Väärtuslik leid

Lugu selline, et viisime Steniga eelmisel nädalal utiiltaarat Nuia prügikonteinerisse ja tahtsime tühjaks jäänud pappkastid paberikonteinerisse visata. Teeme siis suure kaane lahti ja mida me näeme-raamatud on prügisse visatud. Ja palju raamatuid. Üks parem kui teine:) Palju mõelda vaja ei olnud, korjasime kõik kokku, mis käeulatusse jäid. Mida möödujad arvasid, huvitas meid sel momendil kõige vähem. Enamus tuntud kirjanike raamatud, palju lasteraamatuid, Mirabeelia seeriast terve hunnik, Ukuaru jne. Neli kasti raamatuid korjasime kokku lõpuks. Tõime koju, sorteerisin ära ja panime lehtla alla raamaturiiulisse. Tulevikus, kui ülemine korrus väljaehitatud saab, saame sinna mõnusa raamatunurga teha. Seoses selle ülemise korrusega - homme tullakse Kredexi poolt paikvaatlust tegema....jeeee.

Meie leid

Korrastatud raamaturiiul meie väärt leiuga

Inimesed, enne kui raamatud ära viskate, uurige kohalikust raamatukogust võimalust raamatud sinna anda. Küll nemad teavad juba pareminei, kuidas neid edasi kasutada. Ärge prügimäele küll raamatuid viige.

Tean ka, kellele need raamatud kuulusid ja kui sa satud seda lugu siin lugema, siis teinekord kaalu ka teisi alternatiive äraviskamisele. Tegu oli tõesti heade raamatutega ja pakuvad meile kindlasti palju rõõmu pikaks ajaks. Hea, et suutsime päästa mis päästa andis, enne kui konteiner tühjendamisele oleks läinud:)

Positiivsed uudised

Tahaks Teiega oma rõõmusõnumit jagada. Minu Kredexi kodutoestuse taotlus on läbi vaadatud ja tunnistati vormilistele nõuetele vastavaks. Edasine menetlusprotsess jätkub. Perioodil juuni-august teostatkse minu elamispinnal eluaseme seisukorra ja toetuse taotlemise vajaduse hindamiseks paikvaatlus, millest mind teavitatakse 1-2 päeva ette. Otsus taotluse rahuldamise/mitterahuldamise kohta tehakse hiljemalt 26.09.2014. Võib-olla on küll vara rõõmustada, aga miks nad peaksid meile "EI" ütlema. Mina ei näe küll ühtki põhjust. Positiivne tuleb olla:)

Mis nüüd vähem positiivne on, siis oma advokaadilt Saksamaalt olen paar kirja saanud ja tundub, et lootust elatisraha miinimumile ei ole. Vastaspoole advokaat tuli välja sellega, et kuna laste isa on juba pikemat aega haiguslehel ja pole võimeline miinimumi maksma. Momendil maksaks ta regulaarselt igakuiselt 133 € lapsele, kui kohtus kõik plaanipäraselt läheb. Saksa miinimum on kuskil alates 220 €-st. Sellest saame meie ainult unistada. Veel pidi tal depressioon olema, raske lapsepõlv ja pidi ennast üksikuna tundma. Ühesõnaga nii masenduses, kui veel üks inimene olla saab ja seljaprobleemid ka takkaotsa. Kui mul ka niipalju aega ja tahtmist oleks, oleksin omale ammu "hullupaberid" välja ajanud. Aga ma pean lastele olemas olema 24/7, mul pole aega sellise jamaga tegeleda. Oi kui vihale ajavad need mehed ikka.:D Nüüd siis saadan oma advokaadile vastuse umbes nii, et jätku asi sinnapaika, minu närvid maksavad ka midagi. Pole mul seda lisastressi vaja.

Mis kõige peenem on, et Saksamaalt laste isalt tuli ettepanek, et Estonian Air pidi 16. juunist hakkama otselende Berliini tegema, et kas oleks mõeldav, et ma Meena mõneks ajaks issi juurde lendaks. Aga kui ma  kuulsin, kui haige "keegi" on, et pole võimeline isegi tööl käima, siis no kuulge, ei saa ju 5-aastast last saata depressiivse ja masenduses inimese juurde, kellel on veel ka seljahädad. Kui midagi juhtub, vastutan ju mina. Isal kasvatusõigust pole, vastutus on 100% minu. Nii et see aktsioon tuleb küll ära jätta, turvalisuse huvides.

Sain oma mured nüüd ära kurta. Üks pisike on veel...Istusin täna väljas trepil ja vaatasin oma aeda. Kui kõik minu blogi lugejad appi tuleks aiatöödele, siis ka vist ei saaks see kõik siin tehtud - no toome näiteks Jaanipäevaks. Meeletu. Nüüd on jälle ilm ka kuum, katsu sa olla sellise kuumaga ja veel liigutada ka ennast. Lesida veel võiks:) No aga see mure on mul krooniline.

Tänane "Kodutunne"

Pean ütlema, et ega ma telekat ei vaata. Aga kui Perekooli lahti lõin ja keegi mainis, et kohe hakkab saade Regiinast, kes Kodutunde abiga omale uue kodu sai, kargasin voodist välja ja sättisin ennast teleka ette. Väga kuum teema ikkagi ja olin asjaga varasemast kursis. Tahtsin ikka pilti ka näha ja kursis asjade käiguga olla. Muidu Perekooli vahendusel tekib asjast vale arusaam, sest niipalju, kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi.

Ma kadestan Regiina hambaid. Olid täiesti ideaalsed minu silmis. Jättis väga sümpaatse mulje ja FB-s ristitud Tapeedi-Regiinast oli asi väga kaugel. Kuigi tapeedi vist nägi saates ära, kui see nüüd oli see kuulus tapeet seal seinas.

Olen väga sarnase saatusega, mis Regiinalgi. Väikeste erinevustega. Mul on õnneks paar tüdrukut ka :) Oma kodu on mul, ema on mul tugivõrgustikuna olemas. Need on suured asjad. Õnneks on juhtunud nii, et abielumeestega pole mina kokku sattunud. Ka üsna suur pluss kogu selle jama juures, mis ma elus kokku keeranud olen. Nii et minul "Kodutundest" abi loota ei ole, kui Kredex peaks "EI" ütlema.

Loodetavasti oskab Regiina hinnata seda heategu ja hoiab oma uut kodu ja kujundab oma lastele turvalise kekkonna kasvamiseks. Mul on hea meel, et kõik ikkagi õnneliku lõpu leidis ja Mallukas võiks natukene mõtiskleda sel teemal sügavamalt. Kõigil ei ole nii häst, kui temal. Mõistmist!

Tootega on asi "nähvikus"

Olen täielikult pettunud As Toote Viljandi piirkonna ühes meesterahvas, kelle nimi on testavast keegi Marek. Lubadused, lubadused, lubadused ja väga hea jutt. Aga tulemusi ei ole. Selleasemel, et viisakalt ära õelda, on vaja "lolli " mängida. Täiskasvanud mees, peaks juba mõistus peas olema.Ja selline tõrvatilk rikub kogu meepoti ju ära.

Mina saadan igatahes nüüd ilma Toote hinnapakkumiseta Kredexisse paberid ära ja tuleb mis tuleb. Mina olen endast parima andnud. Õnneks on kaks pakkumist olemas, ettenägelik nagu ma olen, et mitte täiega hävineda. Saab suure mure kaelast ära ja oma eluga edasi minna. Kuhu mul muidugi niiväga ikka pressida on. Kohati on tunne, et päevast päeva üks ja seesama...korista, pese, tee süüa, rohi, kasta. Mingid loomad söövad kasvuhoones järjest tomati juurikaid ja uuristavad käike juurte alla. Külm võttis oma osa. No mida mõtet? Vahepeal on küll tunne, et lööks käega ja läheks ära mullatoidule. Üsna mõttetu on see maapealne elu.

Õnneks sai natuke vaheldust üle pika aja, käisime lastega naabertalus, sugulaste juures. Lapsed mängimas, meie täiskasvanud kohvitasime ja rääkisime Mallukat taga. Jäägu see rõõmgi:) No eks me arutasime teiste elusid ka, niipalju kui teadsime ja ette kujutada oskasime. Inimesed elavad väga huvitavalt, ise nad ei oska seda aimatagi. Kõik võik blogisi pidada, siis ei tekiks nii palju külajutte ja info tuleks otse allikast, parem veel kui koos piltidega oleks :D

Ma olen täheldanud, et kui ma seal oma sugulaste juures käin, saan ma alati mingit positiivset energiat. Äkki ma olen energia vampiir ja imen neid seal energiast tühjaks. Peaks täitsa uurima, kuidas neil tunne on peale minu käiku. Mina kodu jõudes tahaks tavaliselt kohe midagi suurt ette võtta. Täna näiteks oleks tahtnud kohe tuba ümber paigutama hakata eesotsas suure riidekapiga. Täitsa jabur ju. Aga positiivne. Ootan,äkki läheb üle :D

Olen suht nõutu

Ei teagi, kas nüüd nutta või naerda. Asi seisab As Toode taga. Vaja selle nädala sees paberid Kredexisse ära saata ja mida pole, on hinnapakkumine As Toodelt. Lubavad. Kui oma andmeid pakun, kuhu pakkumine saata, siis nagu ei tahetagi. Üsna kahtlane hakkab juba see asi tunduma. Muidu igati usaldusväärne firma minu silmis, aga nüüd hakkab küll juba asi imelik tunduma. Isegi kõnedele ei vastatud esmaspäev-teisipäev. Täna siis sain lõpuks kontakti ja sain oma andmed ka neile suruda, aga pakkumist meilil ikka veel ei ole. Täitsa kurjaks ajab juba, õelgu siis ära, et nad pole võimelised pakkumist tegema, oleksin saanud kuskilt teisest firmast muretseda. Nojah, elame näeme, mõni päev on veel aega. Äkki juhtub ime:) Aga vägisi kisub rappa see asi. Kahe firma pakkumine on küll olemas, aga tahaks Toode oma ka ikka, et võrdlus moment oleks.

Aiavili on mul maas. Hernes juba üleval isegi. Kuna maad veel üle, siis pean vabadele vagudele lilli külvama. Lilleseemneid on mul palju-palju. Kui need kõik maha saab, siis saab põld ilusaks suveks, lillemereks.

Kohe-kohe on ka kooli lõpp. Meena hakkab lasteaiast puhkama 2. juunist kuni 31. augustini. Kasvataja koosolekul pani südamele, et lapsed peavad suvel puhkama. Teevad nad ju täiskohaga tööd lasteaias, pea 8-10 tundi päevas. Siis oleme kõik kodused ja saame hommikuti kaua magada ja ei pea kuhugile kihutama. Kella peale minekut meie peres see suvi ei ole, mõnus. Saame teha, mida tahame, puhkusele sõita, kuhugile, ei tea veel kuhu.

Täna on Metel ja Stenil  koolis pildistamine ja Stenil eesti keele tasemetöö. Peaaegu et eksam tema jaoks. Tähtis asi. Tasemetöid tuleb tal veel terve rida. Kohustuslik kirjandus on mõlemil loetud, mis teeb rõõmu. Tublid on nad olnud peaks, ütlema.

Mete naljalt juba kleiti selga ei pane, aga tänase pildistamise puhul tegi ta seda vabatahtlikult ja heameelega.

Mete pükstelembusest tingituna on täitsa ime, et ta juba nädala algul avaldas soovi, et tema läheb pildistamisele kleidiga. Saksamaal ta ei pannud seda kleiti kordagi selga, sest seal lihtsalt pole tavaks nii pidulikult ringi käia. Pidulikud riided Saksa ühiskonnas on täiest tarbetud asjad. Enne Eestisse tulekut saime Metele suure hädaga koos kleidi väljavalitud, sest siin on ikka aegajalt vaja selliseid asju. Ja täna läks täitsa asja ette. Hiljem, kui kleit Metele väoikseks jääb, kannab seda edasi Meena. Meena saab üldse kõik Mete väiksed riided omale. Ükskord ta sorteeris omale asju välja. Tekkis kaks hunnikut, ühes hunnikus olid riided mida ta tahtis, teises mida ei tahtnud. Kuna Meena on kleitide ja seelikute fänn, siis püksid olid tema jaoks out e. mittevajalike riiete hunnik. Nii lihtsalt käiski:)

Hakkame siis suvevaheaega ootama:D

Kõik kuhjub

Täna pean asjalikuks hakkama. Asjadel on kombeks kuhjuda, kui nendega mitte tegeleda. Ilmad on nii viletsad olnud ja isu midagi teha ei ole olnud. Eilne saavutus oli mul ainult söögi tegemine ja pesu viisin ka hädaga välja. Kõik. Rohkemaks mul tahtmist ei olnud. Kogu kere ka valutab sellest kartulipanekust ja teeäärte koristamisest. On kohe tunda, et lihased on ka olemas. Öö läbi valutasin ja täna kindlasti ka veel takkaotsa. On mõned pakilised asjad, mida olen juba päevi edasi lükanud.

Kõige suurem murelaps on Kredexi dokumentatsioon. Ma pole veel üht tähtsat pakkumist saanud, aga tähtaeg, kui paberid peavad saadetud olema, on juba 19. mail. Aeg läheb kiirelt. Plaanin kohe helistada ja aru pärida, kui kellaaeg sündsaks muutub:) Ühe hinnapakkumise juba sain, mis kahandas kõvasti meie lootusi tagastamata laenu saada pööningu väljaehitamiseks. Summa, mille eest saaksime kaks tuba juurde, oli üle 13 000 euro. No sellist raha meil küll pole kuskilt välja võtta, isegi kui Kredexist saaksime 5000.

Raamatukogu võlgnevused on mul juba kahes raamatukogus. Need tahan ära klaarida. Kogu aeg kui linna asja on olnud, on pühad või selline aeg, kui raamatukogu kinni.

Pensioniametisse tahan helistada ja uurida, kui kaugelon minu  peretoetuste maksmise asi. Kuus kuud on kohe-kohe avalduse tegemisest möödas ja ei mingit märki, et ka meie pere hakkaks saama lasterahasid nagu kõik Eesti vabariigi kodanikud, kellel selleks õigus on. Perekooli rahavas oli selle soovi peale küll verine ja sõimas meid maksumaksja kulul elajateks jne. Siin, kui kedagi huvitab inimeste arvamus "meiesugustest".

Siis on veel vaja Tartusse arstiaeg panna, et Stigi põletushaava paranemsit näitama minna, kuigi mina sellel mõtet ei näe. See oleks ainult üks suur kulu jälle, et tartusse sõita. Kõik on parimas korras haavaga (haava tegelt pole, on ainult jälg) ja kui mitte minna, ei muutu ja ei juhtu mitte midagi. Nii et seda ma veel kaalun.

Praegu on selline aeg, kui järjest tulevad uued arved. Vaja on finantsid üle vaadata ja kokkuhoipoliitikat rakendada. Pidustused on kõik seljataga, mis olid natukene kulukamad kui meie igapäeva elu. Nüüd tuleb natuke tagasi tõmmata.

Katsun nende asjadega täna ühelepoole saada ja tean, et siis on enesetunne ka kohe parem. Päike tuleb ka välja ja loodan, et päris masendusse ei lange.

P.S. Keegi veel lisaks arvab JÄLLE Perekoolist, et minu blogi on nõmeduse tipp ja üldse võiksin ennast põlema panna, et olen julgenud 5 last omale lubada. Masendav:(

Jõudu mulle!

Kredex

Paar päeva tagasi oli uudistes päevakorral  Kredexi uudis, et hakatakse taotlusi vastu võtma paljulapselistelt peredelt, kes soovivad oma elamistingimusi parandada.2010 esitasin ka mina taotluse, mis sai positiivse vastuse ja meie maja sai endale Kredexi abil uue katuse. Ehitamine läks lahtu 2011 veebruar, kui väljas oli lumeuputus. Vana katus võeti maha, majaümbrus oli kõik soga täis, lume värvus oli hall. Aga töö käis kiirelt, kahe nädalaga oli katus vahetatud.Töid tegi As Toode, töö oli kiire ja korralik, paberimajandus nii ehitusfirma kui Kredexiga sujus kenasti ja ilma viperusteta.Asjaamist oli, aga tulemus oli seda väärt ja  riigi poolt oli see väga, väga suur abi.

Ka sel aastal esitan taotluse, et elamiskõlblikuks teha pööning. Vastame kõigile Kredexi esitatud kriteeriumitele ja loodan, et saame taas riigipoolset abi ja elamispindagi juurde:)

Mõned read ka majast lähemalt. Ehitusaasta 1937. Enne, kui see maja soetatud sai, see oli aastal 2005, elasin ma ühes väikelinnas siin lähedal, ühetoalises korteris. Lasteaed oli ligidal, pood ka. Aga üsna kitsas. Hakkasime oma lapse isaga otsima ümbruskonnast suuremat elamist ja leidsime selle mahajäetud ja aastaid juba tühjana seisnud maja. Majaümbrus oli kõik kinni kasvanud, akendel olid ees munarestid, raamid mädanenud. Ahjud sees ära lõhutud, koerad eelmisest omanikust uksed-seinad ära närinud. Üsna viletsas seisus. Aga see meid ei heidutanud. Koht oli ilus, omaette, suurest teest eemal. Hakkasime siis omanikke otsima, leidsimegi pärijad, kellele maja peale omaniku surma pärandatud oli. Asju ajas minu teine pool ja jooksis igatahes liiva. Igasugused jamad rahadega, valetamised ja lõpuks lihtsalt haihtus "mees" õhku. Mina 7. kuud rase. Appi tuli minu ema jällegi, nagu alati, ja hakkasime majaomanikuga ise asju ajama. Maha sai müüdud 1-toaline korter ja ülejäänud raha majaostuks sain emalt.Paberid vormistasime 2005 märts. Olin siis oma kolme lapsega, noorim 4-kuune. Elamiskõlblikuks aitasid maja saada nii minu ema kui isa. Sissesõidutee maja juurde, nii umbes 200 meetrit, oli kevadeti läbimatu. Pidime auto suure tee äärde jätma, lapsed ja kodinad kaenlasse ja teekond jala võis alata. Nüüdseks oma minu isa abiga tee saanud palju-plaju kruusa ja on täitsa tugev ja normaalne kruusatee. Maja oli ilma maa ja metsata, need sain kõik lasteaastate eest tasuta juurde erastada omalajal.Esimese öö veetsime siin juba 25.aprill. Ja nii on aastast aastasse siin kõpitsetud, lapsigi on juurde sündinud ja ikka edasi, ei sammugi tagasi:D