ShoppingQ: Kuidas me Saksamaale ja tagasi reisisime

12. mai 2014

Kuidas me Saksamaale ja tagasi reisisime

Teeks ühe postituse meie seiklustest Saksamaale ja Eestisse reisimistel. Sai ikks päris palju edasi-tagasi sõidetud ja täitsa lahe oli:)

Ma ei usu, et on palju selliseid "hulle", kes võtaks reisi ette kolme ja hiljem juba nelja pisikese lapsega. Naisterahvana. Trassi üks ots oli 1670 km, mis kestis tavaliselt kaks päeva. Kui hommikul üheksast Saksamaalt tulema hakkasime, jõudsime teise päeva õhtul ca. 8-9 ajal kodu. Elasime Saksa- Poola piirist kuskil 300 km kaugusel, Berliinist 230 km kaugusel.

Esimese päeva norm oli alati korraga 900 km, ehk siis jõudsime tavaliselt Varssavisse öösel nelja-viie aeg ja linnast läbi minek oli siis lihtne, polnud liiklust ja ummikuid. Juhtus muidugi ka, kui sattusime tipptunnil Varssavisse ja no see ei ole lõbus. Täielik pidur. Hiljem olime juba targemad ja sättisime öiseks ajaks Varssavi. Korra isegi politsei peatas meid öises linnas, aga kui ta nägi, et naine roolis ja pisikesed lapsed magavad, lasi ta meil sõbralikult viibates minna.

Söögid tegime kodus alati kaasa, kasvõi reisi alustuseks, sest tavaliselt Eestist sõitma hakates olid meil Riia all juba söögid otsas:). Saksamaa poolt tulles hakkasime juba Berliini lähedal sööma. Mis seal sõiduajal ikka niiväga teha oligi, ajaviiteks saigi söödud kogu aeg.

Peatusi sai ka ikka päris tihti tehtud, et lapsed liigutada ja joosta saaksid. Ei jõua ju istuda, eriti veel lapsed. Ükskord oli reisiajal Meenal põiega midagi, tahtis iga viie minuti järel pissile, kuigi pissi ei tulnud. Peatuse pidin ikka tegema ja no see oli küll katastroof. Ja Mete pissimisega oli ka ükskord jama. Teme ju nagu teate, kükitada ei oska. Ja enne Riiat oli temal häda, tegin metsapeatuse ja võtsin ta siis kätele ja ta lasi oma sääred ja püksid märjaks. Polnud saanud sõitma hakatagi, kui hakka kellegil juba riideid vahetama ja rookima teda. Reisiks on alati head märjad lapid kaasa võtta, need beebide niisked salfetkad. Väga asjalikud asjad:) See oli pissimiste kohta. Muidu peatusime ikka, kus teeäärsed WC-d olid. Poolas oli meie lemmik peatuspaik ja tankimise koht "Orlen". Alati puhtad WC-d, hea kohv ja küte ka kvaliteetne.

Kui Poola lõppema hakkab, enne Leedu piiri, on üks "rekkade" parkla, kus on ka mõnus peatust teha. Seal on selline kaev, kus jookseb vesi vabalt, palju ruumi, saab raha vahetada, süüa. WC on ainult räpane. Võimalusel saab ka dushi alla minna, mida mina pole kordagi kasutanud, nii et kommenteerida ei oska. Kui Eesti poolt tulla, siis paras koht Poola zlotte muretseda. Kui 50 euro eest võtta, saab kuskil üle 200 zloti, olenevalt kursist. Ja selle eest saab kõvasti laristada. Esimene koht on Suwalki Plaza, kus on ka Eestile sel suunal lähim H&M (tol ajal) ja veel palju-palju poode ühes hoones. Eesti- Läti piirist kuskil 550 km. Nüüd vist on Riias ka juba H&M. Toiduostu kohadest on head Lidl, Biedronka (lepatriinu), Tesco. Kaardiga ei saa maksta "Lepatriinupoes", selleks puhuks on hea sularaha. Üldiselt saab paljudes kohtades kaardiga hakkama, ka kiirtee maksu saab kaardiga tasuda. Kui me säästa tahame, siis seadistan Navi tavaliselt nii, et ta kiirteid väldiks. Kiirteede peale Poolas kulub kuskil umbes 50 zloti ringis jämedalt. Aga see-eest saab kiirelt ka, muudkui küta Saksa- Poola piirist kuni Varssavini välja ja nii palju, kui torust tuleb. Paras auto lõhkumine ja kütuse kulu. Kui kõrvalteid kasutada, on põhikiiruseks 70-90 km/ tunnis. Lüla küla otsa ja politseisi täis. Soovitus - võtta ennast mõnele rekkale" sappa ja nii tasapisi sõuda. Küll nendel juba inf liigub, kus on "pollarid" ja nad võtavad õigel ajal hoo maha ja nii ei ole hirmu trahvi saada. Mina olen sellest oma ajaloo jooksul pääsenud. Korra sain Saksas kiirteel trahvi. Siis sõitis politsei eraautoga ja "passisid" mind. Sõitsid kõrval ja olid näinud, kui telefoni näpin. Keelatud ju kiirteel. Kuigi vaatasin ainult, ega keegi helistanud ei ole. Viskas oma politse märgi aknale ja sireenide saatel juhatas mu lähimasse parklasse. Tehti protokoll, 50 eurot.

Mina "natuke" rase

Lapsed said veega mängida, mis on väga kosutav sellisel raskel reisil

Eemal "Kantor", mis tähendab rahavahetuskohta.

Magasime me tavaliselt ikka autos, suvel väljas maa peal. Magamiskoha otsisin alati pimedas, sest sõitsin ikka niikaua, kui kannatas. Kui tundsin, et tõesti enam ei suuda, silm vajub kinni, jätsin omaarust sobivas kohas auto seisma ja lõime laagri püsti. Juhtus, kui hommikul valgeks läks ja sääsed sööma hakkasid, avastasime me kord ennast kuskil karjalauda külje all magamas. Sita hais ja lehmade karjumine. Ja kui ükskord ennast teele saime, siis Mete mingi aeg avastas, et Navi loeb kilomeetreid juurde. Olime vales suunas sõitnud. Orientatsioon on mul halb. 50 km sõitsime vastassuunas, enne kui kogu kamp taipas, mis juhtunud oli. Vihmaga magasin lihtsalt rooli taga, niipalju, kui see võimalik oli. Viimasel ajal peatasime ikka bensiinijaamades "rekkade" vahel, turvalisuse huvides. Ja hommikul oli hea ka WC-s käia ja värskendada ennast + mõnus kohv ja võileb.

Sten ei usaldanud ennast välja magama, liiga hirmus tema jaoks

Pool päeva käes, nemad ikka magavad:)

Kord, kui jälle suund Saksamaale oli, 2012 oktoober, olin 6 kuud rase, kõht oli ikka suur juba, läks meil rehv enne Varssavit puruks. Oli juba pime ja õhtu. Vahetult ühe bensiijaama läheduses õnneks. Aga tööeag oli rehvivahetuses läbi ja nii pidime seal tagahoovis ööbima ja ootama hommikut, kuni remonti saab. See oli üks jube kogemus. Külm, suur kõht, pisikesed lapsed ja edasi minna ei saa. Võõras maa ka, jumala pärapõrgus. Önneks, et kuskil metsavahel nii ei juhtunud. Siis oleks pidanud kõik oma nodi pakiruumist välja laadima ja ma ei tea, rehvivahetamisega poleks ma niikuinii hakkama saanud oma seisundis, kus mutrid olid niikuinii kõik kinni paagatanud. Elasime ka üle.