Senikaua, kui mõningad blogijad peavad õigeks sõna võtta, kes neist on ilusam, kes koledamad, keda on rohkem meediasse esinema kutsutud, kes ennast iial ise pakkunud ei ole, kelle järgi on tohutu nõudlus-läheb minu elu ikka vana rada mööda edasi. Igapäevased mured-rõõmud.
Millest ma veel kõssanudki ei ole, on käik psühholoogi juurde. Esmakordne kogemus minu elus. Eks mul ole endalgi vaja sinna pöörduda, aga sel korral käisin siiski veel koos Meenaga. Muresid oli mitmeid ja kuna lasteaed seda võimalust pakkus, siis miks mitte juhust kasutada.
Ma ei tea, kas mulle tundub, kujutan ma seda endale ette või milles asi, aga Meena on nagu muutunud-paremuse poole, on väga täiskasvanuliku arusaamisega, hoolitsev, mõistlik. Üheks mureks oligi klammerdumine. Eks psühholoog märkas seda ise ka kohe, kuidas Meena minu küljes kinni oli-küll näppis minu seelikut, oli tihedalt külje all ja kogu aeg hoidis kehalist sidet minuga. Psühholoog pakkus välja, et ju see on sellest, et üksik laps:D Seda ta mudugi ei ole, aga tahaks meelsasti olla. Igatahes peame nüüd harjutama, et Meena suudaks ka istuda nii, et ta minu küljes ei ripuks.
Üks probleem on veel enda veristamine või siis kärnade pidevalt verel hoidmine. Kui kuskil kärn on, peab see kogu aeg veritsema, muudkui nokib ja järjest suuremaks haav muutub. Kasvatajatele see eriti ei meeldi ja teised lapsevanemad ka vast ei soovi, et nende lapsed sellise lapsega ühes rühmas peavad viibima. Ebameeldiv ju. Kuna psühholoogia on üks peenike värk ja nüansse on erinevaid, siis ma ei teagi, kuidas ma selles suhtes Meenat aidata saaks.
Tähelepanuvajadus. See on ka tüütu teistele rühmalastele ja ega mul ka seda lõbus pealt vaadata ei ole, kui ta igal lapsel küljes ripub ja tüütab teisi. Sellest sai ka tantsukoolis osaliselt probleem alguse pluss sada muud asja:D
Siis konsulteerisin ma veel selles lihasöömise asjas, et ka spetsailisti arvamust kuulda ja minu versiooni kuuldes oli psühholoogi imestus suur ja ta taunis lasteaiatöötaja käitumist nagu ma õigesti aru sain. Ta lubas Meena tausta väheke uuurida rühmatöötajate silme läbi, et tal oleks pilt terviklikum ja ta saaks Meena muredele lahendusi pakkuda.
Mis veel eriti meelde jäi, et kõik negatiivne tagasiside, mis lasteaiast tuleb, seda tuleks tänutundega võtta (tõsiselt), sest positiivse jaoks kasvatajatel lihtsalt ei jää enam mahti. Võtan teadmiseks!
Kooliküpsusest. Olen kasvatajatega nõus, et kooliga pole kuskile kiiret. Las laps pikendab oma lapsepõlve ja jäägu veel aastaks koolist eemale. Koolis saab käia kogu ülejäänud elu, lapsepõlve ei saa iial enam tagasi. Ja kooli hammastest pole Meenal veel kippu ega köppu. Hambad seisavad tugevalt suus. Sellega on asi lahendatud ja paluks mitte enam küsimusi esitada, kuidas Meenal kooliga siis jääb:D See on umbes sama küsimus minu jaoks, et millal kuuendat last oodata on või kas te tütre peale pole mõelnud:D
Iseenest oleme meie praegu säästurezhiimil, kuskile väljasõitudele ei plaani minna. Katsume auto korda saada ja loodetavasti jõuame ka maksta selle eest, eks siis näe edasi, kuidas kuu lõpuni välja veame. Õnneks olime sel kuul ka toimetulekutoetuse kõlblikud ja seega sai ette võetud ka auto kohendamine. Sisimas valmistun mina igatahes suuremaks reisiks ja eks peame selle nimel natukene ka kokkuhoidlikumalt elama, et reisi aeg kõik säästud ikka sirgu saaks kenasti lüüa:D
Eks otsin kodus kasulikku tegevust, et mingigi hea emotsioon tekiks. Kasvõi mõne nurga korrastamisest, asjade sorteerimisest, äkki võtan isegi õmblusmasina välja ja parandan mõned pikalt seisma jäänud asjad ära.
Uus nädal tõetab ka üpris huvitav tulla. Sellest juba edaspidi:)
Ilusat nädalavahetust!
Millest ma veel kõssanudki ei ole, on käik psühholoogi juurde. Esmakordne kogemus minu elus. Eks mul ole endalgi vaja sinna pöörduda, aga sel korral käisin siiski veel koos Meenaga. Muresid oli mitmeid ja kuna lasteaed seda võimalust pakkus, siis miks mitte juhust kasutada.
Ma ei tea, kas mulle tundub, kujutan ma seda endale ette või milles asi, aga Meena on nagu muutunud-paremuse poole, on väga täiskasvanuliku arusaamisega, hoolitsev, mõistlik. Üheks mureks oligi klammerdumine. Eks psühholoog märkas seda ise ka kohe, kuidas Meena minu küljes kinni oli-küll näppis minu seelikut, oli tihedalt külje all ja kogu aeg hoidis kehalist sidet minuga. Psühholoog pakkus välja, et ju see on sellest, et üksik laps:D Seda ta mudugi ei ole, aga tahaks meelsasti olla. Igatahes peame nüüd harjutama, et Meena suudaks ka istuda nii, et ta minu küljes ei ripuks.
Üks probleem on veel enda veristamine või siis kärnade pidevalt verel hoidmine. Kui kuskil kärn on, peab see kogu aeg veritsema, muudkui nokib ja järjest suuremaks haav muutub. Kasvatajatele see eriti ei meeldi ja teised lapsevanemad ka vast ei soovi, et nende lapsed sellise lapsega ühes rühmas peavad viibima. Ebameeldiv ju. Kuna psühholoogia on üks peenike värk ja nüansse on erinevaid, siis ma ei teagi, kuidas ma selles suhtes Meenat aidata saaks.
Tähelepanuvajadus. See on ka tüütu teistele rühmalastele ja ega mul ka seda lõbus pealt vaadata ei ole, kui ta igal lapsel küljes ripub ja tüütab teisi. Sellest sai ka tantsukoolis osaliselt probleem alguse pluss sada muud asja:D
Siis konsulteerisin ma veel selles lihasöömise asjas, et ka spetsailisti arvamust kuulda ja minu versiooni kuuldes oli psühholoogi imestus suur ja ta taunis lasteaiatöötaja käitumist nagu ma õigesti aru sain. Ta lubas Meena tausta väheke uuurida rühmatöötajate silme läbi, et tal oleks pilt terviklikum ja ta saaks Meena muredele lahendusi pakkuda.
Mis veel eriti meelde jäi, et kõik negatiivne tagasiside, mis lasteaiast tuleb, seda tuleks tänutundega võtta (tõsiselt), sest positiivse jaoks kasvatajatel lihtsalt ei jää enam mahti. Võtan teadmiseks!
Kooliküpsusest. Olen kasvatajatega nõus, et kooliga pole kuskile kiiret. Las laps pikendab oma lapsepõlve ja jäägu veel aastaks koolist eemale. Koolis saab käia kogu ülejäänud elu, lapsepõlve ei saa iial enam tagasi. Ja kooli hammastest pole Meenal veel kippu ega köppu. Hambad seisavad tugevalt suus. Sellega on asi lahendatud ja paluks mitte enam küsimusi esitada, kuidas Meenal kooliga siis jääb:D See on umbes sama küsimus minu jaoks, et millal kuuendat last oodata on või kas te tütre peale pole mõelnud:D
Iseenest oleme meie praegu säästurezhiimil, kuskile väljasõitudele ei plaani minna. Katsume auto korda saada ja loodetavasti jõuame ka maksta selle eest, eks siis näe edasi, kuidas kuu lõpuni välja veame. Õnneks olime sel kuul ka toimetulekutoetuse kõlblikud ja seega sai ette võetud ka auto kohendamine. Sisimas valmistun mina igatahes suuremaks reisiks ja eks peame selle nimel natukene ka kokkuhoidlikumalt elama, et reisi aeg kõik säästud ikka sirgu saaks kenasti lüüa:D
Eks otsin kodus kasulikku tegevust, et mingigi hea emotsioon tekiks. Kasvõi mõne nurga korrastamisest, asjade sorteerimisest, äkki võtan isegi õmblusmasina välja ja parandan mõned pikalt seisma jäänud asjad ära.
Uus nädal tõetab ka üpris huvitav tulla. Sellest juba edaspidi:)
Ilusat nädalavahetust!
4 kommentaari:
Kärnade kratsija olin minagi lapsena, aga sellest hoolimata olen edaspidises elus rahuldavalt hakkama saanud. Lasteaias ei käinud ja psühholoogi juurde ka ei saadetud. Ega teagi, kui palju neid 50 aastat tagasi oligi.
Tähelepanuvajadus on erinevatel inimestel erinev. Kas seda peab just hakkama alla suruma? On ju palju ameteid ( lauljad, näitlejad, tantsijad isegi õpetajad), kus see on lausa vajalik.
Väga lootustandev lugeda, tänan vastukaja eest!
Kõrvaltvaatajana ma pigem näen probleemi põhjust nooremale lapsele langevas tähelepanus. Väga raske on olla nö keskmine laps, kasvõi minu omas peres, kus mul kolm last ja kõige tundlikum on just keskmine ja muudkui küsib: miks temale osteti ja mulle ei, miks tema sai ja mina ei, miks tema võib ja mina ei jne jne. Tegelikult ta tahab samapalju tähelepanu, tegelemist, füüsilist kontakti, tunnet, et ta on ka keegi. Konkurents. Olgugi et sul on 5 last siis reaalselt 3 vanemat on nö oma koha leidnud/saavutanud selles "pere hierarhias". Organiseeri nii, et saate ainult Meenaga koos kuhugi välja - poodi, teise linna jne minna, ei ole teisi lapsi kaasas ja räägi temaga kui väga sa teda armastad ja kui hea meel on sul tema üle ja kiida et selliseid üliägedaid liblikaid oskab ainult tema joonistata kalendrisse. Lase tal särada ja otsustada kasvõi selle üle mida õhtuks sööte, küsi Meena arvamust oma teiste laste ees, lase tal esineda. Ja lepi temaga kokku, et teete seda veel ja veel.
Eks ma seda taktikat kasutan ka juba päris palju (kiitmist, kaasamist, lasen tal särada) ja on näha positiivseid muutusi.
Postita kommentaar