Tuleb postitus põhiliselt Mete ja Steni viimase aja kultuurielamustest. Seda on päris palju kogunenud lühikese ajaga, mis on ainult teretulnud.
Eile võtsime kätte ja läksime ekspromt kinno. Mõeldud, tehtud! 15 minuti jooksul otustasime ja panime plaani paika. Ei mingit päevade pikkust plaanimist. Minul oli plaan muidugi peas küpsemas juba nädalapäevad, sest siinsamas, meie lähilinnas näidati eile kaks seanssi "Nullpunkti". Miks siis mitte juhust kasutada. Ei pea ju alati kuhugile kaugele sõitma ja piletihind (2 eurot) ka soodsam, kui suures linnas.
Ladusin lastele plaani välja. See oli kella kuue paiku õhtul. Film hakkas seitsmest. Lapsehoidjat meil veel ei olnud. Aga ema oli kohe - kohe Meenaga kodu jõudmas, nii et tegime talle kiire ettepaneku Stigi ja Meenaga õhtu veeta, seni, kuni meie Steni ja Metega kinos oleme. Ema tõi kodust oma kudumise ja meie kiirustasime kinno. Lahe. Kiire tegutsemine.
Olime absoluutselt õigel ajal kohal. Saime normaalsed kohad ja olime ootusärevuses. Esimene kord ju meil kõigil sellises kohalikus kinos käia. Mina oma lapsepõlves käisin vist iga nädal kinos, vennaga. Siis oli see popp ja kättesaadav. Põhiliselt sai vaatamas käidud India filme ja selles samas linnakeses. Nüüd on see vana kultuurimaja juba ammu - ammu maha lammutatud, asemel autoparkla ja kerkinud uus moodne Kultuurikeskus hoopis teises suunas. Aga mäletan väga selgesti selle vana maja atmosfääri. Sai seal ju käidud ka käsitööringis lapsena. Armas maja oli! Kollane:)
Filmi juurde tagasi. Sisu lühidalt selline...
Tundliku ja püsimatu loomuga Johannes saab sisse Tallinna eliitkooli ning võiks eeldada, et tema elu hakkab ülesmäge minema. Tegelikult satub ta klassikaaslaste vaimse terrori alla. Ta hakkab otsima tunnustust oma vanadelt Lasnamäe sõpradelt, kes pühendavad oma aega pigem narkotsi panemise, ringi hängimise ja pidutsemise peale kui koolikohustuse täitmisele. Kodus peab Johannes toime tulema oma ema süveneva vaimuhaigusega. Pingete kuhjumise tagajärjel avastab noormees end ühel hetkel nullpunktis, kus tal tuleb oma elule teha totaalne reset ning hakata end kildhaaval taas üles ehitama.
“Nullpunkt” on Margus Karu (sünd. 1984) menuromaanile tuginev draama tänapäeva noorte põletavamatest probleemidest – koolikiusamisest ja sellest tingitud madalast enesehinnangust, kohanemisraskustest ning tunnustuse otsimisest.
Film oli põnev. Eriti Steni (11) jaoks. Kestis 1 h 55 min. Tema oleks edasi vaadanud, lõppu ta ei oodanud. Niivõrd paeluv oli tema jaoks see sisu. Mete (10) oli vaimustatud roppudest sõnadest. Üllatus, jah? Ropp oli tõesti kohati, liigagi. Aga see on elu, eriti noorte seas, on kord nii. Kasvavad välja. Minule isiklikult meeldis geniaalne lõpp. Kahju ainult kõikidest "Pauladest". Vaadake ise, siis saate aru.
Üks väga tabav repliik siit...
Ühes asjas jõudsid nad selgusele, "Printsess Luluu ja härra Kere" oli kordades parem etendus. Ja Mete Apollo kino külastus oli ka top viies:D Sten ei kujuta ettegi, mida "tõeline" kino endast kujutab, eriti koos popcorniga:) Eks me selle vea parandame õige pea.
Lõppkokkuvõttes olid lapsed nõus jälle minuga meie kohalikku kinno tulema, kui midagi uut näidatakse. Kultuurikava on meil tegelikult väga tihe kultuurikeskuses ja võiks tõesti tihedamini üritustest osa saada, kõik peaagu ju koju kätte toodud.
Koju jõudes olid toad soojad, nõud pestud, lapsed rahulikud. Küll on hea, kui tugivõrgustik on omast käest võtta ja lapsed on meelsasti ka aegajalt vanaemaga:) Ja meie - suuremad, saame koos omi asju teha.
Eile võtsime kätte ja läksime ekspromt kinno. Mõeldud, tehtud! 15 minuti jooksul otustasime ja panime plaani paika. Ei mingit päevade pikkust plaanimist. Minul oli plaan muidugi peas küpsemas juba nädalapäevad, sest siinsamas, meie lähilinnas näidati eile kaks seanssi "Nullpunkti". Miks siis mitte juhust kasutada. Ei pea ju alati kuhugile kaugele sõitma ja piletihind (2 eurot) ka soodsam, kui suures linnas.
Ladusin lastele plaani välja. See oli kella kuue paiku õhtul. Film hakkas seitsmest. Lapsehoidjat meil veel ei olnud. Aga ema oli kohe - kohe Meenaga kodu jõudmas, nii et tegime talle kiire ettepaneku Stigi ja Meenaga õhtu veeta, seni, kuni meie Steni ja Metega kinos oleme. Ema tõi kodust oma kudumise ja meie kiirustasime kinno. Lahe. Kiire tegutsemine.
 |
| Mõned minutid enne filmi algust |
 |
| Selline pisike ekraan võrreldes suure kinoga, aga ajas asja ära |
Olime absoluutselt õigel ajal kohal. Saime normaalsed kohad ja olime ootusärevuses. Esimene kord ju meil kõigil sellises kohalikus kinos käia. Mina oma lapsepõlves käisin vist iga nädal kinos, vennaga. Siis oli see popp ja kättesaadav. Põhiliselt sai vaatamas käidud India filme ja selles samas linnakeses. Nüüd on see vana kultuurimaja juba ammu - ammu maha lammutatud, asemel autoparkla ja kerkinud uus moodne Kultuurikeskus hoopis teises suunas. Aga mäletan väga selgesti selle vana maja atmosfääri. Sai seal ju käidud ka käsitööringis lapsena. Armas maja oli! Kollane:)
 |
| Vana kultuurimaja viimased päevad |
Filmi juurde tagasi. Sisu lühidalt selline...
Tundliku ja püsimatu loomuga Johannes saab sisse Tallinna eliitkooli ning võiks eeldada, et tema elu hakkab ülesmäge minema. Tegelikult satub ta klassikaaslaste vaimse terrori alla. Ta hakkab otsima tunnustust oma vanadelt Lasnamäe sõpradelt, kes pühendavad oma aega pigem narkotsi panemise, ringi hängimise ja pidutsemise peale kui koolikohustuse täitmisele. Kodus peab Johannes toime tulema oma ema süveneva vaimuhaigusega. Pingete kuhjumise tagajärjel avastab noormees end ühel hetkel nullpunktis, kus tal tuleb oma elule teha totaalne reset ning hakata end kildhaaval taas üles ehitama.
“Nullpunkt” on Margus Karu (sünd. 1984) menuromaanile tuginev draama tänapäeva noorte põletavamatest probleemidest – koolikiusamisest ja sellest tingitud madalast enesehinnangust, kohanemisraskustest ning tunnustuse otsimisest.
Film oli põnev. Eriti Steni (11) jaoks. Kestis 1 h 55 min. Tema oleks edasi vaadanud, lõppu ta ei oodanud. Niivõrd paeluv oli tema jaoks see sisu. Mete (10) oli vaimustatud roppudest sõnadest. Üllatus, jah? Ropp oli tõesti kohati, liigagi. Aga see on elu, eriti noorte seas, on kord nii. Kasvavad välja. Minule isiklikult meeldis geniaalne lõpp. Kahju ainult kõikidest "Pauladest". Vaadake ise, siis saate aru.
Üks väga tabav repliik siit...
Palun mine seda filmi vaatama. Isegi kui gümnaasium on juba kaugel ja, et peaaegu unustatud. Mine ka siis, kui Sa veel pole sinna jõudnud. Lihtsalt mine, sest see pole film ainiti koolielust vaid elust. Elust eestis, täna, 21. sajandil. See võid olla Sina või Su naaber. Ja kui Sa pole veel leidnud oma häält, et kiusajat pikalt saata, siis pärast viimast repliiki ’’Käi putsi, Paula’’ leiad Sa selle kindlasti!Koduteel arutati siis üheskoos läbi kõik viimati nähtu ja võrreldi, mis oli hea, mis jama. Kooliga käisid Mete ja Sten esmaspäeval vaatamas jõuluetendust "Hiired on hiired". Mete oli pettunud, jama oli olnud. Keegi naine oli tema ees istunud ja terve etenduse aja kõva häälega jutustanud, mis muutis lapse teatrielamuse "jamaks". Stenile jällegi meeldis, püüdis mulle isegi sisu ümber jutustada. Kumbki sai kingituseks ka raamatu "Unenäo rong". Raamatud on alati toredad.
Ühes asjas jõudsid nad selgusele, "Printsess Luluu ja härra Kere" oli kordades parem etendus. Ja Mete Apollo kino külastus oli ka top viies:D Sten ei kujuta ettegi, mida "tõeline" kino endast kujutab, eriti koos popcorniga:) Eks me selle vea parandame õige pea.
Lõppkokkuvõttes olid lapsed nõus jälle minuga meie kohalikku kinno tulema, kui midagi uut näidatakse. Kultuurikava on meil tegelikult väga tihe kultuurikeskuses ja võiks tõesti tihedamini üritustest osa saada, kõik peaagu ju koju kätte toodud.
Koju jõudes olid toad soojad, nõud pestud, lapsed rahulikud. Küll on hea, kui tugivõrgustik on omast käest võtta ja lapsed on meelsasti ka aegajalt vanaemaga:) Ja meie - suuremad, saame koos omi asju teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar