Kui öö ei olnud kergemate killast, siis päevaga jäin küll ülirahule. Ma ei tea, kust tuli minu tänane energia, aga seda pole mul juba tükk aega nii palju olnud.
Eile õhtul olin ma üsna masenduses ja kurb. Kirjutada ma sellest muidugi ei saa, sest siis on anonüümsed kohe jaol ja hakkavad seletama, kuidas kõige õigem elada oleks ja teiselt polt jälle, et sellist asja ikka ei tasuke netti üles riputada. Ok siis, kirjutan vaid ilusatest asjadest ja jätan mulje, et meil on kõik hästi ja meil muresid ei ole. Kui, siis vaid rahamured, mida jälle ka ei tohiks avalikustada, sest ennast "rotiks" ka ju ei tohi mõne arvates teha.
Väga raske on kõigile meelejärgi olla, kuigi ega ma seda ei taotlegi. Minu eesmärk on siiski päevikut pidada, et hiljem oleks, mida meenutada ja lapsedki saaksid huvi korral vanu aegu meenutada. Ise ma loeksin küll oma vanaema käsitsi kirjutatud päevikuid, mida ta pidas iga jumala päeva kohta. Oi kuidas see mind huvitaks, kuidas tema oma elu kirja pani, mida tundis ja läbi elama pidi. Aga nende päevikutega on lood pahad ja tundub, et ma ei saa neid kunagi lugeda. Pean leppima vaid ema meenutustega, kuidas nad joodikust isa vägivalla ja hirmu all elama pidasid, mida nad sõid, mida seljas kandsid ja kui kokkuhoidlikult tol ajal elati.
Ühe kurva juhusliku avastuse tegin veel. Imelik, kuidas võib mõni asi südamesse minna. Üks minu lemmikumaid blogijaid oli mind oma
blogrollist eemaldanud. Miks? Loomulikult on see tema enda teha, aga mina hakkasin kohe põdema, et kas ma tõesti olen igavaks muutunud, käib see kaalujama talle närvidele ja sada muud asja veel. Kuni sinnani välja, et mida kuradit ma siin üldse oma aega raiskan ja oma elu teistele avan. Hakkan parem sahtlipõhja kirjutama.
Siis ma kolasin veel FB-is ja viisin igasugu otsi kokku. Küll on ikka hea asi, kui sa oled "olemas" ja võimalus teiste järel nuhkida olemas on. Ma arvan, et igal ühel teist on olnud tahtmine kellegist rohkem teada saada ja facebook on selleks ideaalne koht. Miks seda võimalust riigitasandil ei kasutata, et näiteks "rongaisade" kohta infi leida, ma ei tea. Mina, kui tavainimene, saan ainult fakti konstateerida, rohkem minu võimuses ei ole. Kohtutäiturid ja Maksuamet aga laiutavad käsi, kuigi neil on ju kõik võimalused olemas, et kasvõi "mustalt" palka maksvaid firmasid vahele võtta. Lapsemäng, aga neid järelikult ei huvita ja kõik.
Sellised kurvaks tegevad seigad mul siis eilsest ja tänane öö oli ka üsna lünklik ja sain põhjalikult une arvelt oma probleeme analüüsida. Õnneks hommikul olin krapsti varakult üleval ja viisin tööga oma mõtted mujale. Mina niikuinii maailma muuta ei suuda ja teen siis enda ja meie pere olemisegi nii palju paremaks, kui ma seda suudan.
Kaal näitas mul hommikul 66,9 kg, mis on masendav. Olen nädal aega magusast hoidunud, õgimishood olen vahele jätnud ja mingit saasta näksimist ei toimu.
Poodi olen nädala jooksul raha viinud vaid ca. 32€. See oligi esmaspäeval, kui tegin suurema poereti, et külmkapp päris tühi ei oleks. Reedel varusin vaid 4 piima ja ühe sepiku ja sedagi taaratšeki arvelt. Teisipäeval oli möödapääsmatu kulu - trimmeri tamiil, mis maksis üle 5€. Ise ma olen väga rahul oma finantskäitumisega, las see kaal siis hüpleb. Ju see ka hakkab ikkagi kokku tõmbama, kasvõi paar kilogi aja jooksul.
Millega ma siis täna kõik hakkama saanud olen? Eile alustasin kartuli sorteerimisega, mille ma täna võidukalt lõpule viisin. Kõik käis kui lepase reega, kui kõrvale jätta üks möödalaskmine. Nimelt ei olnud ma sel aastal jõudnud veel kottidele mõelda, liiga äkki tuli see kartuli võtmine. Nii ma siis maadlesin kogu aeg nende auklike vanade võrkkottidega, kust kogu aeg kartulid välja veeresid. Lõpuks tõi ema mulle mõned normaalsed kotid ka ja siis oli küll lust tööd teha. Mete käis ka mul natukene abiks, sai vähemalt töö spetsiifikaga tuttavaks, kui muud kasu polnud, mis pole ka muidugi vähem tähtis.
Kõige armsam moment oli, kui Jaskar läks kartult ema juurde keldrisse viima (minu keldrisse mahtus vaid osa) ja kutsus Steni endaga kaasa. See ei ole tavapärane. Mul on suht imelikud lapsed. Sellist õe-venna suhtlemist on vaid kindlate paaride vahel...Mete ja Sten, Sten ja Stig, Meena ja Stig, Jaskar ja Stig, Mete ja Stig. Muid variante eriti ei ole, kui, siis vaid üks suur kaklemine.
No ja kui Sten ennast auto ligi oli sättinud ja ootas kutset ja kui see kutse tuli (minu pisikesel kaasabil), siis Sten ennast kaks korda kutsuda ei lasknud. Sten sebis Stigi ka punti, millega Jaskar kohe päri oli ja nii nad siis kolmekesi vanaema juurde kartulikoormaga sõitsid. Mul oli kohe selline õnnis tunne ja paugu pealt oli selge, mida ma sünnipäevaks soovin.
Lasin siis fantaasial ka natukene lennata ja unistasin, kuidas kolm vennakest lähevad üheskoos vanaema juurde, vanaema söödab neil kõhud ka täis...aga see oli juba ulmevaldkonnast. Tulevikus võib-olla.
Lapsed tavatsevad ikka alati küsida, mida ma ühel või teisel puhul kingiks soovin. Mul on alati üks vastus "häid lapsi", ei midagi muud. Ja nad teavad seda vastust juba aastast aastasse. Jaskar pole kahjuks seda küsimust mulle veel esitanud...äkki kunagi...:)
Igatahes edaspidi soovin ma vaid igaks puhuks, et mu lapsed omavahel paremini läbi hakkaks saama. Rohkem ma ei soovigi.
Kui ma eile tegin ühe partii pirnikompotti, siis täna käisin oma kurgipeenart revideerimas. Kartulivõtu ajal olid kurgid niivõrd maitsvad, et ma kohe pidin veel saama võimaluse natukene kurke purki teha. Ja saingi, kolm 1,5 liitrist purki õnnestus mõnusaid krõmpsuvaid delikatess kurke purki saada.
Steniga kraamisime voolikud ja pumba ka selleks hooajaks kokku. Kastmisaeg on ümber, järgmisel aastal jälle. Hernekepid ja nöörid said kokku korjatud, hernepeenar kokku kraamitud. Herneseeme oli mul juba varakult kokku kogutud. Kes seda poest osta jõuab. Pakis on nii imevähe sees, et naljanumber lausa. Oma seemet saab ikka mõnuga kohe külvata ja sel suvel sai päris tihti hernepeenras istutud ja herneid vitsutatud. Tahaks järgmine suvi korrata.
Vahepeal oli Sten saunapuud ja veed ära vedanud, minu mureks oli tuli alla teha. Ikkagi kokkuhoid, kui kõik sauna lähevad, mitte duši alla. Kokkuhoid ees ja taga:D
Mul oli täna seline tunne, et see oli selle aasta kõige ilusam ilm. Olime kõik terve päeva väljas ja toimetasime. Ja palju toimetasime. Hämaras tuppa minnes pidin veel niipalju pingutama, et õhtusöök ka valmis teha. Seal tulid juba ema ja Mete appi, kes koorisid kartulid ära. Riburodu käisid kõik saunas ja kui ma vaikselt olin lootnud, et äkki unejutust täna pääsen, siis seda luksustmulle juba ei lubatud. Liiga hea raamat ja Meena ootas huviga, mis edasi juhtuma hakkab. Ma olen lubanud iga õhtu ühe peatüki lugeda, mis on täiesti arvestatav lugemine. Isegi nii pikk, et lõpus pean võitlema juba unega. Mina siiski ainult, lapsed kuulaks mitu peatükki korraga.
Ja nüüd on neil komme veel pilti ka analüüsida peale lõpetamist. Seal on üks vanakraami poe pilt, kus on igasuguseid huvitavaid asju müügil ja mina pean siis ütlema, kellele mida ma sealt ostaks...no et Metele ostaksin ma need pehmed loomad, Stigile linnupuuri jne. Ma saan aru, et korra me tegime seda mängu, aga nüüd lüüakse see pilt iga päev lahti ja mina pean siis kõva häälega "unistama" hakkama:D
Täna ma olen ikka tõeliselt läbi omadega. Jõudsin vaevalt veel tahvelarvuti maast voodisse vinnata, selg lööb lausa tuld. Stenil hea pea ja mäletas veel, kuidas ma eelmisel aastal oma haige seljaga kartult sorteerisin. Mina olin selle juba unustanud. Ju seepärast mul sel aastal nii lihtsalt läkski. Olen
happy.
