhvetis kulutamiseks, mis lisas veel õli tulle. Küll ta siis tuiskas oma sõpruskonnaga ja oli ennast 100% pühendanud raha kulutamisele. Tal oli veel kodust kaasavõetud "hambaraha" ka rahakotis, millel ta kiivalt silma peal hoidis ja jälgis väga hoolikalt, et ta seda sirgeks ei lööks. Jah, ka temal tuli lõpuks üks hammas suust, et koolihambale ruumi saada. Hammas on kenasti issi saadetud hambatoosis ja ootab järgmisi seltsilisi. Ja eks see euro ootab rahakotis ka lisa loomulikult :D

Peol olime üsna kaua. Lasin lastel ikka niikaua olla, et nad küll said. Mõne tantsu sain ka teha, oleks  veelgi tehtud, aga Stig hakkas väsima. Oli vaja kiiresti tegutseda, sest kui laps üleväsinud on, siis minu mõistus saab otsa. Keskööks olime kõik oma voodites ja rahul.

Järgmine suurem katsumus oli pulm. Võtsin seda üsna rahulikult, ilma suurema ettevalmistuseta. Lastele andsin nii mokaotsast teada, et sel päeval sellest kellast peate ise hakkama saama ja kõik. Tegin kimbu, panin riidessse ja lihtsalt läksin. Ei hakanud ekstra isegi meiki, soengut ega mingit ekstravagantset kostüümi muretsema, kübarast rääkimata. Pruut peab pulmas siiski kõige ilusam olema ja ma austan selliseid tavasid.

Ja oli tõesti armas ja kodune pulm. Ei mingit tilulilu (disaineri kutseid, gurmee toite ja jumal teabmida veel...). Kohal oli pea 400 külalist,aga tundus,et kõik tundsid kõiki, mingeid suhtlemisbarjäärje kellegil ei tekkinud. Selles mõttes siis kodune.

Laulatus toimus sealsamas peopaigas olevas kirikus. Selles kirikus pole vist veel iial niipalju rahvast olnud.

Peotelgid olid üles löödud kirikuhoovi. Toitlustamisega tegeles cartering ja nad said sellega suurepäraselt hakkama. Toitlustada nii suur hulk inimesi nii ladusalt - müts maha. Toit oli suurepärane, kõik oli suurepärane. Kõike oli külluses, absoluutselt kõike. Ole ainult "mees" ja naudi pidu. Isegi ilm oli suurepärane.

Ja mida ma siiani ei usu...Pulmatordi oli pruut ise valmistanud..no ei suuda uskuda. Nii suurt torti pole mina omaelusnäinudjamaitsev oli ta ka veel. Mina isiklikult suutsin kolm tükki ära süüa.

Pulmarongis oli autosid ca. 89. Algust ja lõppu igatahes näha ei olnud. Väga suursugused pulmad, hästi korraldatud ja väga mõnus seltskond oli koos. Kindlasti leiate teiegi tuttavaid nägusid...

Nagu näete, sai mu silm jälle puhata "merevahu" seelikute peal. Küll on ikka ilusad. Ja see sinine linane kleit sõlmitud varrukatega ja suurte taskutega - lihtsalt ILUS.

Kes shoppingq FB lehel minu üleskutset veel märganud ei ole, neile teadmiseks...55 inimest on juba oma hääle andnud ja tahavad mind saata päris raskele retkele. Kui 100 täis, siis luban, et ma olen homme stardis. Kas ka finišis, ei oska lubada :D

Elame, näeme!

Stig sööb hommikust

Täna hommikul oli naljakas situatsioon. Stig istus laua ääres ja ootas, et ma talle midagi süüa pakuksin. Näitasin talle viineripirukat. Stig oli käpp. Lõikasin selle siis lõikelauale viiludeks ja andsin sellest esialgu pool talle.

Ise istusin kohvitassiga diivanile ajakirja sirvima. Varsti Stig hõikas: "Palun veel". Mul hea meel, et söök nii hästi peale läheb. Tõusen siis püsti ja lähen Stigi juurde. Vaatepilt, mis avanes...

Ma olin jahmunud. Saab ka nii. Ise ei tule selle pealegi. Õnneks Meena lahendas olukorra ja sõi saia. Asi sai sõbralikult lahendatud:)

Kui lõunauinaku aeg on...

Mul on selle blogimisega praegi nii nagu ta. Tahaks hirmsasti kirjutada, aga kui lapsed on päevast päeva kodus, siis lihtsalt ei teki sellist hetke, kui saaks omaette olla ja oma mõtteid koguda. Vao vahel kõblates ma saan seda aegajalt ikka teha, aga oleks ju vaja kohe kirja ka panna. Ja kui mul üks väike võimalus ka tekib ja olen saanud ennast enamvähem juba tahvli taha koos oma mõtetega sättida, siis keegi ikka katkestab selle helge hetke.

Tihti on ka nii, et toimetan köögis ja olen ennast häälestanud täitsa blogimise vaimus, ainult et lõpetan veel ühe ja teise asja. Ja nii ta läheb. Ei lõpe siis tegemist vajavad asjad. Praegugi oleks vaja minna pesu kuivama panna. Aga siis on kindel, et siia ma enam ei jõua teab mis aeg. Lasengi lihtsalt asjadel olla. Ei juhtu midagi, kui paar tundi hiljem see pesu kuivama saab. Huvitav oleks küll (lemmik töö mul siiski), eriti, kui igasugu uusi hilpe sai pestud.

Ei, ei käinud shoppamas. Tahaks küll minna, aga hoian ennast tagasi ja tegevuses, et sellised lollid mõtted peast ära läheks. Milleks kokku kuhjata, pole me veel paljaste persetega. Midagi ikka leiab veel. Ja rahaga pole ka priisata, mis sest, et ennast rikkamaks olen valetanud. Just tuli toimetulek arvele. 234€ +90€ vajadusepõhine peretoetus (oi kui huvitav on ju võõras rahakotis sobrada?) Sellega on vaja nüüd opereerida ma ei tea kui kaua. Midagi on veel lasterahast ka alles, aga kohe varsti on vaja autoremondi arve tasuda ja Jaanipäev on ees. Lisaks veel ühed pulmad, ühed juubelid, lapsed ootavad puhkusereisi. Oeh....Vast pean vastu:D

Mõtlen kogu aeg, et oleks vaja minna ja üks Kirbuturg teha. Aga ei saa vedama. Ei taha neid "kaltse" sorteerima hakata. Peab ikka väga kriitiliseks minema, kui ma ennast liigutama viitsin hakata. Tõuget on vaja.

Eile käis isa siin ja kui ta lahkunud oli, sain varsti talt kõne. Oli hunniku riideid leidnud. No mis ma kosta oskasin. Ei hakka ju läbi telefoni juhendama, et ole hea, võta see Lindexi asi ja see H&M-i seelik. Mis teab tema riietest ja mida tean mina kosta. Maha ka ei saanud ju asju jätta. Palusin tal asjad auto peale visata ja tagasi tulla. Päris head kraami oli. Nagu mul riideid vähe oleks, aga teate ju isegi...Neid ma nüüd hoolega pesengi, et siis vaadata, kas midagi loosi ka läheb. Niikuinii kannan päevast päeva ikka endale armsaks saanud mugavaid riideid.

Tegelikult tahtsin üldsegi praegust hetke, kui Stig lõunaund teeb, kasutada aega Stigist kirjutamisele. Pole ammu juba seda teinud. Mõned kirjutavad iga jumala kuu, kui lapsel kuukene kukub, pisikese kokkuvõtte. Mina ei märkagi, kui laps on näiteks 2 a. ja 4 kuuseks saanud mida ta praegu muideks ongi, kui näppudel lugeda.

Igavesti lahe kuju on ta meil. Räägib soravalt ja kõike. Ka roppe sõnu juhtub vahele suuremate eeskujul, kui "kulat", "pelse" ja "lõve" ropuks lugeda. Ka selliseid lahedadid ütlemisi on tal: "jumal küll", "issand jumal", "pilla-palla" ja neid kasutab ta väga osavalt ja tabavalt. Nalja kui palju. Viisakas on ta ka loomulikult. Kui midagi söögilauas ikka juurde tahab, siis ütleb: "palun veel putru", "palun veel vett" jne. Aitäh leiab ka alati kasutust. Ilus kuulata kohe.

Lemmik tegevused on ka välja kujunenud praeguseks hetkeks. Ikka istub ta oma Lego Duplo klotsidega ja ehitab "tormi", ise väga süvenenud asjasse. Mudelautod kaasab ta ka mängu alati. Neid hoiab ta ühes punutud korvis, kuhu ta need alati peale mängu tagasi paneb. Lasteaeda võttis ta ka need korviga alati kaasa ja kasvatajatele paistis see täitsa meeldivat, selline hoiukoht. Tavapäratu vist :D

Teiste lastega armastab ta peitust mängida. Ma heldimusega kuulan, kuidas Stigi kord lugeda on ja ta vuristab: "1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9..." Uskumatu lausa :D Üks kindel peidukoht on tal ka välja kujunenud, kahe kapiukse vahel. Tõmbab kapiuksed lahti ja poeb nende vahele. Peaasi, et lõbus oleks.

Õhtuti mängitakse väljas tagaajamist, kus Stig on ka suur osaline ja jooksja. Oh seda rõõmu ja kilkeid siis.

Üks "hitt" liikumismasin on ka Stigil väljas. Kui ta juba õues on, siis ringi liigub ta ikka oma armsaks saanud jooksurattaga. Paistab talle väga istuvat see ratas. Jõuab seda tõsta iseseisvalt, kui vaja, saab peale ja maha ja käsitleb osavalt. Mäest alla lastes tõstab jalad üles ja tasakaal täitsa olemas. Aga väntadega rattast ei arva ta veel midagi. Ei vänta ja kõik.

Mähkmevaba on ta juba jõulust saadik. Oma hädad teeb ainult meie wc-s, potti ta ei kannata. Olen talle ikka õpetanud iseseisvalt suurte wc-d kasutama ja ta saab ka ise suurepäraselt hakkama, kui ma juures seisan ja kiidan teda iga edukalt sooritatud liigutuse eest, aga kui ma hommikul magada tahan ja tema oma häda kurdab, siis ta hakkama ei saa. Pean sooja teki alt ennast välja ajama, ja minema teda pissitama. Ja kui me parasjagu arbuusi söönud oleme, siis pean öö jooksul seda päris mitu korda tegema. Wc paber on ka väga oluline detail, mida peab ka pissimise järel kasutama. Seda ta siis kasutab nii hoolikalt (üks leht alati) ja potti viskamine on eriti pidulik :D

Kakamisega hakkab paremuse poole minema. Olen nüüd lausa kalendrisse sisse kandnud, kui ta kakab ja viimasel nädalal oli seda juba lausa 3x. Vast saame sellest probleemist ka varsti võitu ja kui ma ikka emaga telefonis vahest suhtlen, siis ei ole see enam esiuudis (Tere! Kle tead, Stig kakas täna ja päris arvestatava koguse ikka...:D) Kõrvalt vaatajatele võib see üsna naljakas kuulda olla.

Magamine on meil suveperioodil vaba. Kedagi ei sunnita, ka Stigi mitte. Eile kolme ajal aga sain ma aru, et laps on üle väsinud. Polnud ju kellegil mõtteski, et aeg sealmaal ja Stigil on aeg lõunat ka magada. Kellast ei tea ju suvel keegi midagi. Kui ta lambist jaurama hakkas, vaatasin kella ja siis oli selge. Laps tahtis magada. Panen ta voodissse ja rahu majas. Õhtul tormab nii kaua, kui suudab. Selleks ju suvi ongi.

Perekool kui meelelahutus

Olen juba ammu tahtnud kirjutada oma järjekordsest leiust. Sarnase leiu osaliseks sain ka eelmisel suvel. Hakkab traditsiooniks kiskuma vist :D

Juhtus siis selline asi, et kui ma Hansapäevadel käisin vabatahtlikuks, oli mul päris palju jooksmist ka staabist tänava peale, et välismaalastele teed näidata. Ja ühel sellisel teenäitamisel, kui ma suuna staapi tagasi võtsin, märkasin prügikasti kõrval maas kilekotti, mis oli pungil. Uudishimulik, nagu ma olen, läksin asja uurima. Raamatud. Jälle. Mirabeelia sarja omad. Ma ei mõelnud hetkegi. Haarasin koti kaasa.

Eelmisest suvest on mul samuti prügikastist välja kougitud Mirabeelia sarja raamatuid. Lugema ma neid veel hakata ei ole jõudnud, aga aega on ju.

Kui ma kodus kilekotist raamatud välja harutasin, oli küll selline tunne, et kohe hakkan lugema, aga kuni tänaseni ma pole veel nii kaugele jõudnud. Piirdun ikka ainult "Perekooliga", mõnede askidega, teiste blogidega, delfiga. Iga õhtune rutiin juba. Ei mingit arengut. Palju mugavam on pimedas telefoniga lugeda, kui hakata mingit arvestatavat valgust kuskilt vedama, et raamat kätte võtta. Aga oma mõtetes olen ma sinnapoole teel.

Perekoolis on juba jupp aega päris huvitavaid teemasid, millel ma silma peal hoian. Eks oli ka minu Kodutunde saate ajal, kus mind ikka päris kõvasti materdati. Isegi politsei tundis huvi, kas ma tulen selle"pasaga" toime. Lõpuks kogu see teema millegi või kellegi pärast kadus ja asi vaibus. Ja mida ma täna loen?

Kuum teema Blogiauhinnad ja gala kajastus. Loen kõiki selle teemaga seotud kajastusi huviga. Ja ei puudu siingi oma luukered. Siin teemas  võetakse üks blogija letti, kes julges ka #EBA2015 üritusele kohale minna, eriti veel arvestades tema musta minevikku. Eesti on nii väike, et siin ei jää küll midagi saladuseks. Kõik su minevik kaevatakse välja ja kui sellest veel ei piisa, siis kaudselt asjasse puutuvate minevik ka.

Loetigi seal teemas lõpuks ette kõik "petisblogijad", kus mainiti mind ka ära. Teenitult või teenimatult, igaühe oma asi. Õnneks ei ole mina kelleltki pettusega raha ära võtnud. Veel peenem, olen ennast vaesemaks valetanud. Päris hea süüdistus. Meister valetaja nagu ma olen :D

Kui sul on eluks vajalik olemas – lähedased, sõbrad, perekond – ja sa oled rõõmus ning eneses kindel, siis sa oledki rikas.

Kohe kindlasti pole rikkus teatud staatussümbolite omamine või tarbimismaailma lõa otsas kepslemine. Millegi endale \”lubamine\” on vaesuse tunnus. Mul pole vaja midagi endale lubada, mul on niigi kõik olemas – rõõm ja tasakaal endaga. Kummaline, kuid sellises olekus tuleb ka raha sinu juurde – just sellisel määral, et end hästi tunda.

Kõrvalvaatajana hoian silma peal ka Eveliisi teemal. Pole küll tema tehtud teema, aga eks kõik "käod" on sada korda targemad ja oskavad kõike sada korda paremini ja on suured nõuandjad/parastajad. Omadest kogemustest võin juba ette kujutada, et suurem osa kirjutatust on lihtsalt bullshit. Imetlen Eveliisi, et ta kiuste laimule siiski edasi kirjutab oma blogi (kahjuks tihti küll mulle tundmatus norra keeles) ja pea püsti edasi liigub. Pole meie asi arvustada teiste elu, mis sest, et avalik blogija. Jääme siiski viisakateks. Täiskasvanud inimesed siiski oleme kõik ju, mitte lasteaed.

Pean tunnistama, et siiski lõbus on kõike seda jälgida. Mingigi meelelahutus, mis sest, et teiste elude arvelt. Aga ma olen vähemalt erapooletu ja ei "kisa" kaasa.