Kartulipanek

Täna on see päev vist, kui kartulipanekuks läheb. Vaod said eile sisse, seemnekartult on ka üks kastike juba kohale toodud. Loodetavasti toob sel aastal iga panija ise seemne kaasa, sest mul seda pole lihtsalt. Kus ta mul olla saab, kui jõulude aegu alles tulin ja sinnamaani ostsin oma kardula supermarketist, pestult.
Vagude ajamine ja traktori käivitamine oli meil siin suursündmus, lastele. Päev aega läks traktorile elu sisse saamisega. Oli teine ju sügisest saati puutumatult kuuri all seisnud. Nüüd siis akud tühjad ja sada häda. Vagude ajamine oli käki tegu selle muu ooperi juures.
Stig vaatas suure huviga masinat põllul, Sten jooksis ja püüdis vanaisa huulilt iga soovi välja lugeda ja muudkui jooksis. Mete kükitas mullas ja lasi mullal läbi näppude joosta, ise nii ametis. Siis hakkas vabatahtlikult suurest igavusest kive korjama.

Sten peseb tuuleklaasi puhtaks, et vanaisa paremini näeks:)

Väike masinamees unistustes

Ei tea millest küll Meteke unistab:)

Leidis omale tegevust

Kõik see mees kohal tähtsal üritusel

Mina kakun seda rõvedat umbrohtu, mis igalpool ilutseb

Kägu kukkus just ka õues, toomingas meil siin õitseb, järelikult on õige aeg kartuli panekuks.

Kägu isiklikult

Eile oli ka selline päev, kui lapsed kooli minna ei soovinud. Ja ma lubasin neil koju jääda. Põhjuseks oli too nõidade jant. Nemad ei soovi ennast riietada nõiaks ja üleüldse nad ei osanud ka nõutud nõiakaabut teha. Luua ma aitasin küll Stenil valmis teha, aga no ei ole sellised maskeraadid meeltmööda Stenile ja Metele. Meena seega on hoopis teisest puust. Kostüüm kästi juba päev varem kohale lasteaeda viia ja kui ta eile õhtul kodu tuli, oli tal enda tehtud nõiakaabu peas. Teeb silmad ette suurematele ja mulle ka. Mina igatahes ei oskaks sellist kaabut teha.

Sõrmus hambaarstilt. Hommikul said kaks auku roosad plommid ja kingituseks hambaarstilt väike meene.

Kartulipanek ehk mõtteid Eesti rahva kevadisest ühisüritusest: "Paneme maha!"

1. Uudishimulik naaber:
"Panete ka varast vä?"

2. Tööka mehe väsinud mõte:
"Terve päev otsa panin Laurat igasse vakku."

3. Noor pastor:
"Panime Ando mulda."

4. Vähetreenitud külamees:
"Panin põllul Birgitit seni, kuni selg valutama hakkas."

5. Kirjanduslik klišee:
"Panime isaga Arnot kooli taga põllul."

6. Kirikuõpetaja tütre kõmuline saaga:
"Panime kirikukellade helinal terve jutluse aja."

7. Õpetlik ema:
"Ära nii tihedalt pane, äbarikud tulevad!"

8. Eksliku hinge rõõmus avastus:
"Arvasin, et panin Mildat, aga tegelikult oli see hoopis Ants!"

11 aastat tagasi

Täna, 11 aastat tagasi, sündis meie perre teine laps.
Et midagi teoksil on, tundsin hommikul kella seitsme ajal. Olin rahulik. Ajasin lapse isa üles ja ütlesin, et nüüd on minek. Tema, nõrganärviline, nagu ta oli, hakkas kohe pabistama ja käsi väristama. Au talle selle eest, et ta sünnituse juures oli, kogu protsessi tegelikult, algusest lõpuni. Vapruse eest annan talle lisa punktid:)
Mäletan hästi, kuidas väljast kostus Viljandi ümberjärve jooksu melu. Oli kohe selline erilisem päev ja eks 1. mai ongi ju eriline, igas mõttes.
Ilmavalgust nägi beebipoiss 13:27. Kaal 3920 g ja pikkuseks 52 cm.

Kõik oli kena, kuni avastati, et lapsel on kõrge palavik ja ajab pead kuklasse ja loomulikult kisas vahetpidamata. Asi tundus kahtlane. Kutsuti lastearst kodust, kuna oli ju 1. mai ja arsti kohapeal ei olnud. Tehti vereproov ja kohe organiseeriti sõit kiirabiga Tartusse. Laps oli kuvöösis ja mina endast väga väljas, nutsin vahetpidamata ja ei suutnud uskuda, et sellisel pisikesel süütul olevusel võib midagi halba olla. Diagnoos oli ajupõletik. Laps oli sünnituse käigus saanud pisiku.
Önneks sai ta Tartus kohe õige ravi peale. Olime haiglas kokku natuke üle kuu aja. Lapse isa käis meid pea iga päev vaatamas.
Nime panekuga oli meil selle poisi puhul tõelised raskused. Meie kutsusime teda kohe algusest saati Tipiks. See oli ainuõige nimi tol hetkel. Aga ega sellist nime ei saa ju lapsele panna ametlikult. Oleks saanud kindlasti, aga jumal küll, kuidas laps sellise nimega elanud oleks.Tipp:D Lõpuks pidime otsuse langetama, sest nime panek oli niigi juba hiljapeale jäänud seoses ootamatustega. Sten-Tippo sai sünnitunnistusele ja Sten ise on selle nimega vist üsnagi rahul.
Täna tähistame pereringis ja Stenil on külla kutsutud ka üks sõber külast. Sünnipäevaks soovib üks 11-aastane poiss haamrit, saagi, tööriistakohvrit ja näpitsaid. Vat selline mees on kasvanud meile. Ja isa pole tema vastu huvi tundnud vist juba aastaid. Sellest on kahju. See-eest on vanaisa Stenile suureks eeskujuks ja õpetajaks.

Vanaisal alati sabas:D

Käisime "vällamaal"

Kõigepealt tänan kõiki bliogilugejaid, kes mind eilsel tähtsal päeval meeles pidasid ja õnnitlustega üle külvasid :D Armsad olete!
Kuidas minu päev eile möödus, kuulete kohe. Plaanis oli siis minu sünnipäeva puhul üks rattasõit Lätti teha, et Ruhjas pidulik lõuna süüa. Päev oli ju vaja kuidagi eriliseks teha. Suurem pralle sai laupäeval ära peetud, söökide ja jookidega. Mõned lähedasemad inimesed olid ka külla kutsutud. Kingitusi sain ka. Selle kohta tahaks lähitulevikus eraldi postituse teha, siis saate aimu, mida ühele 38. aastaseks saavale naisterahvale kinkida:D
Ärasõit oli plaanitud kella 12-ks, kui Stig oli ennast välja maganud. Reaalselt saime minema  enne ühte, sest Stigi mähe oli hommikust saati kuiv ja ootasime pissi. Olin juba natuke mures, et äkki vedelikupuudus lapsel. Ootasime ja ootasime, aeg muudkui läks ja ikka ei midagi. Võtsin ta siis potilt, mähe uuesti tagasi alla ja seadsime endid minekule. Oleksimegi muidu seda pissi ootama jäänud.

Stardivalmis

Esimene viperus teepeal juhtus õige pea. Väntan ja väntan ja äkki enam vändata ei saanud. Kinni kiilus midagi. Stig andis küll oma lalinaga midagi teada, aga kes seda kuulas siis. Tema kaisurätt "nossu" oli keti vahele takerdunud.

"Nossu" päästetööd

Jukerdasime tükk aega, enne kui "nossu" jupphaaval kätte saime. Kolm sai ühest rätist nüüd. Ja sõit võis jälle alata. Esimese peatuse tegime Köönas. Seal on villavabrik ja veski.

Mõtlesime, et astume läbi. Mingit liikumist seal ei olnud, ühtki autot samuti mitte.Meie Stigiga avastasime kohe väga laheda kiigu. Pole elus nii hea kiiguga kiikuda saanud. Sujuv ja ei ühtki kriginat, uinutav lausa.
Vahepeal katsusin mähet ja jumal tänatud, midagi oli sinna juba tehtud. Süda jäi rahule. Kõik oli korras ja asi funksis.

Nii saab sellise kiigu ehitada

Siis märkasime liikumist ja kuulu järgi pidavat seal ka kohvi ja värsket leiba pakutama. Saigi küsitud niiviisi ja pererahvas oli väga lahke, kutsuti meid sisse ja saime natukene keha kinnitada. Oli ikkagi juba ca. 10 km seljataga.

Kohvi, kaht sorti kohapeal küpsetatud leiba, või ja mustsõstra moos.

Kaasa sai ka värsket leiba osta. See tuli otse ahjust ja oli veel kodu jõudes soe.Pätsi hinnaks oli 2.50 €.
Vahepeal vaatasin seal hoones ahetades ringi ja tegin pilte. Väga lahedaid lahendusi oli seal sisustuse vallast näha ja palju sepistatud asju. Vaadake ise...

Lahedalt maalitud seinad Vol.1

Vol. 2

Sepistatud toolid

Lühter kohaliku villaga polsterdatud

Tool

Heinarehad nagidena kasutusel

Lahe garderoob sepistatud jällegi, ka riidepuud

Prügikast...vaatasin, prügi oli ka sees. Ei uskunud algul:)

Sissekäigu juures suitsetajatele

Suure prillid, kuhu abiellujad tabalukke panevad

Edasi jalutasime sealsel territooriumil, kus oli ka ahhetamist küll ja küll...

Värvilised mesitarud. Läksin liiga lähedale ja üks sumiseja lendas mulle kraevahele. Siis oli küll hirm juba. Pääsesin seekord.

Stig arvas, et see on päris loom:)

Geniaalne kiik minuarust.

Esimese peatuse üle rahulolevaten liikusime röömsalt edasi, sihtpunkti, Ruhja. Riigipiirilt näitas kilomeetreid Ruhja 16. 10 oli seljataga, järelikult umbes 6 veel. Polnud ju hull. Valimsime teise tee Ruhja sisenemiseks ja nägime kohti, kuhu varem sattunud ei olnudki. Käidud on ju seal palju-palju ja alati samat teed pidi. Avastasime uusi paiku.
Plaan oli ühes Ruhja söögikohas pidulik lõuna süüa piduliku päeva puhul. Koht oli täitsa avatud, ilm ilus teenindus ka väga meeldiv. Võib-olla aitas sellele kaasa see, et meil oli väike laps seltskonnas:) Menüüst eriti midagi välja lugeda ei osanud ja sai tellitud praad, kus ikka liha oleks ja kartuleid. Kaste sai ka suure surmaga tellitud:) Läti keel on ikka jube keeruline.

Söögikoha nimi on umbes-täpselt tõlgituna  "Kolm sõpra"

Menüül puust kaaned

Inglise keelne variant menüüst

Huvitav lahendus letil.Erinevate maade mündid.

 Istusime väljas. Saime ka enda käsutusse söögitooli ja mänguasja Stigile. Oote aeg ei olnud pikk, kui söögid juba lauda toodi. Ahvatlev nägi kõik välja ja maitse oli sama hea. Ju meil olid kõhud ka ikka tühjad. Imestama pani, et Stig sõi ikka ka väga isukalt. Söök pidi ikka hea olema.Sööma hakates oli selline tunne, et peame ikka veel juurde vist tellima, niivõrd maitsev oli. Aga kui lõpetasime, siis lausa ägisesime. Stig otsustas püksid ka kohe sealsamas täis teha. Mina,ettenägeliku emmena, olin loomulikult puhta mähkme kaasa võtnud. Kui selle probleemi lahendanud olime, oli Stigi näost näha ülimat rahulolu ja isegi paari haigutust. Me kõik oleks heameelega silma kinni lasknud. Kõht ju oli täis ja ilm mõnusalt soe. Riided olin ma endal etäpselt õiged valinud. Midagi ei pidanud juurde panema ega ka ära võtma. Hommiku otsa sai ju valitud ka:D

Kuskil Ruhja peal me ringi ei kolanud, veelvähem me shoppasime seal. Polnud vajadust ja eesmärk oli ju teine. Tagasi sõites jäi samale tänavale, kus söögikohtki, Ruhja jäätisetehas. See on nii kuulus koht, et kohustuslik pildi tegemine pidi ka olema loomulikult.

Stig oli väga tubli ja vapper reisikaaslane. Ei mingisugust vingumist. Täitsa emmesse:) Magama jäi ta sealsamas Köönal, kust kodu oli veel 10 km. Ta oli nii vaese olekuga, kui ta oma suure kiivriga tukkuma jäi, et tegime peatuse. Tahtsime ta paremini sättida, aga ega seal rattatoolis see eriti võimalik ei olegi. Stig ärkas selle jama peale peale 5 minutilist tukkumist ja nii ta üles jäigi. Piisas talle sellestki.

Reisi lõpp, kodus

Ja mis kodu jõudes lahti läks. Stig muutus nii hüperaktiivseks. Kõigepeal pani sajaga taha tuppa, otsis paar väikest autot ja siis viskas köögi põrandale ennast kõhuli ja hakkas vuristama oma autodega, ise ajas suust mootori mürinat välja. Küll ta siis mängis, jooksis ja toimetas. Areng oli vist rattatoolis peatuma jäänud. Katsuge ise 5-6 tundi istuda vagusi.
Magama sain ta peale üheksat alles ja seda ka suure surmaga. Ta oli ikka nii üle väsinud, et kõik oli segi. Hommikul magas ta rekordkaua, poole kaheksani:)
Suured tänud vahvale reisikaaslasele, kes kannatas pea 36 km  ära minu uinumist ja uimerdamist maanteel. Ja veel minu ratta kilinat kolinat terve tee kuulama pidi. Aga uimerdamine ja lätu löömine mulle istub ja kui seda veel tervislikult värskes õhus teha saab ja samal ajal saab veel päikest ka võtta, siis teinekordki:D

Tähistan

No nii, käes minu 38-s kevad ja tähistan seda väga sportlikult. Tõmban veel mõne hetke hinge, lasen Stigil silmatäie magada ja siis stardime rattaga Lätimaale. Sünnipäevareis, nagu meie peres traditsiooniks saanud on. Igaüks valib, kuhu, millal ja millega-kellega. Mina võtan oma exi kaasa.Silmad läksid tal igatahes särama, kui ta mu plaanist kuulis. Nii peabki:)
Loodetavasti tuleb ilm ilus ja mitte liiga palav.

Lemmiksalatid...

...külalistele